3-2-1-41-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-11

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. juuni 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kristo Kööbi hagi Osaühingu METROMAP vastu töösuhte ja

töötingimuste tuvastamiseks ning saamata jäänud palga ja

hüvitiste väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-09-19850

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristo Kööbi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 469 eurot 22 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kristo Kööp (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mati Maksing

Kostja Osaühing METROMAP (registrikood 10586283)

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-19850 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Kristo Kööbile kassatsioonkaebuselt 12. jaanuaril 2011 makstud kautsjon

114 (ükssada neliteist) eurot 69 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristo Kööp (hageja) esitas 9. jaanuaril 2009 töövaidluskomisjonile Osaühingu METROMAP

(kostja) vastu avalduse, milles palus tuvastada töölepingulise suhte olemasolu ja töölepingu

tingimused. Avalduse kohaselt töötab hageja alates veebruarist 2008 kostja juures, saades viimaselt

korraldusi ja alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Töö eest on kostja maksnud hagejale palka.

Töövaidluskomisjon rahuldas 19. märtsi 2009. a otsusega avalduse ja luges hageja kostja juurde tööle

asunuks 1. veebruaril 2008 määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel projektijuhina töötasuga

12 132 krooni kuus ning tööajaga 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Töövaidluskomisjon luges

hageja tööülesanneteks kostja projektide ja detailplaneeringute kooskõlastamise ja sellega seotud

asjaajamise ning põhipuhkuse kestuseks 28 kalendripäeva.

2. Kostja esitas 30. aprillil 2009 Harju Maakohtule avalduse töövaidluse läbivaatamiseks maakohtus,

paludes tuvastada, et hageja ja kostja ei ole alates 1. veebruarist 2008 töösuhtes. Maakohus võttis

5. juuni 2009. a määrusega menetlusse hageja hagi kostja vastu töösuhte tuvastamiseks.

3. Hageja esitas 7. septembril 2009 maakohtule täpsustatud hagiavalduse, milles palus tuvastada

töösuhte olemasolu kostjaga ajavahemikul 1. veebruar 2008 kuni 27. aprill 2009 ning lugeda hageja

kostja juures töötanuks projektijuhina palgaga 12 000 krooni kuus, tööajaga 8 tundi päevas ja

40 tundi nädalas ja põhipuhkusega 28 kalendripäeva aastas. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista

saamata jäänud töötasu 118 363 krooni 55 senti, puhkusehüvitise 25 090 krooni 70 senti, hüvitise

12 000 krooni lõpparve kinnipidamise eest ja hüvitise 24 000 krooni töölepingu lõpetamise eest

tööandja rikkumise tõttu.

Hagiavalduse kohaselt tuleb lisaks töövaidluskomisjonile esitatud avalduses märgitule, milles hageja

palus töösuhte tuvastada enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seaduse (TLS) § 8 järgi, tuvastada

täiendavalt töölepingu üleminek kostjale TLS § 6 alusel. Hageja ja OSAÜHING HARRIVAL

(tööandja) sõlmisid 6. augustil 2007 töölepingu, mille alusel asus hageja tööle projektijuhina

kuupalgaga 12 000 krooni. Alates 2008. a jaanuarist ilmnesid tööandjal makseraskused ning tööandja

juhatuse liige L. Valdas selgitas töötajatele, et majandustegevus lõpeb ja töötajad võtab üle kostja.

2008. a algusest on tööandja majandustegevus kostjale üle antud. Tööandja töötajad, sh hageja, olid

alates 2008. a jaanuarist tööl kostja juures. Hageja esitas 20. aprillil 2009 kostjale avalduse

töölepingu lõpetamiseks töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel.

Lisaks olid pooled töösuhtes ka TLS § 6 lg 1 p 3 alusel, kuna kostja oli tööandja ettevõtte üle võtnud.

Kostja võttis tööandjalt üle kogu ettevõtte tegevuseks vajaliku põhivara ja õigused, sh äriruumide

üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused, olulisemad tarkvara kasutamise litsentsid ja muud

varad. Lisaks võõrandas tööandja kostjale kinnistu. Samuti võttis kostja tööandjalt üle töötajad, teiste

hulgas A. Uusi, ja olulised kliendid. Tööandja ja kostja majandustegevused on sarnased, nende

aadressid ja kontaktandmed, samuti juhatuse liikmed ja osanikud on samad.

4. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja puhkusehüvitise, lõpparve kinnipidamise hüvitise ja töölepingu

lõpetamise hüvitise nõuded on aegunud.

Tööandja ettevõte ei ole kostjale üle läinud. Tööandja müüs vara vajaduse tõttu hankida käibekapitali.

Ruumide rendileping lõpetati tegevuse üleviimise tõttu teistesse äriruumidesse. A. Uus ei ole kunagi

töötanud kostja juures, vaid ta töötab tööandja juures. Kostja ei ole üle võtnud tööandja olulisi

kliente. Üle on võetud üksnes paari lepingu täitmine. Ettevõtte üleminekut ei tõenda see, et kostja ja

tööandja tegevusalad on sarnased. Mõlemad ettevõtted on tegutsenud samadel aladel samade juhatuse

liikmetega kümme aastat. Tööandjal oli 2008. a lõpu seisuga vara 5 294 408 krooni ja 2008. a käive

oli 768 831 krooni ning viis töötajat, kellele maksti palka kokku 1 150 138 krooni. 2009. a novembri

seisuga oli tööandja viimase viie kuu käive 683 708 krooni, tal oli kuus töötajat. Tööandja ettevõte

tegutseb jätkuvalt.

Hageja on pidanud kuni 7. novembrini 2008 töölepingu pooleks tööandjat. Seda tõendab asjaolu, et

ajavahemikul 22. maist 2008 kuni 27. oktoobrini 2008 on hageja esitanud tööandja juhatusele mitu

puhkuseavaldust ja 7. novembril 2008 töölepingu lõpetamise avalduse. Tõendid, millest nähtub, et

hageja on esindanud kostjat, ei tõenda poolte töölepingulist suhet. Tööandja tegutses kostja

alltöövõtjana ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, oli mõnikord vaja volitada hagejat

tegema toiminguid kostja nimel.

5. Harju Maakohus jättis 29. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja üüris alates 22. augustist 2008 ruume,

mis olid seni hageja tööandja kasutuses, ning et kostja võttis hageja tööandjalt üle tarkvara

kasutamise litsentsid. Esitatud tõenditest nähtuvalt müüs tööandja kostjale 2008. a-l vara kokku

1 690 300 krooni eest ja kinnistu ning kostja võttis tööandjalt üle kahest töövõtulepingust tulenevad

kohustused.

Enne 1. juulit 2009 kehtinud äriseadustiku (ÄS) § 5 lg 1 järgi on ettevõte äriseadustiku tähenduses

majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest,

mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks. Hageja ei ole

tõendanud oma väidet, et tööandja ettevõte läks kostjale üle. Tööandja 2008. a majandusaasta

aruandest selgub, et tema majandusaasta käive oli 768 831 krooni ja tal oli keskmiselt viis töötajat.

Samuti selgub majandusaasta aruandest, et tööandjal on vara 5 294 408 krooni väärtuses. Tööandja

käibedeklaratsioonidest nähtub, et ajavahemikul juunist novembrini 2009 oli tema käive

683 708 krooni. E-maksuameti väljavõtte kohaselt on tööandjal 2009. a oktoobri seisuga lisaks

juhatuse liikmetele kolm töötajat. Vale on hageja väide, et A. Uus on läinud tööle kostja juurde. E-

maksuameti väljavõtte kohaselt töötab A. Uus endiselt tööandja juures. Kostja 2008. a majandusaasta

aruandest nähtub, et kostjal ei olnud 2008. a-l töötajaid.

Kuigi tööandja võõrandas 2008. a-l kostjale osa varast ning andis üle kahest lepingust tulenevad

kohustused, ei tähenda see, et tööandja ettevõte läks kostjale üle. Tööandja ei võõrandanud kogu oma

vara, talle endale jäi oluline osa varast. Tööandja majandustegevus jätkub. Seega ei ole tõendatud

hageja väide, et tööandja ettevõte läks üle kostjale.

Samuti on tõendamata, et tegelikult töötas hageja alates 1. veebruarist 2008 kostja juures. Hageja on

esitanud kostja 10. juuli 2008. a hinnapakkumise, mille on allkirjastanud hageja. Samuti on esitatud

kostja 27. veebruaril 2008 sõlmitud tööettevõtuleping, kus kostja kui töövõtja esindajaks on märgitud

hageja. Asja materjalides on ka teenuste osutamise aktid, milles on kostja esindajaks märgitud hageja.

Lisaks on asjas esitatud volikiri, millega kostja volitab hagejat esindama ennast projektide

kooskõlastamisel. Kostja on seda selgitanud sellega, et hageja tööandja tegutses kostja alltöövõtjana

ning kuna kõik lepingud olid sõlmitud kostja nimel, oli mõnikord vaja volitada hagejat tegema

toiminguid kostja nimel. Kuigi nendest tõenditest nähtub, et hageja on teinud kostja nimel toimingud,

ei tõenda see, et pooled olid töösuhtes. E-maksuameti väljavõttest selgub, et tööandja on maksnud

hagejale töötasu 2008. a jaanuarist kuni maini, samuti juulis ja oktoobris. Ajaolu, et hageja on

esitanud tööandjale 7. novembril 2008 töölepingu lõpetamise avalduse ja 2008. a jooksul neli

puhkuseavaldust, tõendab, et hageja pidas teda tööandjaks.

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti hinnanud hageja nõude aluseks olevaid tõendeid

ja kostja esitatud tõendeid. Hageja on töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisanud hageja kostja

juures töötamist tõendavad dokumendid. Hageja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kostja juhatuse

liige L. Valdas on maksnud hagejale töötasu. Vaatamata sellele, et L. Valdas on ka tööandja juhatuse

liige, on tõendil kajastuvad palga maksed käsitatavad tasu maksmisena kostja juures töötamise eest,

kuna hageja tegi vaidlusalusel ajal tööd kostjale, mitte tööandjale. Asjaolu, miks kostja ja tööandja

juhatus deklareeris, et palka maksis tööandja, mitte kostja, on põhjendatav ettevõtte üleminekuga ja

sooviga jätta maksukohustused tööandja kanda. Kostja on töövaidluskomisjonile esitatud avalduse

lisaks oleval töövõtulepingul kinnitanud, et hageja töötas kostja juures projektijuhina. Ka kostja

hinnapakkumine ja teenuse osutamise akt kinnitavad, et hageja täitis tööülesandeid kostja juures.

Volikiri tõendab samuti, et kostja juhatuse liige on oma allkirjaga kinnitanud, et hageja on kostja

projektijuht, hageja täitis tööülesandeid kostja juures ning kostja oli hageja tööle lubanud ja andnud

talle tööülesandeid. Maakohus ei ole tõendeid piisavalt analüüsinud, vaid on piirdunud tõendite

loetelu esitamisega ja lähtunud otsuse tegemisel kostja lepingulise esindaja seletustest.

Maakohus on otsuse põhjendavas osas viidanud vaid ÄS § 5 lg-le 1 ega ole asja lahendamisel

lähtunud enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadusest. 7. novembri 2008. a töölepingu

lõpetamise teate esitas hagejale tööandja ja kostja juhatuse liige L. Valdas. Teade kinnitab kaudselt

hageja seisukohti ettevõtte ülemineku kohta, kuna kostja juhatuse liige kinnitab selles, et töö

korraldatakse ümber.

Hageja on tõendanud, et tegelikult täitis ta tööülesandeid kostja juures, kostja lubas ta tööle ja maksis

töötasu. Kostjal on kohustus tõendada, et pooled ei ole töösuhtes. Tööleping tuleb lugeda sõlmituks

TLS § 28 lg 2 alusel, kuna kostja lubas hageja tööle. Hageja ja kostja töölepingulised suhted algasid

alates veebruarist 2008, mil kostja andis hagejale tööülesanded ning hageja asus neid täitma ja täitis

neid kuni TLS § 82 alusel töösuhte lõppemiseni 27. aprillil 2009. Kostja ei ole tõendanud, et poolte

õigussuhted oleksid olnud määratletavad mõne muu õigusliku suhtena kui töölepingulise suhtena.

Maakohus ei ole otsuses ammendavalt käsitlenud hageja tööle lubamist, tema tööülesannete täitmist

ja talle palga maksmist.

Tõele ei vasta kostja väited, et hageja töötamise kostja juures välistasid hageja töösuhe tööandjaga

ning asjaolu, et kõik töövõtulepingud olid kostja nimel ja kostja üksnes volitas hagejat ennast

esindama ja hageja täitis kostja tööülesandeid mõne muu õigusliku suhte alusel. Hageja põhiliseks

tööülesandeks nii kostja kui ka tööandja juures oli erinevatele projektidele kooskõlastuste saamine,

projektide juhtimine jms. Tegelikult täitis hageja oma põhilisi tööülesandeid kostja korraldusel,

alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Puhkuseavaldused koostas kostja ja tööandja juhatuse liige

L. Valdas ning esitas need hagejale allkirjastamiseks. Hagejat eksitas asjaolu, et avaldused olid

allkirjastamiseks esitanud tööandja ja kostja juhatuse liige. Ainuüksi asjaolu, et hageja allkirjastas

puhkuseavaldused, ei välista hageja töösuhet kostjaga.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Ringkonnakohus parandas maakohtu otsuse sissejuhatuses ja resolutsioonis ilmse ebatäpsusena

hageja eesnime. Samas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pidanud

vajalikuks neid korrata (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja leiab, et kohtud jaotasid tõendamiskoormuse valesti, sest leidsid, et hageja peab tõendama

töösuhte olemasolu. Praegusel juhul on kostjal TLS § 8 järgi kohustus tõendada, et pooled ei olnud

töösuhtes. Tööleping hageja ja kostja vahel tuleb lugeda sõlmituks TLS § 28 lg 2 alusel, sest kostja

lubas hageja tööle. Hageja on tõendanud, et ta täitis tegelikult tööülesandeid kostja juures, kostja

lubas ta tööle ja maksis palka. Kohtud ei ole kohaldanud ka TLS § 6, millele hageja tugines

alternatiivselt. Kohtud leidsid põhjendamatult, et ettevõtte ülemineku eelduseks on kogu vara

üleminek ja kogu tööandja majandustegevuse lõppemine. Praeguse vaidluse lahendamiseks on piisav

tuvastada, et kostjale läks üle tööandja kohustus anda hagejale tööd ja maksta palka. Hageja tõendas,

et tema tööga seotud vahendid ja lepingud läksid kostjale üle. Ringkonnakohus ei arvestanud

Riigikohtu varasemate seisukohtadega ettevõtte ülemineku hindamise kohta töövaidlustes.

Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendanud.

10. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Kostja arvates ei ole tööandja ettevõte kostjale 1. veebruaril 2008 üle läinud. Ühtegi hageja viidatud

tehingutest ei tehtud enne seda kuupäeva. Kostja on tõendanud, et ta ei võtnud ettevõtet üle. Samuti

on kostja tõendanud, et pooled ei ole kunagi olnud töösuhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et 6. augustil 2007 sõlmis hageja töölepingu tööandjaga ning tööandja

ei ole hageja töölepingut lõpetanud. Hageja esitas 20. aprillil 2009 töölepingu lõpetamise avalduse

kostjale. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses palus hageja tuvastada alates 1. veebruarist 2008

töösuhte kostjaga, tuginedes asjaolule, et hageja tegi tegelikult tööd kostjale, täites viimase korraldusi

ja alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Hagiavalduses leidis hageja lisaks, et pooled olid töösuhtes

ka seetõttu, et tööandja ettevõte on kostjale üle läinud.

Kolleegium selgitab, et kui teine pool esitab kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud

avaldus läbi hagimenetluses, loetakse töövaidluskomisjonile esitatud avaldus individuaalse

töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24 lg 5 kohaselt hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses

esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse nõueteks ja asjaoludeks. Riigikohus on varasemas

praktikas leidnud, et ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises menetluses hagi muutmistoiminguid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 1. veebruari 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06 (p 11)) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on käsitatavad iseseisva

hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-48-08 (p-d 13-15)). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde. Seega vaidlevad

pooled selle üle, kas nad on töösuhtes ning kas töösuhte aluseks on TLS §-d 1 ja 8 või § 6.

13. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-s 8 ja § 654

lg-s 5 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise reeglitele. Kuigi TsMS § 654 lg 6 annab

ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub maakohtu põhjendustega, peab

ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja

materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. mai 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-34-06 (p 12)). Ringkonnakohus ei ole otsuses vastanud apellatsioonkaebuse

väidetele, et maakohus ei ole tõendeid hinnanud ja on jaotanud valesti tõendamiskoormuse. Samuti ei

võtnud ringkonnakohus seisukohta hageja väite kohta, et poolte töösuhe tekkis TLS § 28 lg 2 alusel

hageja tööle lubamisega, ja selle lubatavuse kohta.

Kohtul on TsMS § 232 lg-te 1 ja 2 järgi kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja

objektiivselt, ilma et mõnel tõendil oleks kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. TsMS § 442 lg 8

näeb ette kohtu kohustuse märkida otsuses mh tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad, ning

põhjendused, miks ta ei nõustu poole faktiliste väidetega. Samast sättest tuleneb ka kohtu kohustus

kõiki tõendeid analüüsida ja tõendiga arvestamata jätmist põhjendada. Maakohus on nendes sätetes

ettenähtud kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus on aga TsMS § 656 lg 1 p-s 5 ja lg 2 esimeses lauses

sätestatut rikkudes jätnud maakohtu menetlusõiguse normide rikkumise kõrvaldamata.

14. Hageja väitel olid pooled töösuhtes, kuna ta tegi kostjale tööd, alludes viimase juhtimisele ja

kontrollile. Kostja leiab, et poolte vahel ei olnud töösuhet, kuid ta volitas mõnikord hagejat enda

nimel tehinguid tegema.

Tööleping on TLS § 1 kohaselt töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema

tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö

eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga

ettenähtud töötingimused. TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige

see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal

on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on

kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kolleegium märgib, et kui

lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on

töösuhte kindlakstegemiseks mh oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud kostja

korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni

2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05 (p 15) ja nr 3-2-1-9-05 (p 15)). TLS § 28 lg 2 esimese

lause järgi on töötaja tegelikult tööle lubamine võrdsustatud töölepingu sõlmimisega, sõltumata

töölepingu vormistamisest.

Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui

väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu.

Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi

nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole

lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne

muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et

vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei

sõlminud töölepingut (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-

2-1-3-05 (p 18) ja nr 3-2-1-9-05 (p 18), 19. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10 (p 11)).

Kolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal. Kohtud ei ole märkinud, et asjas on ilmne, et pooled

sõlmisid muu lepingu. Seega kui hageja tugines hagiavalduses sellele, et ta tegi kostjale tööd, olles

temaga alluvussuhtes, pidi ta TsMS § 230 lg 1 alusel seda tõendama. Samas oli kostjal vastupidist

väites kohustus tõendada, et pooled ei olnud töösuhtes või nende vahel oli muu tsiviilõigusega

reguleeritav suhe.

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, jättis tähelepanuta, et maakohus ei ole

hinnanud kõiki asjas esitatud tõendeid ega põhjendanud, miks ta nendega ei arvesta. Näiteks on

maakohus jätnud hindamata hageja 24. ja 25. novembri 2008. a nõudekirjad (I kd, lk-d 146-148

ja 140-142), hageja 17. detsembri 2008. a pöördumise, mis on L. Valdasele saadetud nii kostja kui ka

tööandja aadressile (I kd, lk 50) ja hageja 1. detsembri 2008. a avalduse (I kd, lk 136). Lugedes

töösuhet välistavaks mh asjaolu, et hageja esitas puhkuseavaldused tööandjale, ei ole maakohus

arvestanud hageja väitega, et hagejat eksitas see, et kostjal ja tööandjal olid samad juhatuse liikmed

(I kd, lk 163), ega põhjendanud ka seda, miks ta selle väitega ei nõustu. Samuti ei ole maakohus

hinnanud töövaidluskomisjonile esitatud hageja pangakonto väljavõtet, millest nähtub, et 2008. a

jaanuari töötasu maksis hagejale küll tööandja, kuid veebruari, märtsi, aprilli, mai ja juuni töötasu on

hageja kontole maksnud L. Valdas (töövaidluskomisjoni tlk 8-15). Maakohus ei ole põhjendanud,

miks tuleb tööandja e-maksuameti väljavõtet eelistada hageja pangakonto väljavõttele.

Ringkonnakohus on põhjendatult nõustunud maakohtu seisukohaga, et kostja nimel toimingute

tegemine ei tõenda iseenesest töösuhte olemasolu. Kolleegiumi arvates ei tõenda aga töösuhte

puudumist asjaolu, et hageja pidas töölepingu pooleks tööandjat, sest esitas tööandjale 7. novembril

2008 töölepingu lõpetamise avalduse ja 2008. a jooksul neli puhkuseavaldust. Toimikust nähtuvalt

esitas 7. novembril 2008 teate töölepingu lõpetamise kohta hagejale L. Valdas (I kd, lk 15). Pooled ei

vaidle selle üle, et L. Valdas oli nii tööandja kui ka kostja juhatuse liige. Töösuhte puudumist ei

tõenda ka tööandja e-maksuameti väljavõttes kajastatud asjaolu, et hagejale maksis töötasu 2008. a

jaanuarist kuni maini ning juulis ja oktoobris tööandja (I kd, lk 18). Enne 1. juulit 2009 kehtinud

töölepingu seadus ei piiranud töötaja õigust töötada mitme tööandja juures. Ka alates 1. juulist 2009

kehtiv töölepingu seadus ei keela sõlmida töölepinguid mitme tööandjaga. Järelikult ei välista hageja

töösuhe tööandjaga seda, et hageja oli samal ajavahemikul töösuhtes ka kostjaga.

15. Hageja väidab, et pooled olid töösuhtes ka seetõttu, et kostja võttis hageja tööandja ettevõtte üle.

Kostja vastuväidete kohaselt ostis ta tööandjalt vara ja võttis üle mõned lepingud ning üürib

äriruume, mida seni kasutas tööandja, kuid talle ei läinud üle tööandja ettevõte.

Töölepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad TLS § 6 lg 1 p 3 alusel uuele tööandjale üle

mh juhul, kui ärilisel või muul eesmärgil tegutsev majandusüksus või selle organisatsiooniliselt

iseseisev osa läheb üle ühelt isikult teisele mis tahes õiguslikul alusel, kui pärast üleminekut

jätkatakse sama või sarnast tegevust. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja väidetud ettevõtte

ülemineku ajal kehtinud ÄS § 5 lg 1 kohaselt on ettevõte nimetatud seaduse tähenduses

majandusüksus, mille kaudu ettevõtja tegutseb. Ettevõte koosneb asjadest, õigustest ja kohustustest,

mis on määratud või olemuselt peaksid olema määratud ettevõtte tegevuseks.

TsMS § 230 lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud. Kolleegium on

varasemas praktikas möönnud, et vaidluses, kus töötaja soovib tõendada töölepingu jätkumist

ettevõtte ülemineku tõttu, on tal informatsiooni asümmeetria tõttu seda keeruline teha. Teave ja

tõendid on kostja valduses, kes ei ole huvitatud selle avaldamisest. Seega tuleb tööõigusega seotud

vaidlustes teha kindlaks, kas üleminek tegelikult toimus või mitte (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

20. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 (p-d 14 ja 15)). Kolleegium on endiselt sellel

seisukohal.

Ringkonnakohus, järgides maakohtu otsuse põhjendusi, ei ole pööranud tähelepanu sellele, et

ettevõtte üleminekule kohaldatakse võlaõigusseaduses sätestatut. VÕS § 180 lg 1 esimese lause

kohaselt võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle

ettevõtte. Sama paragrahvi teise lõike järgi kuuluvad ettevõttesse selle majandamisega seotud ja

majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse

kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 järgi omandajale üle kõik üleandja

ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate vastu, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Need sätted kohalduvad VÕS § 185 alusel ka lepingutele, millega

antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa (käitis). Riigikohus on

varasemas praktikas selgitanud, et ettevõtte üleminekuks on vajalik vara üleminek teatavas kogumis,

kuid mitte tingimata korraga ja ühe tehinguga (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10 (p-d 12 ja 13)). Seega võib ettevõte või selle osa minna

omandajale üle mitme erineval ajal tehtud tehinguga.

Kolleegium peab vajalikuks viidata ka ettevõtte üleminekut reguleerivale Euroopa Liidu direktiivile

2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi

kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Selle direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga

tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, st ressursside

organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega, sõltumata sellest, kas see

on tema pea- või kõrvaltegevus. Euroopa Kohus on viidatud direktiivi art 1 kohaldamisel märkinud

nt seda, et ettevõtte ülemineku tõendamisel on otsustav, kas majandusüksus säilitab oma identiteedi,

st kas tegevus tegelikult jätkub või alustatakse seda uuesti (kohtuasi C-24/85: Jozef Maria Antonius

Spijkers vs. Gebroeders Benedik Abattoir CV et Alfred Benedik en Zonen BV). Samuti on Euroopa

Kohus leidnud, et ettevõtte üleminek ei ole välistatud ka juhul, kui konkreetse ettevõtluse eripära

tõttu ei ole terviklikku majandusüksust võimalik tuvastada (kohtuasi C-458/05: Mohamed Jouini jt

vs. Princess Personal Service GmbH (PPS)). Näiteks on Euroopa Kohus leidnud, et põhiliselt tööjõul

põhineva tegevusega majandussektorites võib teiste tootmistegurite puudumisel majandusüksusega

samastada töötajate organiseeritud üksuse, mis on konkreetselt ja püsivalt seotud ühise ülesandega

(liidetud kohtuasjad C-127/96, C-229/96 ja C-74/97: Francisco Hernįndez Vidal SA vs. Prudencia

Gómez Pérez, Marķa Gómez Pérez and Contratas y Limpiezas SL; Friedrich Santner vs. Hoechst AG;

Mercedes Gómez Montańa vs. Claro Sol SA and Red Nacional de Ferrocarriles Espańoles (Renfe)).

Eeltoodust tuleneb, et töövaidluse raames ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb eelkõige

kontrollida, kas üle on läinud iseseisev majandusüksus, mis jätkab oma tegevust. Kui terviklikku

majandusüksust ei ole ettevõtluse eripära tõttu võimalik tuvastada, võib majandusüksuseks olla

töötajate üksus, millel on püsivad ühised ülesanded.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et

kostja üüris alates 22. augustist 2008 ruume, mida varem kasutas tööandja, ja kostja võttis tööandjalt

üle tarkvaralitsentsid. Samuti ei ole ringkonnakohus tähelepanu pööranud sellele, et maakohus jättis

kindlaks tegemata, kas kostjale läks üle iseseisev majandusüksus, sh vara, mis oli otseselt seotud

hageja tööga. Asjaolu, et tööandjale endale jäi pärast vara võõrandamist olulises osas vara, ei

tähenda, et kostjale ei saanud üle minna üksus, mis jätkas oma tegevust. Ettevõtte ülemineku

eelduseks ei ole üleandja kogu majandustegevuse lõppemine. Oluline on teha kindlaks see, kas

kostjale läks üle selline vara, millega seotud tegevuse tööandja lõpetas ja mida kostja jätkas. Seega

tuli maakohtul kontrollida, kas arvutitarkvara kasutamise litsentside üleandmise tõttu kostjale lõpetas

tööandja nende litsentsidega seotud tegevuse ja kostja jätkas seda ning kas litsentsid olid seotud

hageja tööga.

Kolleegium märgib, et vaidluses töölepingu jätkumise üle ettevõtte ülemineku tõttu ei ole

põhjendatud välistada ettevõtte üleminek ainuüksi seetõttu, et asjas esitatud majandusaasta

aruannetest ja maksuhaldurile esitatud deklaratsioonidest nähtub, et kostjal ei olnud töötajaid.

Olukorras, kus pooled soovivad vältida kohustuste üleminekut (VÕS § 182 lg 2), võivad nad ettevõtte

üleminekule viitavaid asjaolusid varjata. Vaidluses selle üle, kas tööleping on üle läinud, tuleb teha

kindlaks, kas omandajale läks üle majandusüksus (TLS § 6 lg 1 p 3).

16. Kolleegium leiab, et asja saab lahendada ringkonnakohus, kellel on mh TsMS § 652 lg 5 ja § 653

järgi õigus ümber hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid. Vaidluse uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 5 ja § 693 lg-ga 2

põhjendatud seisukoha selles, kas hageja ja kostja olid töösuhtes. Kolleegium peab vajalikuks

märkida, et kui kohus tuvastab, et pooled ei olnud töösuhtes TLS §-de 1 ja 8 või TLS § 6 p 3 alusel,

võib hagejal olla nõudeõigus tööandja vastu.

17. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jätab kolleegium menetluskulude

jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu määrata.

18. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kostja tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik