3-3-1-55-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-55-10

Määruse kuupäev

17. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

AS Pimix kaebus Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja

tollikeskuse 29. märtsi 2007. a otsus-maksuteate nr 12-5/129 ja

põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 336 p 1

alapunkti 2 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. jaanuari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-04-407

Menetluse alus Riigikohtus

AS Pimix (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. oktoober 2010

Kohtuistungil osalenud isikud

AS Pimix (likvideerimisel) esindaja vandeadvokaat Maivi Ots

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse esindaja

Margarita Jõepere

Põllumajandusministeeriumi esindajad Ene Maadvere ja

vandeadvokaat Carri Ginter

RESOLUTSIOON

1. Taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

1) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 288 koostoimes ühinemisakti artikliga 58 saab

Euroopa Kohtu praktikat (11. detsembri 2007. a otsus kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL

2007, lk I-10841), 4. juuni 2009. a otsus kohtuasjas C-560/07: Balbiino (EKL 2009, lk I-4447) ja

29. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat (EKL 2009, lk I-

10533)) arvesse võttes tõlgendada selliselt, et üksikisikult saab nõuda Euroopa Komisjoni

10. novembri 2003. a määrusest (EÜ) nr 1972/2003 tuleneva kohustuse täitmist ka

a) sellest hoolimata, et nimetatud määrus ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa

Liidu Teatajas avaldatud

b) ning liikmesriigi seadusandja ei korranud määruses sätestatud põllumajandustoote mõistet

siseriiklikus õigusaktis, vaid piirdus viitega nimetatud nõuetekohaselt avaldamata määruse

artikli 4 lõikele 5,

c) kuid üksikisik täitis ühe sellest määrusest tuleneva kohustuse (deklareeris laovaru õige

kaubakoodi järgi) ja ta ei ole seda kohustust vaidlustanud

d) ja talle määrati liikmesriigi pädeva asutuse poolt maks ajal, mil määrus nr 1972/2003 oli

juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

2) Kas ühinemisakti art-st 58, Euroopa Liidu toimimise lepingu art 297 lg-st 1 ning Euroopa

Komisjoni 10. novembri 2003. a määruse (EÜ) nr 1972/2003 kolmandast põhjendusest ja art-st

4 koostoimes saab järeldada, et liikmesriik võib nõuda üksikisikult maksu ülemäärase varu

eest, kui määrus nr 1972/2003 ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu

Teatajas avaldatud, kuid liikmesriigi pädeva asutuse poolt hiljem maksu määramise ajal oli

nimetatud määrus juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

2. Peatada halduskohtumenetluse seadustiku § 22 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 356 lg 3

alusel käesolevas asjas menetlus kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud

küsimustes.

Eelotsuse küsimused tõstatab Riigikohtu halduskolleegium tema menetluses olevas asjas, mis sai

alguse AS Pimix vaidlusest Põllumajandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliametiga üleliigse

laovaru ja üleliigse laovaru tasu määramisel. Eelotsuse küsimus puudutab vaidluses asjakohaste

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 288 ning 297 lg 1 ja Euroopa Komisjoni 10. novembri

2003. a määruse (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta,

Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate

üleminekumeetmete kohta (määrus nr 1972/2003), eelkõige selle määruse artikli 4 tõlgendamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS-le Pimix määrati, tuginedes üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 10 lg-le 1, § 6 lg-le 1 ja §-

le 7 põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 336 punkti 1 alapunktiga 2

naturaalse või, rasvasisaldusega kuni 85% massist (kombineeritud nomenklatuuri (KN) kood

0405 10 19) ülekandevaru suuruseks 0 kg ja üleliigse laovaru suuruseks 550 000 kg. Käskkirja

kohaselt puudusid ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud alused ülekandevaru suurendamiseks.

Maksu- ja Tolliameti (MTA) 26. novembri 2004. a maksuteatega nr 16.2.2.-9/32 määrati AS-le Pimix

ÜLTS § 15 lg 1 alusel tasumiseks üleliigse laovaru tasu 16 318 500 krooni.

2. AS Pimix esitas 6. detsembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse 29. oktoobri 2004. a käskkirja

nr 336 punkti 1 alapunkti 2 tühistamiseks (haldusasi nr 3-2577/2004) ning 9. detsembril 2004

kaebuse maksuteate nr 16.2.2.-9/32 tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 7. novembri 2005. a

määrusega liideti kaebused ühte menetlusse (liidetud haldusasja numbriks loeti 3-2577/2004, uus

nr 3-04-407).

Tulenevalt Riigikohtu 5. oktoobri 2006. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-33-06 tunnistas MTA

maksuteate nr 16.2.2.-9/32 kehtetuks. Tallinna Halduskohus lõpetas 4. detsembri 2006. a määrusega

haldusasja nr 3-04-407 menetluse maksuteate nr 16.2.2.-9/32 osas.

3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (LMTK) 29. märtsi 2007. a otsus-

maksuteatega nr 12-5/129 määrati ÜLTS § 1 lg 2, § 14 lg 1, § 15 lg 1 ja § 17 alusel AS Pimix

üleliigse laovaru tasuks 16 318 500 krooni. Maksuhaldur selgitas, et üleliigse laovaru tasu määr on

ÜLTS § 14 lg-st 2 ja määruse nr 1972/2003 art 4 lg-st 3 tulenev määr. Selleks on 1. mail 2004

kohaldatav erga omnes imporditollimaksu määr, mis on sätestatud Euroopa Komisjoni 11. septembri

2003. a määruses (EÜ) nr 1789/2003 (määrus nr 1789/2003).

LMTK leidis, et Põllumajandusministeeriumile 14. mail 2004 esitatud laovarude deklaratsiooni

kohaselt oli AS Pimix hoiustatava 550 000 kg või omanik. Asjaoludest kogumis järeldas

maksuhaldur, et deklaratsiooni andmed, mille kohaselt oli AS Pimix või laovaru 1. mai 2004 seisuga

550 000 kg, vastavad tegelikkusele. AS Pimix tegi tehinguid või toiminguid kaubaga, mille omanik ta

vormiliselt enam polnud, kuid mis oli tema valduses. Tuginedes maksukorralduse seaduse (MKS) §-

le 84, leidis maksuhaldur, et tegemist oli ühekordsete tehingutega, mille eesmärk oli maksudest

kõrvalehoidmise kaudu saada eelis võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. ÜLTS-st tulenevalt on

laovaru tasu maksmise kohustus käitlejal, kellel oli õigus kaupu turule viia ja sel teel pärast 1. maid

2004 kasu saada.

4. AS Pimix esitas 2. mail 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse otsus-maksuteate nr 12-5/129

tühistamiseks. Tallinna Halduskohus liitis 18. mai 2007. a määrusega selle kaebuse haldusasjaga nr 3-

04-407.

5. Põllumajandusministri käskkirja nr 336 punkti 1 alapunkti 2 osas leidis AS Pimix oma kaebuses

järgmist:

1) käskkiri on õigusvastane ja riivab kaebaja ettevõtlusvabadust. ÜLTS §-d 4 ja 7 tuleb vastuolu tõttu

põhiseaduse § 11 teise lausega jätta kohaldamata osas, milles need võimaldavad üleliigse laovaru tasu

määrata ka isikule, kes 1. mail 2004 ei olnud õigustatud tema valduses olnud laovaru võõrandama.

Isikud, kes polnud enam nende valduses olnud laovaru omanikud või olid veel omanikud, kuid olid

juba laovaru võõrandamiseks sõlminud võlaõigusliku lepingu, ei saanud konkurentsieelist;

2) ÜLTS §-d 4 ja 7 on vastuolus määruse nr 1972/2003 art 4 p-ga 1. Euroopa Ühenduse õiguse

tähenduses tuleb valdajana, kellele tuleb määrata üleliigse laovaru tasu, mõista üksnes isikut, kellel

on õigus laovaru vabalt käsutada. Valdaja pidamine üleliigse laovaru hoidjaks oleks vastuolus tasu

kehtestamise eesmärkidega. AS Pimix ei olnud 330 000 kg või osas enam laovaru omanik ning

220 000 kg osas oli ta sõlminud võlaõigusliku müügilepingu;

3) käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 nõuetele. Põhjendamata on järeldus, et

puuduvad ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud asjaolud, mille kohaselt käitleja tootmis- ja töötlemismahu

kasvu võib üleliigse laovaru ja ülekandevaru suuruse määramisel arvesse võtta juhul, kui see on

toimunud eelneva aasta jooksul ning see kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või

töötlemistulemustes. Ka ÜLTS § 6 lg 2 viitab sellele, et üleliigse laovaru ja ülekandevaru määramisel

võib arvesse võtta käitleja majandustegevust, mis on toimunud pärast 2004. aastat. AS Pimix alustas

2003. a maikuus külmhoone projekteerimisega, mis valmis detsembris 2003. AS Pimix 2004. a

piimatoodete käibe mahtu arvestades on 550 000 kg või omandamine tema tavapärane

majandustegevus.

Vaidlustatud otsus-maksuteate osas leidis kaebaja, et see riivab tema õigust omandi puutumatusele

(põhiseaduse § 32) ja õigust maksta makse üksnes maksuseadustes sätestatud korras (MKS § 4 lg 2)

ning on õigusvastane järgmistel põhjustel:

kuigi Hispaania äriühingule Alcisa Alimentacion y Comercio Internacional S.A. müüdud kaup

(330 000 kg võid) asus AS Pimix laos, puudus viimasel kauba käsutamise ja sellelt tulu teenimise

õigus. Tulenevalt 220 000 kg või võõrandamiseks 29. aprillil 2004 sõlmitud lepingust Hollandi

äriühinguga G. van den Bergh Nijmegen B.V. polnud AS-l Pimix enam nimetatud kauba

käsutusõigust ning ta poleks saanud müügilepingut rikkumata teha selle kaubaga tehinguid. ÜLTS

eesmärki arvestades ei olnud AS-l Pimix nimetatud kauba deklareerimise ning sellelt laovaru tasu

maksmise kohustust;

2) maksuhaldur on tehingute olemuse hindamisel põhjendamatult lähtunud MKS §-st 84.

Omandiõiguse üleminek ei olnud pelgalt formaalne. Vaidlusalustele tehingutele hinnangu andmiseks

puudus külmhoones ladustatavate kaupadega seoses AS Pimix pikaajaline ja tavapärane võrreldav

praktika, sest külmhoone avati alles detsembris 2003. Hilisem praktika puudus, kuna pankrotiriski

tõttu on AS Pimix majandustegevus lõpetatud.

6. Tallinna Halduskohus jättis 29. oktoobri 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-04-407 kaebuse

rahuldamata.

Halduskohus leidis põllumajandusministri käskkirja nr 336 punkt 1 alapunkt 2 osas järgmist:

1) määruse nr 1972/2003 ja ÜLTS eesmärgiks on välistada turumoonutuste oht, mis võib tekkida, kui

ettevõtjad on soetanud varusid, mida nad ei oleks soetanud Euroopa Liiduga liitumisest tingitud

potentsiaalse hinnatõusuta. ÜLTS §-dest 5 ja 8 lähtuvalt määrab põllumajandusminister ÜLTS § 7

lg 1 ja § 10 lg 1 alusel käitleja valduses oleva laovaru. ÜLTS kohaselt on laovarude kindlakstegemise

meetodiks valitud deklareerimine;

2) isikute ring, kes on ÜLTS § 5 lg 1 mõistes käitlejad ja kellel on kohustus esitada

põllumajandustoodete laovarusid puudutav deklaratsioon, ei pruugi kattuda isikutega, kelle suhtes

võib hiljem ÜLTS alusel määrata üleliigse laovaru tasu. AS Pimix suhtes kehtis põllumajandustoote

deklareerimise kohustus ning kindlaks määrati tema ülekandevaru ja üleliigne laovaru;

3) ÜLTS § 6 lg-st 2 (29. aprillini 2005 kehtinud redaktsioonis) tulenevalt pidi AS Pimix käitlejana

tõendama, et 1. mail 2004 tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses

tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava

põllumajandustoote laovaru suurusega. Kohustus esitada ÜLTS § 10 lg-s 2 ja § 6 lg-s 2 toodud

asjaolude kontrollimiseks täiendavaid tõendeid lasub käitlejal. Laovaru suuruse hindamiseks esitatud

tõenditest nähtuvalt ei olnud tegemist kaebuse esitaja tavapärase varuga. Asja materjalidest nähtuvalt

oli haldusmenetluses tagatud kaebaja õigus olla ära kuulatud. Ainuüksi käskkirja põhjenduste

napisõnalisus ei anna HMS §-st 58 tulenevalt alust tühistamiskaebuse rahuldamiseks.

LMTK otsus-maksuteate nr 12-5/129 osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata järgmiste

põhjendustega. Kaebajal oli 1. mail 2004 deklareeritud koguse või käsutusõigus - õigus viia kaupa

turule ja sellelt tulu teenida - ning lähtuvalt tehingute tegelikust majanduslikust sisust on põhjendatud

AS-le Pimix üleliigse laovaru ja sellest tuleneva tasu määramine. AS Pimix majanduslikult

ebamõistlik käitumine viitab soovile saada maksuõiguslikku eelist võrreldes teiste turul

konkureerivate ettevõtjatega ja tekitas seega ühisturu moonutuste ohu. Seejuures ei ole oluline, kas

eelis ka tegelikkuses saadi, vaid piisab ühisturu kui terviku häirimise ohust ning tähtsust ei oma

kaebaja väited, et lepingud kauba võõrandamiseks hiljem ka täideti. Halduskohtu hinnangul oli

vaidlustatud maksuotsus piisavalt motiveeritud ning lõppjäreldustes õige.

7. Apellatsioonkaebuses palus AS Pimix halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

tema kaebus rahuldada. Apellant märkis, et Riigikohtu praktika (13. novembri 2007. a otsused

haldusasjades nr 3-3-1-49-07 ja nr 3-3-1-68-07) kohaselt on käitleja ÜLTS § 5 lõike 1 mõttes isik,

kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. ÜLTS § 4

kohaselt määratakse üleliigse laovaru tasu maksmise kohustus kindlaks 1. mai 2004 seisuga ning tasu

maksmise kohustus on üksnes isikul, kellel oli sel ajal põllumajandustoote käsutamise õigus. Kuna

kaebajal puudus kauba käsutusõigus, on vaidlustatud käskkirjas üleliigse laovaru suurus määratud

õigusvastaselt. Apellant taotles jätkuvalt ka põllumajandusministri käskkirja tühistamist vaidlustatud

osas põhjusel, et käskkirja kehtimajäämisel oleks maksuhalduril õigus ÜLTS § 10 lg 1 ja § 14 lg 1

koosmõjus teha AS-le Pimix uus maksuteade ja nõuda sisse üleliigse laovaru tasu.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. jaanuari 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on üleliigse

laovaru suuruse ja üleliigse laovaru tasu määramise osas õiguspärased järgmistel põhjustel:

1) määruse nr 1972/2003 art 4 lg-ga 1 kohustati uusi liikmesriike nõudma 1. mail 2004 vabas

ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist. Selle kohustuse täitmiseks

võttis Riigikogu 7. aprillil 2004 vastu 1. mail 2004 jõustunud üleliigse laovaru tasu seaduse. Määruse

nr 1972/2003 art 4 lg 5 kohaselt kohaldatakse seda artiklit Eesti puhul muu hulgas KN koodiga

0405 10 hõlmatud toote puhul, mille hulka kuulub ka vaidlusalusel juhul maksustatud toode KN

koodiga 0405 10 19. Kohaldatav kaupade nomenklatuur tuleneb määrusest nr 1789/2003. Määruse

nr 1972/2003 art 4 lg 3 nimetatud üleliigse laovaru maksu määrad (1. mail 2004 kohaldatav erga

omnes imporditollimaksu määr) on sätestatud määrusega nr 1789/2003 kehtestatud kaupade

nomenklatuuri II osas;

2) pole vaidlust, et määrusi nr 1972/2003 ja nr 1789/2003 ei olnud Euroopa Liidu Teatajas eesti

keeles 1. mail 2004 avaldatud;

3) Euroopa Kohtu praktika (29. oktoobri 2009. a otsus kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat

(EKL 2009, lk I-10533)) kohaselt täitis Eesti Vabariik ÜLTS algredaktsioonis vastuvõtmisega

määrusest nr 1972/2003 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru

tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Sellistel asjaoludel ei takista Euroopa Kohtu

11. detsembri 2007. a otsuse kohtuasjas C-161/06: Skoma-Lux (EKL 2007, lk I-10841) seisukohad

eraõiguslike isikute vastu tuginemist määruse nr 1972/2003 neile sätetele, mis on ÜLTS-ga üle

võetud. Siseriiklik kohus peab vajadusel ÜLTS-i tõlgendamiseks kontrollima, ega pole tuginetud

määruse niisugustele sätetele, mida ei ole ÜLTS-ga üle võetud;

4) praeguses asjas vaidlustatud aktid on antud määruse nr 1972/2003 rakendamiseks vastu võetud

Eesti seaduse, mitte aga määruse enda alusel. Eesti eraõiguslikele isikutele paneb üleliigse laovaru

tasu maksmise kohustuse ÜLTS. Euroopa Komisjoni määruse rakendamiseks vastu võetud

liikmesriigi õigusakti avaldamisele ei ole Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsuse Skoma-Lux

seisukohad otseselt ülekantavad. Seega ei saa Eesti eraõiguslik isik üleliigse laovaru tasu määramist

vaidlustades tugineda üksnes asjaolule, et määrused nr 1972/2003 ja nr 1789/2003 ei olnud Euroopa

Liidu Teatajas 1. mail 2004 eesti keeles avaldatud;

5) Euroopa Liidu õigusega, sh Euroopa Kohtu viidatud otsuses Skoma-Lux väljendatud

seisukohtadega, ei ole vastuolus, kui Eesti eraõigusliku isiku suhtes kohaldatakse kohustust, mis on

sätestatud Eesti õigusaktis, kuid selle kohustuse üksiku elemendi osas tehakse otsene viide Euroopa

Liidu määrusele, mis ei ole Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Euroopa Kohtu otsuse

Skoma-Lux seisukohtade kohaldatavuse aspektist on oluline määruse nr 1972/2003 sisuline kooskõla

ÜLTS-ga;

6) nähtuvalt Euroopa Kohtu viidatud otsusest Rakvere Lihakombinaat, on määruse nr 1972/2003

sätted Eestile siduvad. Määruse art 4 lg 1 ei jäta liikmesriigile ülemääraste varude omanikelt üleliigse

laovaru tasu nõudmisel diskretsiooniruumi;

7) määruse nr 1972/2003 viidatav säte (art 4 lg 5) on muutunud ÜLTS-i viitava sätte osaks. Seega

juhul, kui ÜLTS-i mõni muu säte ei sisalda teistsugust regulatsiooni, on määruse nr 1972/2003

viidatud säte ÜLTS-i viitenormiga ka Eesti õigusesse üle võetud;

8) üldjuhul ei ole Euroopa Kohtu otsuses Skoma-Lux väljendatud põhimõtetega kooskõlas olukord,

kus isik peab talle liikmesriigi õigusaktidest tulenevate kohustuste sisust teadasaamiseks olulisel

määral tutvuma liikmesriigi keeles ametlikult avaldamata Euroopa Liidu õigusaktidega. Käesoleval

juhul sellise olukorraga siiski tegemist ei ole. ÜLTS-is viidatud määruse nr 1972/2003 konkreetsed

sätted eraldi võetuna ei ole mahukad. Määruse nr 1972/2003 art 4 lg 5 loetleb ÜLTS-i §-s 2 viidatud

osas üksnes kaupade nomenklatuuri alamrubriikide numbrid;

9) määrusest nr 1789/2003 tulenev kaupade kombineeritud nomenklatuur oli Eesti õigusesse

käesoleval juhul asjassepuutuva alamrubriigi 0405 10 osas üle võetud ja eesti keeles kättesaadav.

Kaebajal oli võimalik saada õiget teavet määrusega nr 1789/2003 kehtestatud kaupade nomenklatuuri

alamrubriigi 0405 10 sisu ja struktuuri kohta Vabariigi Valitsuse 11. detsembri 2003. a määruse

nr 311 vahendusel. 1. mail 2004 jõustunud tolliseaduse § 1 lg-s 3 sätestati, et ühenduse õigusaktidest

tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sätestatakse Euroopa Ühenduse Nõukogu 23. juuli 1987. a

määrusega (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta.

Kuna Ühenduse tollitariifistik sisaldub Eesti tollitariifistikus, oli ka KN koodile vastav maksumäär

üle võetud ja kättesaadav;

10) tulenevalt Euroopa õiguse tõlgendustest ja Eesti õiguse Euroopa Liidu õigusega kooskõlalise

tõlgendamise nõudest nähtub Riigikohtu praktikast, et koostoimes määrustega nr 1972/2003 ja

nr 60/2004 on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup

(põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu, kusjuures ei ole tingimata nõutav, et ta oleks

kauba omanik;

11) asjas hinnatud tõenditest nähtuvalt säilis AS-il Pimix deklareeritud või osas kauba tegelik

käsutusõigus sõltumata selle omandiõiguse ülemineku vormistamisest enne 1. maid 2004.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub AS Pimix (likvideerimisel) tühistada täies ulatuses halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning tühistada

vaidlustatud haldusaktid kaebuses soovitud ulatuses. Kassaator taotleb ka menetluskulude

väljamõistmist vastustajatelt.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Euroopa Liidu õigust ja üleliigse

laovaru tasu seadust ning väidab järgmist:

1) kassaatori suhtes on otse ilma ÜLTS-i vahenduseta kohaldatud määrusi nr 1972/2003 ja

nr 1789/2003, mitte siseriiklikku õigust. Kuna ÜLTS-is osundatakse otseselt määruse nr 1972/2003

konkreetsetele sätetele koos avaldamisviitega, kohaldatakse ÜLTS-i alusel üksikisikute suhtes

määrust, mitte ei loeta seda ÜLTS-i osaks ehk osaks siseriiklikust õigusest. Viitamine Euroopa

Komisjoni määrusele ei muuda seda kohaldatavaks olukorras, kus määrus ise on nõuetekohaselt

avaldamata;

2) Euroopa Liidu õiguses väärtustatud õiguskindluse põhimõtte üheks väljundiks on nõue, et

õigusaktid peavad olema liikmesriigi keeles avaldatud enne, kui nendega saab panna üksikisikutele

kohustusi;

3) üleliigse laovaru tasu määramise seisukohast olulisi elemente (maksumaksja, maksuobjekt,

maksumäär) pole võimalik sisustada ja mõista Euroopa Liidu õigusele tuginemata;

4) arvestades halduskohtumenetlusele omast uurimispõhimõtet oleks ringkonnakohus pidanud välja

selgitama kaebaja tegeliku võimaluse talle kohustusi panevate õigusaktidega tutvumiseks olukorras,

kus siseriiklikust õigusest ei tulenenud maksukohustuse ulatus ammendavalt ning Euroopa Liidu

õigusaktid polnud kohaselt avaldatud. Tulenevalt Euroopa Kohtu otsusest Skoma-Lux (p 50) ei ole

siduvad elektrooniliselt avaldatud Euroopa Liidu õigusaktid;

5) ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et 1. mai 2004. a seisuga oli kombineeritud nomenklatuur

Eesti õigusesse üle võetud ja eestikeelsena kättesaadav. Ringkonnakohtu poolt osundatud Vabariigi

Valitsuse 11. detsembri 2003. a määrus nr 311 kaotas 1. maist 2004 kehtivuse. Isikute kohustuste

täpne ja ammendav ulatus ei tulenenud kohaselt avaldatud ja kättesaadavatest õigusaktidest;

6)ringkonnakohus on küll põhimõtteliselt õigesti sisustanud käitleja mõiste, kuid praegusel juhul ei

olnud kassaatorit põhjust pidada käitlejaks ÜLTS § 5 lg 1 tähenduses. Kassaatoril polnud õigust tuua

ladustatud kaup turule ning teenida seeläbi kasumit. Ringkonnakohus on põhjendamatult tähelepanuta

jätnud deklareeritud võikoguse müümiseks 29. aprillil 2004 Hollandi ja Hispaania äriühingutega

sõlmitud lepingud, mille täitmiseks oli kassaator võlaõigusseaduse § 8 lg-st 2 tulenevalt kohustatud.

10. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kirjaliku vastuse kohaselt on

ringkonnakohtu otsus õiguspärane ja kassatsioonkaebus ei anna alust selle tühistamiseks. Vastuses

leitakse, et üleliigse laovaru tasu regulatsioon on piisav määruse nr 1972/2003 rakendamiseks ega ole

vastuolus määruse sätetega. Ringkonnakohus on Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsusele Rakvere

Lihakombinaat tuginedes õigesti leidnud, et määruse nr 1972/2003 art 4 lg 1 ei jäta üleliigse laovaru

omanikelt tasu nõudmisel liikmesriigile diskretsiooniruumi. Vastustaja nõustub ringkonnakohtuga

kaupade nomenklatuuri puuudutava teabe kättesaadavuse ning käitleja mõiste sisustamise osas.

11. Põllumajandusministeeriumi kirjaliku vastuse kohaselt on kassatsioonkaebus põhjendamatu.

Vastustaja hinnangul lähtus ringkonnakohus õigesti Euroopa Kohtu ja Riigikohtu asjakohastest

lahenditest. Vastavalt Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsusele Rakvere Lihakombinaat tuli Eesti

kohtul tuvastada, kas määrus nr 1972/2003 ja selles viidatud Euroopa Liidu teisesed õigusaktid olid

enne ametlikku avaldamist üle võetud nii, et isikutel oli nende sisuga võimalik tutvuda, ning ega

eraõiguslikele isikutele kohustusi pannes pole tuginetud Euroopa Liidu õiguse sätetele, mida pole

selliselt üle võetud. Tuginemine Euroopa Kohtu otsuses Skoma-Lux õigusaktide avaldamisega

seonduvalt väljendatud põhimõtetele on vajalik vaid juhul, kui selgub kohaldatava Eesti õiguse

vastuolu Euroopa Liidu õigusega. Juba Eesti Euroopa Liiduga liitumislepingus oli üleliigse laovaru

kindlakstegemine ette nähtud kõikide põllumajandustoodete suhtes. Liitumisleping avaldati

eestikeelsena Euroopa Liidu Teatajas juba 23. septembril 2003 ja Riigi Teatajas 12. märtsil 2004.

Vastuses viidatakse ka Euroopa Esimese Astme Kohtu 10. juuni 2009. a otsusele kohtuasjas T-

257/04: Poola Vabariik vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (EKL 2009, lk II-1545), mille kohaselt pidi

tavapäraselt hoolas ettevõtja alates ühinemisakti avaldamisest Euroopa Liidu Teatajas teadma

üleminekumeetmete kohaldamise võimalikkusest ning võimalusest, et need meetmed võivad

mõjutada juba komisjoni 20. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 735/2004, millega muudetakse määrust

nr 1972/2003 üleminekumeetmete kohta, mida tuleb kohandada põllumajandustoodetega kauplemise

osas Tšehhi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise

tõttu Euroopa Liiduga, avaldamise ajal kindlaks määratud ülemääraseid varusid. KN koodide

ülevõtmine Eestis on toimunud vastavalt Euroopa Kohtu viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat

väljendatud põhimõttele, st isikutel oli võimalus tutvuda asjakohase koodi sisu ja struktuuriga.

Imporditollimaksu määrad olid 1. mai 2004. a seisuga Eesti õigusesse üle võetud ja saanud

siseriikliku õiguse osaks. Kaebuse esitajal oli võimalik tutvuda maksumääraga tollitariifistiku

vahendusel. Ühenduse tollitariifistik sisaldub täies ulatuses Eesti tollitariifistikus, mida hallatakse

elektroonselt ja mis on kättesaadav MTA veebilehel.

12. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade ja taotluste juurde.

Põllumajandusministeeriumi esindaja (vastustajana) märkis Riigikohtu istungil, et AS Pimix kaebuse

rahuldamine poleks võimalik ilma Euroopa Kohtult eelotsust küsimata. Samuti rõhutas ta, et 2007. a

haldusaktide andmise ajal olid kõnealused Euroopa Liidu määrused eestikeelsena avaldatud ning

täidetud Euroopa Kohtu otsusest Skoma-Lux tulenevad eeldused.

Riigikohtu halduskolleegium formuleeris 12. jaanuari 2011. a määruses eelotsusetaotluses esitavate

küsimuste esialgse sõnastuse ning andis menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolsed arvamused

ja ettepanekud. Menetlusosaliste seisukohad laekusid kolleegiumile 10. veebruariks 2011.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

13. Euroopa Liidu toimimise leping

"Artikkel 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249)

[---]

Määrust kohaldatakse üldiselt. See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

[---]

Artikkel 297 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 254)

1. [---] Seadusandlikud aktid avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas. Need jõustuvad neis kindlaks

määratud kuupäeval või selle puudumisel kahekümnendal päeval pärast avaldamist."

14. Akt Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi,

Ungari Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi

ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta.

(ELT 2003 L 236, lk 33)

"Artikkel 41 lg 1

Kui on vaja üleminekumeetmeid, et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut praeguselt korralt

ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale korrale vastavalt käesolevas aktis sätestatud

tingimustele, võtab need meetmed vastu komisjon, järgides menetlust, millele on osutatud

suhkrusektori turgude ühist korraldust käsitleva nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/ 2001 (1) artikli 42

lõikes 2 või vajadusel kooskolas vastavate artiklitega muudes põllumajanduse ühist turukorraldust

käsitlevates määrustes või järgides kohaldavates õigusaktides kindlaksmääratud komiteemenetlust.

Käesolevas artiklis osutatud üleminekumeetmeid võidakse võtta ja kohaldada kolme ühinemisjärgse

aasta jooksul. Nõukogu võib ühehäälselt komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast Euroopa Parlamendiga

konsulteerimist seda tähtaega pikendada.

[---]

Artikkel 58

Enne ühinemist nõukogu, komisjoni ja Euroopa Keskpanga vastuvõetud tšehhi, eesti, ungari, läti,

leedu, malta, poola, slovaki ja sloveeni keeles koostatud institutsioonide ja Euroopa Keskpanga

aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed samadel tingimustel kui praegustes ametlikes

keeltes koostatud tekstid. Need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud

tekstid on seal avaldatud."

15. Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1972/2003 Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti,

Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega

kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta.

(ELT L 293 , 11/11/2003, lk-d 3-6)

"Artikkel 4 lg 1

Ilma et see piiraks ühinemisakti IV lisa 4. peatüki kohaldamist ja juhul, kui siseriiklikul tasandil ei

kohaldata rangemaid õigusakte, nõuavad uued liikmesriigid 1. mail 2004 vabas ringluses olevate

toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist.

[---]

Artikkel 4 lg 3

Lõikes 1 nimetatud maksu määr määratakse kindlaks 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes

imporditollimaksu määra põhjal. Riigi ametiasutuste poolt kogutud maksust saadav tulu läheb uue

liikmesriigi riigieelarvesse.

[---]

Artikkel 4 lg 5

Käesolevat artiklit kohaldatakse järgmiste CN-koodidega hõlmatud toodete suhtes: [---] - Eesti puhul:

02013000, 02023090, 02043000, 02044310, 02062991, 02031110, 02032110, 02071410, 02071450,

02071460, 02071470, 02072710, 040210, 040221, 040510, 04052010, 04052030, 040590, 0406,

07032000, 07115100, 1001, 1002, 1003, 1004, 1005, 100610, 100620, 100630, 100640, 1007, 1008,

1101, 1102, 1103, 1104, 1107, 1108, 1509, 1510, 1517, 170230, [17]170240, [18]170290,

[19]180620, 19019099, 20031020, 20031030, 200911, 200912, 200919, 200940, 200971, 200979,

21069098."

16. Üleliigse laovaru tasu seadus

Vastu võetud 7. aprillil 2004 (RT I 2004, 30, 203). Praeguse vaidluse lahendamisel kohaldatav

redaktsioon jõustus 1. mail 2004.

"§ 2. Põllumajandustoode

Põllumajandustoode käesoleva seaduse tähenduses on Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EÜ

üleminekumeetmete rakendamise kohta põllumajandustoodete kaubanduses seoses Tšehhi Vabariigi,

Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari Vabariigi, Malta

Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi liitumisega Euroopa Liiduga

(EÜT L 293, 11.11.2003, lk 3-6) artikli 4 lõikes 5 Eesti kohta 2004. aasta 1. mai seisuga loetletud

toode ja Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ, mis kehtestab üleminekumeetmed suhkru sektoris

seoses Tšehhi Vabariigi, Eesti Vabariigi, Küprose Vabariigi, Läti Vabariigi, Leedu Vabariigi, Ungari

Vabariigi, Malta Vabariigi, Poola Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Slovaki Vabariigi liitumisega

Euroopa Liiduga (ELT L 009, 15.01.2004, lk 8-12), artiklis 4 sätestatud toode.

[---]

§ 4. Tasu

Üleliigse laovaru tasu (edaspidi laovaru tasu) on käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline

kohustus, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud alustel, korras ja tähtaegadel. Käitleja

peab laovaru tasu maksma 2004. aasta 1. mai seisuga tema valduses oleva: 1) põllumajandustoote,

välja arvatud suhkur, üleliigse laovaru eest;

[---]

§ 5. Käitleja

(1) Käitleja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise

põllumajandustoote tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul

viisil tasu eest või tasuta üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub

põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale kättesaadavaks.

[---]

§ 7. Üleliigne laovaru

Üleliigne laovaru on 2004. aasta 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille

suurus saadakse, lahutades 2004. aasta 1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru

suurusest ülekandevaru suurus.

[---]

§ 10. Ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine

(1) Käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määrab tema deklareeritud andmete alusel

käesoleva seaduse § 6 lõikes 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt

2004. aasta 31. oktoobriks.

[---]

§ 14. Laovaru tasu määr ja tasu arvutamine

(1) Laovaru tasu suuruse iga käitleja kohta arvutab Maksu- ja Tolliamet käesoleva seaduse § 10

lõikes 3 nimetatud haldusakti või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel, korrutades

põllumajandustoote üleliigse laovaru suuruse selle põllumajandustoote laovaru tasu määraga.

(2) Põllumajandustoote puhul, välja arvatud suhkur, on laovaru tasu määraks Euroopa Komisjoni

määruse 1972/2003/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tasu määr."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. AS Pimix (likvideerimisel) on vaidlustanud põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja

nr 336 p 1 alapunkti 2, millega määrati kindlaks põllumajandustoote (või) üleliigse laovaru suurus

ning leiti, et ülekandevaru puudub. Põllumajandusministri 26. aprilli 2007. a käskkirjaga nr 124 jäeti

2004. a käskkiri muutmata.

Vaidlustatud on ka Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 29. märtsi 2007. a otsus-

maksuteade, millega määrati tasumisele kuuluv üleliigse laovaru tasu. Nimetatud aktiga määrati

laovaru tasu samas ulatuses nagu MTA 26. novembri 2004. a maksuteatega nr 16.2.2.-9/32.

Viimatinimetatud akti tunnistas MTA, tuginedes Riigikohtu 5. oktoobri 2006 otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-33-06, kehtetuks ning selle akti osas on menetlus halduskohtus lõpetatud.

18. Vastavalt ühinemislepingu artiklile 2 võisid Euroopa Liidu institutsioonid võtta enne ühinemist

vastu meetmeid, millele on viidatud ühinemisakti artiklis 41.

Ühinemisakti artikli 41 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Ühenduste Komisjon võtta meetmeid, et

hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale

korrale. Eelkõige selle sätte alusel võttis Euroopa Komisjon vastu määruse nr 1972/2003.

Määruse nr 1972/2003 esimese põhjenduse kohaselt on määruse eesmärk "vältida põllumajanduse

ühist turukorraldust mõjutavate kaubandushäirete ohtu, mis tuleneb kümne uue riigi ühinemisest

Euroopa Liiduga 1. mail 2004". Sellist ohtu arvesse võttes on kolmandas põhjenduses toonitatud, et

uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse. Sel eesmärgil kohustab määruse nr 1972/2003

artikli 4 lõige 1 uusi liikmesriike nõudma 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste

varude omanikelt maksu tasumist.

19. Riigikogu võttis määruse nr 1972/2003 ja Euroopa Komisjoni 14. jaanuari 2004. a määruse (EÜ)

60/2004 rakendamiseks vastu üleliigse laovaru tasu seaduse, mis jõustus 1. mail 2004.

20. ÜLTS § 4 kohaselt on üleliigse laovaru tasu käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline

kohustus, mis kuulub täitmisele samas seaduses ette nähtud alustel, korras ja tähtaegadel. Käitleja

peab laovaru tasu maksma 2004. a 1. mai seisuga tema valduses oleva põllumajandustoote (välja

arvatud suhkur) üleliigse laovaru eest ja suhkru üleliigse laovaru eest, mida ta ei ole seaduses

ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.

21. Põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkiri anti ÜLTS § 10 lg 1 alusel viidetega ÜLTS

§ 6 lg-le 1, §-le 7 ja § 10 lg-le 2.

Kassaator on seisukohal, et tema üleliigse laovaru määratlemisel ning üleliigse laovaru tasu

määramisel on tuginetud ÜLTS-i normides viidatud Euroopa Liidu määrustele, mis polnud

põllumajandusministri vaidlustatud käskkirja andmise hetkel nõuetekohaselt eesti keeles avaldatud.

Kassaatori hinnangul ei tulenenud vaidlustatud aktide andmisel kohaldatud ÜLTS-i sätetest üleliigse

laovaru tasu kui maksu määramiseks olulised elemendid (maksusuhte subjekt, objekt, maksumäär)

Euroopa Liidu määruste rakendamiseks vastu võetud Eesti seadusest (ÜLTS), vaid kohaselt

avaldamata Euroopa Liidu õigusaktidest. Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohtadele otsuses Skoma-

Lux ei saanud kassaatori arvates siseriiklikusse õigusesse üle võtmata ja kohaselt avaldamata

normidest tuleneda talle kui üksikisikule kohustusi.

22. ÜLTS § 10 lg 1 kuni 16. veebruarini 2007 kehtinud redaktsioonis sätestas: "Käitleja ülekandevaru

ja üleliigse laovaru suuruse määrab tema deklareeritud andmete alusel käesoleva seaduse § 6 lõikes 1

ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt 2004. aasta 31. oktoobriks."

Põllumajandusministeerium määrab üleliigse laovaru vastava haldusaktiga (ÜLTS § 10 lg 3).

Tuginedes nimetatud haldusaktile või järelevalve käigus tuvastatud andmetele arvutab Maksu- ja

Tolliamet laovaru tasu suuruse (ÜLTS § 14 lg 1). Seega määratleti põllumajandusministri käskkirjaga

nii maksusuhte subjekt (käitleja) kui ka maksusuhte objekt (üleliigne laovaru).

23. AS Pimix on kohtumenetluses läbivalt väitnud, et teda pole põhjust pidada subjektiks, kellele

üleliigse laovaru tasu sai määrata, st käitlejaks ÜLTS § 5 lg 1 tähenduses, kuna tal puudus 1. mail

2004 õigus käsutada põllumajandustoodet, mille osas on põllumajandusministri vaidlustatud

käskkirjaga määratud üleliigne laovaru.

Käitlejaks ÜLTS-i tähenduses on isik, kes tegutseb turustamisotstarbelise põllumajandustoote

tootmise, esmase töötlemise, valmistamise ning vedamise, müümise ja muul viisil tasu eest või tasuta

üleandmisega, samuti teiste toimingutega, mille tulemusel muutub põllumajandustoode teisele

käitlejale või tarbijale kättesaadavaks (§ 5 lg 1). Riigikohtu varasema praktika (halduskolleegiumi

13. novembri 2007. a otsused asjades nr 3-3-1-49-07 ja nr 3-3-1-68-07, milles tuginetakse Euroopa

Kohtu 15. jaanuari 2002. a otsusele nr C-179/00: Weidacher (EKL 2002, lk I-501) kohaselt tuleb

käitlejana ÜLTS 5 lg 1 mõttes mõista põllumajandustoote laovaru valdajat, kellel on võimalik seda

toodet turustada ja saada sellest kasu, kusjuures ei ole tingimata nõutav, et ta oleks kauba omanik.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus käitleja mõistet sisustanud kooskõlas Euroopa Kohtu

viidatud seisukohtade ning Riigikohtu praktikaga eelnimetatud kohtuasjades.

24. Eelnevalt viidatud ÜLTS § 5 lg 1 sisustab käitleja mõiste põllumajandustoote mõiste kaudu.

Samuti defineeritakse ÜLTS §-s 7 üleliigne laovaru põllumajandustoote mõiste abil.

Põllumajandustoote mõiste omakorda on esitatud ÜLTS §-s 2 viitega määruse nr 1972/2003 artikli 4

lõikes 5 Eesti kohta sätestatud osale.

25. Määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõikes 5 on loetletud, milliste toodete suhtes üleliigse laovaru tasu

kohaldatakse:

"5. Käesolevat artiklit kohaldatakse järgmiste CN-koodidega hõlmatud toodete suhtes:

[---]

-Eesti puhul:

02013000, 02023090, 02043000, 02044310, 02062991, 02031110, 02032110, 02071410, 02071450,

02071460, 02071470, 02072710, 040210, 040221, 040510, 04052010, 04052030, 040590, 0406,

07032000, 07115100, 1001, 1002, 1003, 1004, 1005, 100610, 100620, 100630, 100640, 1007, 1008,

1101, 1102, 1103, 1104, 1107, 1108, 1509, 1510, 1517, 170230, 170240, 170290, 180620, 19019099,

20031020, 20031030, 200911, 200912, 200919, 200940, 200971, 200979, 21069098)."

Seejuures ei selgu asjakohase põllumajandustoote mõiste sisu üheselt määrusest nr 1972/2003.

Koodide sisu ja struktuuri mõistmiseks tuleb pöörduda määruse nr 1789/2003 poole, millega muudeti

tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse nr 2658/87 I

lisa, milles esitati kombineeritud nomenklatuur koos ühepoolsete ja kokkuleppeliste

tollimaksumääradega ja täiendavate statistiliste mõõtühikutega.

26. AS Pimix oli esitanud tähtaegselt deklaratsiooni olukorras, kus tal enda väitel polnud ÜLTS §-s 2

sisalduva viite tõttu määrusele, mis ei olnud ÜLTS-i jõustumise hetkel 1. mail 2004 Euroopa Liidu

Teatajas eesti keeles avaldatud, võimalik aru saada deklaratsiooni esitamise vajadusest üldisemalt ega

sellest, milliste põllumajandustoodete osas selline kohustus on tekkinud.

27. Asjas ei ole vaidlust, et määrus nr 1972/2003 ega ka määrus nr 1789/2003 ei olnud laovaru seisu

fikseerimiseks ette nähtud kuupäeval (1. mai 2004) ega laovaru kindlaks määranud

põllumajandusministri käskkirja andmise ajal Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud.

28. Vastavalt Euroopa Kohtu seisukohale viidatud otsuses Skoma-Lux (p-d 51 ja 59) välistab

ühinemisakti artikkel 58, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud

Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, kui see keel on liidu ametlik keel, võiks kohaldada

eraõiguslike isikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud

tutvuda nende õigusnormidega muul viisil. Samas leiti, et siiski ei mõjuta asjaolu, et ühenduse

määrusele ei saa tugineda eraõiguslike isikute vastu liikmesriigis, mille keeles seda ei ole avaldatud,

kuidagi seda, et acquis communautaire'i osana on selle määruse sätted alates ühinemisest

asjaomastele liikmesriikidele siduvad.

Seejuures on Euroopa Kohus leidnud viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat (p 33), et

algredaktsioonis ÜLTS-i vastuvõtmisega 7. aprillil 2004 täitis Eesti Vabariik määrusest nr 1972/2003

tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja määrates kindlaks

selle arvutamise viisi. Niisiis paneb ÜLTS Eestis kohustusi eraõiguslikele isikutele hoolimata sellest,

et nende isikute vastu ei saa sellele määrusele tugineda enne, kui neil on olnud võimalik tutvuda

Euroopa Liidu Teatajas nõuetekohaselt avaldatud määrustega liikmesriigi keeles.

Euroopa Kohus on asunud 4. juuni 2009. a otsuses kohtuasjas C-560/07: Balbiino (EKL 2009, lk I-

4447) ja viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat seisukohale, et kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev

põhimõte ei takista tugineda eraõiguslike isikute vastu määruse nr 1972/2003 sellistele sätetele, mis

on ÜLTS-iga üle võetud. Mainitud põhimõttel võib siiski olla residuaalne kohaldamisala juhul, kui

enne nende määruste eesti keeles avaldamist tugineksid Eesti ametivõimud eraõiguslike isikute vastu

määruste sellistele sätetele, mida ei ole ÜLTS-iga üle võetud. Siseriikliku kohtu ülesanne on vajaduse

korral tõlgendada ÜLTS-i, et kontrollida selliste asjaolude esinemist.

29. Käesoleva vaidluse lahendamisel on oluline, kas AS Pimix üleliigse laovaru kindlaksmääramisel

on tuginetud üksnes siseriiklikku õigusesse ÜLTS kaudu üle võetud sätetele või on kohaldatud otse

Euroopa Liidu õigustakte, mis pole eestikeelsena nõuetekohaselt avaldatud.

30. Senise kohtupraktika (vt nt halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-33-06,

p 16) kohaselt on üleliigse laovaru tasu puhul tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega, mis on

vaadeldav riikliku maksuna. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud

maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadusega. Põhiseaduse täiendamise

seaduse §-st 2 lähtuvalt võib osa maksukohustuse elementidest olla sätestatud ka otsekohalduvas

Euroopa Liidu määruses, mis peab olema aga Euroopa Liidu õigusaktidele kehtestatud nõuetele

vastavalt avaldatud.

31. ÜLTS § 14 lg 2 sätestab: "Põllumajandustoote puhul, välja arvatud suhkur, on laovaru tasu

määraks Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EÜ artikli 4 lõikes 3 sätestatud tasu määr." Määruse

nr 1972/2003 art 4 lg-s 3 nähakse ette: "Lõikes 1 nimetatud maksu määr määratakse kindlaks 1. mail

2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määra põhjal." ÜLTS ei tee seejuures otseviidet

määrusele nr 1789/2003.

Kolleegium nõustub kassaatoriga selles, et maksustamise seisukohast olulised elemendid -

maksumaksja, maksuobjekt ja maksumäär - ei selgunud ÜLTS-ist otsesõnu ning üheselt mõistetavalt.

32. Kassaator on märkinud, et 1. mail 2004 polnud kohaselt eesti keeles avaldatuna kättesaadav ka

kaupade kombineeritud nomenklatuur, millest peaks nähtuma, milliseid tooteid markeerivad määruse

nr 1972/2003 art 4 lg-s 5 nimetatud KN-koodid.

Euroopa Kohus märkis eelpool viidatud otsuses Rakvere Lihakombinaat, et asja lahendava

siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas ja millises ulatuses on kohaldatav kombineeritud

nomenklatuur - nii nagu see tuleneb määrusest nr 1789/2003 - siseriiklikusse õigusesse üle võetud

enne mainitud määruse ametlikku avaldamist eesti keeles, nii et isikutel oli võimalik tutvuda

põhikohtuasjas asjakohase tariifistiku alamrubriigi sisu ja struktuuriga.

33. Ringkonnakohus leidis, et kaupade kombineeritud nomenklatuur oli kõnealuse alamrubriigi osas

üle võetud ja eesti keeles kättesaadav ning kaebajal oli võimalik vastavat teavet saada Vabariigi

Valitsuse 11. detsembri 2003. a määrusega nr 311 kehtestatud "Eesti kaupade nomenklatuuri" kaudu.

Määrus oli antud 1. maini 2004 kehtinud Eesti tolliseadustiku § 39 lg 3 alusel.

Tolliseadustiku § 39 lg 4 sätestas: "EKN põhineb HS nomenklatuuril ja peab olema vastavuses

kombineeritud nomenklatuuriga. Rahandusminister võib määrusega kehtestada sellise vastavuse

tagamiseks teatud kauba tariifse klassifitseerimise." Ringkonnakohtu hinnangul kattus varemkehtinud

tolliseadustiku alusel kehtestatud Eesti kaupade nomenklatuur sama numbriga alamrubriigi osas

määruse nr 1789/2003 I osa I jaos sätestatuga.

Kolleegium rõhutab, et Vabariigi Valitsuse nimetatud määrus kaotas kehtivuse 1. mail 2004, mistõttu

pole võimalik nimetatud määruse kaudu sisustada 1. maist 2004 kehtivat ÜLTS-i.

1. mail 2004 jõustunud tolliseaduse (TS) § 23 kohaselt sisaldab Eesti tollitariifistik ühenduse

tollitariifistikku, samuti Eesti õigusaktidega kehtestatud meetmeid, mida rakendatakse kauba

tolliprotseduurile suunamisel. TS § 1 lg 3 näeb ette, et ühenduse õigusaktidest tulenevad impordi- ja

eksporditollimaksud sisalduvad nõukogu määruses nr 2658/87. "Eesti tollitariifistik" võeti kasutusele

1. mail 2004, mil jõustus Vabariigi Valitsuse 26. aprilli 2004. a määrusega nr 133 kehtestatud "Eesti

tollitariifistiku haldamise kord". Nimetatud määrust kohaldatakse vastavalt selle §-le 1 Eesti

tollitariifistiku ja selles sisalduvate täielikult või osaliselt määrusel nr 2658/87 põhinevate riiklike

meetmete, sh nomenklatuuride haldamisel.

ÜLTS §-s 2 viidatakse selgesõnaliselt määrusele nr 1972/2003, mitte aga määrusele nr 1789/2003 ega

ka siseriiklikus õiguses kehtivale või liitumiseelselt kehtinud kaupade nomenklatuurile. 1. mai

2004. a seisuga polnud avaldatud määruses nr 1972/2003 osundatud ja määruses nr 1789/2003

sätestatud impordi tollimaksu määrad. Seega ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et

määrusest nr 1789/2003 tulenev kaupade kombineeritud nomenklatuur oli Eesti õigusesse üle võetuna

eesti keeles kättesaadav.

34. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249)

on määrus vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Artikli 297 lõike 1 (endine artikkel 254

lõige 2) sõnastusest tuleneb, et määrusel saab olla õigusmõju vaid siis, kui ta on Euroopa Liidu

Teatajas avaldatud.

Euroopa Kohtu praktika ja erialakirjanduse kohaselt pole määruste harmoneerimine mitte ainult

liigne, vaid isegi Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Näiteks on Euroopa Kohus 9. märtsi 1978. a

otsuses kohtuasjas 106/77: Simmenthal II: Staatliche Finanzverwaltung v. S.p.A. Simmenthal, (EKL

1978, lk 629) leidnud, et määruse reguleerimisalal ei tohi liikmesriik enam siseriiklikku seadust välja

anda, seda ala oma seadusega reguleerida.

Liikmesriikidel on kohustus mitte võtta ühtegi meedet, mis võiks mõjutada kohtu pädevust võtta

seisukohti Ühenduse õiguse tõlgendamisel või Ühenduse institutsioonide õigusaktide kehtivuse

suhtes (10. oktoobri 1973. a otsus kohtuasjas 34/73: Fratelli Variola S.p.A V. Amministrazione

Italiana delle Firenze (EKL 1973, lk 981)). Lepingust tõusetuvatest kohustustest tulenevalt on

liikmesriikidel kohustus hoiduda takistamast määruste ja teiste Ühenduse reeglite vahetut

kohaldatavust.

Euroopa Kohtu kohtujurist Juliane Kokott on 18. septembri 2007. a ettepanekus (p 54) kohtuasjas C-

161/06 märkinud: "Ühenduse õigusaktide - eelkõige vahetult kohaldatavate määruste - liikmesriigis

avaldamise nõuetekohaseks tunnistamine võib põhjustada vääritimõistmist. Ei tohi tekkida ekslik

mulje, nagu tuleks määrused üle võtta siseriiklikusse õigusesse [---]. Vastupidi, ühenduse määruse

vahetu kohaldatavus ei nõua siseriiklike rakendusmeetmete võtmist [---], eeskätt määruse avaldamist

liikmesriigis." Ettepanekus viidatud lahenditest värskeimas (24. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-

278/02: Handlbauer (EKL 2004, lk I-6171, punkt 25) märkis Euroopa Kohus, et oma olemuse ja

ülesande tõttu ühenduse õiguse allikate süsteemis on määruse sätetel tavaliselt siseriiklikes

õiguskordades vahetu mõju, ilma et siseriiklikel võimudel oleks vaja rakendusmeetmeid võtta

(17. mai 1972. a otsus kohtuasjas 93/71: Leonesio (EKL 1972, lk 287, punkt 5)).

Samas märkis kohtujurist Kokott viidatud arvamuse punktis 55 järgmist: "Euroopa Kohus on

sellegipoolest leidnud, et teatud asjaoludel võivad viited vahetult kohaldatavatele ühenduse

õigusaktidele osutuda kasulikuks (7. novembri 1972. aasta otsus kohtuasjas 20/72: Cobelex

(EKL 1972, lk 1055, punkt 20)). Nii võib isegi ühenduse määruse teatavate punktide kordamine

aidata suurendada rakendussätete omavahelist sidusust ja muuta need adressaadile arusaadavamaks

(28. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 272/83: komisjon vs. Itaalia (EKL 1985, lk 1057 punkt 27))."

Määruse ülevõtmist siseriikliku õigusaktiga on Euroopa Kohus pidanud ka võimalikuks ka eelpool

viidatud kohtuotsuse Balbiino (p 32) ja Rakvere Lihakombinaat (p 34) kohaselt, märkides, et

kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev põhimõte ei takista tuginemist eraõiguslike isikute vastu määruse

nr 1972/2003 sellistele sätetele, mis on ÜLTS-iga üle võetud.

35. Euroopa Kohus on otsuste Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat kohaselt möönnud Euroopa Liidu

määruste residuaalse kohaldamise võimalikkust normide osas "mida ei ole ÜLTS-iga üle võetud",

kuid viidatud lahenditest tulenevalt on hindamine, kas määrus on siseriiklikusse õigusesse üle võetud,

jäetud põhjalikumaid juhtnööre andmata liikmesriigi kohtu pädevusse.

36. Laovaru suurus 1. mai 2004. a seisuga määratleti põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a

käskkirjaga. Kolleegiumi hinnangul pidi isik teadma, milline õiguslik tagajärg sel hetkel kehtinud

õiguse järgi üleliigse laovaruga kaasneb ja pidi seda teada saama kohaselt vastu võetud ja avaldatud

aktidest.

37. Riigikohtu halduskolleegiumil on tekkinud kahtlus, kas siseriiklikus õigusaktis (praegusel juhul

ÜLTS § 2) viitamine nõuetekohaselt liikmesriigi keeles avaldamata Euroopa Liidu määrusele

(määruse nr 1972/2003 artikli 4 lõike 5 Eestit puudutav osa) on määruse ülevõtmine selles

tähenduses, mida pidas Euroopa Kohus silmas otsustes Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat.

Eelnevast lähtuvalt on kolleegiumil tõsine alus kahelda, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288

(end EÜ asutamislepingu artikkel 249) teises lõikes väljendatud määruse tervikuna siduvuse ja vahetu

kohaldatavuse põhimõte tähendab Euroopa Kohtu eelnevalt viidatud otsuse Skoma-Lux valguses ka

seda, et nõuetekohaselt avaldamata määrusest saab tuleneda üksikisikule kohustus (üleliigse laovaru

tasu maksmine) juhul, kui liikmesriigi seadusandja on küll määruse rakendamiseks vastu võtnud

seaduse, kuid ei ole kohustuse oluliste elementide sisustamiseks korranud määrusest tulenevaid

määratlusi siseriiklikus õigusaktis, vaid on piirdunud viidetega Euroopa Liidu nõuetekohaselt

avaldamata määruse vastavatele sätetele.

Kuigi määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg 1 kohaselt nõuavad uued liikmesriigid 1. mail 2004 vabas

ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist, on kolleegiumil eelnevast

lähtuvalt kahtlus ka selles, kas tulenevalt Euroopa Kohtu poolt eelnevalt viidatud otsuses Skoma-Lux

väljendatud põhimõttest, et üksikisikule saab kohustusi panna vaid nõuetekohaselt liikmesriigi keeles

avaldatud Euroopa Liidu õigusaktiga, saab viidatud sättes nimetatud maksu sisse nõuda üksikisikutelt

sellest hoolimata, et ÜLTS ei sõnasta laovaruna maksustatava põllumajandustoote mõistet, vaid viitab

selle mõiste sisustamiseks määruse nr 1972/2003 artikli 4 lg-le 5, ning kõnealune määrus ei ole Eesti

Euroopa Liiduga liitumise hetkel ega isikule kohustusi paneva haldusakti andmise ajal liikmesriigi

keeles nõuetekohaselt avaldatud.

38. Eeltoodule tuginevalt peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks taotleda Euroopa Kohtult

eelotsust, et saada vastuseid järgmistele küsimustele:

1) Kas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 288 koostoimes ühinemisakti artikliga 58 saab

Euroopa Kohtu praktikat (viidatud otsused Skoma-Lux, Balbiino ja Rakvere Lihakombinaat) arvesse

võttes tõlgendada selliselt, et üksikisikult saab nõuda Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a

määrusest nr 1972/2003 tuleneva kohustuse täitmist ka

a) sellest hoolimata, et nimetatud määrus ei olnud 1. mai 2004. a seisuga eesti keeles Euroopa Liidu

Teatajas avaldatud

b) ning liikmesriigi seadusandja ei korranud määruses sätestatud põllumajandustoote mõistet

siseriiklikus õigusaktis, vaid piirdus viitega nimetatud nõuetekohaselt avaldamata määruse artikli 4

lõikele 5,

c) kuid üksikisik täitis ühe sellest määrusest tuleneva kohustuse (deklareeris laovaru õige kaubakoodi

järgi) ja ta ei ole seda kohustust vaidlustanud

d) ja talle määrati liikmesriigi pädeva asutuse poolt maks ajal, mil määrus nr 1972/2003 oli juba eesti

keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

2) Kas ühinemisakti art-st 58, Euroopa Liidu toimimise lepingu art 297 lg-st 1 ning määruse

nr 1972/2003 kolmandast põhjendusest ja art-st 4 koostoimes saab järeldada, et liikmesriik võib

nõuda üksikisikult maksu ülemäärase varu eest, kui määrus nr 1972/2003 ei olnud 1. mai 2004. a

seisuga eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud, kuid liikmesriigi pädeva asutuse poolt maksu

määramise ajal oli nimetatud määrus juba eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud?

39. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku §-st 22 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 356 lg-

st 3 tuleb käesolevas asjas menetlus peatada kuni Euroopa Kohtu lahendi jõustumiseni eeltoodud

küsimustes.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann