Supreme Court quashes lower court ruling on dismissal of appeal due to procedural error regarding termination of employment contract basis.

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-6-11

Määruse kuupäev

Tartu, 29. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aleksei Zuiko hagi OÜ Ingermika vastu 21 000 krooni

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-40167

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Ingermika määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aleksei Zuiko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Edith Sassian

Kostja osaühing Ingermika (registrikood 10706787), esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla

Asja läbivaatamise kuupäev

28. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. oktoobri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-40167.

Saata asi samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Ingermika 2. novembril 2010 kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

4. Määrata ADVOKAADIBÜROO EDITH SASSIAN & KO OSAÜHINGULE riigieelarvest

makstavaks tasuks Aleksei Zuikole kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest 115 (ükssada

viisteist) eurot 6 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksei Zuiko (hageja) esitas 28. aprillil 2009 Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni

töövaidluskomisjonile (töövaidluskomisjon) osaühingu Ingermika (kostja) vastu avalduse, milles

palus kostjalt välja mõista Eesti Vabariigi töölepingu seaduse (TLS) § 82 alusel 21 000 krooni ja

palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni viivist.

Avalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. märtsil 2009 töölepingu. Töölepingu järgi pidi kostja maksma

hagejale töötasu 10. aprilliks 2009, kuid maksis selle 14. aprillil 2009. 13. aprillil 2009 teatas

ettevõtte direktor Galina Tevet hagejale, et ta on töölt lahti lastud, põhjendades seda asjaoluga, et

hageja on kohustatud ületunde tegema. Kostja ei andnud järgnevatel päevadel hagejale tööraamatut,

lõpparvet ega vallandamisakti. 21. aprillil tahtis G. Tevet töölepingu lõpetada 14. aprilli 2009

kuupäevaga, millest hageja keeldus.

2. Töövaidluskomisjon rahuldas 16. juuli 2009. a otsusega avalduse, luges poolte töölepingu

lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel 27. aprillil 2009, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise 21 000 krooni ja viivise palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni.

3. Kostja esitas Harju Maakohtule 14. augustil 2009 taotluse hageja töövaidluskomisjonile esitatud

avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Kostja palus jätta hageja nõude 21 000 krooni

saamiseks rahuldamata.

Taotluse kohaselt asus hageja 16. märtsil 2009 neljakuulise katseajaga kostja tehasesse tööle. Aprilli

esimesel poolel rikkus hageja neljal korral jämedalt töökorda: 2. aprillil 2009 ei ilmunud tööle,

8. aprillil 2009 hilines tööle, 9. aprillil 2009 lahkus loata töökohalt kell 15.00 ja 10. aprillil 2009

hilines tööle. Hageja töös esines praak konteineri ML 35 m3 keevitamisel. Tulenevalt eeltoodust

lõpetas kostja juhatuse liige G. Tevet alates 14. aprillist 2009 hagejaga töösuhte katseaja

ebarahuldavate tulemuste tõttu TLS § 86 p 5 alusel. Töövaidluskomisjonile esitatud avalduses on

õige ainult see, et kostja hilines palga maksmisega kolm päeva.

4. Harju Maakohus rahuldas 7. septembri 2010. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

21 000 krooni.

Maakohus leidis, et kostja vaidlustas töövaidluskomisjoni otsuse osas, milles rahuldati hageja nõue

hüvitise saamiseks ja mõisteti kostjalt hageja kasuks hüvitisena välja kahe kuu keskmine palk

21 000 krooni. Kostja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles töövaidluskomisjon

rahuldas hageja avalduse ja luges töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel, samuti

palga maksmisega viivitamise eest 300 krooni suuruse viivise nõudes. Seega selles osas

töövaidluskomisjoni otsus jõustus. TLS § 82 lg 2 kohaselt, kui tööleping on lõpetatud TLS § 82

alusel, siis maksab tööandja töötajale hüvitusena tema kahe kuu keskmise palga. Hageja nõuab

hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, mille

kohaselt tööleping loeti lõppenuks hageja algatusel 27. aprillil 2009 TLS § 82 alusel, on kostjal

TLS § 82 lg 2 kohaselt kohustus maksta hagejale hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses. Kostja

hiljem esitatud vastuväited töölepingu lõpetamise muude aluste ja aja kohta on alusetud ja

põhjendamatud.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. oktoobri 2010. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmata.

Ringkonnakohus leidis, et tegemist on lihtmenetluses menetletava hagiga tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 tähenduses. Ringkonnakohus saab apellatsioonkaebuse menetlusse

võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse

tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud

menetlusõiguse normi või on selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Maakohus ei ole edasikaebamiseks luba andnud. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva

nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa

andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu

otsustes, mille puhul edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel

TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud alustel.

Praeguses asjas ei esine aluseid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et

kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Seega ei ole

ringkonnakohtul alust apellatsioonkaebust menetlusse võtta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi ringkonnakohtule menetlusse võtmiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei kohaldanud valesti materiaal- või

menetlusõiguse normi ega hinnanud valesti tõendeid, on vale. Ringkonnakohus ei ole maakohtu

otsust sisuliselt hinnanud. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et hageja

palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses lugeda tööleping lõppenuks TLS § 82 alusel. Hageja

avalduses sellist nõuet ei olnud. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta asjaolu, et

tööleping lõpetati tööandja algatusel 14. aprillil 2009 TLS § 86 p 5 alusel. Seetõttu ei saanud hageja

hiljem töölepingut TLS § 82 alusel lõpetada, vaid ta oleks pidanud töölepingu lõpetamise

vaidlustama. Töölepingu lõpetamist 14. aprillil 2009 on kinnitanud ka hageja töövaidluskomisjonile

esitatud avalduses.

Vale on ka maakohtu seisukoht, et kostja ei vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsust osas, milles loeti

tööleping lõppenuks töötaja algatusel. Maakohtule esitatud taotluses märkis kostja, et nõustub hageja

avalduses vaid sellega, et kostja hilines palga maksmisega kolm päeva. Individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 25 lg 1 teise lause kohaselt jõustub töövaidluskomisjoni otsuse

osalisel vaidlustamisel otsus osas, mis ei ole seotud vaidlustatud osaga. Kuna hüvitise maksmise

kohustus on otseselt seotud töölepingu lõpetamisega TLS § 82 alusel, ei ole töövaidluskomisjoni

otsus selles osas jõustunud.

8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ning kostja apellatsioonkaebus tuleb saata samale ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

10. Kolleegium nõustub esmalt ringkonnakohtuga, et tegemist on asjaga, mida maakohus saab

TsMS § 405 alusel lahendada lihtsustatud korras (nn lihtmenetlusena). Hageja nõue on varaline ja

hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Seejuures ei ole tähtis, kas maakohus ka tegelikult

tegi üldises menetluskorras mingeid lihtsustusi. Lähemalt on kolleegium käsitlenud selliste asjade

menetlemise põhimõtteid oma 6. aprilli 2010. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et TsMS § 637 lg 21 järgi võib ringkonnakohus

jätta varalise nõudega asjas, mille hagihind ei ületa 2000 eurot, esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba otsuse edasikaebamiseks. Seda eeldusel,

et maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud

menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel

küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas. Selliselt lahendab ringkonnakohus

väikese hagihinnaga varalises vaidluses apellatsioonkaebuse juba menetlusse võtmise staadiumis

sisuliselt (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 15). Selle otsustuse õigsust saab

omakorda kontrollida Riigikohus, lahendades määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega

keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

12. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtuga selles, et praeguses asjas võis ringkonnakohus jätta

apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse võtmata. Kolleegium leiab, et maakohus on

asja lahendamisel selgelt rikkunud menetlusõiguse normi ning sellest tulenevalt selgelt ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi ning need rikkumised võisid kaasa tuua asja ebaõige lahenduse.

Seega ei ole täidetud TsMS § 637 lg-s 21 toodud eeldused, et ringkonnakohus võiks selle sätte alusel

apellatsioonkaebuse jätta menetlusse võtmata.

13. Pooled vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas hagejal on õigus saada kostjalt hüvitist TLS § 82

lg 2 alusel. Seejuures on oluline ka see, kas ja millises osas on jõustunud selles vaidluses

töövaidluskomisjoni otsus. Maakohus leidis, et töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud osas, milles

loeti tööleping lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Praeguses asjas pöördus avaldusega töövaidluskomisjoni hageja. Töövaidluskomisjon hageja

avalduse ka rahuldas. Töövaidluskomisjonis kaotanud kostja esitas ITVS § 24 lg 4 alusel kohtule

taotluse, et kohus vaataks töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras hagina.

Sellest sättest tuleneb, et kohus ei kontrolli mitte töövaidluskomisjoni otsust, vaid lahendab

töövaidluskomisjonile esitatud avalduse hagimenetluses algusest peale. Seda kinnitab ka ITVS § 24

lg 2, mille kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni

otsuse peale. Sellises olukorras saab rääkida töövaidluskomisjoni otsuse osalisest jõustumisest

ITVS § 25 lg 1 teise lause mõttes üksnes osas, mis ei ole seotud nende hageja esitatud nõuetega, mille

läbivaatamist kohtus kostja soovib. Kostja palus kohtule esitatud taotluses jätta hageja nõue

21 000 krooni saamiseks rahuldamata. Hageja selle nõude aluseks on väide, et hageja on töölepingu

TLS § 82 lg 1 alusel tööandja lepingurikkumise tõttu lõpetanud. Seega on hageja kohtumenetluses

lahendatav nõue otseselt seotud selle alusega, millisel pooltevaheline tööleping lõpetati. Järelikult ei

saa pidada töövaidluskomisjoni otsust jõustunuks osas, milles töövaidluskomisjon luges poolte

töölepingu lõppenuks töötaja algatusel TLS § 82 alusel.

14. Kuivõrd maakohus lähtus ekslikust seisukohast, et töövaidluskomisjoni otsus on osaliselt

jõustunud, jättis maakohus sisuliselt hinnangu andmata sellele, millisel alusel tööleping lõppes.

Selline rikkumine võis oluliselt mõjutada maakohtu lahendi õigsust. Asi tuleb menetlusse võtmise

otsustamiseks saata tagasi ringkonnakohtule, kus tuleb kontrollida ka muid apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmise eeldusi ja lahendada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise küsimus.

15. Praeguses asjas on võimalik hageja töövaidluskomisjonile esitatud avaldusest, mis vaadatakse

kostja taotlusel läbi hagina, välja lugeda kaks raha maksmisele suunatud nõuet. Nõuet lugeda

tööleping lõpetatuks TLS § 82 alusel sealt selgelt ei nähtu. Kolleegium märgib, et sellises olukorras

on see, mille alusel tööleping lõpetati, hagi aluseks olev asjaolu ning kohus ega töövaidluskomisjon

ei tohi selle kohta seisukohta võtta otsuse resolutsioonis. Kohtuotsuse resolutsioonis tuleb töölepingu

lõppemise aluse kohta võtta seisukoht, kui on esitatud sellise nõudega tuvastushagi TsMS § 368 lg 1

järgi. Seega praeguses asjas ei tule kohtuotsuse resolutsiooni märkida seda, millisel alusel tööleping

lõppes, vaid kohtu seisukoht ja põhjendused selle kohta peavad sisalduma otsuse põhjendavas osas.

16. Harju Maakohus andis 31. märtsi 2010. a määrusega hagejale riigi õigusabi tema esindamiseks

kohtumenetluses. Hageja esindaja esitas 17. veebruaril 2011 Riigikohtule taotluse, milles palus

hüvitada riigieelarvest tasu hagejale kassatsiooniastmes osutatud õigusabi eest. Taotluse kohaselt

osutas esindaja hagejale õigusabi 6 pooltundi (1 pooltund nõupidamiseks hagejaga ja 5 pooltundi

kostja määruskaebuse ja selle lisadega tutvumiseks, kohtupraktika ja seadusandluse analüüsiks,

määruskaebusele vastuse koostamiseks ja Riigikohtule edastamiseks), mille eest on ette nähtud tasu

95 eurot 88 senti. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks summaks 115 eurot

6 senti.

Kolleegium leiab, et hageja esindaja esitatud taotlus tuleb rahuldada. Advokatuuri juhatuse määruse

"Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p 38 kohaselt on isiku

esindaja tasu tsiviilasja kohtulikus menetluses osalemise eest 15 eurot 98 senti iga poole tunni kohta.

Korra p 2 kohaselt, kui riigi õigusabi osutav advokaat osutab õigusteenust advokaadibüroo kaudu,

mille pidaja on käibemaksukohustuslane, lisandub riigi õigusabi tasule ja riigi õigusabi osutamise

kuludele käibemaks. Kolleegiumi arvates on taotluses märgitud ajakulu põhjendatud. Riigi õigusabi

tasu ja kulud maksab riigi õigusabi seaduse § 24 lg 1 ja korra p 13 järgi välja Eesti Advokatuur.

17. Kostja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Tambet Tampuu