3-2-1-150-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-150-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Eneli Perolaineni hagi Ernst & Young Baltic AS vastu

koondamishüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-

26657

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eneli Perolaineni kassatsioonkaebus

Ernst & Young Baltic AS vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kassatsioonkaebuse hind 16 894 eurot 91 senti (264 348 krooni)

Vastukassatsioonkaebuse hind 5645 eurot 59 senti (88 334 krooni

40 senti)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eneli Perolainen (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ain Alvin

Kostja Ernst & Young Baltic AS (registrikood 10877299), esindaja

vandeadvokaat Toomas Taube

Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-26657 osas,

millega tühistati maakohtu otsus hagi täieliku rahuldamise, väljamõistetud hüvitise suuruse ja

menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata

2. Muuta Harju Maakohtu 1. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 2-09-26657 tehtud otsuse põhjendusi.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

3. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

3.1 Rahuldada Eneli Perolaineni hagi Ernst & Young Baltic AS vastu hüvitise saamiseks.

3.2 Välja mõista Ernst & Young AS-lt (registrikood 10877299) Eneli Perolaineni (isikukood

xxxxxxxxxxx) kasuks töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 59 tööpäeva eest hüvitis

11 036 eurot 41 senti (172 682 krooni 40 senti) ja kolme kuu keskmise palga suurune

koondamishüvitis 11 504 eurot (180 000 krooni), kokku 22 540 (kakskümmend kaks tuhat

viissada nelikümmend) eurot 51 senti (352 682 (kolmsada viiskümmend kaks tuhat kuussada

kaheksakümmend kaks) krooni 40 senti).

3.3 Jätta kõigis kohtuastmetes poolte kantud menetluskulud kostja kanda.

4. Rahuldada Eneli Perolaineni kassatsioonkaebus.

5. Jätta Ernst & Young Baltic AS vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

6. Tagastada Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le Eneli Perolaineni

kassatsioonkaebuselt 30. juulil 2010. a tasutud kautsjon 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa)

eurot 98 senti (2644 (kaks tuhat kuussada nelikümmend neli) krooni).

7. Arvata Ernst & Young Baltic AS vastukassatsioonkaebuselt 6. augustil 2010. a tasutud

kautsjon 56 (viiskümmend kuus) eurot 50 senti (884 (kaheksasada kaheksakümmend neli)

krooni) riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eneli Perolainen (hageja) töötas Ernst & Young Baltic Eesti AS-s (kostja) 2002. aastast.

1. septembrist 2008 oli tema põhipalgaks 54 000 krooni kuus, millele lisandus 6000 krooni

konfidentsiaalsuse hoidmise eest.

Töölepingu 6. mai 2009 lisaga lõpetati hagejaga tööleping 8. maist 2009 töölepingu seaduse

(TLS) § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Hagejale maksti välja saamata töötasu, hüvitis kasutamata

puhkuse eest ja eritasu 360 000 krooni töölepingu p-des 8.2 ja 8.4 sätestatud konkurentsipiirangu

eest. Kostja ei ole hagejale maksnud töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtud koondamishüvitist.

Hageja palus kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest vähem ette teatatud 59 tööpäeva eest

172 682 krooni 40 senti ja kolme kuu keskmise palga suuruse koondamishüvitise 180 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja soov ei olnud maksta hagejale töölepingu lõpetamisel

konkurentsipiirangu eest eritasu, vaid 360 000 krooni maksti hagejale koondamishüvitisena ning

töölepingu lõpetamisest vähem etteteatatud aja eest. Hageja oli teadlik, et kostja ei soovinud talle

konkurentsipiirangut kehtestada.

Alternatiivse vastuväitena väitis kostja, et ta ütles 14. juulil 2009 hagejale konkurentsipiirangu

kokkuleppe üles. Kui kohus leiab, et tegu oli eritasuga, siis tasaarvestab kostja hageja nõude kostja

nõudega tagastada eritasust 264 346 krooni.

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks töölepingu lõpetamisest vähem ette

teatatud 59 tööpäeva eest 172 682 krooni 40 senti ja kolme kuu keskmise palga suuruse

koondamishüvitise 180 000 krooni, kokku 352 682 krooni 40 senti. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda.

Maakohus rahuldas hagi enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 64 lg 1, § 87 lg 3 ja § 90 lg 1 p 1 b

alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et tööleping hagejaga lõpetati koondamise tõttu, et talle ei teatatud

töölepingu lõpetamisest ette ning et hageja kuutöötasu oli 60 000 krooni.

Töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et hagejale kehtib ühe aasta jooksul

konkurentsipiirang juhul, kui tööandja maksab talle töölepingu lõpetamisel poole aastapalga suurust

eritasu. Töölepingu lisas nr 16, millega hageja tööleping lõpetati, on märgitud, et hagejale makstakse

eritasu. Seega rakendus hagejale konkurentsipiirang, mis oli ette nähtud töölepingu punktides 8.2-8.4.

Pärast 1. juulit 2009 kehtiva TLS § 25 sätted ei kohaldu tulenevalt sama seaduse § 131 lg-st 2, mille

kohaselt töölepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit

2009, kohaldatakse senikehtinud seadust. Tööleping lõpetati ja konkurentsipiirang eritasu

maksmisega kehtestati enne 1. juulit 2009. Konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine pärast

1. juulit 2009 ei kehti.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuli 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus jättis hageja kanda 75% ja kostja kanda 25%

kõigist menetluskuludest.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus tuvastas, et lõpparve

koosseisus tasus kostja hagejale eritasu, millega jõustus konkurentsipiirangu kokkulepe. Töölepingu

p-dest 8.2 ja 8.4 nähtub, et töölepingu lõpetamisel rakendub manager'i ametikohal töötanud töötajale

konkurentsipiirangu kokkulepe automaatselt, kui tööandja maksab välja vähemalt poole aastapalga

suuruse eritasu. Töölepingu p-st 8.3 tuleneb, et kui konkreetse isiku suhtes konkurentsipiirang ei

kehti, kinnitab tööandja seda kirjalikult. Sellist kirjalikku kinnitust töötajale ei antud. Seega eritasu

saamisel oli hageja õigustatud pidama konkurentsipiirangu kokkulepet kehtivaks ja mõlemale poolele

siduvaks. Töölepingu lisas töölepingu lõpetamise kohta (tl 17) on selgelt ja ühemõtteliselt kirjutatud,

et töötajale makstakse lõpparvena saamata töötasu, kasutamata puhkuse hüvitis ja 360 000 krooni

eritasu.

Kostja väitis, et ta eksis tahteavalduse tegemisel, mille parandamiseks saatis 11. mail 2009 hagejale

kirja ja soovis asendada töölepingu lisas sõna "eritasu" sõnaga "koondamishüvitis". Hageja kostja

eksimust ei tunnistanud ning parandusega ei nõustunud. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust

tehingut tühistada, kuna puudub teise poole osalus eksimuses. Kostja tugines TsÜS § 92 lg 3 p-le 2,

mille järgi tehingu teinud isik võib olulise eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada, kui tehingu teine

pool teadis või pidi eksimusest teadma. Nimetatud asjaolu tõendamiskoormus lasub kostjal. Kostja on

üksnes paljasõnaliselt väitnud, et töölepingu lõpetamisel oli hagejaga juttu sellest, et talle

konkurentsipiirangut ei kehtestata. Hageja ei ole sellist jutuajamist õigeks võtnud. Ühtegi tõendit

selle kohta, mida hagejale suuliselt räägiti ja millest ta pidi aru saama, et kostja ei soovi

konkurentsipiirangu kokkulepet sõlmida, ei ole kostja esitanud.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu põhjendustega osas, milles maakohus jättis rahuldamata

kostja alternatiivse vastuväite. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et 1. juulist

2009 kehtiv töölepingu seadus vaidlusalusele konkurentsipiirangu kokkuleppele ei kohaldu.

Konkurentsipiirangu kokkulepe ei lõppenud sellega, et tööandja hüvitise ühekordselt välja maksis,

töötaja kohustus kehtis edasi ka pärast töölepingu lõpetamist. Tööleping on kestvusleping. Töösuhe

poolte vahel lõppes 8. mail 2009, kuid tööleping konkurentsipiirangu kokkuleppe osas kestis edasi,

millele tuleb TLS § 131 lg 1 kohaselt 1. juulist 2009 kohaldada kehtivat töölepingu seadust. Kehtiva

TLS § 25 lg 1 kohaselt võib tööandja konkurentsipiirangu kokkuleppe igal ajal üles öelda, teatades

sellest töötajale vähemalt 30 kalendripäeva ette. 14. juulil 2009 saatis kostja hagejale teate, et ta ütleb

konkurentsipiirangu kokkuleppe üles alates 13. augustist 2009.

Maakohus leidis valesti, et kostjal ei ole õigust ülesütlemisele järgneva perioodi eest ettemakstud

hüvitist tagasi nõuda, kuna enne 1. juulit 2009 kehtinud töölepingu seadus ei näinud ette töötajale

makstud eritasu tagastamise kohustust. VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas

sätestatut muu hulgas ka töölepingutele. VÕS § 195 lg 5 järgi peavad lepingu ülesütlemise korral

lepingupooled tagastama lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta üleantu. Sellest tulenevalt on kostjal

hageja vastu konkurentsipiirangu ülesütlemisele järgneva perioodi eest tasutud eritasu tagastamise

nõue. Kostja on esitanud alternatiivse kaitsevahendina tasaarvestamise avalduse oma nõude

tasaarvestamiseks hageja nõuetega. Ebaõige on maakohtu väide, et enne 1. juulit 2009 kehtinud

õigusaktid ei näinud ette töötajale makstud eritasu tagastamise kohustust. Kostja ütles hageja

konkurentsipiirangu kokkuleppe üles 13. augustil 2009 ning tagastada tuleb sellele järgneva perioodi

eest tasutud hüvitis. Seega ei puuduta hüvitise tagastamise nõue 1. juulile 2009 eelnevat aega.

Hageja vastu esitatud enammakstud eritasu tagastamise nõude suuruseks on 264 368 krooni, mille

kostja on saanud järgmise arvutuse tulemusena: 12-kuulise konkurentsipiirangu (9. maist 2009 kuni

8. maini 2010) eest oli eritasu 360 000 krooni. Kuna konkurentsipiirang lõppes 13. augustil 2009, on

konkurentsipiirangu pikkuseks 97 päeva, mis moodustab 365-päevasest perioodist 26,57%. Sellest

tulenevalt on enammakstud eritasu 73,43%, mis moodustab 360 000 kroonist 264 348 krooni. Kostja

arvutuskäigule ei ole hageja vastuväiteid esitanud. Kuna hageja 352 682 krooni 40 sendi suurusest

nõudest on kostja kohtumenetluse käigus tasaarvestanud 264 348 krooni, mõistis ringkonnakohus

kostjalt välja 88 334 krooni 40 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

maakohtu otsus asja alama astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TLS § 131 lg-t 1 ja § 25 lg-t 1, jättes põhjendamatult kohaldamata

TLS § 131 lg 2. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud õiguskindluse põhimõtet ning omistanud

TLS §-le 25 tagasiulatuva jõu.

TLS § 131 lg 1 kohaldub töölepingutele, mis on sõlmitud enne 1. juulit 2009 ja mis kehtivad pärast

seda. Konkurentsipiirangu kokkuleppest tekkisid poolte vastastikused õigused ja kohustused, mh

eritasu maksmise kohustus (mis ka täideti) enne kehtiva töölepingu seaduse jõustumist. Seega on

ilmselgelt tegemist TLS § 131 lg 2 alusel asjaoludega, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2009

ning millele tuleb kohaldada senikehtinud seadust.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ning tuvastamata, et pooled on töölepingus sisuliselt

välistanud TLS § 25 lg 1 kohaldatavuse. Töölepingu p-st 8.2 nähtuvalt pole võimalik

konkurentsipiirangut ühepoolselt üles öelda. Seda sai lõpetada üksnes kirjaliku kokkuleppega.

Töölepingu p 9.1 kohaselt vormistatakse lepingu muudatused kirjalikult lepingu lisana, millele

kirjutavad alla mõlemad pooled. Hageja on seisukohal, et poolte ühine tegelik tahe oli töölepingu

sõlmimisel suunatud sellele, et töötaja on igal juhul seotud konkurentsipiiranguga, kui pooled ei lepi

eraldi kokkuleppega kokku teisiti. Tööleping ega ka varem kehtinud seadus ei näe ette

konkurentsipiirangu ülesütlemise võimalust.

Ringkonnakohus on ekslikult kohaldanud VÕS § 195 lg-t 5 ning jätnud kohaldamata TLS § 131 lg 2.

Praegusel juhul maksti hagejale eritasu enne 1. juulit 2009 ja sinnani kehtinud õigusaktid ei näinud

ette töötajale (kokkuleppel ühekordselt) makstud eritasu tagastamise kohustust.

Kuna kostja ei ole esitanud tasaarvestuse avaldust, mis on kehtiva tasaarvestamise formaalne eeldus,

on ringkonnakohus valesti tasaarvestanud hageja nõude kostja nõudega. Samuti on kostja väidetav

tasaarvestus tühine ja tagajärjetu ka seetõttu, et kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada.

7. Kostja vaidles hageja kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et

konkurentsipiirangu kokkuleppe osas kehtis pooltevaheline tööleping edasi ka pärast 1. juulit 2009.

Konkurentsipiirangu kokkulepe on käsitatav kestvussuhtena, mille suhtes hakkas alates 1. juulist

2009 kehtima uus töölepingu seadus.

Ekslik on hageja väide, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 195 lg-t 5 ja jätnud

põhjendamatult kohaldamata TLS § 131 lg 2. Ringkonnakohus on konkurentsipiirangu ülesütlemise

tagajärgede osas õigesti lähtunud VÕS § 195 lg-st 5. Ülesütlemise tagajärjed sätestab VÕS § 195, mis

näeb selgelt ette ka ülesütlemisele järgneva aja kohta üleantu tagastamise.

8. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega

hagi rahuldati osaliselt. Kostja palus saata selles osas tsiviilasja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kinnitas 11. mail 2009 hagejale saadetud kirjas, et tasus hagejale

lõpparve hulgas 360 000 krooni koondamishüvitise ja etteteatamisaja ärajätmise eest hüvitise

maksmise kohustuse täitmiseks, ning et lõpparve ei sisaldanud eritasu konkurentsipiirangu eest.

Selliselt määras kostja selgelt, et hagejale makstud summa oli koondamishüvitis ja hüvitis töölepingu

lõpetamisest vähem etteteatamise eest. VÕS § 88 järgi oli kostjal õigus määrata, millise kohustuse

täitmiseks ta mingi summa hagejale tasub. Kostja ei ole hagejale tasunud eritasu konkurentsipiirangu

eest ning sellest tulenevalt ei ole konkurentsipiirang kunagi jõustunud.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsÜS § 75, mille tulemusena tuvastas ringkonnakohus valesti

kostja tahteavalduse. Töölepingu lõpetamise lisas sõna "eritasu" mainimine ei tähenda seda, et

lõpparve hulgas see eritasu hagejale tegelikult maksti. Konkurentsipiirangu jõustumiseks oli vaja

eritasu hagejale tegelikult maksta.

Kumbki pool ei ole tuginenud töölepingu p-le 8.3, mille alusel ringkonnakohus leidis, et kui

konkreetse isiku suhtes konkurentsipiirang ei kehti, kinnitab tööandja seda kirjalikult.

Ringkonnakohus ei vastanud kõikidele kostja apellatsioonkaebuses toodud väidetele.

9. Hageja vaidleb kostja vastukassatsioonkaebusele vastu. Kostja ei ole millegagi tõendanud oma

väidet, et tegelikult maksti hagejale töölepingu lõpetamisel koondamishüvitis ja mitte eritasu

konkurentsipiirangu eest. Alama astme kohtud on tuvastanud, et välja oli makstud eritasu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu otsus tuleb

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel osas, millega

tühistati maakohtu otsus hagi täieliku rahuldamise, väljamõistetud hüvitise suuruse ja menetluskulude

jaotuse osas. Jätta muutmata ringkonnakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt

koondamishüvitisena välja 88 334 krooni 40 senti. Maakohtu otsus tuleb jätta jõusse TsMS § 691 p 5

alusel, muutes selle põhjendusi konkurentsipiirangu ülesütlemise kehtivuse osas. Kostja

vastukassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes

osas, mille peale on kaevatud. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostja tasus

hagejale 360 000 krooni eritasu töölepingu punktides 8.2-8.4 sätestatud konkurentsipiirangu järgimise

eest või koondamishüvitisena ning juhul kui 360 000 krooni tasuti eritasuna, kas kostjal oli siis õigus

konkurentsipiirangu kokkulepe üles öelda ja nõuda ülesütlemisele järgneva perioodi eest tasutud

eritasu tagastamist.

12. Kostja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et tema soov ja tahe ei olnud maksta hagejale

töölepingu lõpetamisel konkurentsipiirangu eest eritasu, vaid 360 000 krooni maksti hagejale

hüvitisena töölepingu lõpetamise eest koondamise tõttu. Hageja seevastu leiab, et kostja tasus

töölepingu lõpetamisel eritasu konkurentsipiirangu eest.

Kolleegium märgib esmalt, et TsMS § 688 lg-test 3 ja 5 tulenevalt arvestab Riigikohus

kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama

astme kohtu otsusega, ega uuri nendes otsustes käsitletud ja hinnatud tõendeid.

13. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusõiguse norme, kui leidsid, et kostja tasus

hagejale lõpparve koosseisus konkurentsipiirangu eest eritasu, millega jõustus poolte vahel sõlmitud

konkurentsipiirangu kokkulepe. Kostja vastukassatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on

ringkonnakohus rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid (TsMS § 232 lg-t 1) ja lõpparve sisu

hindamisel kohtuotsuse põhjendatuse põhimõtteid (TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8, § 654 lg-t 5), ei

ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud ja ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud, kui

andis hinnangu esitatud tõenditele ja leidis, et kostja tasus hagejale lõpparve koosseisus eritasu

konkurentsipiirangu eest. Põhjendatud ei ole ka kostja väited, et ta oli eksimuses ja et tema tegelikku

tahet jätta konkurentsipiirang kohaldamata, ei ole kohtud välja selgitanud. Kolleegium nõustub selles

osas ringkonnakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 689 lg 5 alusel.

Samuti on kostja vastukassatsioonkaebuses ekslikult leidnud, et ringkonnakohus tugines otsuses

asjaolule, mida kumbki pool ei esitanud. Nimelt märgib kostja, et pooled ei tuginenud töölepingu p-

le 8.3, mille alusel ringkonnakohus leidis, et kui konkreetse isiku suhtes konkurentsipiirang ei kehti,

kinnitab tööandja seda kirjalikult. Hagiavalduses märkis hageja, et eritasu maksmisega kohaldas

kostja hagejale töölepingus kokkulepitud konkurentsikeeldu (töölepingu punktid 8.2-8.4) (tlk 5 ja 6).

Seega on hageja tuginenud töölepingu p-le 8.3 ning ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg-

d 2 ja 3.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalusele konkurentsipiirangu

kokkuleppe ülesütlemisele kohaldub 1. juulist 2009 kehtiv töölepingu seadus. Iseenesest on õige ka

ringkonnakohtu seisukoht, et VÕS § 1 lg 1 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut

muu hulgas ka töölepingutele. VÕS § 195 lg 3 kohaselt püsiva või korduvate kohustuste täitmisele

suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku

etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine).

Töölepingus kokkulepitu kohaselt pidi konkurentsipiirang kehtima 12 kalendrikuu jooksul alates

töölepingu lõpetamise päevast (töölepingu p 8.2). Seega on tegemist tähtajalise kokkuleppega, mida

ei saa VÕS § 195 lg 3 alusel korraliselt üles öelda ja seetõttu ka VÕS § 195 lg 5 alusel ülesütlemisele

järgneva aja eest makstud eritasu tagastamist nõuda.

1. juulist 2009 kehtiva TLS § 131 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 2009. aasta 1. juulit sõlmitud

töölepingutele alates 2009. aasta 1. juulist töölepingu seaduses sätestatut. See tähendab, et seaduse

jõustumise hetkel kehtivatele töölepingutele kohaldatakse nende ülesütlemise korral ülesütlemise ajal

kehtivat seadust. Kolleegiumi hinnangul laieneb see põhimõte ka konkurentsipiirangu kokkuleppe

ülesütlemisele. Maakohus leidis, et kostja konkurentsipiirangu kokkuleppe ülesütlemine pärast

1. juulit 2009 ei kehti. Selles osas peab kolleegium vajalikuks maakohtu põhjendusi muuta.

Kolleegium leiab, et kostjal oli õigus kehtiva TLS § 25 lg 1 alusel konkurentsipiirangu kokkulepe

pärast 1. juulit 2009 üles öelda.

Kehtiva TLS § 131 lg 2 kohaselt ei välista ega piira paragrahvi lõikes 1 sätestatu lepingupoolte õigusi

ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2009. aasta 1. juulit. Töölepinguga seotud asjaoludele või

toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2009. aasta 1. juulit, kohaldatakse senikehtinud

seadust. Kuna hagejale maksti konkurentsipiirangu eritasu välja enne 1. juulit 2009, st ajal, mil

tähtajalise konkurentsipiirangu korraline ülesütlemine ei olnud võimalik ja seega puudus ka võimalus

VÕS § 195 lg-t 5 kohaldada, tuleb kolleegiumi hinnangul asuda seisukohale, et TLS § 131 lg 2 ei

võimalda kostjal ülesütlemisele järgneva aja eest makstud eritasu pärast 1. juulit 2009 tagasi nõuda.

15. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi

rahuldatakse, tuleb menetluskulud selle sätte järgi jätta kostja kanda. Hageja võib TsMS § 174 lg 1

kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist maakohtult 30 päeva jooksul alates

Riigikohtu otsuse jõustumisest.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hagejale kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud

hageja eest Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ. Hageja on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8

Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb tagastada Alvin, Rödl & Partner Advokaadibüroo OÜ-le.

Kuna kolleegium jätab vastukassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata kostja kaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik