Legislator Case Law & Legislation
DE FR IT EN
Analyze in Legislator
3-2-1-62-10 AI generated

Supreme Court dismisses appeal regarding constitutionality of state fees and procedural costs for legal aid.

Case Number 3-2-1-62-10
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Outcome Dismissed
Open official source Machine-readable Markdown (.md)

Legislator summary

AI generated

The Supreme Court rejected the judges' dissenting opinions in this case, upholding the General Court's decision to declare specific procedural cost provisions unconstitutional. The court found that the General Court did not need to rule the state fee statutes unconstitutional to address the applicant's claim regarding the unconstitutionality of the civil procedure rules. Consequently, the appeal was dismissed because the contested fee laws were not relevant to the specific procedural issue raised.

Legislator headnote

AI generated

Civil Procedure Code § 183(1) first sentence; State Fees Act; The General Court may declare procedural cost provisions unconstitutional without explicitly ruling the underlying state fee statutes unconstitutional if the unconstitutionality stems solely from the application of the cost rules to the specific case.

Keywords

AI generated
civil procedure code state fees act constitutional review legal aid costs procedural costs unconstitutional declaration legal aid eligibility

Cited Legislation

AI generated
Civil Procedure Code § 183(1) first sentence
State Fees Act
statefeesact
Constitutional Protection Act § 14(1)
Constitution § 24(5)
Civil Procedure Code § 181(31)

Cited Case Law

AI generated
Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10
osamaksetena maksmist (vt Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10, p 9;
Riigikohtu 21. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10
Riigikohtu 31. märtsi 2011. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-10

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

Riigikohtunik Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse kohta kohtuasjas nr 3-2-

1-62-10, millega on ühinenud riigikohtunik Jüri Põld.

1. Ma ei ole nõus üldkogu otsuse resolutsiooni p-ga 1 ja üldkogu otsuse põhjendustega

riigilõivuseaduse sätete põhiseaduse vastaseks tunnistamise osas, samuti üldkogu otsuse resolutsiooni

p-ga 4, millega määrati hageja apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu suuruseks 19 173 eurot

49 senti (300 000 krooni). Leian, et hagejal ei olnud õigust esitada määruskaebust riigilõivu suuruse

ja selle tasumist ettenägevate sätete põhiseaduspärasuse vaidlustamiseks ning et üldkogu otsusega

põhiseaduse vastaseks tunnistatud riigilõivuseaduse sätted ei ole asjassepuutuvad.

2. Olen seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 183 lg 1 esimese lause

põhiseadusele vastavuse hindamiseks ei olnud vaja tunnistada riigilõivu suurust ettenägevaid sätteid

põhiseaduse vastaseks, sest üldkogu sai lahendada hageja taotluse tunnistada TsMS § 183 lg 1

esimene lause osaliselt põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks ka ilma hageja vaidlustatud

riigilõivuseaduse sätete põhiseadusvastasuse tuvastamiseta. TsMS § 183 lg 1 esimese lause

põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks piisanuks üldkogu konstateeringust, et riigilõiv on liiga suur ja

seetõttu on menetlusabi andmata jätmine vastuolus põhiseadusega.

Leian, et üldkogu otsusega riigilõivuseaduse põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätted ei olnud

praegusel juhul asjassepuutuvateks säteteks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

(PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause järgi. Hageja oleks saanud taotleda temalt apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutud riigilõivu põhiseadusele vastavuse kontrollimist määruskaebemenetluses siis, kui

ringkonnakohus oleks talle tagastanud apellatsioonkaebuse selle riigilõivu ringkonnakohtu määratud

tähtajajaks tasumata jätmise tõttu.

Samas, kuna üldkogu määras ise kindlaks hageja apellatsioonkaebuselt tasumisele kuuluva

põhiseaduspärase riigilõivu suuruse, siis oli ennatlik tunnistada põhiseadusevastaseks ka menetlusabi

mittevõimaldav menetlusseadustiku säte.

3. Hinnates oma otsuses vaidlusaluse riigilõivu tasumise kohustuse ja Eesti eraõiguslikule juriidilisele

isikule tsiviilasjas apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustuse täitmiseks menetlusabi saamise

võimaluse puudumise mõõdukust (vt üldkogu otsuse p-d 48 ja 57.4), oleks üldkogu pidanud

arvestama ka TsMS § 181 lg-s 31 sätestatud võimalusega, et TsMS § 183 lg 1 esimese lause järgi riigi

menetlusabi mittesaaval eraõiguslikul juriidilisel isikul on siiski õigus taotleda riigilõivu

osamaksetena maksmist (vt Riigikohtu 9. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-10, p 9;

21. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-10, p 10; 31. märtsi 2011. a otsus

põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-19-10, p-d 35-39). Olen seisukohal, et TsMS § 181 lg-

s 31 sätestatud riigi menetlusabi saamise võimaluse tõttu on eraõiguslikule juriidilisele isikule tagatud

PS § 24 lg-st 5 tulenev põhiõigus ka suhteliselt suurte riigilõivude korral.

4. Leian, et üldkogu tunnistas oma otsuse resolutsiooni p-s 2 TsMS § 183 lg 1 esimese lause

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks asjassepuutuvust ületavas osas. Tulenevalt PSJKS § 14 lg 2

esimesest lausest oleks üldkogu pidanud tunnistama selle sätte põhiseaduse vastaseks ning kehtetuks

üksnes osas, milles see välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele

mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt

üldkogu otsuse resolutsiooni p-s 1 nimetatud suuruses riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt

vabastamiseks.

5. Üldkogu otsuse p 57.2 järgi oleksid põhiseadusega kooskõlas eraõiguslikule juriidilisele isikule

menetlusabi andmise piirangud juhul, kui edasikaebuselt tasutavad riigilõivud oleksid suhteliselt

madalad. Samas otsuse punktis leidis üldkogu, et sellisel juhul oleks, tänu juriidiliste isikute

majandusseisu kontrolli ärajäämisele, tagatud suurem menetlusökonoomia kui eraõiguslikule

juriidilisele isikule menetlusabi võimaldamise korral suurte riigilõivude puhul. Sellest seisukohast

lähtudes oleks üldkogu võinud kaaluda ka põhiseaduse vastase riigilõivu vähendamist määrani, mis

oleks, arvestades praegust juhtumit, muutnud TsMS § 183 lg 1 esimesest lausest tuleneva PS § 24

lg 5 riive põhiseaduspäraseks.

Tambet Tampuu, Jüri Põld