3-3-1-12-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-12-11

Otsuse kuupäev

12. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Viive Ernesaksa (Ernesaks) kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu

Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Viljandi

pensionikomisjoni 28. septembri 2009. a otsuse nr 23306

tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-10-337

Menetluse alus Riigikohtus

Viive Ernesaksa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Viive Ernesaksa kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 19. novembri

2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-337 muutmata.

Mõista riigieelarve vahendite arvelt välja riigi õigusabi tasu 172,75 eurot Advokaadibüroo Eha

Lillsaar vandeadvokaadile Eha Lillsaar Viive Ernesaksale õigusabi osutamise eest

kassatsioonimenetluses haldusasjas nr 3-3-1-12-11.

Kohtuotsus saata saata Eesti Advokatuurile ja Rahandusministeeriumile.

Kohtuotsus saata Tartu Maakohtu Viljandi kohtumajale tsiviilasja nr 2-09-56586 juurde

lisamiseks.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viive Ernesaks esitas 28. augustil 2009 Tartu Pensioniametile taotluse toitjakaotuspensioni

määramiseks toitja Valerij Ernesaksa laste Virgo Ernesaksa ja Reelika Ernesaksa eest.

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Viljandi

pensionikomisjoni 28. septembri 2009. a otsusega nr 23306 jäeti Viive Ernesaksa taotlus

rahuldamata. Pensionikomisjoni otsusest nähtuvalt tegi Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

pensionide ja toetuste osakond Põhja Politseiprefektuurile kirjaliku järelepärimise, paludes tõendada,

et Valerij Ernesaksa suhtes on algatatud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus ja

politsei pole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Politseiprefektuur vastas, et Valerij

Ernesaksa suhtes on 7. oktoobril 2004 alustatud kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 169

tunnustel ning ta on 29. augustil 2007 kuulutatud tagaositavaks ja tema suhtes on 31. augustil 2007

alustatud jälitusmenetlus isiku tagaotsimiseks kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 140 lg 1 ja

jälitustegevuse seaduse (JTS) § 9 lg 1 p 2 alusel. Isiku teadmata kadunuks jäämine on

jälitusmenetluse alustamise ajendiks JTS § 9 lg 1 p 4 alusel. Pensioniamet järeldas sellest, et Valerij

Ernesaks ei ole teadmata kadunud ja politsei ei ole algatanud tema suhtes teadmata kadunud isiku

asukoha tuvastamise menetlust.

2. Nimetatud otsusele esitas V. Ernesaks vaide.

Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjon jättis 13. novembri 2009. a otsusega vaide rahuldamata.

Vaide rahuldamata jätmist põhjendati järgmiselt.

Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 20 lg 5 alusel määratakse toitjakaotuspension, kui

toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul.

Sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise,

ümberarvutamise ja maksmise juhendi § 23 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse toitjakaotuspensioni

taotlemisel täiendavalt toitja surmatunnistus või politseiprefektuuri tõend selle kohta, et toitja on

teadmata kadunud ja politsei on algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse

ning politsei ei ole suutnud tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Põhja Politseiprefektuuri

vastuses pensionikomisjoni järelepärimisele teatati, et Valerij Ernesaks on kuulutatud tagaotsitavaks

ja tema suhtes on alustatud KrMS § 9 lg 1 ja JTS § 9 lg 1 p 2 alusel jälitusmenetlus isik

tagaotsimiseks. JTS § 9 lg 1 p 2 järgi on jälitusmenetluse alustamise ajendiks isiku kõrvalehoidumine

kriminaalmenetlusest või süüdimõistetu kõrvalehoidumine kriminaalmenetluse täitmisest. Isiku

teadmata kadunuks jäämine on jälitusmenetluse alustamise ajendiks JTS § 9 lg 1 p 4 alusel.

Pensionikomisjon on õigesti leidnud, et Valerij Ernesaks pole teadmata kadunud RPKS § 20 lg 5

mõttes ja politsei pole algatanud tema suhtes teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik, kelle

viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et on tõsiseid

kahtlusi tema elusoleku suhtes. Valerij Ernesaks on aga elus ja hoidub kõrvale oma laste

ülalpidamisest.

3. V. Ernesaks esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti

pensionide ja toetuste osakonna Viljandi pensionikomisjoni 28. septembri 2009. a otsuse nr 23306

tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustada vastustajat määrama toitjakaotuspension

Valerij Ernesaksa laste Virgo Ernesaksa ja Reelika Ernesaksa eest. Kaebuses väideti, et seaduse,

millega muudeti RPKS § 20 lg-t 5, eelnõus on väljendatud seaduseandja tahe, mille järgi on

toitjakaotuspensioni määramisel olukorras, kus isik on teadmata kadunud, oluline, et toitja on politsei

poolt tagaotsitav ja tema asukohta ei ole suudetud kindlaks teha 12 kuu jooksul. Valerij Ernesaks on

tunnistatud tagaotsitavaks hiljemalt 26. novembrist 2003 ja ta on jätkuvalt kadunud kuni käesoleva

ajani. Valerij Ernesaks on teadmata kadunud ja politsei ei ole suutnud teda seitsme aasta kestel leida

ja tema viibimiskohta tuvastada. Viive Ernesaks on pöördunud korduvalt politsei poole Talle on

vastatud, et Valerij Ernesaksa asukoht on teadmata. Pensioniamet jättis taotluse toitjakaotuspensioni

määramiseks formaalsetel põhjustel rahuldamata.

4. Tartu Halduskohus jättis 30. aprilli 2010. a otsusega kaebuse rahuldamata ja põhjendas otsust

järgmiselt:

1) Põhja Prefektuuri 22. veebruari 2010. a vastuse kohaselt on Valerij Ernesaks (Golubkov) alates

26. novembrist 2003 kuulutatud tagaotsitavaks KrMS § 140 alusel, s.o isikuna, kes hoidub kõrvale

kohtueelsest menetlusest ja kelle asukoht ei ole teada. Põhja Prefektuur teatas, et neil puudub

võimalus Valerij Ernesaksa (Golubkovi) suhtes alustada paralleelselt teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetlust, kuna vastavalt Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 1. jaanuari 2010. a

käskkirja nr 50 "Isikute otsimise ja seire ning tundmatute isikute ja laipade tuvastamise korra" p-le 20

loetakse teadmata kadunuks isik, kelle kadumise asjaolud viitavad sellele, et tema kadumise on

põhjustanud kuritegu või õnnetusjuhtum, samuti oma elukohast lahkunud isik, kes oma tervisliku

seisundi või vanuse tõttu või muudel põhjustel ei suuda anda tõeseid andmeid oma isiku kohta,

samuti raviasutusest lahkunud vaimuhaige. Kuna Põhja Prefektuuril puuduvad sellised andmed ja

neid ei ole esitanud ka Valerij Ernesaksa (Golubkovi) lähedased, ei ole võimalik teadmata kadunud

isiku asukoha tuvastamise menetlust alustada;

2) Valerij Ernesaks (Golubkov) pole teadmata kadunud isik RPKS § 20 lg 5 mõttes. Kuna politsei

pole algatanud tema suhtes teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, pole

pensioniametil alust määrata toitjakaotuspensioni. Kohaldatav pole TsÜS § 17, kuna on alust arvata,

et isik viibib kodustest eemal seonduvalt kriminaalasjadega;

3) asja materjalide põhjal on võimalik tuvastada, et Valerij Ernesaks (Golubkov) on hoidunud kõrvale

oma laste ülalpidamiskohustustest, ta on kahes kriminaalasjas kuulutatud tagaotsitavaks. Valerij

Ernesaks (Golubkovi) ei saa pidada teadmata kadunuks ning politsei ei ole algatanud tema suhtes

teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust;

4) toitjakaotuspensioni makstakse, kui toitja on jäänud teadmata kadunuks, kuid mitte juhul, kui ta

hoidub kõrvale kriminaalmenetlusest, mis on algatatud seonduvalt elatisraha võlgnevusega.

Toitjakaotuspensioni mõte on hüvitada saamata jäänud elatis lapsele, kelle toitja eeldatavalt täidaks

oma ülalpidamiskohustust, kuid on jäänud teadmata kadunuks temast mitteolenevatel põhjustel.

Tartu Halduskohtu 31. mai 2010. a määrusega mõisteti riigieelarve vahenditest välja riigi õigusabi

tasu 4860 krooni Advokaadibüroo Eha Lillsaar vandeadvokaadile Eha Lillsaar Viive Ernesaksale

õigusabi osutamise eest haldusasjas nr 3-10-337. Halduskohtu määruse kohaselt on Tartu Maakohtu

Viljandi kohtumaja 23. novembri 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-56586 Viive Ernesaksale

võimaldatud riigipoolne menetlusabi tsiviilasjas õigusdokumendi koostamiseks, esindamiseks

tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus, mis kandus riigi õigusabi seaduse § 17 lg 1 järgi üle

õigusdokumendi (kaebuse halduskohtule) koostamiseks ja halduskohtule esitamiseks. Kuna Viive

Ernesaksale on määratud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi

kulud, siis jääb väljamõistetud riigi õigusabi tasu täies ulatuses riigi kanda.

5. V. Ernesaks esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega kaebus rahuldada.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ega pidanud HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654

lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus:

1) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga RPKS § 20 lg 5 tõlgendamisel. Seaduseelnõu esialgses

sõnastuses oli, et toitjakaotuspension määratakse, kui toitja on politsei poolt tagaotsitav ja tema

asukohta pole suudetud kindlaks teha 12 kuu jooksul. Seaduseelnõu teisel lugemisel täpsustati eelnõu

ja sätestati, et toitjakaotuspensioni makstakse, kui toitja on teadmata kadunud ja tema suhtes on

politsei algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei pole suutnud

tema asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul. Selles redaktsioonis võeti seadus vastu. Seaduses

muudatuse tegemise tingis eelnõu teisel lugemisel asjaolu, et terminiga "politsei poolt tagaotsitav"

hõlmatud isikute ring erineb terminiga "teadmata kadunud" hõlmatud isikute ringist;

2) seaduseandja tahe oli maksta toitjakaotuspensioni isikutele, kelle toitja on teadmata kadunud.

Teadmata kadunud isiku mõiste määratlemisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 17, mille järgi loetakse

teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd

pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes;

3) Valerij Ernesaks (Golubkov) on Põhja Politseiprefektuuri 26. augusti 2009. a õiendiga nr PHJ

2.11-20.5/564 kuulutatud tagaotsitavaks alates 26. novembrist 2003 (tl 19) ja praeguseks ei ole tema

asukohta suudetud tuvastada;

4) Valerij Ernesaks (Golubkov) ei ole teadmata kadunud isik TsÜS § 17 mõttes. Kaebaja ei ole

toonud välja asjaolusid, mis annaksid alust kahelda tema elusolekus. Teda ei ole seaduses sätestatud

korras teadmata kadunud isikuks tunnistatud;

5) ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et RPKS § 20 lg-5 ja JTS § 9 lg 1 p-s 4 vaadeldavad

menetlused ei ole samastatavad. RPKS § 20 lg-s 5 räägitakse teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetlusest. JTS § 9 lg 1 p-s 4 mainitakse isiku teadmata kadunuks jäämist. Sisuliselt on

tegemist samade menetlustega, kuna mõlema menetluse eesmärgiks on kadunud isiku asukoha

tuvastamine;

6) käesoleval juhul ei ole tegemist ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Selgelt on

eristatavad kaks isikute gruppi - grupp, kelle toitjaks on teadmata kadunud isik ja kelle puhul on alust

eeldada, et ta ei ole enam elus, ning grupp, kelle toitja on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks ja

kelle asukohta ei ole suudetud tuvastada. Politsei poolt tagaotsitava isiku puhul puudub alus eeldada,

et ta ei ole enam elus. Isik võib olla elus, kuid hoiduda kõrvale kriminaalmenetlusest. Kuna

toitjakaotuspensioni eesmärk on osutada abi toitja surma korral, siis on põhjendatud eristada kadunud

isikuid, kelle puhul on alust eeldada, et nad on surnud, kadunud isikutest, kelle puhul seda alust ei

ole. See, et isikut ei ole suudetud leida kriminaalmenetluses, ei anna alust eeldada, et ta on surnud;

7) kaebajal on võimalus taotleda kohtult isiku surnuks tunnistamist. Selle taotluse rahuldamisel on

Viive Ernesaksa lastel õigus toitjakaotuspensionile RPKS § 20 lg 1 alusel. Seda lahendust on

aktsepteerinud ka kaebaja, kuna Tartu Maakohtu 23. novembri 2009. a määrusega on talle antud riigi

õigusabi esindamiseks tsiviilasja menetlemisel;

8) RPKS § 20 lg 1 alusel on õigus toitjakaotuspensionile tema ülalpidamisel olnud

perekonnaliikmetel. Seega on õigus toitjakaotuspensionile Virgo Ernesaksal ja Reelika Ernesaksal.

Kaebus on esitatud Virgo Ernesaksa ja Reelika Ernesaksa poolt;

9) kaebaja esindaja taotlus välja mõista 2160 krooni riigi õigusabi korras osutatud õigusabi eest

apellatsioonimenetluses on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. V. Ernesaks esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus

ning teha uus otsus, millega tühistada pensionikomisjoni vaidlustatud otsus ja teha

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniametile ettekirjutus määrata toitjakaotuspension Virgo

Ernesaksale ja Reelika Ernesaksale tagasiulatuvalt 28. augustist 2008. Kassaator palub mõista

menetluskulud välja vastustajalt. Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) tulenevalt RPKS § 20 lg-st 5 on toitjakaotuspensioni saamise eeldusteks:

a) isik on teadmata kadunud. TsÜS § 17 järgi loetakse teadmata kadunuks isik, kelle viibimiskoha,

elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt asjaoludele on

tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. V. Ernesaks (Golubkov) on teadmata kadunud, sest vaatamata

tema tagaotsimisele politsei poolt pole tema kohta andmeid üle seitsme aasta;

b) politsei on tema suhtes algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse. Riikliku

pensionikindlustuse seadus ja politsei- ja piirivalve seadus ei täpsusta, milles seisneb selline

menetlus. Selline kord ei saa tuleneda jälitustegevuse seaduse § 9 lg 1 p-st 4, mille järgi

jälitusmenetluse alustamise ajendiks on isiku teadmata kadunuks jäämine. RPKS § 20 lg 5 järgi peab

aga politsei olema algatanud mitte jälitusmenetluse, vaid teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetluse. Need pole üks ja sama menetlus. Pensioniamet ei saanud keelduda

toitjakaotuspensioni määramisest põhjendusega, et politsei ei ole algatanud jälitustegevust. Põhja

Politseiprefektuuri menetluses on alates 2002. a kolm kriminaalasja ja V. Golubkov on

kuulutatud 26. novembrist 2003 tagaotsitavaks ja tema asukoht pole teada. Kassaator möönab, et

teadmata kadunuks jäämise korral on isiku tagaotsimine ajendatud isiku kadunuks jäämisest.

Kriminaalmenetluse raames tagaotsitavaks kuulutamine toimub menetleja määruse alusel põhjusel, et

isik hoiab menetlustoimingutest kõrvale. Ei saa aga välistada võimalust, et isik võib olla jäänud

kadunuks kriminaalmenetluse raames toimuva tagaotsimise ajal. Praeguses asjas toimub tagajärjetu

tagaotsimine juba üle seitsme aasta, kuid politsei ei pea võimalikuks menetleda isiku teadmata

kadumise fakti. Põhja Politseiprefektuur vastas 22. veebruaril 2010 advokaadibüroole, et kuna isik on

kuulutatud tagaotsitavaks, siis puudub võimalus alustada paralleelset teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetlust. Asjaoludest kujunevalt võib kassaatori arvates isik siiski olla tagaotsimise ajal

muutunud teadmata kadunuks TsÜS § 17 mõttes. Kuna RPKS § 20 lg 5 teksti järgi on

toitjakaotuspensioni määramiseks vajalik, et politsei on algatanud isiku teadmata kadunuks

tunnistamise menetluse, mida politsei tagaotsimismenetluse tõttu ei tee, siis ongi pensioni määramisel

kujunenud vasturääkiv olukord. Kassaator arvab, et teatud tingimustel, milleks praeguses asjas on

isiku erakordselt pikka aega toimunud tagaotsimine, ei peaks olema välistatud, et pensioniamet

tunnistab isiku teadmata kadunuks olemist. Vastasel korral oleks tegemist võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumisega: teadmata kadunud isiku puhul eeldatakse, et isik on kadunud 12 kuud, kuid

tagaotsitavaks tunnistamise korral võib see olukord kesta aastaid ja laste õiguste kaitseks pole

vanemal midagi ette võtta;

c) politsei pole isiku asukohta suutnud kindlaks teha 12 kuu jooksul. Ka see eeldus on täidetud;

2) iseenesest on õige, et kaebajal on võimalik taotleda isiku surnuks tunnistamist ja selle taotluse

rahuldamisel on Viive Ernesaksa lastel õigus toitjakaotuspensionile RPKS § 20 lg 1 alusel. Kui isik

on surnuks tunnistatud, siis eeldatakse TsÜS § 19 lg 5 järgi, et ta on surnud. Surnuks tunnistatud isiku

surmaajaks loetakse tema eeldatav surmaaeg (TsÜS § 20 lg 1). Isiku surnuks tunnistamise avalduses

märgitakse, miks avaldaja on huvitatud isiku surnuks tunnistamisest, ja asjaolud, mis põhistavad

surnuks tunnistamist (TsÜS § 509 lg 2). Kaebuse esitajal on problemaatiline tugineda eeldusele ja ka

tõendada, et isik on surnud. Ka ringkonnakohtu otsuses järeldatakse, et isiku surnuks (teadmata

kadunuks) tunnistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus märgib, et Valerij Ernesaks (Golubkov) on

Põhja Politseiprefektuuri 26. augusti 2009. a õiendi (tl 19) kohaselt kuulutatud tagaotsitavaks alates

26. novembrist 2003 ja praeguseks pole tema asukohta suudetud tuvastada. Ringkonnakohus ei

nõustu, et Valerij Ernesaks (Golubkov) on praegu teadmata kadunud isik TsÜS § 17 mõttes, kaebaja

pole esitanud asjaolusid, mis annavad alust kahelda tema elusolekus, teda pole tunnistatud seaduses

sätestatud korras teadmata kadunud isikuks ning asjaolu, et teda pole kriminaalmenetluse raames

suudetud leida, et anna alust eeldada, et ta on surnud. Seega ei saa kindlalt väita, et kaebuse esitaja

saavutab isiku surnuks tunnistamise avalduse esitamisega eesmärgi, milleks on toitjakaotuspensioni

määramine;

3) riigi õigus ja kohustus maksta toitjakaotuspensioni V. Ernesaksa alaealistele lastele on kooskõlas

seadusandja mõttega, mida on RPKS § 20 muutmisel selgitatud riikliku pensionikindlustuse seaduse,

peretoetuste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Seletuskirjas

põhjendati RPKS § 20 lg 5 muutmist sellega, et kui toitja on politsei poolt tagaotsitav ja tema

asukohta pole suudetud teha kindlaks 12 kuu jooksul, siis tuleb maksta toitjakaotuspensioni.

Seaduseelnõu teisel lugemisel küll täpsustati, kuid ka täpsustusega pole vaidlusaluses olukorras

välistatud toitjakaotuspensioni maksmine. Seaduseelnõu 267 SE teisel lugemisel selgitas Riigikogu

sotsiaalkomisjoni liige T. Kõiv: "Eelnõus täpsustatakse ka riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel

toitjakaotuspensioni maksmist juhul, kui toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes

algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse, ent ei ole suutnud tema asukohta

12 kuu jooksul kindlaks teha. Muudatuse tingis asjaolu, et eelnõus on kasutatud terminit "politsei

poolt tagaotsitav", kuid eelnimetatud isikute ring erineb teadmata kadunud isikute ringist. Termin

"politsei poolt tagaotsitav" kuulub kriminaalmenetluse sfääri. Uus termin on kooskõlastatud

Siseministeeriumiga ja lähtutakse asjaolust, et politsei ei ole suutnud isiku asukohta 12 kuu jooksul

kindlaks teha." On oluline, et eelnõu menetlemisel peeti tähtsaks, et politsei pole suutnud isiku

asukohta 12 kuu jooksul kindlaks teha. Seadus ei välista, et politsei võib tuvastada samas menetluses

isiku teadmata kadunuks jäämise, kuigi isik on kriminaalmenetluses tagaotsitav. Mõistlik on

järeldada, et isiku kadunuks jäämist võib eeldada, kui politsei jälitustoimingud pole pikka aega

andnud tulemusi. Kuna praegusel juhul on politsei isikut tagajärjetult üle seitsme aasta taga otsinud,

siis on tema lastele pensioni määramine RPKS § 20 lg 5 alusel põhjendatud. Ka rõhutati eelnõu

algses seletuskirjas, et isiku asukoha kohta on kõige suurem teave politseil. Seletuskirjas märgitakse:

"Seetõttu on põhjendatud ja otstarbekas lähtuda Politseiameti töötajate kompetentsist, kes isiku

tagaotsimise korral rakendavad oma igapäevatööks vajalikke oskusi ja pädevust. Eelnõu kohaselt on

õigus toitjakaotuspensionile siis, kui politsei ei ole isiku asukohta suutnud 12 kuu jooksul kindlaks

teha.";

4) kassaator nõustub, et RPKS § 20 lg 1 alusel on õigus toitjakaotuspensionile teadmata kadunud

isiku ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a määruse nr 167

§ 4 lg 3 kohaselt esitab alaealise pensioniavalduse aga vanem. Sellest tulenevalt peaks Viive

Ernesaksal vanemana ja haldusmenetluses avalduse esitajana olema kaebuse esitaja õigused ja

kohustused. Kui asuda seisukohale, et kaebuse esitajaks on siiski V. Ernesaksa alaealised lapsed, siis

tuleks kaebus lugeda esitatuks Viive Ernesaksa poolt Reelika ja Virgo Ernesaksa nimel.

Kassatsioonimenetluse ajal teatas Viive Ernesaks Riigikohtule, et V. Ernesaksa (Golubkovi)

tagaotsimise käigus on selgunud, et V. Golubkov elab Leedus ja on abielus Leedu kodanikuga ning

tagaotsimine on lõpetatud. See ei tingi aga kassatsioonkaebuse taotluse muutmist. Kui kaebus

rahuldatakse, siis on pensioniametil võimalik määrata Viive Ernesaksa lastele toitjakaotuspensioni

RPKS § 32 lg 2 p 2 alusel tagasiulatuvalt 12 kuud enne avalduse esitamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. V. Golubkov (Ernesaks) oli tagaotsitav kolmes kriminaalasjas seoses oma lastele elatise

mittemaksmisega. Kassatsioonimenetluses esitatud Viive Ernesaksa väidetest nähtuvalt on tänaseks

V. Golubkovi (Ernesaksa) tagaotsimine lõpetatud ja on ilmnenud, et V. Golubkov (Ernesaks) elab

Leedus ja on seal uuesti abiellunud.

Vaidluse all on, kas Viive Ernesaksa lastel on õigus toitjakaotuspensionile RPKS § 20 lg 5 alusel.

9. RPKS § 20 lg-s 5 sätestatakse: "Käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel määratakse

toitjakaotuspension ka juhul, kui toitja on teadmata kadunud ja politsei on tema suhtes algatanud

teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema asukohta

kindlaks teha 12 kuu jooksul."

10. Seega seostab RPKS § 20 lg 5 toitjakaotuspensioni määramise kolme tingimuse üheaegse

esinemisega. Esiteks, toitja peab olema teadmata kadunud. Teiseks, politsei on tema suhtes algatanud

teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse. Kolmandaks, politsei ei ole suutnud tema

asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul.

11. RPKS § 20 lg-s 5 ei avata, mida tuleb mõista selle all, et "toitja peab olema teadmata kadunud".

Teadmata kadunud isiku mõiste on avatud TSÜS §-s 17. TSÜS § 17 järgi loetakse teadmata kadunuks

isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et

vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Nimetatud säte seondub TSÜS §-

ga 18, millega reguleeritakse teadmata kadunud isiku varale hoolduse seadmist.

Kolleegium on seisukohal, et RPKS § 20 lg-s 5 sätestatud esimest tingimust tuleb siiski sisustada

TSÜS § 17 kaudu. Õiguskorras on tavapärane, et ühes seaduses avamata mõistet sisustatakse selle

seaduse kaudu, milles see mõiste on avatud. Vaid juhul, kui on alus eeldada, et seadust, milles mõiste

on jäetud avamata, peab mõistma teisiti kui seadust, milles see mõiste on avatud, tuleb tunnistada

esimese seaduse autonoomset mõistekasutust ja lähtuda sellest, et see seadus kasutab määratlemata

õigusmõistet. Praegusel juhul kolleegiumi arvates sellise olukorraga tegemist pole. See järeldus

tuleneb RPKS § 20 lg 5 kehtiva redaktsiooni kujunemisloost.

RPKS § 20 lg 5 kehtiv redaktsioon kehtestati 22. oktoobril 2008 vastu võetud riikliku

pensionikindlustuse seaduse, riiklike peretoetuste seaduse ja teiste sotsiaalkindlustushüvitisi ning

sotsiaaltoetusi käsitlevate seaduste muutmise seadusega. Seaduseelnõu (267 SE) seletuskirjas

seostatakse kavandatav muudatus otseselt TSÜS §-ga 17 ja selgitatakse järgmist:

"Peale tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse jõustumist

1. jaanuaril 2006. aastal jõustus RPKS muudatus, mille kohaselt makstakse toitjakaotuspensioni ka

juhul, kui toitja on teadmata kadunud (TsKMS-st kaotati ära kohtu kohustus tuvastada teadmata

kadumise fakti). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 17 kohaselt loetakse teadmata kadunuks isik,

kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt

asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku kohta. Kuni 30. juunini 2002. a kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 27 kohaselt võis kohus huvitatud isiku nõudel tunnistada isiku

teadmata kadunuks, kui 1 aasta jooksul ei ole andmeid tema viibimiskoha kohta. Enne 2006. a

1. jaanuari hakati toitjakaotuspensioni teadmata kadumise korral maksma siis, kui kohus oli teadmata

kadumise fakti tuvastanud või isiku teadmata kadunuks tunnistanud. Alates 2006. a 1. jaanuarist peab

teadmata kadumise fakti tuvastama Sotsiaalkindlustusamet, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse

kohaselt on tegemist faktilise seisundiga ning kui see on pensioni määramise eelduseks, peab selle

Sotsiaalkindlustusamet ise ka tuvastama. Faktilise seisundi tuvastamise eeldust toitjakaotuspensioni

määramisega siduda ei ole otstarbekas. Samuti pole otstarbekas tekitada täiendav kompetents, kuna

Sotsiaalkindlustusametil puudub isiku kadumise fakti tuvastamiseks vajalik kompetents ning otsene

vajadus ja majanduslik põhjendatus sellise kompetentsi arendamiseks. Kehtiva korra muutmine ei

halvenda pensionitaotlejate olukorda, sest Politseiamet tegeleb isiku tagaotsimisega ja need

protseduurid on inimesele arusaadavad. Kui lisaks tagaotsimisega seotud protseduuridele hakkab

Sotsiaalkindlustusamet omakorda tuvastama faktilist seisundit, jääb isikule arusaamatuks suhteliselt

sarnaste protseduuride teostamine kahe ametkonna poolt. Seetõttu on põhjendatud ja otstarbekas

lähtuda Politseiameti töötajate kompetentsist, kes isiku tagaotsimise korral rakendavad oma

igapäevatööks vajalikke oskusi ja pädevust."

Kolleegium märgib, et enne 23. novembrit 2008 kehtis RPKS § 20 lg 5 järgmises redaktsioonis:

"Käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel määratakse toitjakaotuspension ka juhul, kui toitja on

kehtestatud korras tunnistatud teadmata kadunuks." Ka seda redaktsiooni sisustati tsiviilõiguse abil.

12. Seega on toitjakaotuspensioni saamise üheks RPKS § 20 lg-s 5 sätestatud tingimuseks see, et

vastavalt asjaoludele on tõsiseid kahtlusi toitja elusoleku suhtes. Koosmõjus RPKS § 20 lg-s 5

sätestatud kolmanda tingimusega peavad sellise kahtlused olema kestnud vähemalt 12 kuud.

13. V. Ernesaksa (Golubkovi) oli politsei taga otsinud küll umbes seitse aastat, kuid kogu selle

perioodi jooksul ei esitatud tõsiseid kahtlusi selle kohta, et ta võib olla surnud. Vastupidi,

V. Ernesaksa (Golubkovi) tagaotsimine lähtus eeldusest, et ta on elus. Viive Ernesaksa esindaja esitas

küll 9. veebruaril 2010 Põhja Politseiprefektuurile avalduse, et V. Golubkovi suhtes algatataks RPKS

§ 20 lg-s 5 sätestatud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus. Kuid Põhja

Politseiprefektuur ei algatanud sellist menetlust põhjendusega, et prefektuuril puuduvad menetluse

alustamiseks vajalikud andmed ja neid pole esitanud ka Valerij Ernesaksa lähedased. Ka

kassatsioonkaebuses nendib kassaator, et tal on problemaatiline tugineda eeldusele ja ka tõendada, et

isik on surnud (käesoleva otsuse punkti 6 alap 2).

RPKS § 20 lg 5 ei võimalda asuda seisukohale, et mõistlik on järeldada, et isiku kadunuks jäämist

võib eeldada, kui politsei jälitustoimingud pole pika aja kestel andnud tulemusi. RPKS § 20 lg 5

nõuab, et oleksid tõsised kahtlused isiku elus oleku kohta ja seostab riigi kohustuse tekke selliste

kahtlustega. Erakordselt pikka aega kadunuks olemine olukorras, kus pole esitatud tõsiseid kahtlusi

isiku elus oleku kohta, ei anna alust kohaldada RPKS § 20 lg-t 5.

14. Kassaator väidab, et teatud tingimustel, milleks praeguses asjas on erakordselt pikka aega

toimunud isiku tagaotsimine, ei peaks olema välistatud, et pensioniamet tunnistab, et isik on teadmata

kadunud.

Kolleegium sellega ei nõustu. Pensioniametil puudub pädevus tuvastada RPKS § 20 lg-s 5 nimetatud

asjaolu. Ainuvõimalikuks tõendiks nimetatud asjaolu kohta on sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a

määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi

§ 23 lg 1 p 1 järgi politseiprefektuuri tõend selle kohta, et toitja on teadmata kadunud ja politsei on

algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse ning politsei ei ole suutnud tema

asukohta kindlaks teha 12 kuu jooksul.

Kolleegium märgib, et seaduseelnõu 267 esimese lugemise seletuskirjast nähtuvalt lähtuti RPKS § 20

lg 5 muutmisel sellest, et Sotsiaalkindlustusametil puudub isiku kadumise fakti tuvastamiseks vajalik

kompetents ning otsene vajadus ja majanduslik põhjendatus sellise kompetentsi arendamiseks.

Seaduseelnõu teise lugemise seletuskirjast ja stenogrammist nähtuvalt teisel lugemisel RPKS § 20 lg-

s 5 kavandatavat muudatust vaid täpsustati. Eelnõu algtekstis oleva termini "politsei poolt

tagaotsitav" kasutamisest loobuti põhjendusega, et see kuulub kriminaalmenetluse sfääri. Selle

asemel võeti kasutusele "teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlus".

15. Kassaatori väidetest nähtuvalt on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, kui

pensioniamet ei saa erakordselt pikka aega toimunud isiku tagaotsimise korral tunnistada isiku

teadmata kadunuks olemist. Teadmata kadunud isiku puhul eeldatakse, et isik on kadunud 12 kuud,

kuid tagaotsitavaks tunnistamise korral võib see olukord kesta aastaid ja laste õiguste kaitseks pole

vanemal midagi ette võtta.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul ei ole tegemist võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumisega. Ringkonnakohus leidis, et antud juhul on selgelt eristatavad kaks isikute

gruppi - grupp, kus toitjaks on teadmata kadunud isik, kelle puhul on alust eeldada, et ta ei ole enam

elus, ning grupp, kus toitja on kuulutatud politsei poolt tagaotsitavaks ja kelle asukohta ei ole

suudetud tuvastada. Politsei poolt tagaotsitava isiku puhul puudub alus eeldada, et ta ei ole enam elus.

Isik võib olla elus, kuid nt hoiduda kõrvale kriminaalmenetlusest. Kuna toitjakaotuspensioni eesmärk

on osutada abi toitja surma korral, siis on põhjendatud eristada kadunud isikuid, kelle puhul on alust

eeldada, et nad on surnud, kadunud isikutest, kelle puhul seda alust ei ole. Asjaolu, et isikut ei ole

suudetud leida kriminaalmenetluse raames, ei anna alust eeldada, et ta on surnud.

16. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et RPKS § 20 lg-ga 5 nõutav teadmata kadunud isiku

asukoha tuvastamise menetlus saab tuleneda JTS § 9 lg 1 p-st 4, mille järgi jälitusmenetluse

alustamise ajendiks on isiku teadmata kadunuks jäämine. Kassaator väidab, et RPKS § 20 lg 5 järgi

peab politsei olema algatanud mitte jälitusmenetluse, vaid teadmata kadunud isiku asukoha

tuvastamise menetluse.

JTS § 1 lg 1 p 1 järgi sätestab see seadus jälitustegevuse tingimused ja korra ka Eesti kodanike

põhiseaduslike õiguste tagamiseks. Sama seaduse § 9 lg 1 p 4 järgi on jälitustegevuse alustamise

ajendiks ka isiku teadmata kadunuks jäämine. Kuna õigus toitjakaotuspensionile on põhiseaduse § 28

lg 2 kaitsealas, siis on mõeldav jälitustegevuse seaduse alusel algatada teadmata kadunud isiku

asukoha tuvastamise menetlus selleks, et teha toitjakaotuspensioni määramise jaoks kindlaks RPKS

§ 20 lg-ga 5 nõutav asjaolu. Muud menetlust kui JTS § 9 lg 1 p-ga 4 sätestatud menetlus politseil

antud juhul kasutada ei ole.

17. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga, et Viive Ernesaksa lastele saaks pensioni määrata

toitjakaotuspensioni RPKS § 32 lg 2 p 2 alusel hoolimata sellest, et nüüdseks on V. Golubkovi

asukoht selgunud ja tema tagaotsimine lõpetatud.

RPKS § 32 lg 2 p-s 2 sätestatakse, et varasemast tähtajast kui pensioni taotlemise päevast määratakse

toitjakaotuspension politsei poolt teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetluse algatamise

päevast, kuid mitte üle 12 kuu enne pensioni taotlemist. Nimetatud säte ei ole kohaldatav olukorras,

kus politsei ei ole algatanud teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise menetlust, samuti

olukorras, kus sellise menetluse käigus on isiku asukoht tuvastatud.

18. Kolleegium on seisukohal, et põhiseadusest ei ole tuletatav riigi kohustus maksta just

toitjakaotuspensioni RPKS § 20 lg 5 alusel lastele, kelle vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses

oma lastele elatise mittemaksmisega. Küll on kolleegiumi arvates põhiseaduse § 28 lg-st 2 koosmõjus

§ 13 lg 1 esimese lausega, §-ga 14 ja § 27 lg-tega 4 ja 5 teatud tingimustel tuletatav lapse õigus riigi

abile juhuks, kui tema vanemat otsitakse kriminaalasjas taga seoses lapsele elatise mittemaksmisega

ning sellest tulenevalt õigus sellele, et kehtestataks vastavasisuline õiguslik regulatsioon. Põhiseaduse

rikkumine võib seisneda selles, et riik on jätnud kehtestamata sätted, mis annavad õiguse riigi abile

puuduse korral nendeks juhtudeks, kui riik pole kriminaalmenetluse käigus suutnud tagada, et vanem

täidaks kohustust ülal pidada oma last. Eelduslikult on sellekohane õiguslik regulatsioon siiski

mõeldav vaid etteulatuvalt.

19. Eeltoodud põhjendustel jääb Viive Ernesaksa kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata.

20. Viive Ernesaksa esindaja on taotlenud 172,56 euro väljamõistmist riigi õigusabi korras osutatud

õigusabi eest kassatsioonimenetluses. Tartu Halduskohtu 31. mai 2010. a määruse kohaselt kandus

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja 23. novembri 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-56586 Viive

Ernesaksale antud riigipoolne menetlusabi tsiviilasjas riigi õigusabi seaduse § 17 lg 1 järgi üle

halduskohtule kaebuse koostamiseks ja halduskohtule esitamiseks. Sama paragrahvi lõike 3 järgi

laieneb kohtumenetluses menetlusosalisena riigi õigusabi saanud isiku õigus riigi õigusabile ka samas

asjas tehtud kohtulahendi edasikaebamise või sundtäitmise menetlusele.

Kolleegium on seisukohal, et Viive Ernesaksa esindaja taotlus riigi õigusabi väljamõistmiseks on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld