3-3-1-97-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-97-10

Määruse kuupäev

17. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Jaak Reinomäe (Reinomägi) kaebus Viru Vangla toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-10-1529

Menetluse alus Riigikohtus

Jaak Reinomäe määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Jaak Reinomäe määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2010. a määrus haldusasjas nr 3-10-1529 osas,

millega apellatsioonkaebus osaliselt tagastati. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu määrus

muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jaak Reinomägi esitas 11. juulil 2008 Viru Vanglale teabenõude, milles ta palus informatsiooni

tema poolt vahistatuna vanglast oma kaitsjale saadetud kirjade kohta. Viru Vangla esitas 17. juuli

2008. a vastuses nr 6-20.3/8306-1 taotleja poolt saadetud kirjade loetelu ja selgitas, et vangla

sisekorraeeskirja § 48 lg 1 kohaselt tuli vahistatu kirja saatmisel fikseerida ainult vahistatu ees- ja

perekonnanimi ning kirja esitamise kuupäev, mitte adressaat.

3. novembril 2009 esitas J. Reinomägi Viru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks

100 000 krooni ulatuses. Taotluse kohaselt andis vangla, vastates 29. juulil 2008 J. Reinomäe kaitsja

Kristel Vedro järelepärimisele, kaitsjale informatsiooni J. Reinomäe poolt talle saadetud kirjade

kohta, kuigi J. Reinomäele endale seda informatsiooni ei antud. Väidetav kahju seisnes kaebaja

arvates selles, et soovitud teabe andmisest keeldumise tõttu vähenesid tema võimalused kaitsta oma

õigusi kaitsja tegevuse vaidlustamiseks toimuvas kohtumenetluses. Viru Vangla ei vaadanud

kahjunõuet tähtaegselt läbi.

2. 14. juunil 2010 esitas J. Reinomägi Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks vangla toiming, mis seisnes teabe avaldamisest keeldumises, ning taotles kahju

hüvitamist 200 000 krooni ulatuses.

3. Tartu Halduskohus lahendas 10. augusti 2010. a otsusega haldusasjas nr 3-10-1529 kaebuse

tuvastamisnõude osas ning kahju hüvitamise nõude 100 000 krooni osas, kuna selles ulatuses oli

J. Reinomägi eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning läbinud kohustusliku

kohtueelse menetluse. Halduskohus jättis kaebuse nimetatud osas rahuldamata.

Halduskohus leidis, et kaebajale selgitati kirjade registreerimise õiguslikku tausta ning kehtiv õigus ei

nõudnud kirjade registreerimisel rohkemate andmete fikseerimist. Avaliku teabe seaduse alusel saaks

isik nõuda vaid teavet, mille loomise kohustus asutusel oli.

Kohtuotsuses selgitati ka apellatsioonkaebuse esitamise korda ja tähtaega.

4. Tartu Halduskohus jättis 10. augusti 2010. a eraldi vormistatud määrusega läbi vaatamata

J. Reinomäe kahju hüvitamise kaebuse 100 000 krooni ulatuses, kuna selles osas polnud läbitud

kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohus selgitas määruse edasikaebamise võimalust ja tähtaega.

5. 24. augustil 2010 esitas J. Reinomägi 10. augusti 2010. a määruse peale määruskaebuse, milles

vaidlustas kaebuse osalist läbi vaatamata jätmist ja tagastamist.

Tartu Halduskohus jättis 14. augusti 2010. a määrusega määruskaebuse käiguta, kuna tasumata oli

riigilõiv, ning kohustas riigilõivu tasuma 1. oktoobriks 2010.

6. 30. augustil 2010 esitas J. Reinomägi apellatsioonkaebuse halduskohtu 10. augusti 2010. a otsuse

peale, milles palus halduskohtu otsus tühistada ning rahuldada tema kaebus 200 000 krooni suuruse

kahju hüvitamiseks. Apellant taotles ka riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonkaebuse

esitamisel.

7. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt vabastas Tartu Halduskohus 7. oktoobri 2010. a määrustega

J. Reinomäe määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning edastas määruskaebuse

läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 19. oktoobri 2010. a määrusega rahuldamata J. Reinomäe taotluse

riigilõivust

vabastamiseks

apellatsioonkaebuse

esitamisel

(resolutsiooni

p

2),

jättis

apellatsioonkaebuse käiguta (resolutsiooni p 3) ning andis tähtaja 5000 krooni suuruse riigilõivu

tasumiseks (resolutsiooni p 4). Riigilõivu osas leidis kohus, et kuigi tõendatud on J. Reinomäe

maksejõuetus, pole põhjust pidada kaebust perspektiivikaks. Halduskohtu hinnangul olid vaidlustatud

toimingud õiguspärased ega rikkunud kaebaja õigusi ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

vastupidiseks seisukohaks. Määruse kohaselt ei saanud J. Reinomäel vaidlustatud toimingute tõttu

tekkida mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus osundas ka Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-40-07, väites, et Riigikohus on

mittevaralise kahju eest hüvituse saamise õigust pidanud mitteoluliseks õiguseks. Eraldiseisvalt

esitatud tuvastusnõude osas leidis ringkonnakohus, et vangla kirjeldatud toimingute õigusvastasuse

tuvastamine ei saa kaasa aidata tema poolt Eesti Advokatuuri vastu esitatud kaebuste lahendamisel.

Ka seda nõuet ei saa pidada perspektiivikaks.

Sama määrusega tagastas ringkonnakohus HKMS § 34 lg 3 teisele lausele tuginedes J. Reinomäe

apellatsioonkaebuse kahju hüvitamise nõudes 100 000 krooni ulatuses (resolutsiooni p 1). Kohus

leidis, et kaebajal puudub apellatsioonkaebuse esitamise õigus 200 000 krooni suuruse kahju

hüvitamise nõude puhul 100 000 krooni suuruses osas, milles halduskohus pole asja läbi vaadanud,

vaid tagastas 10. augusti 2010. a määrusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. J. Reinomägi palub määruskaebuses Riigikohtule tühistada ringkonnakohtu määrus.

Määruskaebuse esitaja peab ebaõigeks apellatsioonkaebuse osalist tagastamist olukorras, kus

ringkonnakohus pole veel lahendanud määruskaebust 10. augusti 2010. a määruse peale, millega

halduskohus tagastas tema kaebuse kahjunõude osas osaliselt.

J. Reinomägi leiab ka, et ta on põhjendamatult jäetud vabastamata riigilõivu tasumisest

apellatsioonkaebuse esitamisel. Määruskaebuse kohaselt ei pea ta oma kaebust perspektiivituks, kuna

leiab, et vangla pole tema teabenõudele vastanud avaliku teabe seaduses sätestatud viisil ja tähtaja

jooksul. Seega oli ta sunnitud oma kaebuse advokaadi tegevuse peale esitama soovitud teavet

omamata ning vähenes tema võimalus oma õigusi tulemuslikult kaitsta, mistõttu tekkis talle vangla

tegevuse tõttu kahju. Määruskaebuse esitaja arvates on kohus põhjendamatult osutanud RVastS § 9

lg-le 1 ja leidnud, et asjas on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Tema õigus kahju

hüvitamisele tuleneb ka varasemas menetluses viidatud RVastS § 7 lg-st 2 ja §-st 12.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Määruskaebuse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt apellatsioonkaebuse tagastamist (I)

ning seejärel riigilõivu tasumisest vabastamata jätmist (II).

I

11. HKMS § 34 lg 3 teise lause kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme

kohtus ei esitatud.

HKMS § 11 lg 31 p 1 kohaselt tagastab kohus kaebuse selle esitajale, kui kaebuse esitaja ei ole kinni

pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust

korrast. Kohustuslik kohtueelne menetlus vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõuete

menetlemisel on sätestatud vangistusseaduse § 11 lg-s 8. Nimetatud sätte kohaselt on kinnipeetaval,

karistusjärgselt kinnipeetaval või vahistatul õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu

poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju

hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi

vaatamata jätnud.

12. Määruskaebuse

esitajal

on

õigus

selles,

et

ringkonnakohus

tagastas

osaliselt

apellatsioonkaebuse 100 000 krooni suuruse kahju hüvitamise nõude osas ajal, mil lahendamata oli

tema määruskaebus, millega ta oli vaidlustanud halduskohtu määruse, millega tema kaebus 100 000

krooni suuruse nõude osas HKMS § 11 lg 31 p 1 alusel tagastati. Kohtud ei olnud selleks ajaks

võtnud seisukohta, kas kaebuse osaline tagastamine esimese astme kohtu menetluses oli õiguspärane.

13. Varasemates lahendites (11. novembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9, ja 17. juuni

2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-10, p 12) on kolleegium rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava

esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud

kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise

otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude

vastavust. Viidatud seisukohtadest ei tulene keeld suurendada kohtueelses menetluses esitatud kahju

hüvitamise nõuet kohtumenetluses.

Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vanglale kohtueelses menetluses esitatud taotlus samal alusel ja

sama eseme suhtes nagu kohtutes menetletav kaebus kahju hüvitamiseks ning selle taotluse osas on

läbitud ka kohtueelne menetlus. Kohtueelses menetluses esitatud kahjunõude suurendamine

kohtumenetluses ei kujuta endast täiendava nõude esitamist. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt ei peeta

hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist hagi

muutmiseks. HKMS § 5 lg-st 1 tulenevalt on see põhimõte kohaldatav ka halduskohtumenetluses.

Sarnaselt viitab võimalusele nõuet suurendada HKMS § 84 lg 3, mis seob nõude suurendamise

võimaluse kohustusega maksta vastavalt rohkem riigilõivu. Seega on põhjendamatu ringkonnakohtu

seisukoht, et kaebus on varasemas menetluses läbi vaadatud vaid 100 000 krooni suuruse nõude osas

ning ülejäänud ulatuses tuleb apellatsioonkaebus tagastada.

14. Eelnevale tuginedes tuleb määruskaebus apellatsioonkaebuse tagastamise osas rahuldada ja

ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkt 1 tühistada.

II

15. Apellatsioonkaebuse osas, mis puudutas vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamise nõuet ning

nõuet kahju hüvitamiseks 100 000 krooni ulatuses, jättis ringkonnakohus rahuldamata J. Reinomäe

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks, hinnates kaebust perspektiivituks.

Riigikohus on järjekindlalt leidnud, et maksejõuetu isiku võib jätta riigilõivu tasumise kohustusest

vabastamata, kui õigust, mida kaebusega kaitsta soovitakse, ei saa pidada kaebaja jaoks oluliseks või

kui kaebus on perspektiivitu (nt halduskolleegiumi 23. septembri 2010. a määrus haldusasjas nr 3-3-

1-25-10, p 8).

16. Kaebaja taotles kahju hüvitamist seoses sellega, et vangla ei vastanud kohaselt tema 11. juuli

2008. a teabenõudele, millega ta küsis vanglalt informatsiooni tema poolt vahistatuna vanglast välja

saadetud kirjade kohta. Teave advokaadile saadetud kirjade kohta oli kaebaja väitel vajalik advokaadi

tegevuse peale kaebuse esitamiseks ja oma väidete tõendamiseks. Vangla vastuses loetleti taotleja

poolt saadetud kirjad kuupäevaliselt ja arvuliselt ning selgitati, et vangla sisekorraeeskirja (kuni

24. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis) § 48 lg-st 1 tulenevalt fikseeritakse vahistatu kirja saatmisel

ainult vahistatu ees- ja perekonnanimi ning kirja esitamise kuupäev, mitte aga saaja nime.

Halduskohus leidis tuvastamisnõuet rahuldamata jättes, et vanglal ei olnud kohustust vahistatu

saadetud kirjade kohta rohkemat informatsiooni säilitada ning kaebajal oli vanglalt kui teabevaldajalt

võimalik taotleda vaid sellist teavet, mille loomise kohustus asutusel oli. Seetõttu oli vangla toiming

õiguspärane ega rikkunud kaebaja õigusi. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse

väited alust vastupidiseks järelduseks.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguse vaidluse asjaoludel ei saa vangla toiming

(vangla vastus kaebaja 11. juuli 2008. a taotlusele) endaga kaasa tuua kahju, mis seonduks RVastS § 9

lg-s 1 nimetatud õigushüvede kahjustamisega. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis

põhjendatult

rahuldamata

J. Reinomäe

taotluse

riigilõivu

tasumisest

vabastamiseks

apellatsioonkaebuse esitamisel.

18. Vaidlustatud määruse tegemise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 56 lg 11 sätestas: "Halduskohtule

kahju hüvitamiseks või alusetu rikastumise teel saadu tagastamiseks kaebuse esitamisel tasutakse

riigilõivu 5 protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille

tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 250 krooni ja mitte rohkem kui sama suure

hagihinnaga hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses."

Pidades võimalikuks apellatsioonkaebuse esitamist 100 000 krooni suuruse nõude osas, andis

ringkonnakohus vaidlustatud määruse resolutsiooni punkti 4 kohaselt apellandile 5000 krooni suuruse

riigilõivu tasumiseks tähtaja kümme päeva määruse jõustumisest. Vastavalt käesoleva määruse p-

le 13 peab Riigikohus apellatsioonkaebuses esitatud 200 000 krooni suurust nõuet lubatavaks. HKMS

§ 84 lg 3 sätestab, et kui riigilõivu tuleb tasuda vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse

rahasumma suurusele või vara väärtusele, tasutakse nõude suurendamisel täiendavat riigilõivu

vastavalt kaebuse esemeks oleva või vaidlusaluse rahasumma või vara väärtuse suurenemisele. Seega

toob nõude esitamine suuremas ulatuses, kui seda pidas võimalikuks ringkonnakohus, kaasa ka

riigilõivu tasumise kohustuse suuremas ulatuses. Vastavalt kuni 1. jaanuarini 2011 kehtinud RLS § 56

lg-le 11 tulnuks 200 000 krooni suuruse kahjunõude puhul tasuda 10 000 krooni riigilõivu.

Apellatsioonkaebuse kui terviku menetlusse võtmise otsustamisel tuleb viidatud sättega arvestada.

19. Vastuseks J. Reinomäe määruskaebuse väitele, et kohtud on põhjendamatult käsitlenud tema

kaebust mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena, märgib kolleegium, et nähtuvalt vanglale esitatud

kahju hüvitamise taotlusest (tl 31 ja pöördel), tugines J. Reinomägi RVastS §-dele 7 ja 9 ning taotles

selgesõnaliselt mittevaralise kahju hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kohtute

seisukoht, et kaebaja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude.

20. Ringkonnakohus osundas J. Reinomäe apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

vabastamiseks esitatud taotlust rahuldamata jättes ka halduskolleegiumi 6. septembri 2007. a

määrusele haldusasjas nr 3-3-1-40-07 ning leidis, et selle lahendi kohaselt on Riigikohus

mittevaralise kahju eest hüvituse saamise õigust pidanud mitteoluliseks õiguseks.

Kolleegium selgitas nimetatud määruse punktis 12 järgmist: "A. Nikolajev on esitanud mittevaralise

kahju hüvitamise nõude, kusjuures väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning

emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada

rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd

oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse

esitamisel."

Kolleegium rõhutab, et tsiteeritud seisukoht põhineb kõnealuse juhtumi asjaoludel ning sellest ei

tulene üldisemat järeldust, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudega soovitakse alati kaitsta

ebaolulisi õigusi. Põhiseaduse §-st 25 tuleneb igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt

tekitatud moraalse kahju hüvitamisele. Seega tuleb kaitstavate õiguste olulisust kohtul igal

üksikjuhtumil hinnata.

21. Eeltoodule tuginedes tuleb J. Reinomäe määruskaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu

vaidlustatud määrus tühistatakse apellatsioonkaebuse osalise tagastamisega seonduvas ulatuses.

Riigilõivu tasumisest vabastamist puudutavas osas jääb määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

määrus muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann