3-2-1-1-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-1-11

Määruse kuupäev

Tartu, 21. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Oskar Investeeringud OÜ (pankrotis) kaebus Tallinna

kohtutäitur Priit Lantini otsuse peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 2-09-55642

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Oskar Investeeringud OÜ (pankrotis) (registrikood

11187208)

Puudutatud isik kohtutäitur Priit Lantin

Puudutatud isik AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja

vandeadvokaat Indrek Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

21. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-09-55642 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2010. a

määrus ja jätta jõusse Harju Maakohtu 30. märtsi 2010. a määrus.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Oskar Investeeringud OÜ (pankrotis) kanda.

4. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo GLIMSTEDT 13. detsembril 2010 AS-i SEB Pank

määruskaebuselt tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada)

krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus kuulutas 30. juuni 2009. a määrusega välja Oskar Investeeringud OÜ (pankrotis)

(avaldaja) pankroti.

2. 7. septembril 2009 esitas AS SEB Pank (sissenõudja) kohtutäitur Priit Lantinile (kohtutäitur)

täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse alustamiseks. Täitedokumendiks oli avaldaja ja

sissenõudja sõlmitud tagatisleping nr 9589, millega koormati avaldajale kuuluv kinnistu hüpoteegiga,

mis tagab nõudeid Mandri Arendus OÜ vastu. Täidetavaks nõudeks on sissenõudja 9 088 826 krooni

60 sendi suurune nõue Mandri Arendus OÜ vastu, mis tuleneb laenulepingust nr 2006040693.

3. 10. septembril 2009 koostas kohtutäitur täiteasjas nr 017/2009/24215 kohtutäituri tasu

väljamõistmise otsuse ning täitmisteate, kus võlgnikuna on märgitud avaldaja.

4. 18. septembril 2009 esitas avaldaja kaebuse kohtutäiturile ja taotles täitemenetluse lõpetamist ja

10. septembri 2009. a otsuste tühistamist põhjusel, et kohtutäituril puudus seadusest tulenev alus

korraldada täitemenetlust pankrotistunud võlgniku vastu.

Kohtutäitur jättis kaebuse 14. oktoobri 2009. a otsusega rahuldamata.

5. 23. oktoobril 2009 esitas avaldaja Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri otsuste peale täiteasjas

nr 017/2009/24215 ning palus tühistada kohtutäituri 14. oktoobri 2009. a otsus, õigusvastaselt

koostatud täitmisteade ning kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ja lõpetada asja menetlus.

Kaebuse kohaselt puudub kohtutäituril pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-de 1 ja 2, § 36 lg 1 ning

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg-te 1-3 alusel õigus korraldada täitemenetlust pankrotistunud

võlgniku vastu.

6. Sissenõudja vaidles kaebusele vastu ning leidis, et täitemenetlust on alustatud seaduses sätestatud

nõuete kohaselt. Pandipidajal peab olema võimalus saada PankrS § 44 lg 3 järgi oma nõue

kinnisasjast rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust.

7. Harju Maakohus jättis 30. märtsi 2010. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda.

Määruse kohaselt on menetlusosalised erinevatel seisukohtadel PankrS § 44 lg 3 tõlgendamisel

koostoimes TMS §-ga 51. PankrS § 44 lg-s 3 on sätestatud, et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel

on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue pankrotivara arvel pandiõiguse või muu

tagatisõiguse alusel. Pankroti väljakuulutamine tema õigusi ei mõjuta. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb

täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. TMS § 51 lg 2 kohaselt annab pankroti

väljakuulutamise järel kohtutäitur pankrotihalduri taotlusel täitemenetluse dokumendid ja kohtutäituri

valduses oleva või kolmandale isikule hoiule antud võlgnikule kuuluva vara üle pankrotihaldurile ja

teavitab sellest sissenõudjat.

Lähtuda ei saa ainuüksi TMS §-st 51, kuna see kehtib olukorras, kus täitemenetlust on alustatud enne

võlgniku pankroti väljakuulutamist. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kohtutäituril ei

olnud õigust teha täitetoiminguid. PankrS § 44 lg 3 teises lauses on sõnaselgelt sätestatud, et

sissenõudja, s.o isiku, kes ei ole pankrotivõlausaldaja, õigusi ei mõjuta avaldaja pankroti

väljakuulutamine. Kehtiva pankrotiseaduse redaktsiooni § 193 lg 3 alusel tuleb lähtuda samuti

PankrS § 44 lg-st 3. Seega oli sissenõudjal õigus esitada nõue täitmiseks asjaõigusseaduse

(AÕS) § 352 lg 1 kohaselt täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning kohtutäituril oli õigus

TMS § 2 lg 1 p 19 alusel alustada täitemenetlust.

8. Avaldaja vaidlustas maakohtu määruse täies ulatuses ja palus teha uue määruse, millega kaebus

rahuldada.

Sissenõudja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 25. novembri 2010. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue

määruse, millega rahuldas avaldaja kaebuse. Ringkonnakohus kohustas kohtutäiturit uuesti läbi

vaatama avaldaja taotlus täitemenetlus lõpetada ning täitedokumendid üle anda avaldaja

pankrotihaldurile. Samuti tunnistas ringkonnakohus ebaseaduslikuks kohtutäituri täitmisteate ning

kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis

ringkonnakohus kohtutäituri kanda.

Menetlusosalistel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas enne 1. jaanuari 2010 kehtinud PankrS § 44

lg 3 võimaldas kohtutäituril korraldada täitemenetlust pankrotivara suhtes. Ringkonnakohus nõustus

avaldajaga, et pankrotiseaduse regulatsioon ning pankrotimenetluse eesmärk ei võimalda isiku

pankroti väljakuulutamise järel ühelgi isikul peale pankrotihalduri käsutada võlgniku pankrotivara.

Maakohus tuvastas, et täitemenetluse alustamise avaldus esitati pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Nii 2009. a-l kehtinud kui ka praegu kehtiva PankrS § 35 lg 1 p 1 kohaselt

moodustub pankroti väljakuulutamisega võlgniku varast pankrotivara ja eelnimetatud paragrahvi lg 1

p 2 kohaselt läheb haldurile üle võlgniku vara valitsemise õigus. Täitemenetluse algatamisel kehtinud

TMS § 51 lg 1 sätestas üheselt, et täitemenetlus lõpeb võlgniku pankrotiga ning nimetatud sätte

lõike 2 kohaselt tuli kohtutäituril pankrotihalduri taotluse alusel üle anda täitemenetluse dokumendid.

Seega ei võimaldanud võlgniku pankroti väljakuulutamine läbi viia täitemenetlust võlgniku vara

suhtes, seda ka siis, kui nõude esitajaks oli kolmas isik, kes ei olnud 2009. a-l kehtinud PankrS § 44

lg 3 kohaselt pankrotivõlausaldajaks.

Täitedokumendi saabumisel tuli kohtutäituril kontrollida, kas täitemenetlust oli üldse võimalik

alustada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 9. novembri 2009. a määruses asjas nr 3-2-1-116-09 asunud

järgmisele seisukohale: "Kohtutäitur teeb TMS § 23 lg 1 esimese lause alusel täitemenetluse

toiminguid täitmisavalduse ja täitedokumendi alusel. Täitemenetluse alustamisel peab kohtutäitur mh

otsustama, kas täitedokument on täidetav täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras. Kui

kohtutäiturile esitatakse täitmiseks täitedokument pankrotivõlgniku vastu ja täitedokumendist ei

nähtu, et tegemist on massikohustusega PankrS § 148 lg 1 mõttes, ei ole kohtutäituril formaliseerituse

printsiibist lähtudes alust täitemenetlust alustada. Kui kohtutäitur on võlausaldaja avalduse alusel

siiski pankrotivõlgniku vastu täitemenetluse alustanud, saabki pankrotivõlgnik kohtutäituri tegevuse

peale esitada kaebuse TMS § 217 alusel." Praeguses tsiviilasjas ei täida kohtutäitur massikohustust

PankrS § 148 lg 1 mõttes.

TMS § 24 lg 1 järgi, kui on täidetud täitemenetluse alustamise tingimused, toimetab kohtutäitur

võlgnikule täitmisteate. TMS § 24 lg 2 järgi loetakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega

täitemenetlus alanuks. Kuivõrd praeguses tsiviilasjas ei saanud kohtutäitur täitemenetlust alustada,

siis on nii täitmisteade täitemenetluse alustamiseks täiteasjas nr 017/2009/24215 kui ka 10. septembri

2009. a kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ebaseaduslik.

Kui pankrotihaldur esitas vastuväite täitmisteatele, tuli kohtutäituril igal juhul täitemenetlus lõpetada

TMS § 51 lg 1 järgi, mida taotles ka võlgniku pankrotihaldur. TMS § 48 kohaselt lõpetab

täitemenetluse kohtutäitur selleks seaduses sätestatud aluste ilmnemisel. Siit tulenevalt ei saa kohus

ise täitemenetlust lõpetada ning kohtutäitur peab esitatud taotluse uuesti läbi vaatama.

Ekslik on kohtutäituri otsuse seisukoht, et kuivõrd sissenõudja ei ole pankrotivõlausaldaja ning ei saa

pankrotimenetluses oma õigusi kaitsta, siis on põhjendatud pandieseme müük väljaspool

pankrotimenetlust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21. oktoobri 2010. a määruses asjas nr 3-2-1-98-

10 selgitanud PankrS § 44 lg 3 kohaldamist, hüpoteegi lõppemist ning enampakkumisel saadud

tulemi jaotamist.

Riigikohtu määruse kohaselt PankrS § 139 lg-te 2 ja 4 sõnastuse järgi, kui haldur müüb

pankrotivarasse kuuluva kinnisasja enampakkumisel, jäävad kinnisasja koormavatest asjaõigustest

kehtima üksnes need asjaõigused, mis asuvad järjekoha poolest eespool sellest esimesena

kinnistusraamatusse kantud asjaõigusest, millest tulenevalt saaks nõuda kinnisasja sundmüüki,

ülejäänud kinnisasja koormavad kinnistusraamatusse kantud asjaõigused loetakse lõppenuks ja

kustutatakse halduri avalduse alusel, kusjuures kustutamiseks ei ole vaja puudutatud isiku nõusolekut.

Seega kujunes 2009. a-l olukord, kus pankrotivõlausaldajaks mitteoleval isikul võis

pankrotimenetluses kinnisasja võõrandamisel hüpoteek lõppeda, kui tema hüpoteek asus järjekoha

poolest tagapool pankrotivõlausaldajate hüpoteekidest. Sellisel juhul oli hüpoteegipidajal võimalik

nõuda hüvitist tulemist. Seega ka nimetatud Riigikohtu lahendist ilmneb, et pankrotivara müük saab

toimuda üksnes pankrotimenetluses ning asjaõiguse kehtivus sõltub sellest, millisel järjekohal oli

hüpoteegipidaja hüpoteek kinnistusraamatus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Sissenõudja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue määruse,

millega jätta jõusse maakohtu määrus. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda.

Määruskaebuse järgi on ringkonnakohus valesti kohaldanud PankrS § 44 lg-t 3. Nimetatud norm on

erinormiks PankrS § 36 suhtes. Erinormina sätestab see sundtäitmise võimaluse hüpoteegipidajale,

kellel ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku vastu, kuid kelle nõue kolmanda isiku vastu on tagatud

pankrotivõlgnikule kuuluvale kinnisasjale seatud hüpoteegiga. Kuna sissenõudja ei ole avaldaja

pankrotimenetluses võlausaldaja, puuduvad tal pankrotivõlausaldajatele ettenähtud õigused.

Ringkonnakohus on jätnud viidatud Riigikohtu määruses tähelepanuta lause, mille kohaselt tähendab

PankrS § 44 lg-s 3 toodu seda, et isik peaks olema sarnases olukorras, nagu ta oleks siis, kui

hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik ei oleks pankrotis.

Kaebus kohtutäituri tegevuse peale on vale õiguskaitsevahend, õige oleks sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine.

11. Kohtutäitur ja avaldaja ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5

ja § 695 alusel jõusse maakohtu määruse.

13. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud

PankrS § 44 lg-t 3, mis kehtis 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2009.

PanrkS § 44 lg 1 kehtestas ja kehtestab ka praegu üldpõhimõtte, mille kohaselt võivad võlausaldajad

pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses

sätestatud korras ning need nõuded ka rahuldatakse pankrotiseaduses sätestatud korras. Seda

regulatsiooni arvestab ka TMS § 51, mille lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti

väljakuulutamisega ning lg 2 kohaselt antakse täitemenetlusega seotud dokumendid üle

pankrotihaldurile ja teavitatakse sellest sissenõudjat.

PankrS § 44 lg 3 kehtestas nimetatud reeglist erandi. Nimelt sätestas PankrS § 44 lg 3 esimene lause,

et pankrotivõlausaldaja ei ole isik, kellel on õigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud nõue

pankrotivara arvel pandiõiguse või muu tagatisõiguse alusel. Lõike 3 teise lause kohaselt ei mõjuta

pankroti väljakuulutamine tema õigusi.

Seega andis PankrS § 44 lg 3 praegusel juhul hüpoteegipidajale õiguse esitada oma sissenõutavaks

muutunud nõue kohtutäiturile täitemenetluse korraldamiseks ka pärast pankroti väljakuulutamist.

Kolleegium juhib tähelepanu ka PankrS § 193 lg-le 3, mille kohaselt, kui pankrot kuulutati välja

enne § 44 lg 3 kehtetuks tunnistamist, siis kohaldatakse selle menetlemisel enne 2010. a 1. jaanuari

kehtinud § 44 lg 3 redaktsiooni.

PankrS § 44 lg 3 vale tõlgendamine tõi kaasa ebaõige kohtulahendi, mistõttu tuleb ringkonnakohtu

määrus tühistada ja jõusse jätta maakohtu määrus. Avaldaja kaebus jääb rahuldamata. Kohtutäituril

on õigus muude eelduste olemasolul jätkata täitemenetlust.

14. Kolleegiumi hinnangul oli PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erandi üks eesmärk kehtestada

regulatsioon selliste nõuete rahuldamiseks, mil võlausaldajal ei ole isiklikku nõuet pankrotivõlgniku

vastu, vaid talle kuulub asjaõiguslik täitmisnõue (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1). Kogu pankrotiseaduse

nõuete esitamise, kaitsmise ja rahuldamise süsteem on üles ehitatud sellele, et pankrotivõlausaldajal

on pankrotivõlgniku vastu (ka) isiklik nõue. Sellises olukorras andis PankrS § 44 lg 3 asjaõigusliku

nõude omajale võimaluse oma nõue rahuldada täitemenetluses väljaspool pankrotimenetlust.

Lisaks oli PankrS § 44 lg 3 eesmärk kaitsta hüpoteegipidaja huve mh ka selliste juhtumite jaoks, mil

tagatise andja läheb pankrotti. Hüpoteek on alates asjaõigusseaduse jõustumisest olnud

krediidiasutuste jaoks olulisim tagatisvahend kinnislaenuturul, elavdades sel viisil oluliselt

majanduskäivet. PankrS § 44 lg-s 3 sätestatud erand kehtis vaid juhtudel, mil hüpoteegipidajal ei ole

võlgniku vastu isiklikku nõuet. Kui hüpoteegipidajal on ka isiklik nõue võlgniku vastu, kehtib tema

suhtes tavaline pankrotiõiguslik nõuete esitamise regulatsioon.

Kolleegium märgib, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks selgitada PankrS § 44 lg 3 kehtetuks

tunnistamise eesmärki ega mõtet. Sellekohase eelnõu seletuskirjas seletus puudub. Samuti ei ole

vajalikuks peetud pankrotiseadusesse lisada norme selle kohta, kuidas hüpoteegipidaja peaks

pankrotimenetluses maksma panema oma asjaõiguslikku nõuet pankrotivõlgniku vastu. Selline

olukord võib kaasa tuua ebakindluse hüpoteegiga tagatud laenude väljastamisel, kui laenu saaja ja

asjaõigusliku tagatise andja on erinevad isikud. Kolleegium märgib, et osaliselt võib puuduva

regulatsiooni tõttu tekkivatele küsimustele vastuse leida Riigikohtu 21. oktoobri 2010. a määrusest

tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10, kuid asjakohane menetlus ja hüpoteegipidaja õiguste kaitsemehhanism

tervikuna on seaduses reguleerimata.

15. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus eespool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-98-10 tehtud määruse

põhjal, et ka 2009. a-l võis kinnisasja müük toimuda vaid pankrotimenetluses. Sellist järeldust ei ole

Riigikohus nimetatud lahendis teinud, vaid on leidnud määruse p-s 11 selgesõnaliselt, et PankrS § 44

lg-s 3 nimetatud isik peaks olema sarnases olukorras nagu siis, kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omanik ei oleks pankrotis. Riigikohus pidi määruses lahendama vaidluse olukorras, mil kinnisasi oli

juba pankrotimenetluses müüdud ning õiguslik vaidlus seisnes vaid selles, kas ja kuidas saab raha

hüpoteegipidaja, kellel ei olnud pankrotivõlgniku vastu isiklikku nõuet.

16. Kolleegium leiab, et avaldaja on kasutanud kohtutäituri otsuse peale TMS § 217 alusel kaebust

esitades õiget õiguskaitsevahendit. Avaldaja ei ole kaebuses väitnud, et sissenõudjal ei ole tema vastu

nõuet või et see nõue oleks mingil põhjusel lõppenud. Sellised väited oleks tulnud esitada TMS §-

s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Kaebuse väited on aga olnud selles, et

sissenõudja on nõude maksma pannud vales menetluses, saades valesti aru pankrotiseaduse ja

täitemenetluse seadustiku sätetest.

17. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause ja lg 10 alusel jätta

avaldaja kanda. Sissenõudja võib TsMS § 174 lg 1 esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese

astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel

30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

18. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

sissenõudjale tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud sissenõudja eest Advokaadibüroo

GLIMSTEDT OÜ. Sissenõudja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 Riigikohtule teatanud, et kautsjon

tuleb tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le.

Ants Kull, Henn Jõks, Jaak Luik