Supreme Court dismisses appeal when administrative act is voided and plaintiff lacks interest to continue proceedings.

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-16-11

Otsuse kuupäev

11. mai 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Elmar Silbermanni kaebus Tallinna Vangla 28. oktoobri 2009. a

käskkirja nr 82 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-10-216

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. märtsi 2010. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

23. novembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-10-216 ajalehtede ja ajakirjade keelamise osas.

Lõpetada selles osas haldusasja menetlus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a haldusasjas nr 3-10-216 otsuse

resolutsiooni punkt 5, millega mõisteti Tallinna Vanglalt riigituludesse riigilõiv 200 krooni.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 28. oktoobri 2009. a käskkirjaga nr 82 muudeti Tallinna Vangla direktori

24. augusti 2008. a käskkirja nr 60 "Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja

ainete loetelu". Käskkirja nr 82 kohaselt on Tallinna Vanglas keelatud raadiod, televiisorid, video- või

helikassettmagnetofonid või muud vaba aja veetmiseks vajalikud esemed ja veekeetjad, mis ei ole

ostetud vanglas asuvast kauplusest (p 1.1), samuti ajalehed, ajakirjad ja muu kirjandus, mis ei ole

väljastatud vanglateenistuse poolt või tellitud vanglateenistuse vahendusel (p 1.2). Lisaks keelati

riideesemed, välja arvatud vangla direktori 23. jaanuari 2009. a käskkirjas nr 3 nimetatud esemed,

mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest (p 1.3).

Nimetatud esemete kaudu võib vangla territooriumile sattuda keelatud esemeid ja aineid, mis seab

otseselt ohtu vangla üldise julgeoleku. Esemete keelamine oli vajalik vangla julgeoleku tagamiseks,

kuna nende esemete läbiotsimine on kas raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu.

2. Elmar Silbermann esitas 26. jaanuaril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Tallinna Vangla direktori 28. oktoobri 2009. a käskkiri nr 82. Kaebaja hinnangul jääb selgusetuks,

miks lubatakse omada vangla poest ostetud esemeid, kui ka nende sisse on võimalik peita keelatud

esemeid ja aineid. Piirangud ei ole vajalikud ega proportsionaalsed. Põhjendamatu on ajalehtede,

ajakirjade ja muu kirjanduse keelamine.

3. Tallinna Halduskohus jättis 31. märtsi 2010. a otsusega E. Silbermanni kaebuse rahuldamata,

leides, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja põhjendatud ning selle on andnud pädev

haldusorgan. Piirangud on kehtestatud vangla julgeoleku tagamiseks. Postiga saadetud asjade

läbiotsimine ja keelatud ainete avastamine on aja- ja töömahukas. Vaidlustatud käskkirjaga

kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et

vaidlustatud käskkirja käsitada ebaproportsionaalsena. Vangla julgeoleku tagamise vajadus kaalub

üles kinni peetava isiku huvi väljastpoolt vanglat saadetud elektroonikaseadmete kasutamise ja

perioodikaväljaannete lugemise vastu. Erakirja avamist keelatud ainete avastamiseks ei saa võrrelda

ajalehtede, ajakirjade ja muu kirjanduse läbiotsimisega. Ajakirjad, ajalehed ja muu kirjandus

koosnevad tavaliselt oluliselt suuremast lehekülgede hulgast kui erakiri ning läbiotsimine oleks

oluliselt aja- ja tööjõukulukam. Vaidlustatud käskkirjaga ei piirata kinni peetavate isikute

kirjavahetust.

4. E. Silbermann esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebus

rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri 2010. a otsusega rahuldati E. Silbermanni kaebus

osaliselt. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse vaidlustatud käskkirja p 1.2 jõusse jätmise

osas ning tühistas vaidlustatud käskkirja p 1.2 ajalehtede ja ajakirjade keelamises ning lõpetas

menetluse käskkirja nr 82 punkti 1.2 tühistamiseks muu kirjanduse keelamises. Muus osas jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tallinna Vanglalt mõisteti

riigituludesse riigilõiv 200 krooni. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) käskkirja p 1.2 on alates Tallinna Vangla direktori 23. aprilli 2010. a käskkirja nr 28 jõustumisest

muu kirjanduse keelamise osas kehtetu ja asja menetlus kuulub selles osas lõpetamisele;

2) käskkirjaga punktides 1.1 ja 1.2 märgitud esemete omamine ei ole iseenesest keelatud, vaid

keelatud on nende omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Käskkirja on

põhjendatud ratsionaalsete argumentidega, kehtestatud piirangud on vajalikud ja sobivad legitiimse

eesmärgi saavutamiseks;

3) käskkirja p 1.1 on mõõdukas, sest põhiõigustesse ei sekkuta suurema intensiivsusega, kui seda

õigustab taotletava eesmärgi tähtsus;

4) ajalehtede ja ajakirjade keelamine käskkirja p-s 1.2 märgitud põhjendustel piirab isiku õigusi

ülemääraselt ning ei ole taotletud eesmärgi saavutamiseks mõõdukas. Olukorras, mil kinni

peetavatele isikutele on vangla raamatukogu kaudu kättesaadav vaid ajaleht "Postimees" ja vastustaja

on muutnud vaidlustatud käskkirja muu kirjanduse osas ning pidanud võimalikuks raamatute

kontrollimist, ei saa pidada mõõdukaks meedet, millega piiratakse ajalehtede ja ajakirjade saatmist

nende kontrollimise aja- ja töömahukuse tõttu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osas, milles tühistati

osaliselt Tallinna Vangla direktori 28. oktoobri 2009. a käskkirja nr 82 p 1.2. Kassatsioonkaebuse

kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust. Tallinna Ringkonnakohus on asja

lahendamisel jätnud arvesse võtmata vangistusseaduse § 30 ning ülemääraselt sekkunud vangla

direktori kaalutlusotsusesse. VangS § 30 lg-s 2 on piiratud ajakirjandusväljaannete saatmist vanglasse

ning sätte eesmärgist ja mõttest tulenevalt on ajalehtede ja ajakirjade saatmine kirjaga välistatud.

Arvestades ajakirjandusväljaannete mahtu ja mitmekesisust, oleks nende läbiotsimine aja- ja

ressursimahukas. Muu kirjanduse osas tingis käskkirja muutmise vajaduse vangla raamatukogu

kirjanduse piiratud valik. Kinni peetavate isikute jaoks on tellitud üleriigiline päevaleht ja see

rahuldab kinni peetavate isikute vajaduse olla kursis ühiskonnas toimuvaga. Lisaks on kinni

peetavatel isikutel võimalik olla kursis ühiskonnas toimuvaga raadio või televiisori vahendusel.

Tallinna Vangla direktori 3. septembri 2010. a käskkirjaga nr 80 tunnistati vaidlustatud haldusakt

tervikuna kehtetuks. Seega ei saanud ringkonnakohus vaidlustatud käskkirja p 1.2 tühistada ning asja

menetlus tuleks lõpetada.

7. Kolleegium teavitas 27. jaanuari 2011. a järelepärimises E. Silbermanni Tallinna Vangla

kassatsioonkaebusest ning vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamisest. Kolleegium selgitas

järelepärimises HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaldamise õiguslikke tagajärgi ning palus E. Silbermanni

teatada Riigikohtule, kas ta soovib kohtumenetluse jätkamist ja milline on tema põhjendatud huvi

vaidlustatud käskkirja p 1.2 edasiseks kohtulikuks vaidlustamiseks. Teade järelepärimise ja asja

menetlusse võtmise määruse kohta avaldati ka väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljastusteate

kohaselt sai E. Silbermann järelepärimise kätte 14. märtsil 2011, kuid ei ole Riigikohtule vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ringkonnakohtu otsus on vaidlustatud üksnes osas, millega tühistati Tallinna Vangla direktori

28. oktoobri 2009. a käskkirja nr 82 p 1.2 ajalehtede ja ajakirjade keelamise osas.

HKMS § 24 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab halduskohus menetluse, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks

tunnistatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi. Tallinna

Vangla direktori 3. septembri 2010. a käskkirja nr 80 p-ga 6 tunnistati vaidluse esemeks olev Tallinna

Vangla direktori 28. oktoobri 2010. a käskkiri nr 82 tervikuna kehtetuks. Kaebuse esitajat

E. Silbermanni teavitati Tallinna Vangla kassatsioonkaebusest ning vaidluse aluseks oleva haldusakti

kehtetuks tunnistamisest. E. Silbermann pole Riigikohtule kohtumenetluse jätkamise taotlust esitanud

ega põhjendatud huvi välja toonud. Kuna vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud ja

põhjendatud huvi ei ole kohtule avaldatud, siis ei ole asja menetluse jätkamine enam võimalik.

9. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ajalehtede ja

ajakirjade keelamises. Tühistatud osas tuleb haldusasja menetlus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel lõpetada.

10. Kaebaja oli kohtumenetluses riigilõivu tasumisest vabastatud. Seoses menetluse osalise

lõpetamise ning apellatsioonkaebuse ja kaebuse osalise rahuldamisega mõistis ringkonnakohus

Tallinna Vanglalt HKMS § 92 lg 2 ja 5 ning § 95 lg 1 alusel riigituludesse riigilõivu 200 krooni.

Tallinna Vangla on palunud kassatsioonkaebuses jätta E. Silbermanni menetluskulud tema enda

kanda. HKMS § 92 lg 5 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel. HKMS § 84 lg 4 p 4 kohaselt kuuluks asja menetluse lõpetamisel

riigilõiv tagastamisele. Tagastamisele kuuluvat riigilõivu ei saa teiselt menetlusosaliselt HKMS § 95

lg 1 alusel riigituludesse mõista. HKMS § 95 lg 1 sõnastusest nähtuvalt saaks riigilõivu riigituludesse

mõista üksnes juhul, kui kaebus täielikult või osaliselt rahuldatakse. Menetluse lõpetamise korral

puudub aga õiguslik alus teiselt menetlusosaliselt riigilõivu väljamõistmiseks. Seega ei kuulu selles

asjas HKMS § 95 lg 1 kohaldamisele ning tühistada tuleb ka Tallinna Ringkonnakohtu 23. novembri

2010. a otsuse haldusasjas nr 3-10-216 resolutsiooni p 5. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud

kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 90 lg 2).

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld