3-1-1-110-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-110-10

Määruse kuupäev

22. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Urmas Aalmanni süüdistuses Kars § 184 lg 2 p 2 ja

§ 349 järgi ning Urmas Grossthali süüdistuses KarS § 184 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus kriminaalasjas

nr 1-10-11338

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Urmas Aalmanni kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari ja Urmas

Grossthali kaitsja vandeadvokaat Ann Saare määruskaebused

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

12. jaanuar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus muutmata.

2. Määruskaebused jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a kohtu alla andmise määrusega anti kohtu alla Jüri Koort

süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 1, § 420 lg 1, § 188 lg 1 ja § 184 lg 2 p 2 järgi, Urmas Grossthal

süüdistuses KarS § 184 lg 1 järgi ja Urmas Aalmann süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 ja § 349 järgi.

Kriminaalasi määrati arutamisele avalikul kohtuistungil alates 4. oktoobrist 2011. Sama määrusega

jäeti muu hulgas vahistamismääruses toodud põhjustel muutmata U. Grossthalile ja U. Aalmannile

kohaldatud tõkend vahistamine ning rahuldamata kaitsjate taotlused nimetatud tõkend U. Grossthali

ja U. Aalmanni suhtes tühistada. Ühtlasi jättis maakohus rahuldamata kaitsjate taotlused tühistada U.

Grossthali ja U. Aalmanni suhtes osaliselt nende suhtes kohaldatud lisapiirangud KrMS § 1431 lg 1 ja

VangS § 102 alusel.

2. Maakohtu 14. septembri 2010. a määruse peale esitasid määruskaebused U. Aalmanni ja

U. Grossthali kaitsjad. Maakohtu 24. septembri 2010. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja

määruskaebus läbi vaatamata ja 28. septembri 2010. a määrusega jäeti läbi vaatamata ka U.

Grossthali kaitsja määruskaebus. Nimetatud määruste peale esitasid U. Aalmanni ja U. Grossthali

kaitsjad vastavalt 11. oktoobril 2010 ja 8. oktoobril 2010 määruskaebuse.

2.1 U. Aalmanni kaitsja taotles maakohtu 24. septembri 2010. a määruse tühistamist ning maakohtu

kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist. Kaitsja leidis, et kuna

U. Aalmanni kohtu alla andmisel pikendati sisuliselt tema vahi all pidamist, siis on võimalik selle

peale määruskaebust esitada. Kaitsja hinnangul on rikutud U. Aalmanni põhiseaduslikke õigusi, kuna

temalt on võetud määramatuks ajaks vabadus ning võimalus suhelda lähedastega. Kaitsja märkis veel,

et U. Aalmanni kaitseõigust rikuti oluliselt sellega, et prokuratuur saatis süüdistusakti kohtusse KrMS

§ 226 lg-s 6 sätestatud tähtaega eirates. Maakohtu 24. septembri 2010. a määrusega, millega jäeti

kaitsja määruskaebus läbi vaatamata, rikuti oluliselt U. Aalmanni õigust vabadusele Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja PS § 20 mõttes.

2.2 U. Grossthali kaitsja määruskaebuses taotleti maakohtu 28. septembri 2010. a määruse tühistamist

ja maakohtu kohtu alla andmise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamist. Kuna

süüdistusakt saadeti kohtusse vähem kui viisteist päeva enne KrMS § 226 lg-s 6 märgitud tähtaja

möödumist, rikuti kaitsja hinnangul oluliselt U. Grossthali õigust vabadusele Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 ja PS § 20 mõttes ning maakohus pidanuks ta juba

sellest asjaolust tulenevalt vahi alt vabastama. Kui asja arutamiseks ilmnesid U. Grossthalist

sõltumatud takistused, tulnuks igal juhul U. Grossthali suhtes tõkend vahistamine muuta

kergemaliigilisemaks tõkendiks. Kaitsja märkis, et kohtusüsteem peab tagama vahistatud

süüdistatavatega kriminaalasjades otsuseni jõudmise mõistliku aja jooksul. Ühtlasi märkis kaitsja, et

kui maakohus luges määruskaebuse põhjendamatuks, tulnuks tal see edastada kõrgema astme

kohtule, mitte jätta läbi vaatamata.

3. Tartu Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus

Tartu Maakohtu 24. septembri 2010. a määruse peale läbi vaatamata, sest see oli esitatud

määruskaebetähtaega rikkudes. U. Grossthali kaitsja määruskaebuse Tartu Maakohtu 28. septembri

2010. a määruse peale jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu

24. septembri 2010. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata U. Aalmanni kaitsja määruskaebus ning

Tartu Maakohtu 28. septembri 2010. a määruse, millega jäeti läbi vaatamata U. Grossthali kaitsja

määruskaebus. U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused Tartu Maakohtu 14. septembri

2010. a kohtu alla andmise määruse peale jäeti läbi vaatamata ja maakohtu nimetatud määrus jäeti

muutmata.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjatel puudus KrMS § 385 p-

dest 6, 13 ja 16 tulenevalt õigus määruskaebuse esitamiseks Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a

kohtu alla andmise määruse peale. Küll aga tulnuks määruskaebuse esitamisel maakohtul juhinduda

muuhulgas KrMS §-st 389, mille lõiked 3 ja 4 sätestavad kohtumääruse koostanud kohtu pädevuse

määruskaebuse lahendamisel. Lugedes määruskaebuse põhjendamatuks, tulnuks maakohtul edastada

vaidlustatud kohtumäärus ja määruskaebus ringkonnakohtule.

3.2 Asudes ise hindama kohtu alla andmise määrusele esitatud määruskaebuste põhjendatust ja

koostades 24. septembril 2010 ja 28. septembril 2010 määruskaebuste läbi vaatamata jätmise

määrused, lõi maakohus ebaseaduslikult võimaluse nimetatud määruste vaidlustamiseks, samas kui

ringkonnakohtule edastatuna oleks 14. septembri 2010. a määrusele esitatud määruskaebuste

lahendamine olnud lõplik. Ringkonnakohtu hinnangul ületas maakohus sellise tegevusega

määruskaebuste läbivaatamiseks kohtumääruse koostanud kohtule antud pädevust ja asus oma

lahendi peale esitatud määruskaebusi sisuliselt lahendades kõrgema kohtu rolli, millega rikkus

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

3.3 Ringkonnakohus märkis, et kuna kohtu alla andmise määruses ei lahendatud tõkendi ja

lisapiirangutega seonduvat sisuliselt, siis ei olnud need küsimused määruskaebe korras

vaidlustatavad. KrMS § 263 p 7 kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses tõkendi

kohaldamine või muutmine. Käesoleval juhul jättis maakohus süüdistatavate U. Grossthali ja

U. Aalmanni suhtes tõkendi vahistamine muutmata, seega tõkendit ei kohaldatud ega muudetud,

mistõttu kohtumäärus ei ole vaidlustatav. Erinevalt kohtueelsel uurimisel valitud tõkendi tähtaegadest

ei sätesta kriminaalmenetluse seadustik kohtu järgi vahi all pidamise tähtaega.

3.4 Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kaitsjate märgitud põhiseaduse ning Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: konventsioon) rikkumisele süüdistatavate suhtes

kohtu alla andmise määrusega, millega nad jäeti jätkuvalt vahi alla. Kohtukolleegium möönis vaid, et

maakohtu poolt selle kriminaalasja arutamiseks määratud aeg on tõesti küllaldaselt kauge, kuid

kriminaalmenetlusõigust kohtu alla andmise osas pole rikutud ning selliseks on üldmenetluses

lahendatavate

kriminaalasjade

kulg

kohtupraktikas

katkematust

kohtupidamisest

tingituna

kujunemas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebused U. Aalmanni kaitsja vandeadvokaat Kalju

Kutsar ja U. Grossthali kaitsja vandeadvokaat Ann Saar. Kaitsjad taotlevad Tartu Ringkonnakohtu 29.

oktoobri 2010. a ja Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a määruste tühistamist osas, millega jäeti

muutmata U. Aalmannile ja U. Grossthalile kohtueelses menetluses kohaldatud tõkend ning

kriminaalasja tõkendi ja lisapiirangute kohaldamise osas maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

4.1 U. Aalmanni kaitsja arvates tuleb arutatavas asjas aktsepteerida kohtu alla andmise määruse peale

määruskaebuse esitamise õigust põhjusel, et sellega piiratakse U. Aalmanni õigust vabadusele.

Kaebeõiguse aktsepteerimise tingivad konventsiooni art 5 lg 3 ja art 6 lg 1, sest U. Aalmann peab

maakohtu määruse kohaselt jääma ebamõistlikult pikaks ajaks vahi alla.

4.2 U. Grossthali kaitsja leiab, et kuigi KrMS § 385 p 13 kohaselt ei ole kohtu alla andmise määruse

peale võimalik määruskaebust esitada, tingivad arutataval juhul kaebeõiguse PS §-d 13, 15 ja 20 ning

konventsiooni art 5 lg 3 ja art 6 lg 1. Kaebeõigus tuleb tagada seetõttu, et U. Grossthal peab

maakohtu määruse kohaselt jääma ebamõistlikult pikaks ajaks vahi alla, kuna kohtu alla andmisest

kuni asja arutamise alguseni on kolmteist kuud. Kaitsja leiab erinevalt ringkonnakohtust, et maakohtu

14. septembri 2010. a määruses on U. Grossthalile kohaldatud tõkendit. Kuna kohtuniku pädevusse

eelistungil kuulub KrMS § 262 p 4 kohaselt tõkendi muutmine või kohaldamine, siis tulnuks kohtul

kaaluda, kas isiku kohtumenetluses enam kui aastaks vahi alla jätmine on mõistlik. Kaitsja arvates ei

tohiks kohtumenetluses vahi all pidamise tähtaeg üldjuhul ületada kuut kuud.

Veel on U. Grossthali kaitsja märkinud, et U. Grossthalist sõltumatutel põhjustel võib kriminaalasja

kohtuliku arutamise algusaeg veelgi edasi lükkuda põhjusel, et prokurör vihjas maakohtus

võimalusele arutatava kriminaalasjaga ühendada veel üks varem eraldatud kriminaalasi. Kaitsja

arvates on põhjusel, et prokuratuur saatis KrMS § 226 lg-s 6 sätestatut rikkudes kriminaalasja

maakohtusse hilinemisega, sisuliselt pikendatud U. Grossthali vahi all pidamise tähtaega.

5. Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör

Aro

Siinmaa

vastuses

taotletakse

ringkonnakohtu määruse muutmata ja määruskaebuste rahuldamata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsjate määruskaebuste lahendamise osas (I),

käsitleb seejärel maakohtu pädevust määruskaebuse esitamise korral maakohtu määruse peale (II) ja

selgitab lõpuks kohtumenetluses süüdistatava vahi all pidamise mõistliku ajaga seonduvat (III).

I

7. Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese

ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei

ole välistatud KrMS § 385 kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 sisaldab loetelu

määrustest, mille peale määruskaebust esitada ei saa. Selle loetelu p 16 kohaselt ei saa määruskaebust

esitada ka kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale.

Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on korduvalt märgitud, et vahistamismäärust ei saa

paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse, sest KrMS § 385 p 6 kohaselt tehakse muuhulgas erand

vahistamise ja vahistamise tähtaja pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas.

Kooskõlas KrMS § 385 p-s 6 sätestatuga nähakse ka KrMS §-s 136 ette, et prokuratuur, vahistatu või

tema kaitsja võivad esitada määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti

vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. juuli 2009. a määrust kriminaalasjas nr 3-1-1-62-09, p 12 ja 8.

novembri 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-10, p 10.1). Eelkirjeldatud erandina ei ole aga

käsitatav määrus, millega jäetakse rahuldamata isiku taotlus muuta talle tõkendina kohaldatud

vahistamine kergemaliigiliseks tõkendiks. Niisuguse määruse vaidlustamine on kolleegiumi

varasemast praktika kohaselt KrMS § 385 p 16 alusel välistatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. veebruari 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06, p 10).

8. Seega jättis ringkonnakohus õigustatult U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate määruskaebused

läbi vaatamata. Sellest lähtuvalt tuleb KrMS § 390 lg 1 ja § 361 p 1 alusel jätta ka Tartu

Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määrus muutmata ning U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjate

määruskaebused rahuldamata.

II

9. Väljaspool määruskaebuste lahendamise piire märgib kriminaalkolleegium aga järgmist.

10. U. Grossthal ja U. Aalmann anti Tartu Maakohtu 14. septembri 2010. a määrusega kohtu alla.

Selle määruse peale esitasid U. Aalmanni ja U. Grossthali kaitsjad määruskaebused. Maakohtu

24. septembri 2010. a määrusega jäeti U. Aalmanni kaitsja määruskaebus läbi vaatamata ja

28. septembri 2010. a määrusega jäeti läbi vaatamata ka U. Grossthali kaitsja määruskaebus. Seoses

sellega märgib kriminaalkolleegium ringkonnakohtuga nõustudes, et maakohtul puudub pädevus jätta

määruskaebus ise läbi vaatamata, sest KrMS 15. ptk ei näe sellist võimalust ette. Õigus jätta

maakohtu määrusele esitatud määruskaebus läbi vaatamata on KrMS § 390 lg 1 ja § 326 alusel

üksnes ringkonnakohtul. KrMS § 389 lg 3 kohaselt võib vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus, kui

ta loeb määruskaebust põhjendatuks, vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega tühistada ja teha

vajaduse korral uue määruse, teatades sellest kaebuse esitajale ja menetlusosalisele, kelle huve see

puudutab. Sama paragrahvi lõikes 4 sätestatakse, et kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb

määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse kõrgema

astme kohtule vastavalt kohtualluvusele. Vaidlustatud kohtumääruse teinud kohtu pädevus esitatud

määruskaebuse osas seisukoha võtmises ei ole seatud sõltuvusse sellest, kas konkreetne määrus on

KrMS § 383 lg 1 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav või mitte. Seega pidi maakohus, leides, et

kohtu alla andmise määrus ei ole edasikaevatav, ikkagi edastama selle koos määruskaebustega

ringkonnakohtule.

III

11. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS § 130 lg-st 3 tulenevalt on kahtlustatava või

süüdistatava vahi all pidamise kestus üldjuhul piiratud kuue kuuga, kriminaalasja kohtuliku arutamise

staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon kriminaalmenetluse seadustikus kehtiva redaktsiooni

kohaselt puudub. KrMS §-s 275 sätestatakse üksnes, et kohtul on õigus kriminaalasja kohtulikul

arutamisel oma määrusega valida tõkend või muuta kahtlustatava või süüdistatava suhtes varem

valitud tõkendit või see tühistada. See ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise

staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Esmalt tuleb tähele

panna, et isiku vahi all pidamiseks peab jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus KrMS § 130 lg 2

mõttes. Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või võib

hakata jätkuvalt kuritegusid toime panema, tuleb vahistatu koheselt vahi alt vabastada. Kuid ka

vahistamisaluse olemasolul ei tohiks vahi all pidamise tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri.

12. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta nõuet jõuda kriminaalasjas süüdistatava jaoks mõistliku

aja jooksul lõpliku lahendini. Samas on KrMS § 2 p 2 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks ka

Eestile siduvad välislepingud. Kuna inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni näol on näol

tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, siis on sellel prioriteet Eesti seaduste või muude

aktide suhtes (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31).

13. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb konventsiooni art 6 lg

1 esimesest lausest. Sellele õigusele vastab kriminaalmenetluse raames iga menetleja kohustus astuda

nii kohtueelses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-3-04, p 19 ja 28.

detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 17). Konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud mõistliku

menetlusaja nõude eesmärk on vältida seda, et süüdistatav peaks oma tuleviku osas liiga kauaks

ebakindlasse olukorda jääma (10. novembri 1969. a otsus asjas Stögmüller v. Austria, kohtu

seisukoha p 5 ja 3. juuni 2010. a otsus asjas Konashevskaya jt v. Venemaa, p 43). Seega üksnes

konventsiooni art 6 lg 1 alusel otsustades võiks süüdistatava vahi all pidamise tähtaega

aktsepteeritavaks lugeda seni, kuni ei ole ületatud kriminaalasjas lahendini jõudmise mõistlikku aega.

14. Eelvangistuses viibiva süüdistatava vahi all pidamise mõistliku tähtaja ületamise takistamiseks

sätestab konventsiooni art 5 lg 3 aga veel täiendava, art 6 lg-st 1 sõltumatu garantii. Konventsiooni

art 5 lg-s 3 sätestatakse, et iga art 5 lg 1 p (c) kohaselt vahistatul või kinnipeetul on õigus asja

kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele kuni asja arutamiseni. Vabastamist

võidakse seostada tagatistega ilmuda asja arutamisele. Niisiis puudutab art 5 lg 3 erinevalt

konventsiooni art 6 lg-st 1 üksnes eelvangistuses viibivaid isikuid. Isiku suhtes kuriteokahtluse

olemasolu on tema kinnipidamise vältimatu eeltingimus, kuid üksnes sellest ei piisa isiku kestvaks

vahi all pidamiseks. Vahistamist õigustab igal konkreetsel juhul üksnes see, kui selleks eksisteerib

avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamislaus, mis kaalub üles nõude austada isiku põhiõigust

vabadusele (vt 26. jaanuari 1993. a otsus asjas W. v. Šveits, p 30; 18. detsembri 1996. a otsus asjas

Scott v. Hispaania, p 74). Süüdistatava viibimine vahi all on asjaolu, mis EIÕK praktika kohaselt

nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist: nt selle arutamist võrreldes

muude kriminaalasjadega eelisjärjekorras (vt Kudla v. Poola, p 130 ja Pishchalnikov v. Venemaa,

otsus 24. septembrist 2009, p 49). Vastasel korral rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse

olemasolul art 5 lg 3 nõudeid. Kehtivas õiguses on sellest loogikast lähtuvalt KrMS § 2681 lg 2 p-s 3

sätestatud asja arutavale kohtunikule võimalus kalduda mitme kriminaalasja üheaegse arutamise

keelust kõrvale olukorras, kus hiljem kohtusse saadetud kriminaalasjas on esimese astme kuriteo

toimepanemises süüdistatavale kohaldatud tõkendina vahistamine ja kohus peab vajalikuks jätkata

nimetatud tõkendi kohaldamist.

15. Eeltoodu taustal tuleb siiski silmas pidada, et ka vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul.

Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt isiku

vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka seda, kui

aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Seega peab vahistamine jääma mõistliku aja piiresse

sõltumata vahistamisaluse olemasolust. Kui konventsiooni art 6 lg 1 järgi ei ole veel möödunud

mõistlik aeg, kriminaalasjas lõpliku lahendini jõudmiseks, võib ometi olla juba möödunud

eelvangistuses pidamise mõistlik aeg. Põhjendamatud viivitused menetluses sunnivad kaaluma vahi

all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga. Märkida tuleb sedagi, et isiku

eelvangistuses

pidamine

peab

kriminaalmenetluses

jääma

siiski

erandlikuks

meetmeks.

Konventsiooni art 5 lg 3 ei tähenda mitte üldist volitust kuriteokahtluse korral isikult vabadus võtta,

vaid vahistamine on üldse lubatud üksnes vältimatult vajalikel juhtudel.

16. Siiski võib ka pikk vahi all pidamine olla konventsiooni art 5 lg 3 mõttes põhimõtteliselt

õigustatud, kui see johtub ka riigi parima tegutsemise korral arutatava kriminaalasja erilistest

asjaoludest. Nii võib nt mitmeepisoodilise ja suures grupis toimepandud keeruka kuriteo eeluurimine

ja kohtulik arutamine nõuda palju aega, kuid ikkagi kaalub süüdistatava suhtes vahistamisaluste

olemasolu korral avalik huvi tema vahi all pidamiseks üles süüdistatava vabaduspõhiõiguse (W. v.

Šveits, otsus 26. jaanuarist 1993, p-d 29 ja 41-42, kus EIÕK aktsepteeris 1465 päevast eelvangistust).

Seevastu võib lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas ka juba suhteliselt lühike vahistamise aeg

rikkuda konventsiooni art 5 lg 3 nõudeid (vt nt 9. jaanuari 2003. a otsus asjas Shishkov v. Bulgaaria,

p 66, kus konventsiooni art 5 lg 3 rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune

eelvangistus või 8. aprilli 2004. a otsus asjas Belchev v. Bulgaaria, p 82, kus art 5 lg 3 rikkumiseks

on loetud nelja kuu ja neljateistkümne päeva pikkune eelvangistus).

17. Arutatavas kriminaalasjas on U. Grossthal ja U. Aalmann kohtueelses menetluses vahi all

viibinud ligi kuus kuud. Kohtu alla andmise määruses tehtud otsustus tõkendi muutmata jätmise

kohta tähendab, et sisuliselt pikendas maakohus nende vahi all pidamist veel enam kui

kolmeteistkümne kuu võrra, sest kriminaalasja kohtulik arutamine määrati 2011. a oktoobrikuusse (vt

14. septembri 2010. a kohtu alla andmise määrus, tl 62). Selles ajavahemikus ei tehta ühtki

menetlustoimingut ning süüdistatavad üksnes ootavad, et kohus hakkaks nende kriminaalasja

arutama. Kuigi käimasolevas määruskaebemenetluses on menetlusesemeks üksnes küsimus sellest,

kas ringkonnakohus oli õigustatud U. Grossthali ja U. Aalmanni kohtu alla andmise määruse peale

esitatud määruskaebusi läbi vaatamata jätma, juhib kolleegium siiski maakohtu tähelepanu sellele, et

nii pikk vahi all pidamine võib olla vastuolus EIÕK eelviidatud praktikaga.

18. Kriminaalmenetluse seadustikus ei sätestata otsesõnu kohtumenetluses vahi all viibiva isiku

õigust taotleda vahistuse põhjendatuse kontrollimist analoogiliselt KrMS § 137 lg-s 1 sätestatule.

Sellegipoolest tuleb kolleegiumi hinnangul aktsepteerida ka kohtumenetluses süüdistatava ja tema

kaitsja õigust mõistliku ajavahemiku järel selline taotlus esitada, samuti eeldada sellest tulenevalt

kohtu kohustust niisugune taotlus läbi vaadata ja põhistatud määrusega lahendada. Kaitsja

sellekohase taotluse alusel vahi all pidamise põhjendatuse kaalumisel tuleks maakohtul seejuures

hinnata, kas süüdistatavate jätkuv vahi all pidamine vastab selle määruse p-s 7.4 kirjeldatud

kriteeriumitele. Kui see nii ei ole ja kui maakohus ei leia võimalust U. Aalmanni ja U. Grossthali

vabaduspõhiõiguse riivet muul viisil vältida (nt kriminaalasja arutamist varasemaks tuua), siis tuleb

maakohtul süüdistatavad kuni kohtus süüditunnistamiseni vahi alt vabastada.

19. Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2010. a määruses selgitati, et tõepoolest on maakohtu poolt

käesoleva kriminaalasja kuulamisele määratud aeg küllaldaselt kauge, kuid üldmenetluses

lahendatavate kriminaalasjade kulg ongi katkematust kohtupidamisest tulenevalt kohtupraktikas

pikaks kujunemas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei õigusta aga mitme kriminaalasja üheaegse

arutamise keelu põhimõte täiendavat riivet süüdistatava põhiõigustele.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar