Constitutional review court must complete its own case rather than remand to lower court for fact-finding.
Estonia (EE)
Legislator summary
AI generatedThe Supreme Court disagreed with the General Assembly's decision to remand the case to the Administrative Court for further fact-finding regarding compensation. The court held that the General Assembly must complete its own constitutional review proceedings and make a final ruling on the constitutionality of the relevant statute. Consequently, the General Assembly's instruction to the lower court was deemed invalid as it improperly deferred the court's duty to adjudicate the constitutional issue.
Legislator headnote
AI generatedPSJKS § 3 lg 3 teine lause; PSJKS § 15 lg 1: The Supreme Court, when initiating a constitutional review proceeding, must complete the proceedings itself and make one of the decisions listed in the statute; it cannot remand the case to a lower court for further examination.
Keywords
AI generatedCited Legislation
AI generatedCited Case Law
AI generatedFull text
Riigikohtunike Jüri Ilvesti, Henn Jõksi ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu üldkogu
otsuse kohta kohtuasjas nr 3-3-1-69-09, mille p-ga 1 on ühinenud riigikohtunik Jaak Luik
1. Me ei nõustu üldkogu otsuse p-s 94 esitatud lõppjäreldustega ning üldkogu poolt Tallinna
Halduskohtule antud juhisega, mille kohaselt peab halduskohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama,
kas Vaike Õiglasele riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise
seaduse (AVVKHS) § 5 lg 4 alusel makstud hüvitis on õiglane ning juhul, kui see pole seda, siis
tunnistama põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätma kohaldamata AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause
esimese alternatiivi, mõistma õiglase hüvitise maksmise aluste ja korra puudumisel V. Õiglasele
riigilt välja kahjuhüvitise õiglases määras põhiseaduse (PS) § 25 alusel ning saatma kohtuotsuse
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule.
Üldkogu algatas V. Õiglase haldusasjas kassatsioonkaebust menetledes põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 teise lause alusel 15. juunil 2010 põhiseaduslikkuse
järelevalve kohtumenetluse küsimuses, kas AVVKHS § 5 lõiked 1, 2 ja 4 on põhiseadusega
vastavuses ja kaasas sellesse menetlusse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse
menetlusosalised (vt üldkogu otsuse p 33). Leiame, et Riigikohus peab enda algatatud
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse asja lõpuni menetlema, tehes ühe PSJKS § 15 lg-s 1
nimetatud otsustustest. Seadusest ei tulene võimalust, et Riigikohus saadab enda algatatud
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasja läbivaatamiseks alama astme kohtule.
2. Üldkogu otsuse p-st 93 nähtuvalt ei pidanud üldkogu AVVKHS § 5 lõike 4 esimese lause esimest
alternatiivi asjassepuutuvaks sätteks (PSJKS § 14 lg 2 esimene lause), kuna kahju tekkimine ja selle
ulatus on tuvastamata. Oleme teistsugusel seisukohal.
Riigikohtu praktika järgi on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega,
st, et see mõjutab kohtuasja lahendamise tulemust (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus
asjas nr 3-4-1-10-00, p 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele
mittevastavuse korral otsustama asja teisiti kui selle sätte põhiseadusele vastavuse korral (vt
Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-5-02,
p 15). Arvestades eeltoodud kohtupraktikat, on AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimene alternatiiv
asjassepuutuvaks sätteks, sest selle sätte kehtivusest sõltub, kas alama astme kohtute otsused tuleks
jätta muutmata või tühistada. Kahju tekkimine ja ulatus on materiaalõiguse kohaldamiseks olulised
asjaolud, millest oleneb V. Õiglase kahju hüvitamise kaebuse sisuline lahendamine.
AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiivi asjassepuutuvus ilmneb meie arvates ka sellest,
et V. Õiglaselt võeti alusetult vabadus ning tal pole võimalik selle sätte tõttu nõuda halduskohtus
õiglast hüvitist. Kui selle sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks oleks üldkogu arvates olnud
vaja tuvastada täiendavaid asjaolusid, siis oleks üldkogu saanud lasta V. Õiglasel neid asjaolusid
tõendada. PSJKS §-des 49 ja 50 nähakse ette tõendite esitamise võimalus põhiseaduslikkuse
järelevalvet puudutavates küsimustes. Nendes küsimustes on üldkogul asjaolude tuvastamise ja
tõendite hindamise pädevus (vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-85-
09, p-d 81-93).
3. Üldkogu otsuse p-dest 84 ja 87 järeldub, et AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiiv on
vastuolus PS §-dega 32, 12 ja 11 nende koostoimes. Üldkogu leidis veel, et vajadusel tuleb kohaldada
kahju hüvitamiseks ka PS §-i 25 (vt üldkogu otsuse p-d 65 ja 94). Arvestades AVVKHS § 5 lg 4
esimese lause esimese alternatiivi asjassepuutuvust (vt käesoleva eriarvamuse p 2) leiame, et üldkogu
oleks pidanud tunnistama selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see
piirab riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju eest makstava hüvitise suurust.
4. Üldkogu otsusest ei nähtu, missugusel õiguslikul alusel üldkogu tühistas alama astme kohtute
otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule (vt üldkogu otsuse p 92).
Juhul kui üldkogu oleks tunnistanud AVVKHS § 5 lg 4 esimese lause esimese alternatiivi
põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks (vt käesoleva eriarvamuse p 3), siis oleks alama astme
kohtute otsuste tühistamise ja asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks olnud
materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamine (vt halduskohtumenetluse seadustiku § 54 lg 1 p 6 ja
§ 72 lg 1 p 5 ).
Jüri Ilvest, Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu