3-2-1-5-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-5-11

Määruse kuupäev

Tartu, 21. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

L. R menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-626

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. R määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja G. B (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja L. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Vahur Kivistik

Asja läbivaatamise kuupäev

28. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-626

osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 28. aprilli 2010. a määruse samas

tsiviilasjas.

2. Jätta jõusse Harju Maakohtu 28. aprilli 2010. a määrus, millega mõisteti G. B-lt L. R-i

kasuks välja menetluskuludena 5000 krooni.

3. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada L. R-ile (konto nr 1106830241, Swedbank AS) määruskaebuselt 15. oktoobril 2010

tasutud kautsjon, 25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. B (hageja) esitas 17. märtsil 2008 hagiavalduse L. R-i (kostja) vastu pärimistunnistuse

õigusvastaseks tunnistamiseks, muutes nõude hiljem pärimisõiguse tunnistuse osalise tühisuse

tuvastamise nõudeks (vt I kd, tl 76 pöördel).

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

2. Harju Maakohus jättis 27. juuni 2008. a otsusega hagi rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus

tühistas 21. jaanuari 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Riigikohus tühistas 10. juuni 2009. a määrusega kohtute otsused ning jättis hagi läbi

vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.

3. Kostja esitas 7. juulil 2009 Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Avalduse järgi on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 54 769 krooni 70 senti

(sh käibemaks).

Hageja vaidles avaldusele osaliselt vastu ja leidis mh, et tegelikuks hüvitatavaks summaks on

25 194 krooni.

4. Harju Maakohtu kohtunikuabi mõistis 28. aprilli 2010. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 5000 krooni.

Määruse kohaselt vastab menetluskulude kindlaksmääramise avaldus koos sellele lisatud

menetluskulude nimekirjaga tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-s 3 sätestatule.

Õigusabikulud on tõendatud avaldusele lisatud õigusabiarvetega. Arve nr 324 ja selle lisa vastuolu on

vormiviga, mis ei muuda arve ega selle lisa sisu. Tsiviilasja hind on 5000 krooni. Vabariigi

Valitsuse 4. septembri 2008 määrusega nr 137 (määrus nr 137) on tsiviilasja hinnale kuni

10 000 krooni vastav lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär

5000 krooni. Kostja õigusabikulud 54 769 krooni 70 senti ületavad piirmäära, mistõttu tuleb hagejalt

välja mõista menetluskulud 5000 krooni.

5. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti avaldus

rahuldamata, ja mõista hagejalt välja täiendavalt 49 769 krooni 70 senti.

Hageja palus jätta maakohtu määruse muutmata.

6. Maakohtu kohtunikuabi ega kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja see saadeti lahendamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 3. septembri 2010. a määrusega maakohtu määruse osaliselt ja

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 2500 krooni.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt olid lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt

sissenõudmise piirmäärad kuni 11. septembrini 2008 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri

2005. a määrusega nr 306 (määrus nr 306). 12. septembril 2008 jõustus määrus nr 137, mis sätestas

senisest kõrgemad piirmäärad. Riigikohus on selgitanud määruste nr 306 ja nr 137 rakendamise

põhimõtteid ja asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb

arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praeguses asjas esitati hagi, asi algatati,

kostja sai hagimaterjalid kätte ja vastas hagile, maakohtu istung toimus, apellatsioonkaebus esitati ja

sellele vastati määruse nr 306 kehtivuse ajal. Seega said pooled arvestada selle määruse järgsete

hüvitatavate menetluskulude piirmääradega, mis olid ette nähtud määruses nr 306. Määruse nr 137

kehtivuse ajal peeti ringkonnakohtu istung, kostja esitas kassatsioonkaebuse ja hageja vastas

kassatsioonkaebusele. Järelikult oli vaidlus sisuliselt lahendatud juba määruse nr 306 kehtivuse ajal ja

pooltel ei saanud tekkida õiguspärast ootust saada oma esindaja kulud vastaspoolelt tagasi suuremas

ulatuses, kui sätestas määrus nr 306. Maakohus ei ole ka põhjendanud, miks kohaldub asjas määrus

nr 137.

Kostja esindaja tasu tunnihind 1500 krooni (lisandub käibemaks) ei ole üldteadaolevalt kõrgem

sarnase teenuse eest Eestis nõutavast hinnast ega vaja eraldi põhjendamist. Määruse nr 306 § 1 lg 1

järgi on maksimaalselt sissenõutava esindaja kulu suurus seotud tsiviilasja hinnaga. Tuvastushagiga

taotletava hüve väärtuseks TsMS § 125 mõttes oli hageja hagiavalduses määranud 5000 krooni.

Hagihinna üle pooled ei vaielnud. Seega tuleb esindaja kulu väljamõistmisel arvestada

maksimummääraga 2500 krooni. Sellises suuruses on kostja taotletav tasu ilmselgelt põhjendatud ja

vajalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja uue määrusega

tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti hagejalt kostja kasuks välja mõistmata õigusabikulud

49 769 krooni 70 senti, ning taotlus ka selles osas rahuldada.

Määruskaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti määrust nr 306, kui kohaldada tulnuks määrust

nr 137. Esitatud hagi tuleb lugeda mittevaraliseks. Ringkonnakohus ületas määruskaebuse piire ja

rikkus oluliselt TsMS § 651 lg-t 1.

9. Hageja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada

menetlusnormi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse.

Riigikohus jätab jõusse maakohtu määruse. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

11. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda hagi

esitamise ajal kehtinud määruses nr 306 sätestatud lepingulise esindaja kulude piirmääradest.

Riigikohtu varasema seisukoha järgi tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel

arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt nt Riigikohtu 15. oktoobri 2009. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09, p 15; 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9).

Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kuigi kostja soovib hüvitist toimingute eest, mis tehti nii

määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivuse ajal, said pooled arvestada nende menetluskulude

hüvitamise piirmääradega, mis kehtisid hagi esitamise ajal, st määruse nr 306 järgsete piirmääradega.

See kehtib ka juhul, kui menetlustoimingud on tehtud erinevates kohtuastmetes.

12. Vaidlus kulutuste väljamõistmisel on tekkinud mh seetõttu, et asja lahendamisel ei ole

kohtulahendites märgitud asja hinda. Kolleegium selgitab, et asja hind tuleb märkida ka hagi läbi

vaatamata jätmisel, kui kohus määrab menetluskulude jaotuse ja vastaspoolele on tekkinud

menetluses eeldatavasti kulusid, esmajoones lepingulise esindaja kulusid, mille hüvitamine on seotud

Vabariigi Valitsuse määrus(t)e järgi asja hinnaga.

Kolleegium juhib poolte tähelepanu ka sellele, et nad peavad juba menetluse algusest peale

arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude

kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväiteid või

kaebuse juba põhimenetluses.

13. Kaevatavas ringkonnakohtu määruses on asja hinnana nimetatud 5000 krooni, mida hageja on

lugenud hagi rahuldamisega saadava hüve väärtuseks (I kd, tl 27). Kostja ei ole määruskaebuses seda

iseenesest vaidlustanud, küll leiab ta, et hageja esitatud tuvastusnõue oli mittevaraline, mille puhul

võimaldab määruse nr 137 § 2 välja mõista esindaja kuludena kuni 200 000 krooni.

Kolleegium märgib, et tuvastushagi hind määratakse TsMS § 125 esimese lause järgi hüve

väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral, ning üksnes juhul,

kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue TsMS § 125 teise lause järgi

mittevaraliseks.

Kuna asjas kohaldub aga määrus nr 306 (vt käesoleva määruse p 11), ei ole oluline, kas hageja on

esitanud varalise või mittevaralise tuvastushagi. Määruse nr 306 § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas, mille

hind on kuni 5000 krooni, maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 2500 krooni.

Toimikust ei nähtu asjaolusid menetluse erilise keerukuse või aeganõudvuse kohta ega muid

asjaolusid, mis annaks määruse nr 306 § 2 alusel põhjust rakendada kõrgendatud piirmäära.

14. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel põhimõtteliselt õigesti määrust

nr 306, rikkus ta aga oluliselt menetlusõiguse normi, kui tühistas maakohtu määruse osaliselt.

Kostja palus ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses tühistada maakohtu määruse osas, millega

jäeti kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata, mitte aga avalduse rahuldamise

osas. Hageja maakohtu määrust aga ei vaidlustanud. Nii ei vaidlustanud kumbki pool kostja

lepingulise esindaja kulude katteks 5000 krooni väljamõistmist. Selles osas maakohtu määrust

tühistades rikkus ringkonnakohus oluliselt TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes §-ga 659), mis võimaldab

ringkonnakohtul kontrollida maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale

on edasi kaevatud. Erandliku võimaluse tühistada maakohtu lahend kaebuse põhjendustest olenemata

annab TsMS § 656, kuid nn absoluutseid apellatsiooni aluseid asjas ilmnenud ei ole. Asja

lahendamisel väära õigusnormi kohaldamist selliseks põhjuseks lugeda ei saa. Kolleegium jääb oma

varasema seisukoha juurde, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku mõttele ega eesmärgile ei vastaks

olukord, kui apellatsioonikohtul oleks igas asjas võimalik maakohtu otsust tervikuna üle kontrollida

ja tühistada ka osas, mille peale ei kaevata, kuid kus maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud

(vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 14; 17. veebruari 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-10, p 12).

15. Eelneva põhjal tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada maakohtu määruse tühistamise osas. Muus

osas jääb ringkonnakohtu määrus muutmata. Esitatud asjaoludel ei ole võimalik kostja kasuks

rohkem lepingulise esindaja kulusid välja mõista.

16. Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kostjale tagastada.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik