3-1-1-108-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-108-10

Otsuse kuupäev

21. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Andrei Mišini süüdistuses KarS § 118 p-de 1 ja 2

ning § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-1162

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrei Mišini kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

19. jaanuar 2011, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsus Andrei Mišini süüdistusasjas

KarS § 118 p-de 1 ja 2 ning § 121 järgi muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Jugans Grossmann kasuks välja 306 (kolmsada

kuus) eurot ja 78 eurosenti, sealhulgas käibemaks 51 (viiskümmend üks) eurot ja 13 eurosenti,

vandeadvokaadi Jugans Grossmanni poolt Andrei Mišinile kassatsioonimenetluses riigi

õigusabi osutamise eest.

4. Eelmises punktis nimetatud menetluskulude katteks mõista Andrei Mišinilt välja 306

(kolmsada kuus) eurot ja 78 eurosenti Eesti Vabariigi kasuks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Andrei Mišin tunnistati Harju Maakohtu 4. mai 2010. a otsusega süüdi ja karistati KarS § 118 p-

de 1 ja 2 järgi vangistusega viieks aastaks ning KarS § 121 järgi vangistusega kuueks kuuks.

Juhindudes KarS § 63 lg-st 2, mõisteti liitkaristuseks viis aastat vangistust. Ühtlasi mõistis maakohus

A. Mišinilt varalise kahju katteks välja kannatanu V. I. kasuks 4050 krooni ja kannatanu S. G. kasuks

3289,25 krooni ning kannatanu P. A. kasuks mittevaralise kahju katteks 2000 krooni.

1.1. A. Mišin mõisteti KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta lõi P. A.-d 1. jaanuaril 2009. a ajavahemikus

kell 09:00 kuni 10:00 Tallinnas Linnamäe teel asuvas baaris U Palõtša rusikatega korduvalt pea ja

keha piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu.

1.2. KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti A. Mišin süüdi selles, et ta tekitas 31. oktoobril 2009. a

kella 02:40 paiku Tallinnas Linnamäe tee 61 asuva Priisle Keskuse ees tänaval noaga eluohtliku

tervisekahjustuse S. G.-le ja V. I.-le.

Maakohus leidis, et kirjeldatud tegude toimepanemine A. Mišini poolt on tõendatud. Analüüsides A.

Mišini vastutusele võtmise võimalikkust KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi, tuvastas maakohus, et A. Mišin

viibis S. G. ja V. I. vahetu õigusvastase ründe tõttu hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piire.

Nimelt oleks füüsiliselt tugevam A. Mišin saanud raskes joobes S. G. ja V. I. rusikahoopides

seisnenud ründe säästvaimalt, kohe ja täielikult lõpetada rusika- ja jalalöökidega. Tõrjudes rünnet

noaga, teostas A. Mišin otsese tahtlusega hädakaitset vahendiga, mis ilmselt ei vastanud ründe

ohtlikkusele. Samuti tekitas A. Mišin S. G.-d ja V. I.-d tugeva jõuga rindkere piirkonda lüües neile

otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju.

2. Harju Maakohtu 4. mai 2010. a kohtuotsuse peale esitas apellatsiooni vandeadvokaat Jugans

Grossmann, kes vaidlustas A. Mišini süüdimõistmise KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi ning taotles selles

osas maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Samuti taotles kaitsja maakohtu

otsuse tühistamist S. G. ja V. I. tsiviilhagide rahuldamise osas. Kuna KarS § 121 järgi karistuseks

mõistetud vangistuse oli A. Mišin apellatsiooni esitamise ajaks ära kandnud, taotles kaitsja ka

süüdistatava vabastamist vahi alt.

Kaitsja leidis, et maakohtu poolt tõendite ebaõige hindamine tingis materiaalõiguse väära

kohaldamise. Apellant märkis, et kannatanute ütlused pole täielikult usaldusväärsed ja maakohus ei

kajastanud objektiivselt tunnistaja T. L.-i ütlusi, milliste sisu langes tegelikkuses kokku süüdistatava

ütlustega. Seega oli A. Mišini ütluste kõrvalejätmine põhjendamatu. Maakohtu järeldust, et

kannatanutele tekitatud vigastuste iseloomust nähtus süüdistatava otsene tahtlus hädakaitse piire

ületada, pidas kaitsja oletuseks ja seisukohta, et alkoholijoobe tõttu oli kannatanute tegevus pärsitud,

alusetuks. Eeltoodust tulenevalt asus kaitsja seisukohale, et A. Mišin ei ületanud S. G.-le ja V. I.-le

raske tervisekahjustuse tekitamisega hädakaitse piiri.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav A. Mišin, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist tema süüditunnistamises KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi ning selles süüdistuses enda

õigeksmõistmist.

Süüdistatav kinnitas, et võttis noa välja vaid ründajate hirmutamiseks, tahtmata kedagi lüüa, kuid

riivas noaga enda ees vehkides mingil momendil üht ründajatest. Teise ründaja vigastamist ta ei

märganud. Sarnaselt kaitsjaga ei nõustunud A. Mišin maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja

palus ringkonnakohut pöörata tähelepanu tunnistaja T. L.-i ütlustele, mille kohaselt nägi tunnistaja 31.

oktoobril 2009. a Tallinnas Priisle bussipeatuse juures, kuidas kaks inimest peksid tänaval kolmandat,

kes löökide tõttu korduvalt kukkus. Kohtuistungil tundis tunnistaja kukkujas ära A. Mišini. Samuti

rõhutas süüdistatav, et tunnistaja T. L. väitis, et kukkuja oli tugevama kehaehitusega, kuid ei öelnud,

et ta oli ründajatest ka tugevam. Kannatanute ütlused pole usaldusväärsed, sest nad ei mäleta

toimunut hästi. Samuti rõhutas A. Mišin, et oli 31. oktoobril 2009. a praktiliselt kaine, alkoholijoobes

kannatanute löögid tegid talle valu ja ta tundis hirmu oma tervise pärast.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei teinud maakohus tõendite hindamisel

faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu, tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud maakohtu

põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ja veenvad; samuti on maakohtu siseveendumuse

kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Maakohtuga nõustuvalt pidas ringkonnakohus süüdistatava ütlusi

ebausaldusväärseteks põhjusel, et need on vastuolus kannatanute ja tunnistaja T. L.-i ütlustega.

Samuti toetas ringkonnakohus maakohtu seisukohti kannatanute füüsilise võimekuse pärsituse ja

hädakaitse piiride ületamise osas otsese tahtlusega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat

J. Grossmann, kes palub Tallinna Ringkonnakohtu ja Harju Maakohtu otsused A. Mišini

süüditunnistamises KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi tühistada, A. Mišin KarS § 118 p-de 1 ja 2 järgi

õigeks mõista ning KarS § 121 järgi mõistetud karistuse ärakandmise tõttu ta vahi alt vabastada.

Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori

põhiseisukohad on järgmised.

5.1. Ringkonnakohus moonutas sarnaselt maakohtuga tunnistaja T. L.-i ütlusi, milliste sisu langeb

tegelikkuses kokku süüdistatava ütlustega. Järelikult ei hinnanud ta tõendeid objektiivselt. Samuti

pole kohtuotsuses põhjendatud, miks ei arvestatud tunnistaja T. L.-i kohtueelses menetluses antud ja

kohtuistungil ristküsitluse käigus avaldatud ütlusi.

5.2. Tähelepanu pole pööratud apellatsioonis väidetule, et kannatanute ütlused on vastuolulised ja

neid ei saa täies ulatuses usaldusväärseteks pidada.

5.3. Maa- ega ringkonnakohus pole tuvastanud, et A. Mišin teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki,

et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et kahju, mida ta tekitab, on liigne. Samuti pole

tõendatud, et A. Mišin tekitas kannatanutele kehavigastused otsese tahtlusega. Ringkonnakohus pole

tõendeid analüüsinud, omapoolseid põhjendusi lisanud ega apellatsioonis esitatud väidetele sisuliselt

vastanud.

6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Lebed jätta

kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu seaduslik otsus muutmata, sest viimase tühistamiseks

puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus on hinnanud nii süüdistatava kui kannatanute ütluste usaldusväärsust ja jõudnud

maakohtuga samale järeldusele, et A. Mišini ütlused tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla osas ei

ole usaldusväärsed. Samuti märkis ringkonnakohus, et kannatanute ütlused on kriminaalmenetluse

vältel jäänud samasisulisteks ega nõustunud apellatsioonis esitatud väitega, et kannatanud toimunut ei

mäleta. Seega on ringkonnakohus kannatanute ütluste usaldusväärsust puudutavale apellatsiooni

kriitikale vastanud ja kassatsioonis selle kohta esitatud etteheide on alusetu. Vaidlustades

kassatsioonimenetluses veel kord kannatanute ütlustesse puutuvat, taotleb kaitsja sisuliselt

Riigikohtult uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mida kassatsioonikohus aga KrMS § 363 lg-st 5

tulenevalt teha ei tohi.

8. Kassaator väidab kassatsioonis, et maa- ega ringkonnakohus pole tuvastanud, et A. Mišin teadis

kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et kahju, mida

ta tekitab, on liigne. Samuti pole tõendatud, et A. Mišin tekitas kannatanutele kehavigastused otsese

tahtlusega. Vaatamata nende asjaolude vaidlustamisele juba apellatsioonis, ei ole ringkonnakohus

tõendeid analüüsinud, omapoolseid põhjendusi lisanud ega apellatsioonis esitatud väidetele sisuliselt

vastanud. Seega vaidlustab kassaator hädakaitse piiride ületamise subjektiivse külje tuvastatust.

Alljärgnevatel põhjendustel kolleegium kassaatori nende väidetega ei nõustu.

9. Kooskõlas KrMS § 342 lg-ga 1 peab ringkonnakohus otsuse tegemisel juhinduma sama seadustiku

§-dest 305-314, arvestades § 342 lg-s 3 sätestatud erisusi. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib

ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral

lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa,

näidates ära menetlusõigusliku aluse. Sellise lahendi võib ringkonnakohus teha üksnes siis, kui ta

jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata või sisuliselt muutmata, tehes sellesse täpsustusi. See

erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja

hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda,

et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14.

märtsi 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-05, p 9).

10. Vastavalt KarS § 28 lg-le 2 ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega

teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale

kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Hädakaitse piiride ületamise

subjektiivse koosseisuga seonduvalt on Riigikohtu praktikas märgitud, et KarS § 28 lg-st 2 tuleneb

selgesõnaliselt, et hädakaitse piiride ületamine muudab ründaja õigushüvede kahjustamise

õigusvastaseks üksnes siis, kui see toimub kavatsetult või otsese tahtlusega. Seejuures ei puuduta

tahtluse liigid kaitsetegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-04, p 8). Mõistetavalt tõrjub

kaitsja rünnet tahtlikult ja kuivõrd kaitsja tegevus on kantud tema või kolmanda isiku vastu suunatud

ründe lõpetamise eesmärgist, siis üldjuhul toimubki see kavatsetult. KarS § 28 lg 2 õige kohaldamise

aspektist pole seega määrav mitte kaitsetegevuse subjektiivne külg, vaid nimelt hädakaitse piiride

ületamise - s.o ilmselt ebasobiva vahendi valiku või ründaja ilmselt liigse kahjustamise - subjektiivne

külg. Pidas kaitsja kaudse tahtluse tasemel üksnes võimalikuks, et valitud vahend on ebasobiv või

tema tegevus viib ründaja liigse kahjustamiseni, mis tegelikkuses leiabki aset, pole kaitsja

hädakaitsepiire ületanud. Sarnaselt süüteokoosseisu subjektiivse külje tuvastamisega on ka hädakaitse

piiride ületamise tahtluse kindlaks tegemisel võimalik eeskätt tugineda hädakaitse toimumise

objektiivsetele asjaoludele. Vastavate pidepunktidena tulevad arvesse näiteks ründele eelnenud ja

järgnenud sündmuste käik, ründe toimumise aeg (nt päevaajal või öösel), koht (nt avalik või kaitsja

eluruum) ning muud rünnet ja kaitsetegevust iseloomustavaid tegureid (vastavalt nt ründajate arv,

ründe viis ning nt passiivselt kaitselt aktiivele ülemineku põhjused).

11. Käesolevas kriminaalasjas leidis maakohus, et A. Mišin viibis kannatanute vahetu õigusvastase

ründe tõttu hädakaitseseisundis, kuid ületas hädakaitse piire, kuna teostas otsese tahtlusega

hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava vahendiga ja tekitas ründajatele otsese tahtlusega

ilmselt liigset kahju. Käsitledes hädakaitse piiride ületamise objektiivset koosseisu, leidis maakohus,

et nuga polnud A. Mišini käsutuses olnud kaitsevahenditest säästvaim, sest ta oleks saanud S. G. ja V.

I. rusikahoopides seisnenud ründe täielikult ja otsekohe lõpetada rusika- ja jalalöökidega. Seda väites

toetus maakohus asjaoludele, et A. Mišin oli ründajatest füüsiliselt üle, ründega ei tekitatud A.

Mišinile vigastusi, kannatanud olid raskes joobes ja süüdistatav oli praktiliselt kaine. Järeldust, et A.

Mišin ületas hädakaitse piire otsese tahtlusega, põhjendas maakohus asjaoluga, et kannatanu V. I.-l on

tuvastatud rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav, mis viitab tugevajõulisele noalöögile rindkere

piirkonda. Ringkonnakohus kaalus apellatsioonis esitatud argumente ja leidis, et maakohus on

tuvastanud A. Mišini käitumises põhjendatult hädakaitse piiride ületamise objektiivse ja subjektiivse

koosseisu. Lähtudes KrMS § 342 lg 3 p-st 1 ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsuse

põhiosa asjaolusid korrata. Seejuures on ringkonnakohus jälgitavalt põhistanud oma seisukohti seoses

tõendite hindamisega. Seega ei ole ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Tuvastades, et A. Mišin teostas otsese tahtlusega hädakaitset ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastava

vahendiga ja tekitas selle käigus otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju, on kohtud nõuetekohaselt

tuvastanud A. Mišini poolt hädakaitse piiride ületamise nii objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu,

kusjuures viimase puhul on tuginetud hädakaitse toimumise objektiivsetele tunnustele. Kaitsja

mittenõustumine kohtute poolt esitatud põhjendustega ei ole aluseks, et tunnistada kohtute poolt

materiaalõiguse kohaldamine ebaõigeks.

12. Arvestades ülaltoodut ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2010. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

13. A. Mišini määratud kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann esitas taotluse kassatsiooni

koostamisel ja selleks ettevalmistamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks summas

4800 krooni (sh käibemaks 800 krooni).

14. Kolleegium peab taotletud tasu kriminaalasja keerukust ja kassatsiooni mahtu arvestades

põhjendatuks ning rahuldab selle täies ulatuses. Seega kuulub hüvitamisele riigi õigusabi kulu 4800

krooni (306,78 eurot), sealhulgas käibemaks 800 krooni (51,13 eurot). Lähtudes KrMS § 186 lg-st 2

ja § 189 lg-st 2 kuulub kohtukulu hüvitamisele süüdistatava poolt.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi