3-1-1-108-10 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-10

1. Ma ei nõustu tehtud kohtuotsusega osas, et nii maa- kui ringkonnakohus on nõuetekohaselt

tuvastanud A. Mišini käitumises hädakaitsepiiride ületamise ja leian, et kasseeritud kohtulahendid

oleks tulnud tühistada järgmistel põhjustel.

2. Riigikohtu varasemas praktikas on korduvalt asutud seisukohale, et isiku tegutsemist hädakaitses

tuleb analüüsida kahes etapis: esmalt selgitada tema viibimine hädakaitseseisundis ja seejärel hinnata

tema kaitsetegevust (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04).

Käesolevas kriminaalasjas on nii maakohus kui ringkonnakohus põhjendatult asunud seisukohale, et

A. Mišin viibis talle süüksarvatud teo toimepanemise ajal hädakaitseseisundis. Leian, et taoline

järeldus on õige ja vastab kriminaalasjas tuvastatud faktilistele asjaoludele. Edasiselt tulnuks aga

anda hinnang sellele, mis puudutab süüdistatava kaitsetegevust.

3.1 Riigikohtu praktikas järjepidevalt toonitatu kohaselt on kaitsetegevus vajalik, kui see on ründe

tõrjumiseks sobiv ja kaitsja käsutuses olnud vahenditest säästvaim. Ühtlasi on kohtupraktikas

kinnistunud arusaam, et kaitsja võib kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning

tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat õigushüve ähvardavast kahjust (nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-111-04). Käesolevas kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et A. Mišin valis ründe

tõrjumiseks kaitsevahendi, mis oli selleks sobiv, kuna ründe tõrjumine noaga lõpetas tema vastu

suunatud ründe otsekohe ja täielikult ning seda viisil, mis tagas, et tema kui kaitsja õigushüved ei

jääks edaspidi enam ohtu. Seega on vaatlusaluse kriminaalasja põhiküsimuseks, kas kasutades ründe

tõrjumiseks nuga, valis süüdistatav ühtlasi ka säästvaima kaitsevahendi. Eitava vastuse korral sellele

küsimusele tuleks edasiselt analüüsida hädakaitsepiiride ületamise objektiivset ja subjektiivset külge.

3.2 Säästvaima vahendi tuvastamine eeldab eeltingimusena, et kaitsjal oleks üldse olnud mingi

vahendite valikuvõimalus. A. Mišini puhul on alama astme kohtud leidnud, et noa kasutamine polnud

säästvaim, kuna ta võinuks tema vastu suunatud S. G. ja V. I. rusikahoopides seisnenud ründe

täielikult ja otsekohe lõpetada rusika- ja jalalöökidega. Taolist järeldust põhjendas maakohus muu

hulgas ka väitega, et kogu intsidendi tulemusena ei tekitatud A. Mišinile endale mingeid

tervisekahjustusi, süüdistatav oli ründajatest füüsiliselt üle, kannatanud olid raskes joobes ja

süüdistatav nendest kainem. Leian, et aktsepteerides maa- ja ringkonnakohtu sellist otsustust on

Riigikohtu kriminaalkolleegium läinud vastuollu iseenda varasema väljakujunenud praktikaga.

Nimelt on kolleegium ise varasemalt asunud seisukohale, et kaitsjal ei ole kohustust valida vahendit,

mis on küll säästvaim, kuid ebakindel, mille puhul puudub kindlus, et see ründe ka tõrjub (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-111-04). Ühtlasi on

kriminaalkolleegium korduvalt rõhutanud, et kaitsetegevuse vastavuse hindamisel nendele

kriteeriumitele

tuleb

lähtuda

ex

ante

objektiivse

kaitsja

seisukohalt

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-17-04; 3-1-1-34-08). Eeltoodust

tulenevalt on kohtud ühelt poolt ilmselgelt eksinud kaitsetegevuse õiguspärasuse hindamiseks

kohtupraktikaga seatud reeglite vastu, sest asjaolu, et A. Mišinile endale ei tekitatud ründe tagajärjel

mingeid vigastusi, kujutab endast ühemõtteliselt ex post hinnangut. Teiselt poolt leian, et A. Mišini

vastu kujunenud ründeolukorras on ebaõige järeldus, et ta pidanuks kahe purjus ründaja tõrjumiseks

kasutama ainult rusika- ja jalalööke, sest lubamatu on panna kaitsjat akuutsel ründemomendil

ebasoodsamasse olukorda nõudega hinnata ette ründe edasist kulgu. Nii ei olnud ka A. Mišinil

võimalik kahe meesisiku ründe alla sattununa otsustada, milliseks kujuneb rünnak tegelikult, kui

palju mõjutab ründajate joove nende tegevuse ohtlikkust, kas tema füüsiline kogukus on piisav kahe

ründaja tegevuse tõrjumiseks jne. Võimalik, et hinnanguna ex post oleks tulemus kaitsja jaoks

ebasoodne, sest lõppkokkuvõttes võib tõesti nentida, et ründe tõrjumiseks oleks ehk piisanud rusika-

ja jalahoopidest. Ex ante hinnangu kohaselt oli aga kaitsevahend sobiv.

4. Eeltoodust tulenevalt leian, et nii maa- kui ringkonnakohtu otsused A. Mišini suhtes tulnuks

tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Lisaks leian, et ringkonnakohtu otsus oleks

tulnud tühistada ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ma ei saa nõustuda Riigikohtu

kolleegiumi seisukohaga, nagu oleks ringkonnakohus igati nõuetekohaselt kaalunud kaitsja

apellatsioonis esitatud argumente (p 11). Nagu nähtub ringkonnakohtu otsusest on apellatsioonikohus

selles küll kaalunud kaitsja apellatsiooni väiteid, mis puudutavad tõendite hindamist maakohtu poolt,

kuid on jätnud sisuliselt täielikult vastamata apellatsiooni osale, milles kaitsja vaidlustab maakohtu

järeldusi materiaalõiguse kohaldamisest hädakaitseõigusega seonduvalt. Nimetatu osas on

ringkonnakohus piirdunud vaid lakoonilise tõdemusega, et maakohtu vastavad seisukohad on

kooskõlas Riigikohtu praktikaga, esitamata ühtegi omapoolset asjakohast põhjendust. Taoline

lähenemine ei ole aga käsitatav muuna kui apellatsiooni väidetele vastamata jätmisena, mis on

Riigikohtu varasemas praktikas leidnud käsitlemist kui kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-05, p 9).

Riigikohtunik

Priit Pikamäe