3-1-1-5-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-5-11

Otsuse kuupäev

16. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Ivar Palu süüdistuses KarS § 121, § 117 lg 1 ja

§ 118 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-21698

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ivar Palu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ainar Koik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. veebruar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid teha sellesse Ivar Palu olukorda mitte

raskendav täpsustus, mille kohaselt põhjustas Ivar Palu T. Š. surma ettevaatamatusega

kergemeelsuse vormis.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Eva Rivis makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Ivar

Palule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 383,47 eurot (kolmsada

kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend seitse senti), sealhulgas käibemaks 63,91 eurot

(kuuskümmend kolm eurot ja üheksakümmend üks senti).

4. Mõista eelmises punktis nimetatud kassatsioonimenetluse kulu katteks Ivar Palult Eesti

Vabariigi kasuks välja 383,47 eurot (kolmsada kaheksakümmend kolm eurot ja nelikümmend

seitse senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 10. mai 2010. a otsusega tunnistati Ivar Palu karistusseadustiku (KarS) § 122 ja §

113 järgi süüdi oma elukaaslase T. Š. piinamises ja tapmises. Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et

I. Palu tegevuses puudusid nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud, ja mõistis

süüdistatavale tapmise eest kümneaastase ja piinamise eest kolmeaastase vangistuse. KarS § 64 lg 1

alusel mõisteti liitkaristuseks kaksteist aastat vangistust.

2. KarS § 122 järgi mõisteti I. Palu süüdi selles, et ta 23. aprillil 2006. a, 5. juunil 2007. a, 24.-27.

novembril 2007. a, 15.-17. detsembril 2008. a ja 30. juulist kuni 2. augustini 2009. a pani T. Š. suhtes

toime mitmeid vägivallategusid. KarS § 113 järgi tunnistati I. Palu süüdi selles, et ta ajavahemikul

2009. a 10. augusti õhtust kuni 11. augusti varahommikuni peksis Tallinnas XXXXXXXXX XX-XX

asuvas korteris T. Š.-d rusikatega korduvalt vastu nägu, pead ja keha, tekitades kannatanule

kehavigastusi, mille tagajärjel T. Š. 11. augusti varahommikul sündmuskohal suri.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni I. Palu kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva

ja süüdistatav. Kaitsja leidis apellatsioonis, et I. Palu tuleb KarS § 122 asemel süüdi tunnistada KarS

§ 121 järgi. Tõendatud on vaid kolm peksmise episoodi, mida eristavad üksteisest pikad

ajavahemikud. Apellandi hinnangul talitas maakohus vääralt ka süüdistatavat tapmises süüdi mõistes.

Ei ole välistatud, et surm saabus kukkumise või kellegi teise löökide tagajärjel. Nimelt lamas

kannatanu mõnda aega üldkasutatavas koridoris, kus teda võis peksta keegi teine. Sellele viitab ka T.

Š. surnukehalt leitud jalajälg, mis ei kuulunud I. Palule. Kaitsja vaidlustab ka maakohtu poolt

subjektiivsele koosseisule antud hinnangut. Süüdistataval esinenud tapmistahtluse välistab sarnasus

varasemate tülide ja löömistega, mis ei lõppenud surmavalt. Ka ei saa pidada I. Palu peksmisjärgset

käitumist ükskõikseks, kuna süüdistatav kutsus kiirabi ja tegi T. Š.-le kunstlikku hingamist, et ohvri

elu päästa. I. Palu märkis oma kaebuses samuti, et piinamise asemel tuleb ta süüdi tunnistada

kehalises väärkohtlemises ja et tema T. Š.-d ei tapnud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2010. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja apellatsioonid

rahuldati osaliselt.

4.1 I. Palu mõisteti süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati kahe aasta ja kolme kuu pikkuse

vangistusega. Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on kõik viis peksmise episoodi. Küll aga ei saa

erinevaid, üksteisest enam kui pooleaastase ja aastaste ajavahemikega eraldatud vägivallategusid

pidada järjepidevateks ja seetõttu tuleb neid käsitada mitte piinamisena KarS § 122, vaid kehalise

väärkohtlemisena KarS § 121 tähenduses. Karistus mõisteti üle sanktsiooni keskmise määra

tulenevalt episoodide hulgast ja tervisekahjustuste raskusest.

4.2 T. Š. surmaga lõppenud peksmise eest tunnistati I. Palu süüdi KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi ja

karistati KarS § 63 lg 1 alusel üheksa-aastase vangistusega. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et T.

Š. surma põhjustas 10. augustist 2009. a kuni 11. augustini 2009. a I. Palu poolt rakendatud vägivald.

Kaitsja poolt viidatud jalajälg sellist järeldust ei väära, kuivõrd tegu on ülejäänud vigastustest eraldi

paikneva jäljega. Asjakohane ei ole apellandi väide, et surm võis saabuda kukkumise tagajärjel, kuna

eksperdiarvamuse kohaselt põhjustasid surma löömisest saadud vigastused. Samas ei esinenud

süüdistataval surma saabumise osas tahtlust. Ta lõpetas ohvri peksmise ajal, mil too veel teadvusel

oli, ja lubas T. Š.-l korterist lahkuda. I. Palu kutsus ise ka kiirabi. Seega lootis süüdistatav, et

korduvate näkkulöökide tõttu surm ei saabu, ehkki ta oleks pidanud surma saabumise võimalust ette

nägema. Järelikult põhjustas I. Palu T. Š. surma hooletusest. Elule ohtliku tervisekahjustuse osas

KarS § 118 p 1 tähenduses oli süüdistataval aga tahtlus, sest ta möönis muu hulgas peaajupõrutuse

tekkimise võimalikkust, suhtus sellesse aga ükskõikselt. Keskmisest rangem karistus e üheksa aastat

vangistust mõisteti süüdistatavale lähtuvalt löökide hulgast ja kannatanu surmast. Üheksa aastat

vangistust mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel ka I. Palu liitkaristuseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. Palu kaitsja O. Ladva, kes palub

tühistada ringkonnakohtu otsuse I. Palu süüditunnistamises KarS § 121 järgi osaliselt ja süüdistatava

süüditunnistamises KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi täielikult. Lisaks palub kassaator Riigikohtul

tühistada kohtuotsuse ka I. Palule mõistetud karistuse osas.

5.1 Kassaator nõustub KarS § 122 asendamisega §-ga 121, ent leiab, et süüdistuse maht on liiga suur.

Tõendatud ei ole mitte viis kehalise väärkohtlemise episoodi, vaid üksnes kolm. Sõltumata aga

sellest, kas tõendatuks lugeda kolm või viis episoodi, on mõistetud kahe aasta ja kolme kuu pikkune

vangistus liiga range.

5.2 Kõrvaldamata on kahtlus, et ohvri surm ei saabunud I. Palu peksmise tagajärjel. T. Š.-d võisid

trepikojas lamamise ajal peksta ka teised inimesed. Seda tõendab nii kannatanu kehalt leitud

tundmatu jalajälg kui ka asjaolu, et sündmus leidis aset nn kurikuulsa ühiselamu koridoris, kus

vägivallategude tõenäosus on väga suur. Mõistetud karistus on varem karistamata inimese jaoks liiga

karm. Kohus pole arvestanud I. Palu kahetsust ega kiirabi kutsumist süüdistatava poolt. Surma

saabumist ei saa pidada raskendavaks asjaoluks, sest see on KarS § 117 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo koosseisuline tagajärg.

6. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar Koik, et

kassatsioon on põhjendamatu ega anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks. Kassaator ei

põhjenda, millel põhineb tema veendumus, et sündmuspaigaks olnud kortermaja on sagedase

vägivallatsemise poolest kurikuulus. Lisaks märgitakse vastuses, et tegu oli piiripealse juhtumiga, kus

ringkonnakohus juba tõlgendas kõik võimalikud kahtlused süüdistatava kasuks, mõistes ta tapmise

asemel süüdi raske tervisekahjustuse tekitamises ja surma ettevaatamatus põhjustamises.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaatori hinnangul ei ole tõendatud, et I. Palu peksis T. Š.-d ajavahemikel 24.-27. november

2007. a ja 15.-17. detsember 2008. a. Samuti ei ole kassaatori arvates tõendatud asjaolu, et kannatanu

surma põhjustas I. Palu tegevus, kuivõrd T. Š. võis surnuks peksta keegi teine. Et mõlemad

kaitseväited puudutavad faktiliste asjaolude tuvastamist, märgib kriminaalkolleegium, et tulenevalt

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 363 lg-st 5 ja KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus võtta

üksnes seisukoha selles osas, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel lähtunud

kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtute seisukohad

selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-103-10, p 7 ja 22. mai 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16). Käesoleval

juhul on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et I. Palu pani toime kõik viis talle ette

heidetavat T. Š. peksmise episoodi, sh ka ajavahemikel 24.-27. november 2007. a ja 15.-17.

detsember 2008. a (kd 2, tl 38-39). Nii maa- kui ka ringkonnakohus on põhjalikult analüüsinud T. Š.

surma põhjustamist I. Palu poolt (kd 2, tl 39-40; tl 69-70). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on see

arutluskäik selge ja ilma vastuoludeta. Kohtud on näidanud arusaadavalt ära, miks ei lükka üksiku

jalajälje olemasolu ümber veendumust, et T. Š. surma tõi endaga kaasa I. Palu poolt kasutatud

vägivald. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et kassatsiooni väited faktiliste asjaolude

ebaõige tuvastamise kohta on alusetud.

8. Kassaatori hinnangul on I. Palule mõistetud üksikkaristused liiga karmid. Kriminaalkolleegium

sellist seisukohta ei jaga. Saab vaid nõustuda ringkonnakohtuga, et peksmiste hulka ja tagajärgede

raskust arvestades on KarS § 121 järgi mõistetud kahe aasta ja kolme kuu pikkune vangistus I. Palu

süüle vastav. Samamoodi ei saa pidada liiga rangeks KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 järgi mõistetud

üheksat aastat vangistust. Ringkonnakohus märkis õigesti, et sanktsiooni keskmist määra mõnevõrra

ületav karistus on põhjendatav sellega, et lööke oli palju ja et need olid tugevad, samuti asjaoluga, et

kannatanu peksmise tagajärjel suri. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, justkui oleksid

kohtud I. Palule karistust mõistes arvestanud surma põhjustamist karistust raskendava asjaoluna.

Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus leidnud, et I. Palu teo puhul karistust raskendavad ja

kergendavad asjaolud puuduvad. Samas juhib kolleegium aga tähelepanu asjaolule, et muutes I. Palu

teole maakohtu poolt antud kvalifikatsiooni, mõistis ringkonnakohus talle uue karistuse KarS § 63 lg-

st 1 tulenevalt KarS § 118 p 1, mitte aga KarS § 117 lg 1 järgi. Karistuse mõistmisel KarS § 118 p 1

järgi oli ringkonnakohus õigustatud arvestama ka asjaoluga, et I. Palu tegevuse tagajärjel põhjustati

kannatanu surm. Olgugi et pannud toime ühe ideaalkogumi moodustava teo, mille eest tuleb karistus

mõista KarS § 118 p 1 sanktsioonist lähtuvalt, tuleb selle teo ebaõiguse suuruse hindamisel arvestada

ka seda, et kannatanule ei tekitatud mitte ainult eluohtlikke tervisekahjustusi, vaid need viisid ka tema

surmani. Seega on ka süüdistatava süü käesoleval juhtumil suurem võrreldes sellega, kui kannatanule

oleks põhjustatud üksnes eluohtlikud tervisekahjustused KarS § 118 p 1 mõttes. Lisaks ei saa

kõneleda karistuse ülemäärasest karmusest ka seetõttu, et ringkonnakohus luges KarS § 64 lg 1 alusel

KarS § 117 lg 1 järgi mõistetud kergema karistuse kaetuks KarS § 118 p 1 järgi mõistetud raskema

karistusega, ehkki oleks võinud ka mõistetud üksikkaristustest raskemat suurendada.

9. KarS § 118 p 1 ja § 117 lg 1 subjektiivset koosseisu käsitledes leidis ringkonnakohus, et I. Palu

käitumine näitab, et surma saabumise osas süüdistataval tahtlus puudus. I. Palu lõpetas peksmise veel

ajal, mil T. Š. oli teadvusel. Ta lubas kannatanul korterist lahkuda. Ka kutsus I. Palu kiirabi, kui

avastas, et T. Š. ei hinga. Seega lootis I. Palu kannatanut korduvalt näkku lüües, et T. Š. surm ei

saabu, ehkki oleks pidanud surma saabumise võimalust ette nägema. Kokkuvõtvalt märkis

ringkonnakohus, et "järelikult põhjustas I. Palu surma ettevaatamatusega hooletuse vormis" (kd 2, tl

70). See järeldus on aga väär, sest ringkonnakohtu esitatud põhjenduste alusel tuleb teha järeldus, et

surma saabumise võimalusse suhtus süüdistatav kergemeelselt. KarS § 18 lg 2 kohaselt paneb isik

toime teo kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist,

kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Seetõttu täpsustab

kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 2 alusel ringkonnakohtu otsuses esinevat järeldust, mille kohaselt

tegutses süüdistatav kannatanu surma suhtes hooletult. Ringkonnakohtu poolt tuvastatu pinnalt tuleb

õigeks lugeda, et I. Palu põhjustas T. Š. surma kergemeelsusega.

10. I. Palu kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu

kindlaksmääramiseks. Kaitsja palub määrata tasuks 6000 krooni (kehtivas vääringus 383,47 eurot), sh

käibemaks 1000 krooni (kehtivas vääringus 63,91 eurot). Nimetatud summat taotleb kassaator kahe ja

poole tunnise kassatsiooni kirjutamise ettevalmistamise ja sama kaua kestnud kassatsiooni

kirjutamise eest. Riigi õigusabi seaduse § 21 lg 3 alusel Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega

kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (Kord)

punkti 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja kassatsioonimenetluseks ettevalmistamise

eest 15,98 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 191,73 eurot. Seega on

kassaatoril nimetatud alusel õigus 159,78 euro suurusele hüvitisele. Korra p 5 järgi kohaldatakse

juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks on isikuvastaste süütegude hulka kuuluv esimese astme

kuritegu, erikoefitsienti 2,0. Seetõttu võib kassaator nõuda 319,56 eurot, millele tuleb lisada

käibemaks. Eelnevast tulenevalt on kassaatori taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada.

11. Tuginedes eelöeldule ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2010. a otsuse sisuliselt muutmata, tehes sellesse I. Palu

olukorda mitte raskendava täpsustuse, mille kohaselt põhjustas I. Palu T. Š. surma ettevaatamatusega

kergemeelsuse vormis. Kaitsja kassatsiooni jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.

Priit pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi