3-1-1-13-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-13-11

Otsuse kuupäev

22. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Oleg Kozlovi süüdistuses KarS § 114 p-de 3 ja 4

ning § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a kohtuotsuse peale

kriminaalasjas nr 1-09-16587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oleg Kozlovi kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennoki kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsus Oleg Kozlovi süüdistuses KarS §

114 p-de 3 ja 4 ning § 121 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

2. Määrata kassatsioonimenetluses vandeadvokaat Aivar Ennoki poolt Oleg Kozlovile osutatud

riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Aivar Ennok OÜ-le makstava tasu suuruseks 115 (ükssada

viisteist) eurot ja 5 senti (sh käibemaks 19 eurot ja 17 senti).

3. Mõista kassatsioonimenetluse kulu katteks Oleg Kozlovilt Eesti Vabariigi kasuks välja

115 (ükssada viisteist) eurot ja 5 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. aprilli 2010. a otsusega tunnistati Oleg Kozlov süüdi ja karistati KarS § 121

järgi vangistusega üheks aastaks ning KarS § 114 p-de 3 ja 4 järgi eluaegse vangistusega. KarS § 64

lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks eluaegne vangistus. KarS § 65 lg 2 alusel moodustati

liitkaristus Tallinna Linnakohtu 17. mai 2002. a otsuse järgi ärakandmata karistuse, s.o kaheaastase

vangistusega, mõistes O. Kozlovile lõplikuks karistuseks eluaegse vangistuse. Sama kohtuotsusega

tunnistati süüdi ka Vladimir Roots, kuid tema suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1 O. Kozlov tunnistati KarS § 121 järgi süüdi selles, et 28. veebruaril 2004 lõi ta tüli käigus A. R.-i

korduvalt rauast heebliga vastu pead, tekitades talle pea ja näo põrutuse, vasaku sarnaluu murru,

põrutushaavad ning nahaalused verevalumid pea piirkonnas.

1.2 KarS § 114 p-de 3 ja 4 järgi tunnistati O. Kozlov süüdi selles, et 2007. a mai algul tappis ta koos

J. T.-ga M. N.-i. Pärast M. N.-i tapmist viisid J. T. ja V. Roots laiba majast välja ning J. T. viskas selle

kuivkäimla kogumispaaki. Olles varem tapnud M. N.-i ehk olles KarS § 114 p-s 4 tähendatud isik,

tappis O. Kozlov ka J. T. ja I. P. Seejärel peitis ta J. T. ja I. P. surnukehad maja õuel asuva vana

vundamendi varemetesse prügi alla.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav O. Kozlov, taotledes kohtuotsuse

tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Apellant möönis, et ta tunnistas kohtueelse uurimise

algstaadiumis kuritegude toimepanemist, kuid tegi seda põhjusel, et kartis V. Rootsi poega A. R.-i,

kes lubas O. Kozlovi ja tema elukaaslase tappa juhul, kui O. Kozlov tema isa vangi saadab. Samuti

lubas politsei O. Kozlovi väitel talle, et kui ta süü enda peale võtab, siis mõistetakse talle karistuseks

maksimaalselt kakskümmend aastat vangistust. Kui ta aga end tapmistes süüdi ei tunnista, siis

mõistetakse ta süüdi kolme inimese tapmises ja ta saab eluaegse vangistuse. Apellandi arvates andis

V. Roots tema vastu valeütlusi, sest tegelikult tappis M. N.-i hoopis V. Roots. Samuti märkis O.

Kozlov, et puuduvad tema süüd kinnitavad tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

3. Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioon rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhiosa järeldustega, leides, et nende kordamine ei ole

vajalik, sest maakohtu otsuses ei ole faktilistele asjaoludele uue hinnangu andmist tingivaid vigu.

Kohtukolleegium asus seisukohale, et maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt

esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud vastavalt

KrMS § 61 nõuetele. Ringkonnakohus leidis, et süüdistatava O. Kozlovi ütluste ebausaldusväärseteks

lugemine ja neile kaassüüdistatava V. Rootsi ütluste eelistamine on põhjendatud, sest V. Roots on

kogu kriminaalmenetluse kestel andnud samasisulisi detailseid ütlusi selle kohta, mida ta teab M. N.-

i, J. T. ja I. P. tapmisest. V. Rootsi ütlused haakuvad teiste tõenditega. Seevastu O. Kozlov on enda

versiooni toimunust kriminaalmenetluse käigus korduvalt muutnud ning tema ütlused ei ole teiste

tõenditega kooskõlas.

3.2 Süüdistuses KarS § 121 järgi leidis ringkonnakohus, et puudub alus kahelda kannatanu A. R.-i

ütlustes, sest ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus samasisulisi ütlusi. Need ütlused on

kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisiaktiga A. R.-ile tekitatud kehavigastuste, nende tekkemehhanismi

ja tekitamise aja kohta.

3.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega täiel määral ka O. Kozlovile mõistetud

karistuse osas, leides, et kolm inimest tapnud süüdistatava süü on väga suur. Karistust kergendavaid

asjaolusid tema tegudes ei tuvastatud. O. Kozlovi on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud.

A. R.-i kehalise väärkohtlemise pani ta toime katseajal. O. Kozlovile mõistetud karistus on

vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni O. Kozlovi kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok,

kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja O. Kozlovi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb

kaitsja O. Kozlovile kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust, sest süüdistusakti kohaselt tekitas O. Kozlov kannatanutele J. T.-

le ja I. P.-le vigastusi muu hulgas kirvega, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendustes ei käsitleta lööki

kirvega kordagi, rääkides üksnes rusikate ja jalgadega tehtud löökidest. Seetõttu ei vasta

ringkonnakohtu poolt tuvastatu otsuses käsitletud tõenditele. Kaitsja leiab kokkuvõttes, et O. Kozlovi

poolt J. T. ja I. P. tapmine ei ole tõendatud. Süüdistusi M. N.-i tapmises ja A. R.-i peksmises kaitsja

aga kassatsioonis sisuliselt ei käsitle. Kassaator leiab ka seda, et O. Kozlovile mõistetud eluaegne

vangistus on põhjendamatult raske karistus isegi juhul, kui lugeda tema süü tuvastatuks.

5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik esitas kassatsioonivastuse, taotledes

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassaator heidab ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis seisneb tuvastatud

asjaoludest ebaõigete järelduste tegemises. Kaitsja arvates välistab ringkonnakohtus käsitletud

tõenditest nähtuv, et O. Kozlov saanuks J. T.-le ja I. P.-le süüdistuses kirjeldatud vigastused tekitada

üksnes rusika- ja jalalöökidega. Kolleegium kordab sellega seoses oma varasemat seisukohta, mille

kohaselt on olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele, tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on

resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises

kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud

menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või

mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-09, p

6). Mis puutub kaitsja väitesse, et süüdistusakti kohaselt tekitas süüdistatav kannatanutele vigastusi

muu hulgas ka kirvega, siis nähtub juba maakohtu otsusest (lk 9), et tapmisvahendina kirve

kasutamine ei ole tõendatud. Prokurör selles osas maakohtu otsust ei apelleerinud. Seetõttu puudus

ringkonnakohtul seaduslik võimalus tuvastada süüdistatava poolt tapmisvahendina kirve kasutamine.

7. Arutatavas asjas on O. Kozlovile esitatud süüdistus ka KarS § 114 p 3 järgi selles, et olles varem

tapmise toime pannud isik, pani ta toime tapmise kahe inimese suhtes. O. Kozlov peksis J. T.-d,

põhjustades talle vigastused, mis tõid kaasa kannatanu surma sündmuskohal. Kohe seejärel peksis O.

Kozlov J. T. elukaaslast I. P.-d, põhjustades ka talle vigastused, mis tõid kaasa kannatanu surma

sündmuskohal.

7.1 Kriminaalkolleegium märgib, et tahtlik tapmine kvalifitseeritakse mõrvana KarS § 114 p 3 järgi,

kui see on toime pandud kahe või enama inimese suhtes, s.t rünne peab olema suunatud vähemalt

kahele isikule. Selle kuriteokoosseisu subjektiivse külje realiseerimiseks peab tapjal olema tahtlus

põhjustada kõigi ohvrite surm. Tapmiste üheaegsel toimepanemisel ei oma aga tähtsust, kas

süüdistataval on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama motiiv.

7.2 Maa- ja ringkonnakohus on O. Kozlovi käitumises KarS § 114 p 3 koosseisu tuvastanud

kaassüüdistatava V. Rootsi ja tunnistaja N. M.-i ütlustele tuginevalt. V. Rootsi kohtuistungil antud

ütluste kohaselt teatas O. Kozlov talle hommikul, et J. T. ja I. P. on tapetud ja et nende surnukehad on

vaja kuhugi ära peita. Ta aitas O. Kozlovil laibad saunast ükshaaval vana vundamendi varemetesse

tassida ja ehitusprahi alla peita. Nende vigastusi ta ei näinud. O. Kozlov ütles V. Rootsile sõnaselgelt,

et tema tappis need kaks inimest. Laipu aitas ta O. Kozlovil peita sellepärast, et kartis teda.

Kohtueelses menetluses andis V. Roots samuti ütlusi, et O. Kozlov tunnistas talle, et tappis J. T. ja I.

P. (tl 9, kd III; tl 18, kd III; tl 28-29, kd III).

7.3 Tunnistaja N. M. andis aga kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt samal päeval, kui peksti M. N.-i,

mindi M. N.-i elukohast tema ja O. Kozlovi elukohta, kus tarvitati alkoholi. Õhtul läks ta magama ja

ärkas öösel karjete peale. Ta tõusis üles, läks esikusse ja nägi I.-d (I. P.) ning J.-i (J. T.) õues trepi

juures selili lamamas. Nende pead olid kuklasse kallutatud ja mõlemal oli kõri peal veri.

7.4 Eeltoodu põhjal nõustub kolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes tehtud järeldusega, et

O. Kozlov tappis tekkinud konflikti käigus J. T. ja kohe seejärel I. P. Kuna O. Kozlov tappis J. T. ja I.

P. sama konflikti käigus, siis saab rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest

tapmisest, sest juba enne J. T. vastase ründe faktilist lõppemist asus O. Kozlov peksma ka I. P.-d.

Seega on O. Kozlovi käitumine M. N.-i, J. T. ja I. P. tapmises õigesti kvalifitseeritud KarS § 114

p-de 3 ja 4 järgi.

8. Kassaator taotleb ka O. Kozlovile mõistetud eluaegse vangistuse asemel kergema karistuse

mõistmist. Kriminaalkolleegium leiab, et see taotlus ei ole põhjendatud.

8.1 O. Kozlovi süü kolme inimese tapmisel on väga suur. Puuduvad karistust kergendavad asjaolud,

ta ei ole end üheski kuriteos süüdi tunnistanud ega ilmutanud vähimatki kahetsust. Ta on andnud

vastuolulisi ütlusi, mis ei haaku teiste tõenditega.

9. Isikule mõistetava karistuse aluseks on tema süü. Seejuures arvestatakse karistuse mõistmisel ka

süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid ja õiguskorra huvisid. Sellest lähtuvalt märgib kolleegium

järgmist.

9.1 O. Kozlovi eluhoiakus peegeldub üldine lugupidamatus õiguskorra vastu ja tema poolt kolme

inimese tapmises väljendub sügav hoolimatus teiste inimeste elu suhtes. Vaatamata suhteliselt noorele

eale on O. Kozlovi varem juba kaheksa korda kriminaalkorras karistatud. Karistusregistri väljavõttest

nähtuvalt on kuritegude toimepanemine olnud tema elustiil. O. Kozlovi on korduvate kuritegude eest

karistatud erinevate karistustega. Seejuures on isegi tema järjekorras seitsmes süüdimõistmine

päädinud üksnes mõistetud vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisega, kuid veel katseajal

pani O. Kozlov toime uue kuriteo, tarvitades A. R.-i suhtes vägivalda. Seega on O. Kozlovile varem

korduvalt antud võimalusi enda käitumist muuta, kuid ta ei ole soovinud karistustest mingeid

järeldusi teha ega õiguskuulekat elu elada. O. Kozlovi elukäigust ja talle varem mõistetud karistustest

nähtub, et O. Kozlovi suhtes on vaja rakendada senisest raskemaid karistusmeetmeid.

9.2 Kolleegium märgib, et kolme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale

selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul

viisil. Seetõttu nõustub kolleegium maa- ning ringkonnakohtu otsustes väljendatud seisukohaga, et

kolme inimese tapmise eest tuleb O. Kozlovile karistuseks mõista eluaegne vangistus.

10. Eeltoodu alusel ja lähtudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2010. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

11. Kaitsja on koos kassatsiooniga esitanud taotluse määrata tema poolt O. Kozlovile

kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroo Aivar Ennok OÜ-le makstavaks

tasuks kolme pooltunni eest 750 krooni (47,94 eurot), mis on korrutatud koefitsiendiga 2,0 (kokku

95,88 eurot). Taotletud tasule lisandub 20% käibemaksu. Kolleegiumi hinnangul on taotlus

põhjendatud ning see tuleb rahuldada.

12. Kuna Riigikohus teeb käesolevas asjas KrMS § 361 punktis 1 nimetatud lahendi, tuleb

kassatsioonimenetluse kulu KrMS § 186 lg 2 esimese lause alusel O. Kozlovilt kui kassatsiooni

esitajalt välja mõista riigi kasuks.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Lea Kivi