3-3-1-3-11 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-3-11

Otsuse kuupäev

14. märts 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Urmas Isanda (Isand) kaebus Surju Vallavalitsuse haldusakti

andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-08-2297

Menetluse alus Riigikohtus

Rando Heinsalu ja Marilin Türini kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rando Heinsalu ja Marilin Türini kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-08-2297 ja

Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2009. a otsus samas asjas osas, millega jäeti rahuldamata Rando

Heinsalu ja Marilin Türini taotlused menetluskulude hüvitamiseks.

Mõista Urmas Isandalt menetluskulude hüvitamiseks Rando Heinsalu kasuks välja 317

(kolmsada seitseteist) eurot 64 senti ja Marilin Türini kasuks 91 (üheksakümmend üks) eurot

39 senti.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Surju Vallavalitsuse 6. novembri 2007. a korralduse nr 141 alusel väljastati Rando Heinsalule ja

Marilin Türinile ehitusluba nr 432 aiamaja laiendamiseks elamuks Surju vallas Metsaääre külas

asuval kuuluval Miku 25 kinnistul. Ehitusloa lisadokumendiks on aiamaja ümberehitusprojekt

elamuks, töö nr RP-34/07.

25. juunil 2008 pöördus naaberkinnistu (Miku 26) omanik Urmas Isand e-kirjaga Surju Vallavalitsuse

poole, paludes teatada, kas Miku 25 kinnistu omanik on teavitanud vallavalitsust ehitamisest ja kas

on väljastatud ehitusluba. Kirjas selgitas U. Isand, et rajatud ehitise räästas ulatub Miku 26 kinnistu

piirile. Vihmavee rennidel puuduvad äravoolud ning liigvesi voolab naaberkinnistule. Surju

Vallavalitsus vastas 27. juuni 2008. a e-kirjaga, et 6. novembril 2007. a on aiamaja laiendamiseks

väljastatud ehitusluba nr 432.

U. Isand pöördus uuesti vallavalitsuse poole 17. juuli 2008. a e-kirjaga, paludes selgitada, milline on

vallavalitsuse seisukoht kujunenud olukorras, milline on olnud vallavalitsuse tegevus

ehitusjärelevalve teostamisel ja kas vallavalitsusel on võimalik teha ettekirjutusi olukorras, kus

Miku 25 krundil asuva ehitise katuseräästas ulatub üle piiri ning vihmavesi valgub naaberkrundile.

Surju Vallavalitsuse 30. juuli 2008. a vastuses selgitati, et ehitusloa andmise aluseks olnud

ümberehitusprojekti kohaselt peab laiendatav aiamaja jääma katastriüksuse piirist 1 m kaugusele. Kui

ehitise katuseräästas ulatub Miku 26 kinnistule ning sadevee ärajuhtimisel ei ole tagatud

ehitusprojektist kinnipidamine, tuleb kinnistu omanikule teha ettekirjutus; ettekirjutuse koostamise

vajaduse üle otsustab vallavalitsus pärast olukorra hindamist.

1. septembril 2008 pöördus U. Isand taas e-kirjaga vallavalitsuse poole, paludes teatada, kas ja mida

kavatseb vallavalitsus olukorra lahendamiseks ette võtta. Surju Vallavalitsuse 30. septembri 2008. a

kirjas teatati, et 12. septembril 2008. a läbi viidud mõõdistamise andmetel paikneb ehitise kaugeim

punkt 0,52 m kaugusel kinnistu piirist ning lähim punkt ületab piiri 0,27 m ulatuses. Ehitise mõõdud

ühtivad ümberehitusprojektis toodud mõõtudega. Seega on ehitise laiendamisel järgitud projekti, kuid

ehitise asukoht ei ühti ehitusloa andmise aluseks olnud asendiplaanil näidatud ehitise asukohaga. EhS

§ 61 lg 1 p 3 kohase ettekirjutuse tegemine ning laiendatud ehitise seina likvideerimine ja

katastriüksuse piirist 1 m kaugusele ehitamine oleks ebaõiglane, tekitaks omanikule ülemäärast kahju

ega oleks kooskõlas põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, sest ehitis on

muude ehitise suhtes kohaldatavate normidega kooskõlas või kooskõlla viidav ja naabri õiguste

kahjustused on kõrvaldatavad muude meetmetega. Asjaõigusseaduse § 148 lg 2 näeb ette, et kui

piiriülene ehitis on püstitatud asjaõiguseta, kuid heauskselt, peab naaberkinnisasja omanik seda

lubama. Sellisel juhul on tal õigus nõuda ehitajalt tema kinnisasja piiridesse ulatuva ehitise osa alla

jääva maatüki omandamist või perioodilist hüvitist. Ümberehitusprojekti kohaselt tuleb hoone

krundile langev sadevesi koos hoone ümbruse drenaažiga suunata vihmaveetorude alla paigaldatud

äravoolulehtritesse, mis tuleb ühendada vähemalt 3 m pikkuse dreeniva torustikuga või krunti

piiravasse kraavistikku; maapinna kalde saavutamiseks tuleb krunt viia kõrvalolevate kruntidega

samale kõrgusele; vältida tuleb vee valgumist naaberkinnistule. Kuna ehitamise käigus on Miku 25

kinnistu pinda kõrvalolevate kruntide suhtes tõstetud ning vesi valgub naaberkinnistutele, teeb

vallavalitsus vastava ettekirjutuse.

2. U. Isand esitas 17. novembril 2008. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Surju

Vallavalitsuse kohustamist haldusakti andmiseks Miku 25 kinnistul paikneva ehitise ehitusprojektiga

kooskõlla viimiseks.

3. Vastustaja Surju Vallavalitsus ja kolmandad isikud, Miku 25 kinnistu kaasomanikud Rando

Heinsalu ja Marilin Türin vaidlesid kaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta.

4. Tallinna Halduskohtu 17. juuli 2009. a otsusega jäeti U. Isanda kaebus rahuldamata.

Menetluskulud jäeti menetlusosaliste endi kanda.

Kohus selgitas, et ehitusseaduse (EhS) § 61 lg 1 p 3 kohaselt tehakse ehitise omanikule ettekirjutus,

kui ehitamise käigus ei peeta kinni ehitusprojektist. Asjas esitatud tõendite kohaselt vastavad

ümberehitatud hoone mõõdud projektile. Elamu paikneb ümberehitatava aiamaja vundamendil

vastavalt projektile, kuid hoone ei asu kinnistu piirist mitte 1 m, vaid 0,33 m kaugusel. 30. septembri

2008. a vastuses on vastustaja keeldunud ettekirjutuse tegemisest ehitise asukohaga seoses, pidades

antud küsimuses ettekirjutuse tegemist põhjendamatuks. Kohus asus seisukohale, et vallavalitsus on

lahendanud kaebaja taotluse ettekirjutuse tegemiseks seoses hoone krundil paiknemisega.

Vallavalitsuse 30. septembri 2008. a vastust ei ole kaebaja vaidlustanud. Projekti koostaja selgituse

kohaselt on hoone paiknemine piirile asendiplaanil näidatust lähemal tingitud sellest, et hoone

asukoht oli vale vanal krundiplaanil. Tõenditest nähtuvalt enne ehitamise alustamist ega ehitamise

ajal viga ei tuvastatud. Kogutud tõendeid hinnates ei saa asuda seisukohale, et vaidlusaluse ehitise

puhul on rikutud ümberehitusprojekti. Seega ei olnud vastustaja kohustatud hoone paiknemise osas

tegema kolmandatele isikutele ettekirjutust EhS § 61 alusel.

Kaebaja taotlust sadevee valgumise osas menetles vastustaja edasi. Seda kinnitab vastustaja

14. oktoobri 2008. a pöördumine Miku 25 kinnistu omanike poole probleemi lahendamise võimaluste

selgitamiseks. Enne järelepärimisele vastamiseks antud ühekuulise tähtaja möödumist pöördus

kaebaja kohtusse. Vastustaja väitel oli menetlus sadevee valgumise osas lõpule viimata ja seetõttu ei

saanud vastustaja asjas otsust teha. Kohtule esitatud materjalide kohaselt ei ole ehitustegevus

lõpetatud, projektis näidatud tööd sadevee ärajuhtimiseks on alles teostamisjärgus ning rajatud on

ajutine sadevee äravoolutorustik.

Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jättis kohus rahuldamata kaebaja taotluse menetluskulude

vastustajalt väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul ei väljunud haldusasi vastustaja igapäevase

põhitegevuse raamidest. Seega puudus vastustajal vajadus välise õigusabi järele ja vastustaja taotlus

õigusabikulude väljamõistmiseks tuli jätta rahuldamata.

Kolmandad isikud taotlesid kaebajalt menetluskuluna kokku 5900 krooni väljamõistmist. Kohus

selgitas, et HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Selleks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötatamist vajavate materjalide

mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja ajamahukust. Õigusabiteenuse maksumus sõltub

kohtuasja keerukusest, töömahust, asja ettevalmistamiseks kulunud ajast. Kolmandate isikute esitatud

kuludokumentides on kajastatud õigusabiteenuse liik ja summa, kuid ei selgu teenuse arvestamise

aluseks olnud ühik ega kogus (teenuse osutamiseks kulunud aeg). Nimetatud andmete puudumise

tõttu leidis kohus, et ei ole võimalik hinnata õigusabi osutamise raames kohtule esitatud materjalide

koostamise ajamahukust ning menetluskulude põhjendatust. Seetõttu jättis kohus kolmandate isikute

taotluse menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

5. U. Isand esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus

tühistada ja kohustada Surju Vallavalitsust haldusakti andmiseks Miku 25 kinnistul paikneva ehitise

ehitusprojektiga kooskõlla viimiseks ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena

riigilõiv ja õigusabikulud.

6. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Ühtlasi taotles

vastusaja kaebajalt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmist.

7. Kolmandad isikud R. Heinsalu ja M. Türin esitasid Tallinna Ringkonnakohtule

apellatsioonkaebused, milles palusid tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti kolmandate

isikute menetluskulude hüvitamise taotlused rahuldamata, ning mõista U. Isandalt R. Heinsalu kasuks

välja 4720 krooni ja M. Türini kasuks 1180 krooni.

Kolmandad isikud leidsid, et nad on täitnud HKMS § 93 lg-s 1 sätestatud kuludokumentide esitamise

kohustuse ning kohtul puudus seaduslik alus kulude välja mõistmata jätmiseks. HKMS § 93 lg 5

alusel menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse üle otsustamiseks ei pea kuludokumentidest

nähtuma õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg. Menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust peab

kohus analüüsima esitatud menetlusdokumentide, mitte kuludokumentide alusel. Suuruse

põhjendatuse selgitamiseks tuleb analüüsida menetlusdokumentide koostamiseks läbitöötamist

vajavate materjalide mahukust ning dokumendi koostamise keerukust ja ajamahukust. Lisaks tuleb

arvestada istungite arvu ja keerukust ning vajadusel nende ajalist kestust. Seega ei sõltu

menetluskulude põhjendatuse analüüs arvel märgitud või märkimata jäetud ajast.

Kaebaja ei esitanud 25. märtsi 2009. a kohtuistungil R. Heinsalu menetluskulude suurusele

vastuväiteid ning leidis kulud asja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud olevat. Kohtu poolt

määratud tähtajaks, s.o 25. juuniks 2009, kaebaja M. Türini menetluskulude suuruse kohta

vastuväiteid ei esitanud.

8. U. Isand vaidles kolmandate isikute apellatsioonkaebustele vastu ja palus need rahuldamata jätta.

9. Vastustaja nõustus kolmandate isikute apellatsioonkaebustega, leides, et kohtule esitatud tõendid ja

kuludokumendid olid piisavad vajalike ning põhjendatud menetluskulude väljamõistmise

otsustamiseks.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsusega jäeti U. Isanda, R. Heinsalu ja

M. Türini apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu otsusega muudeti halduskohtu otsuse

põhjendavat osa ja asendati kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmise taotluse rahuldamata

jätmise põhjendused ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega.

U. Isanda kaebuse lahendamisel nõustus ringkonnakohus halduskohtuga selles, et asja materjalidest

nähtuvalt selgus ehitise ühe nurga piirile ettenähtust lähemal paiknemine ja katuseräästa üle piiri

ulatumine menetlusosalistele 2008. a juunis. Selleks ajaks oli ehitamine praktiliselt lõpetatud - valmis

olid seinad ja katus, pooleli olid projektijärgsed tööd sadevee ärajuhtimiseks.

Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et kaebaja poolt soovitava olukorra saavutamine, kus ehitis ei

paikneks piirile lähemal kui 1 m ning katuseräästas ei ulatuks üle piiri, pole võimalik muul moel kui

elamu seina ja katuseräästa lammutamisega. Muud seadusega ehitusjärelevalvet teostavale

ametiisikule antud võimalused (juhtida tähelepanu õigusrikkumisele, nõuda ehitamise peatamist,

kohustada tegema edasise ehitamise või ehitise nõuetele vastavaks viimise toiminguid) ei võimalda

saavutada seda, et juba püstitatud elamu paikneks ümberehitusprojekti asendiplaanil näidatud

kaugusel piirist.

Sellise sisuga ettekirjutuse tegemisest on vastustaja 30. septembri 2008. a kirjas keeldunud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et vastustaja on põhjendatult keeldunud kohustamast kolmandaid

isikuid lammutama elamu valminud seina ja katuseräästast. Kaebaja õiguste riive ulatust arvestades

on ilmselgelt ebaproportsionaalne nõuda lõppjärgus ehitise seina ja katuse lammutamist. Kaebaja ei

ole esile toonud sellist naabrusõiguste rikkumist, mis õigustaks kolmandatelt isikutelt suurte kulutuste

kandmise nõudmist projektijärgse olukorra saavutamiseks. Oluline on seegi, et miski ei viita asjas

sellele, et ehitusprojektist oleks kõrvale kaldutud pahatahtlikult. Kujunenud olukorra on põhjustanud

asjaolu, et hoone asukoht vanal krundiplaanil ei olnud õige. Apellatsioonkaebuse väited selle kohta,

et vastustaja ja ehitise omanike vajaliku hoolsuse korral olnuks piirile ülemäära lähedale ehitamine

välditav, võivad olla õiged, kuid see ei õigusta projektist kõrvalekaldumise avastamise ajaks tekkinud

olukorra lahendamiseks ebaproportsionaalsete vahendite kasutamist ehitusjärelevalvet teostava organi

poolt.

Kolmandate isikute apellatsioonkaebusi lahendades nõustus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste

väidetega selles, et menetluskulude HKMS § 93 lg 5 mõttes vajalikkuse ja põhjendatuse hindamist ei

takista iseenesest asjaolu, et kuludokumentidest ei selgu õigusabi teenuse arvestamise aluseks olnud

ühik ega kogus (teenuse osutamiseks kulunud aeg). Teenuse osutamiseks kulunud aega saab kohus

hinnata tavapäraselt sarnase keerukusastmega asja ajamiseks kuluvast ajast lähtudes. Kolmandate

isikute esindaja kulu ei pidanud ringkonnakohus asja mahtu ja keerukust arvestades ülemääraseks.

Kolmandate isikute menetluskulude kaebajalt väljamõistmist ei pidanud ringkonnakohus siiski

põhjendatuks. HKMS § 92 lg 10 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohtu arvates oleks kaebajalt menetluskulude

väljamõistmine kaebuse rahuldamata jätmisest hoolimata tema suhtes ebaõiglane, sest ehkki kaebaja

ei saavutanud soovitud ettekirjutuse tegemiseks vallavalitsuse kohustamist, saanuks kolmandad

isikud enne ehitamisele asumist piiri täpse asukoha väljaselgitamisel piirile lubamatult lähedale

ehitamist vältida.

Vastustaja menetluskulud jättis ringkonnakohus vastustaja kanda HKMS § 93 lg 5 alusel, selgitades,

et ehitusjärelevalvealane tegevus ei välju vastustaja igapäevase tegevuse raamest.

11. Kolmandad isikud R. Heinsalu ja M. Türin esitasid Riigikohtule kassatsioonkaebused, milles

palusid tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti kolmandate isikute

menetluskulude hüvitamise taotlused rahuldamata, ning mõista U. Isandalt R. Heinsalu kasuks välja

4970 krooni ja M. Türini kasuks 1430 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kassatsioonkaebustes leiavad kolmandad isikud, et ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse

lahendamisel ebaõigesti kohaldanud HKMS § 92 lg-t 10. Kuigi ringkonnakohus asus seisukohale, et

kolmandate isikute menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud HKMS § 93 lg 5 mõistes, jättis

ringkonnakohus menetluskulud välja mõistmata, tuginedes HKMS § 92 lg-le 10. Ringkonnakohtu

hinnangul andis HKMS § 92 lg 10 kohaldamiseks alust asjaolu, et kolmandad isikud saanuks enne

ehitamisele asumist piiri asukoha väljaselgitamisega vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist.

Ringkonnakohtu seisukoht on kolmandate isikute arvates üllatav, kuna halduskohus tuvastas, et

juurdeehitise paiknemine kinnistu piiri lähedal oli tingitud sellest, et hoone asukoht oli ebaõigesti

märgitud vanal krundiplaanil. Kuna olemasolevale hoonele juurde ehitatud projektijärgne laiendus ei

tekita kaebajale tegelikku kahju, siis kaebaja tegelikku eesmärki silmas pidades oleks ebaõiglane jätta

kolmandate isikute menetluskulud nende endi kanda.

Kolmandad isikud leiavad samuti, et HKMS § 92 lg-s 10 sätestatu kohaldub kohtumenetluse poole,

mitte kaasatud isiku suhtes. Kaasatud isik on menetluses üldjuhul ühe või teise poole tegevuse või

tegevusetuse tõttu ning tema võimalus menetlust mõjutada on praktiliselt olematu.

13. U. Isand vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Riigikohtus on vaidlus selle üle, kas kolmandate isikute menetluskulude jätmine HKMS § 92

lg 10 alusel nende endi kanda oli põhjendatud.

Vastavalt HKMS § 92 lg-le 7 hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade

reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema

enda kanda. HKMS § 92 lg-st 10 tulenevalt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi

kanda, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik.

15. Kolleegium ei nõustu kassaatorite seisukohaga, et HKMS § 92 lg 10 on rakendatav üksnes

kohtumenetluse poole suhtes ega kohaldu kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel.

Menetluskulude jaotamist halduskohtumenetluses reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku 92.

paragrahv. Nimetatud paragrahvi lõigetes 1-6, 9 ja 10 on antud reeglid menetluskulude jaotamiseks

poolte vahel. Sama paragrahvi seitsmenda lõike järgi on regulatsioon kehtiv kolmandate isikute

menetluskulude hüvitamisel. Kuna HKMS § 92 lg 7 sätestab vaid kolmandate isikute menetluskulude

hüvitamise, kuid mitte kohustuse hüvitada vastaspoole menetluskulusid, siis ei laiene kolmandatele

isikutele need sätted, mis reguleerivad vastaspoole menetluskulude kandmist. HKMS § 92 lg-st 10

tuleneb kohtu õigus erandina vähendada väljamõistetava hüvitise ulatust, jättes kulud täielikult või

osaliselt poole enda kanda. Seega reguleerib HKMS § 92 lg 10 menetluskulude hüvitamise ulatust

ega pane poolele kohustusi teise poole menetluskulude hüvitamiseks. Seetõttu annab HKMS § 92 lg 7

aluse kohaldada HKMS § 92 lg 10 regulatsiooni halduskohtumenetlusse kaasatud kolmandate isikute

suhtes ja normi toime ei ole piiratud üksnes pooltega.

16. Menetluskulude jaotamise üldisest korrast on HKMS § 92 lg-le 10 tuginedes lubatud kõrvale

kalduda juhul, kui kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Ringkonnakohus on kolmandate isikute menetluskulude jätmist nende endi kanda põhjendanud

sellega, et kolmandad isikud oleksid enne ehitamisele asumist piiri täpse asukoha väljaselgitamisel

saanud vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Kolleegium on seisukohal, et HKMS § 92 lg 10

kohaldamiseks ei piisa üldsõnalisest tõdemusest, et kolmandatel isikutel oleks olnud võimalik hoolsa

käitumise korral vältida piirile lubamatult lähedale ehitamist. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle,

kas kolmandad isikud on rikkunud kaebaja õigusi ja mida kolmandad isikud oleksid pidanud tegema

kaebaja õiguste võimaliku rikkumise vältimiseks.

17. Vastavalt HKMS § 7 lg-le 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti

või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on oma rikutud õiguse

kaitsmiseks halduskohtule kaebuse esitamine isiku õigus, mitte kohustus. Kolleegium on korduvalt

selgitanud, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustus juhtida kaebaja tähelepanu

kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 10. märtsi 2010. määrus asjas nr 3-3-1-90-09, p 10, ja 14. detsembri 2009. a otsus

asjas nr 3-3-1-77-09, p 12, jt). Halduskohtu sellisest kohustusest ei saa siiski teha järeldust, et kaebaja

vabaneks vastutusest kaebuse rahuldamata jäämisega kaasnevate tagajärgede eest, muu hulgas

kohustusest hüvitada vastaspoole menetluskulud. Asjaolu, et vastaspool või kolmandad isikud võivad

olla rikkunud kaebaja õigusi, mille maksmapanemine võib olla võimalik mõne teise

õiguskaitsevahendi abil, ei ole iseenesest aluseks, et pidada menetluskulude hüvitamise kohustust

ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.

Kaebaja pöördus kaebusega kohtusse, leides, et Surju Vallavalitsus on tegevusetusega rikkunud

kaebaja õigusi. Kaebuse esitamisel märkis kaebaja menetlusosalisena lisaks vastustajale ka kolmanda

isiku R. Heinsalu. Seega oli kaebaja teadlik, et kaebuse lahendamine puudutab kolmandaid isikuid.

Nendel asjaoludel pidi kaebaja arvestama ka sellega, et kaebuse rahuldamata jäämise korral tuleb tal

hüvitada vastaspoolel olevate kolmandate isikute menetluskulud. Nendel asjaoludel ei ole alust

pidada kaebajalt kolmandate isikute menetluskulude väljamõistmist ebaõiglaseks või ebamõistlikuks.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga kolmandate isikute menetluskulude vajalikkuse

ja põhjendatuse osas ega pea vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata.

19. Eeltoodu alusel tuleb R. Heinsalu ja M. Türini kassatsioonkaebused rahuldada ning tühistada

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-08-2297 ja Tallinna Halduskohtu

17. juuli 2009. a otsus samas asjas osas, millega jäeti rahuldamata R. Heinsalu ja M. Türini taotlused

menetluskulude hüvitamiseks. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab R. Heinsalu

ja M. Türini taotlused ja mõistab U. Isandalt kolmanda isiku menetluskulude hüvitamiseks

R. Heinsalu kasuks välja 317,64 eurot (4970 krooni) ja M. Türini kasuks 91,39 eurot (1430 krooni).

Vastavalt HKMS § 90 lg-le 2 tuleb nii R. Heinsalule kui ka M. Türinile tagastada kassatsioonkaebuste

esitamisel tasutud kautsjonid.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann