3-2-1-126-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-126-10

Määruse kuupäev

Tartu 9. märts 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Ljubomir Naarise hagi Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse

Aktsiaseltsi vastu, menetluskulude kindlaksmääramise

taotluse lahendamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

07-18191

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ljubomir Naaris (isikukood xxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Maano Saareväli

Kostja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaselts

(registrikood 10055752), esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

7. veebruar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-18191 ja

Harju Maakohtu 18. märtsi 2010. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Teha uus määrus, millega osaliselt rahuldada kostja menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus. Mõista Ljubomir Naariselt Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse Aktsiaseltsi kasuks

välja põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud 1533 (üks tuhat viissada

kolmkümmend kolm) eurot 88 senti.

3. Määruskaebus osaliselt rahuldada.

4. Tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse

Aktsiaseltsi määruskaebuselt 21. juunil 2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ljubomir Naaris (hageja) esitas 6. juulil 2007 Harju Maakohtule Seesam Rahvusvahelise

Kindlustuse Aktsiaseltsi (kostja) vastu hagi, milles palus tühistada kostja 31. märtsi 2006

sõidukikindlustuse hüvitisotsus ja mõista kostjalt enda kasuks välja 142 890 krooni 55 senti.

2. Harju Maakohus jättis 3. märtsi 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja

kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

4. Riigikohus jättis 6. novembri 2008. a määrusega hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Riigikohus määruses menetluskulude jaotust ei märkinud.

5. Kostja esitas 26. novembril 2008 Harju Maakohtule menetluskulude kindlaksmääramise avalduse.

Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja tasu kostja esindamisel Riigikohtus, kokku

44 082 krooni 15 senti.

6. Hageja vaidles kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu. Kostja on kandnud

menetluskulusid ainult Riigikohtus. Riigikohtu määruses, millega kostja kassatsioonkaebus jäeti

menetlusse võtmata, menetluskulude jaotust märgitud ei olnud. Seega ei ole kohtulahendit, millega

oleks kostja kassatsiooniastmes kantud kulud jäetud hageja kanda. Hageja leidis ka, et kostja kantud

kulud ei olnud põhjendatud ega vajalikud.

7. Harju Maakohus jättis 18. märtsi 2010. a määrusega kostja avalduse rahuldamata.

Maakohus leidis, et ei ole alust kostja kassatsiooniastmes kantud menetluskulude väljamõistmiseks

hagejalt, kuna Riigikohus ei ole 6. novembri 2008. a lahendis esitanud menetluskulude jaotust.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on lõpplahendi saanud menetluse formaliseeritud osa,

kus kohtunikuabi peab lähtuma asja sisuliselt ja lõplikult lahendanud kohtu lahendi resolutsioonis

sätestatud menetluskulude jaotusest. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustikus on sätestatud reeglid,

mille alusel tuleb määrata, kelle kanda menetluskulud jäävad, saab menetluskulude jaotuse üle

otsustada üksnes see kohus, kes tsiviilasja sisuliselt lahendab. Seega, selleks, et maakohus saaks

menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldada, peab asja sisuliselt lahendanud kohus oma

lahendi resolutsioonis menetluskulude jaotuse selgesõnaliselt ära märkima. Selliseks lähenemiseks on

ka oluline sisuline põhjus, nimelt, kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustik annab reeglid, mille alusel

määrab kohus, kelle kanda menetluskulud jäävad, sisaldub neis reeglites ka terve hulk erandeid, mis

võimaldavad kohtul menetluskulude jaotuse määramisel reeglitest kõrvale kalduda.

Vale on kostja seisukoht, et kuna Riigikohus ei võtnud kassatsioonkaebust menetlusse, siis jõustus

ringkonnakohtu otsus, milles kõik menetluskulud jäeti hageja kanda, ja sellest järeldub, et ka

kassatsioonimenetluse kulud on jäetud automaatselt hageja kanda. Ükski kohus ei saa

menetluskulusid ette kindlaks määrata.

8. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas uue

määruse, millega menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldada.

9. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuni 2010. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et järgmise kohtuastme menetluskulusid ei saa kindlaks määrata, kui vastav

kohtuaste ei ole oma lahendis menetluskulude jaotust märkinud. Alama astme kohtud ei saa

etteulatuvalt kindlaks määrata, kelle kanda jäävad menetluskulud, mis tekivad lahendi

edasikaebamisel. Menetluskulude kindlaksmääramise taotlust lahendav kohus saab lähtuda üksnes

asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseisu(de) määratud menetluskulude jaotusest. Menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust lahendav kohtukoosseis ei saa lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-dest 162-172, sest nimetatud sätetes reguleeritakse seda, millest lähtuvalt peab asja

sisuliselt lahendav kohtukoosseis menetluskulude jaotuse määrama. Kui asja sisuliselt lahendanud

kohtukoosseis määras menetluskulude jaotuse viisil, millega menetlusosaline ei nõustu, või kui kohus

jättis menetluskulude jaotuse määramata, tuleb menetlusosalisel esitada lahendi peale kaebus

(TsMS § 178 lg 1 esimene lause) või taotleda täiendava otsuse või määruse tegemist (TsMS § 448

lg 1 p 3). Kui asja sisuliselt lahendanud kohtukoosseis ei ole menetluskulude jaotust märkinud ja kui

menetlusosaline ei ole taotlenud täiendava otsuse tegemist, ei saa menetlusosaline menetluskulude

kindlaksmääramist taotleda, sest TsMS § 174 lg 1 esimesest lausest tulenevalt saab menetlusosaline

taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist üksnes lahendis sisalduva kulude jaotuse

alusel. Seega ei saa menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlust lahendav kohtukoosseis

hinnata, kelle kanda oleks asja lahendanud kohus pidanud menetluskulud jätma.

Kostja väide, et määruses, millega kaebust menetlusse ei võeta, menetluskulude jaotust ei märgita, ei

ole õige ega põhine seadusel. Igal juhul ei saa öelda, et kõrgema astme kohtu keeldumise korral

kaebust menetlusse võtmast tuleb kaebuse menetlemisel tekkinud menetluskulud jagada alama astme

kohtute määratud menetluskulude jaotuse alusel, sest see võiks paljudel juhtudel viia ebaõige ja

ebaõiglase lahendini. Näiteks olukorras, kus maakohus rahuldab hagist 95% ja jätab

menetluskuludest 95% kostja kanda ning apellatsioonkaebuse esitab hageja ning ringkonnakohus

küsib kostja arvamust ja kaebust ei võeta menetlusse. Sellise näite puhul ei oleks ilmselt põhjendatud,

et kostja peaks tasuma kaebuse menetlemisel tekkinud kuludest 95%. Samuti näiteks siis, kui

maakohus jätab menetluskulud poolte kanda ja otsuse peale esitab üks pool apellatsioonkaebuse,

mille menetlemisel tekivad kulud ka vastaspoolele, ja apellatsioonkaebust ei võeta menetlusse.

Samuti siis, kui maakohus rahuldab hagi ja jätab menetluskulud kostja kanda, kuid hageja esitab

apellatsioonkaebuse motiivide vaidlustamiseks ja kaebust ei võeta menetlusse. Seega ei ole õige

kostja väide, et TsMS § 173 lg-st 3 tulenevalt kehtib kõrgema astme kohtus kantud menetluskulude

osas madalama astme kohtu määratud jaotus, kui kõrgema astme kohus ei ütle midagi

menetluskulude jaotuse kohta. Kuigi TsMS § 173 lg 3 paneb kõrgema astme kohtule alama astme

kohtu määratud menetluskulude jaotuse muutmise kohustuse üksnes siis, kui selleks esineb vajadus,

ei muuda see norm TsMS § 173 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt peab kaebust lahendav kohus

märkima menetluskulude jaotuse ka oma lahendis. Viidatud sätete koosmõjust tuleneb, et kui

kõrgema astme kohus madalama astme kohtu määratud menetluskulude jaotust ei muuda, märgitakse

muutmatult sama jaotus, mille määras madalama astme kohus.

Kostjal oli võimalik taotleda menetluskulude kindlaksmääramist ka kassatsioonkaebuse

menetlemisest tekkinud kulude osas, samuti oli kostjal võimalik taotleda menetluskulude kohta

täiendava lahendi tegemist (TsMS § 448 lg 1 p 3). See, et kostja ei ole oma menetluslikke võimalusi

kasutanud ning seetõttu jäävad talle menetluskulud välja mõistmata, ei tähenda, et seadus oleks

ebaõiglane või vale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub selle ja maakohtu

määruse tühistada ning saata asi maakohtule uueks lahendamiseks.

Kostja leiab, et ekslikud on alama astme kohtute seisukohad, et ringkonnakohtu 27. juuni 2008. a

otsuses sisalduv menetluskulude jaotus ei laiene asja edasisel menetlusel kantud menetluskuludele ja

menetluskulude kindlaksmääramise välistab see, et Riigikohus ei märkinud 6. novembri 2008. a

määruses menetluskulude jaotust. Kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud TsMS-i redaktsioonis oli lünk,

kuna selles ei olnud 1. jaanuarist 2009 jõustunud TsMS § 171 lg-ga 1 sarnast sätet, mis kandnuks

madalama astme kohtu lahendist tuleneva menetluskulude jaotuse üle tulemusetule

kaebemenetlusele. Seetõttu tuleb analoogia alusel kohaldada kas TsMS § 168 lg-t 1 või § 162 lg-st 1

tulenevat üldpõhimõtet, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus ei

ole arvestanud, et kostjal oli kohustus kassatsioonkaebusele vastata ning 2008. aastal sai seda teha

üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Määruses, millega Riigikohus jätab kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, ei tule märkida

menetluskulude jaotust, kuna tegemist ei ole asja sisulise lahendiga TsMS § 173 lg 1 mõttes. See

tuleneb enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS-i redaktsiooni § 173 lg-test 1 ja 2, §-st 679 ja § 680 lg-

st 1. Riigikohus ei pidanud määrama menetluskulude jaotust, kuna ta ei teinud asjas uut lahendit ega

muutnud asjas tehtud lahendit. Seega tuleneb kassatsioonimenetluses kantud menetluskulude jaotus

ringkonnakohtu lahendis märgitud jaotusest.

Ringkonnakohus ei ole määruskaebuse väiteid analüüsinud. Sellega on ringkonnakohus rikkunud

TsMS § 654 lg-t 5, mis on viinud asja ebaõige lahenduseni.

12. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegiumi arvates tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 esimese

lause alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus määrus, millega kostja menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus osaliselt rahuldada.

14. Praeguses asjas jättis maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ning märkis samuti, et menetluskulud jäävad

hageja kanda. Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Menetlusse võtmata

jätmise määruses Riigikohus menetluskulude jaotust ei märkinud. Pooled vaidlevad selle üle, kas

menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab sellises olukorras hagejalt kostja kasuks välja

mõista Riigikohtu menetluses kantud kostja menetluskulud.

15. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et praeguses asjas hageja kostjale Riigikohtu

menetluses kantud menetluskulusid hüvitama ei pea. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohtu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumise määruse tegemise ajal kehtinud TsMS § 173 lg 2 kohaselt, kui kõrgema astme kohus

muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta

vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kolleegium leiab, et praeguses asjas võimaldab

TsMS § 173 lg 2 menetluskulud kindlaks määrata hoolimata sellest, et Riigikohtu kassatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest keeldumise määruses menetluskulude jaotust ei olnud märgitud. Sellises

olukorras saab, juhul kui ringkonnakohus on jaotanud menetluskulud kohtuastmete lõikes ühtemoodi,

menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda ringkonnakohtu lahendis märgitud kulude jaotusest.

Praeguses asjas on ringkonnakohus jätnud kõik menetluskulud hageja kanda, märkimata erisusi

menetluskulude jaotuses kohtuastmete kaupa. Seega saab praeguses asjas menetluskulude

kindlaksmääramisel võtta aluseks ringkonnakohtu otsuses märgitud kulude jaotuse.

16. Kostja on menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palunud hagejalt välja mõista Riigikohtu

menetluses kantud lepingulise esindaja kulud 44 082 krooni 15 senti. Kolleegium märgib, et

menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai

isik ette näha (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. jaanuari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-

09, p 9). Praeguses asjas on nii hagi kui ka kassatsioonkaebus esitatud enne 12. septembrit 2008,

st Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määruse nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) kehtivuse ajal. Seega tuleb

menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda selle määrusega kehtestatud piirmääradest. Määruse

nr 306 § 1 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas hinnaga kuni 150 000 krooni teistelt menetlusosalistelt

maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks 38 000 krooni. Kolleegiumi arvates ei ole

praeguses asjas alust kohaldada määruse nr 306 §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära.

TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus suuruses. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on

põhjendatud ja vajalik esindajakulu väiksem määruses nr 306 sätestatud piirmäärast. Kostja kasutas

lepingulist esindajat üksnes kassatsioonkaebusele vastust koostades. Tegemist ei olnud keerulise

õigusvaidlusega. Riigikohtus vaidlesid pooled üksnes selle üle, kas hageja nõue oli aegunud. Samas

suurendab kassatsioonkaebusele vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikku kulu see, et esindaja

tutvus esimest korda asja materjalidega kassatsiooniastmes. Kolleegiumi arvates on põhjendatud ja

vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb hagejalt välja mõista, 24 000 krooni (1533 eurot

88 senti).

17. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kostja eest on kautsjoni tasunud Advokaadibüroo

SORAINEN AS. Kostja on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon

tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada Advokaadibüroo SORAINEN AS-le.

18. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise määruse peale esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu