3-2-1-164-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-164-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. veebruar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

K. V hagi A. H vastu lapse ülalpidamiseks elatise

väljamõistmiseks ja A. H vastuhagi K. V vastu vanema kande

vaidlustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-

25967

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. H kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2209 eurot 74 senti (34 575 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. V (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja A. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Anu Pärtel

Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-25967 osas, millega

maakohus jättis rahuldamata A. H vastuhagi, ja samas asjas tehtud Tartu Ringkonnakohtu

14. juuni 2010. a otsus, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse selles osas muutmata.

Tühistatud osas teha uus otsus, millega jätta A. H vastuhagi läbi vaatamata. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Lugeda otsuse resolutsioon vastuhagi osas tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

2.1 Jätta A. H vastuhagi K. V vastu R. H sünniaktis isa kohta tehtud kande ebaõigeks

tunnistamiseks läbi vaatamata.

2.2 Jätta kassatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada A. H-le kassatsioonkaebuselt 9. juulil 2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend

viis) eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. V (hageja) esitas 27. juunil 2008 A. H (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles

palus mõista alates 2007. aasta juunist R. H (laps) ülalpidamiseks välja elatise 2175 krooni kuus.

2. Tartu Maakohus võttis 1. juuli 2008. a määrusega avalduse menetlusse ja tegi võlgnikule

makseettepaneku maksta lapse ülalpidamiseks 27. juunist 2007 kuni 30. juunini 2008 kokku

26 390 krooni ning alates 1. juulist 2008 2175 krooni kuus.

3. Kostja esitas maakohtu makseettepaneku peale 30. juulil 2008 vastuväite selle kohta, et ta ei tea,

kas ta on lapse isa, ning palus selle asjaolu tuvastamiseks teha DNA-ekspertiisi.

4. Tartu Maakohus lõpetas 9. septembri 2008. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja jätkas

elatisenõude menetlust hagimenetluses.

5. Kostja esitas 28. novembril 2008 hageja vastu vastuhagi, milles palus tunnistada lapse sünniaktis

isa kohta tehtud kande ebaõigeks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt on küll kostja kantud isana lapse

sünniakti, kuid ei ole tuvastatud, kellest laps põlvneb. Kostja teadis kande olemasolust, kuid ta ei tea

praeguseni, kas laps põlvneb temast. Kahtluse saab kõrvaldada üksnes DNA-ekspertiisi abil. Kui

DNA-ekspertiisiga tuvastatakse, et laps ei põlvne kostjast, tuleb lapse sünniaktis isa kohta tehtud

kanne ebaõigeks tunnistada ja jätta lapsele elatise nõudmise hagi rahuldamata.

6. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus teha vastuhagi kohta osaotsuse, millega jätta vastuhagi

aegumise tõttu rahuldamata. Tartu Maakohtu 18. juuni 2001. a otsusest tsiviilasjas nr 2-199/2001

nähtub, et kostja teadis juba 1997. aastal, et ta on kantud isana lapse sünniakti. Samas asjas loobus ta

11. juunil 2001 vastuhagist, millega oli vaidlustanud oma isaduse lapse sünniaktis. Seega on kostja

nõue isa kande vaidlustamiseks perekonnaseaduse (PKS) § 44 lg 3 järgi aegunud ning hageja

elatisenõue tuleb rahuldada.

7. Tartu Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2010 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

lapse ülalpidamiseks alates 27. juunist 2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja elatise

2175 krooni kuus ja jättis rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude. Maakohus jättis vastuhagi

aegumise tõttu rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Tartu Maavalitsuse perekonnaseisuosakonna tõendiga

tõendatud, et pooled abiellusid 20. novembril 1992 ja nende abielu lahutati 31. jaanuaril 1997. Lapse

sünnitunnistuse kohaselt on pooled 18. aprillil 1997 sündinud lapse vanemad. Laps sündis pärast

poolte abielu lahutamist, kuid enne kümne kuu möödumist abielu lahutamisest ning pooled ei

esitanud ühist avaldust, et jätta kostja lapse isana sünniakti kandmata.

Kostja vastuhagi on aegunud, sest hageja avaldas juba 2001 kohtumenetluse käigus, et kostja ei ole

lapse isa. Tartu Maakohtu 18. juuni 2001. a otsusest tsiviilasjas nr 2-199/2001 nähtub, et ka kostja ise

leidis tsiviilasja nr 2-199/2001 menetlemisel, et tema ei ole lapse tegelik isa. Seega sai kostja kande

ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal. Kostja esitas vastuhagi vanema kande vaidlustamiseks

2008. aastal, s.o hiljem kui üks aasta päevast, mil ta sai teada kande ebaõigsusest PKS § 44 lg 3

mõttes. PKS § 44 lg-s 3 sätestatud aegumistähtaeg ei hakka kulgema alates DNA-ekspertiisi

tulemuste selgumisest.

Pooled ei vaidle selle üle, et laps elab hageja juures ja kostja ei ole lapse ülalpidamises osalenud.

Hageja palub elatise lapse ülalpidamiseks välja mõista seaduses sätestatud miinimumsummas. Kostja

ei ole elatise suurusele vastuväiteid esitanud. Hageja taotletud elatusraha suurus on mõistlik ja

põhjendatud. Asjaolu, et kostja ei ole last eostanud, ei saa pidada PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes muuks

mõjuvaks põhjuseks elatise välja mõistmata jätmiseks. Kostja on kantud vanemana lapse sünniakti

ning tal on PKS § 38 lg 1 järgi lapse vastu õigused ja kohustused. Kuna hageja loobus tsiviilasjas

nr 2-199/2001 kostjalt lapse ülalpidamiseks elatise nõudmisest ja esitas uue avalduse alles 27. juunil

2008, ei ole elatise väljamõistmine ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist põhjendatud ega õiglane

(PKS § 61 lg 6 p 3).

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ning saata asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Vastuhagi ei ole aegunud, sest aegumine algab alles DNA-ekspertiisi tulemusest

teadasaamisest. PKS § 39 lg 5 alusel lapse sünniakti kantud isal on võimalik DNA-ekspertiisiga

isaduse eeldus ümber lükata. Puudus alus mõista välja miinimumsuuruses elatis, sest kostja on

osaliselt, s.o 40% töövõimetu ega ole suuteline maksma miinimumsuuruses elatist. Hageja kasutab

oma õigusi pahatahtlikult, mistõttu tuleb jätta elatis PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata.

Maakohus hindas tõendeid vääralt ega põhjendanud otsust.

9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi. Menetluskulud jäid kostja

kanda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et perekonnaseadus annab võimaluse lapse

sünniaktis vanema kohta tehtud kannet kohtus vaidlustada. Nii võib PKS § 44 lg 2 p 1 järgi vanema

kohta tehtud kannet vaidlustada isik, kes on lapse sünniakti kantud lapse isana. Kohus võib PKS § 44

lg 1 kohaselt tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande valeks, kui ta tuvastab, et laps ei

põlvne sellest vanemast. PKS § 44 lg 3 järgi on kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg

üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Maakohus tuvastas

õigesti, et apellant sai vanema kande väidetavast ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal. Nimetatud

asjaolu tõendab Tartu Maakohtu 18. juuni 2001 otsus, millest nähtub, et hageja esitas kostja vastu

hagi, milles palus mõista välja elatise sama lapse ülalpidamiseks. Kostja esitas omakorda vastuhagi

vanema kande vaidlustamiseks ja põhjendas vastuhagi sellega, et ta ei ole lapse tegelik isa ja sai

ebaõigest kandest teada märtsis 2001. Seega sai kostja enda väitel vanema kande ebaõigsusest teada

hiljemalt märtsis 2001. Kuna praeguses asjas on hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks

esitatud 28. novembril 2008, on kande ebaõigeks tunnistamise nõue aegunud.

Õige ei ole kostja väide, et hagi aegumise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui on tehtud DNA-

ekspertiis. Kande vaidlustamise õigus sõltub kande ebaõigsusest teadasaamisest või teadma

pidamisest ja selle õiguse kasutamine on seotud tähtajaga. Seadus ei seo isiku teadmist DNA-

ekspertiisi tegemisega.

Väär on kostja väide, et elatist saab nõuda üksnes sellelt vanemalt, kellest laps bioloogiliselt põlvneb.

PKS § 38 lg 1 kohaselt tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ning kohustused lapse

põlvnemisest, mis on tõestatud seaduses sätestatud korras. Kuna PKS § 39 lg 5 kohaselt loeti laps

põlvnenuks kostjast, siis sai ta vältida enda isana lapse sünniakti kandmist PKS § 39 lg 3 kohaselt

vastustajaga ühise avalduse esitamisega, kuid seda ei tehtud. Seega on lapse põlvnemine kostjast

kindlaks tehtud PKS § 39 lg-s 5 sätestatud korras.

Lapse sünniakti tehtud kanne isa kohta võib olla vale, kuid see ei mõjuta elatisehagi menetluses

põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kostja on kantud lapse vanemana lapse sünniakti ning

PKS § 60 lg 1 järgi on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Seega mõistis

maakohus õigesti kostjalt lapse ülalpidamiseks välja miinimumsuuruses elatise.

Õige ei ole kostja väide, et elatist tuleb vähendada, kuna ta on osaliselt töövõimetu. Kostjale on alates

26. oktoobrist 1999 määratud töövõimetuse tõttu pension. Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid oma

varandusliku olukorra kohta, kogus ringkonnakohus neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 230 lg-te 3 ja 5 kohaselt ise. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse teatise

kohaselt on kostja saanud 2009. aasta novembrist kuni 2010. a aprillini AS-ilt Tallinn Airport GH

keskmiselt 8122 krooni (bruto) kuus ning 2010. aasta jaanuarist kuni aprillini AS-ilt Tallinna

Lennujaam keskmiselt 660 krooni (bruto) kuus. Lisaks on makstud kostjale töövõimetuspensioni

2009 krooni kuus. Seega on kostja sissetulek keskmiselt 10 791 krooni (bruto) kuus. Kostja omandis

on kinnistu Tartu linnas ning kaks sõiduautot (Nissan Almera, 2007; Audi A4, 1996). Arvestades

kostja varanduslikku olukorda, on ta suuteline maksma lapsele elatist 2175 krooni kuus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et kostja vastuhagi on

aegunud. Kohtud kohaldasid vääralt PKS § 44 lg-t 3, kui sidusid nõude aegumistähtaja alguse

vanema kande väidetavast, mitte tegelikust ebaõigsusest teadasaamisega. Kande ebaõigsuse saab

tuvastada üksnes DNA-ekspertiisi tulemusel. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väite, et

varasemas kohtumenetluses avalduse esitamine või sellest loobumine ei tõenda, et laps põlvneb

kostjast, ega seda, et kostja teadis kande ebaõigsusest.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt PKS § 61 lg 6 p 1, kui tuvastas kostja osalise töövõimetuse, kuid

asus sellest hoolimata seisukohale, et puudub alus vähendada elatist alla miinimumsuuruse.

Ringkonnakohus ei vastanud kostja väitele, et hageja kasutab lapsele elatist nõudes oma õigusi

pahatahtlikult, sest on ise väitnud, et kostja ei ole lapse isa. Kostja arvates annab see asjaolu alust

jätta elatis PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata.

12. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu vastuhagi osas tühistada ja tühistatud osas tuleb teha uus otsus,

millega jätta vastuhagi TsMS § 691 p 3 järgi läbi vaatamata. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus

jätta TsMS § 691 p 1 järgi muutmata.

14. Kolleegium ei nõustu maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja vastuhagi tuleb aegumise

tõttu jätta rahuldamata. Õige ei ole aga ka kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus

tõlgendas ja kohaldas vääralt enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-t 3.

Kohus võis enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 1 järgi tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta

tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastas, et laps ei põlvne sellest vanemast. Sellise nõude aegumistähtaeg

oli enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada

saama kande ebaõigsusest. Kolleegiumi arvates oli viidatud sätete mõtteks tagada isikule, kellel on

alust arvata, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem, võimalus saada selgust lapse bioloogilise

põlvnemise küsimuses, ning juhul, kui selgub, et isik ei ole lapse bioloogiline vanem, vabastada isik

vanema õigustest ja kohustustest selle lapse suhtes. Selline võimalus oli aga ajaliselt

aegumistähtajaga piiratud, et tagada lapse õigusliku staatuse püsivus ning õiguskindlus pärast vanema

kande vaidlustamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Seega oli enne 1. juulit 2010 kehtinud

PKS § 44 lg-te 1 ja 3 järgi antud lapse sünniakti vanemana kantud isikule õigus vaidlustada lapse

sünniakti kanne ühe aasta jooksul pärast seda, kui ta sai kande ebaõigsusest teada või oleks pidanud

asjaolusid arvestades teada saama.

Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendab kolleegiumi

arvates seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada, et tema kohta

lapse sünniakti tehtud vanema kanne ei ole õige, st isik sai teada asjaoludest, mis räägivad tema

isaduse vastu ja annavad alust tema isaduses tõsiselt kahelda. Seejuures peab isikul olema kindel

veendumus, et talle teatavaks saanud asjaolud, millest saab järeldada, et ta ei ole lapse isa, on õiged,

kuid lapse mittepõlvnemine ei pea olema nõude aegumistähtaja kulgema hakkamiseks DNA-

ekspertiisi tulemustega kinnitatud. Kolleegiumi arvates saab lugeda, et isik teab või peab teadma

kande ebaõigsusest, kui talle teatavaks saanud asjaolude alusel igal mõistlikul isikul, kellel ei ole

meditsiini- või molekulaargeneetika eriteadmisi, tekiks põhjendatud kahtlus oma isaduses.

Kolleegium juhib tähelepanu, et 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 93 lg 1 järgi võib isaduse üldjuhul

vaidlustada kohtus ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on

vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Ka selle sätte mõttes hakkab isaduse

vaidlustamise tähtaeg kulgema ajast, mil isik saab teada asjaoludest, mille alusel peaks igal mõistlikul

isikul tekkima põhjendatud kahtlus isaduses.

15. Ülaltoodud põhjendustel ei ole õige kostja väide, et tema isaduse vaidlustamise nõude

aegumistähtaeg ei ole senini alanudki. Alama astme kohtud tõlgendasid õigesti enne 1. juulit 2010

kehtinud PKS § 44 lg-t 3, kui asusid seisukohale, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude

aegumistähtaeg ei hakka kulgema alles sellest päevast, kui isik saab teada DNA-ekspertiisi

tulemustest.

Asjas aegumist kohaldades rikkusid aga kohtud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus

nõustus maakohu tuvastatuga, et kostja sai vanema kande ebaõigsusest teada hiljemalt 2001. aastal,

kuna avaldas 2001. aastal tsiviilasja nr 2-199/2001 menetlemisel, et ta ei ole lapse isa, ja palus

tunnistada vanema kande ebaõigeks. Iseenesest saab teises kohtuasjas kostja vastusest hagile ja

vastuhagist kooskõlas enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-ga 3 järeldada, et kostjal oli sel ajal

põhjendatud kahtlus oma isaduse kohta, kuid kohtud jätsid eelmises kohtuasjas kostja avaldust

käsitledes tähelepanuta, et kostja toona esitatud vastuhagi on kohtul siiani lahendamata.

Praeguse kohtuasja juurde võetud tsiviilasja nr 2-199/2001 toimikust nähtub, et hageja esitas juba

14. veebruaril 2001 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt kahe lapse, sh noorema lapse, kelle

ülalpidamise üle praegu vaieldakse, ülalpidamiseks välja elatise toona kehtinud elatise

miinimummääras (tl 3). Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tunnistada laste

sünniakti tehtud isakande ebaõigeks (tl 18-19). Maakohtu 11. juuni 2001. a istungil märkis hageja, et

nõuab elatist ainult vanemale lapsele ja loobub nooremale lapsele elatist nõudmast, mille peale kostja

märkis, et loobub vastuhagist (tl 27).

Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 182 lg 1 järgi tuli hagist loobumine protokollida ning

protokoll menetlusosalisel allkirjastada või esitada hagist loobumine kohtule kirjalikus

menetlusosalise allkirjastatud avalduses, mis tuli võtta toimikusse. Kui menetlusosalist ei esindanud

kohtumenetluses advokaat, pidi kohus TsMS § 182 lg 3 ja § 10 järgi selgitama menetlusosalisele, kes

soovib hagist loobuda, selle menetlustoimingu tegemise tagajärgi, milleks oli TsMS § 182 lg 7 järgi

eelkõige see, et pärast hagist loobumise vastuvõtmist ei võinud samad pooled samal alusel sama hagi

eseme suhtes enam uut hagi esitada. Hagist loobumine tuli TsMS § 182 lg 4 järgi vastu võtta

määrusega, millega kohus pidi ühtlasi ka lõpetama nõude menetluse.

Tsiviilasja nr 2-199/2001 toimikust ei nähtu, et pooled oleksid maakohtu 11. juuni 2001. a

kohtuistungi protokolli allkirjastanud või et maakohus oleks toimikusse lisanud poolte kirjalikud

avaldused nõudest loobumise kohta. Samuti ei nähtu toimikust, et maakohus oleks määrusega poolte

nõuetest loobumise vastu võtnud ja nende menetluse lõpetanud. Maakohus tegi asjas 18. juunil 2001

otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt vanema lapse ülalpidamiseks välja elatise (tl 29-30).

Maakohus ei ole aga võtnud otsuses seisukohta kostja vastuhagi ega poolte kohtuistungil avaldatud

nõuetest loobumise kohta. Seega ei ole maakohus eelmises tsiviilasjas kostja vastuhagi lahendanud ja

seda saab pidada endiselt kohtu menetluses olevaks hagiks.

Kui kohtu menetluses on samade poolte vahel asi sama eseme kohta samal alusel, ei võta kohus

1. jaanuaril 2006 jõustunud TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi hagiavaldust menetlusse või jätab selle

TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi läbi vaatamata. Praeguses asjas võttis maakohus menetlusõiguse normi

rikkudes menetlusse kostja vastuhagi tunnistada vanema kanne ebaõigeks, sest samade poolte vahel

oli sama nõue samadel alustel tsiviilasjas nr 2-199/2001 lahendamata. Kolleegium juhib tähelepanu,

et maakohul tuleb kostja 2001. aastal esitatud vastuhagi lahendada.

16. Kassatsioonkaebuse väited elatise vähendamise ja välja mõistmata jätmise kohta ei anna alust

ringkonnakohtu otsust muuta.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuigi lapse sünniakti tehtud kanne isa kohta võib olla ebaõige, ei

mõjuta see elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust ega vanema õigusi ja

kohustusi. Kolleegium jääb Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud

seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti,

oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele

ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi

menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui

kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv

kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse

sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul,

kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et kohus pidi kostja osalise töövõimetuse tuvastamisel vähendama

kostjalt väljamõistetavat elatist. Kuna ringkonnakohus tuvastas, et kostja varaline seisund võimaldab

tal osalisest töövõime kaotusest hoolimata maksta lapsele miinimumsuuruses elatist, ei anna kostja

osaline töövõime puudumine alust elatist vähendada. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et

elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks

vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist

miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).

Õige on kostja väide, et ringkonnakohus ei vastanud kostja väitele selle kohta, et kostjalt tuleks jätta

elatis enne 1. juulil 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 alusel välja mõistmata, kuna hageja kasutab

lapsele elatist nõudes oma õigusi pahatahtlikult, sest on ise väitnud, et kostja ei ole lapse isa.

Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 järgi võis kohus jätta elatise välja mõistmata või selle

suurust vähendada alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse või elatise maksmise lõpetada, kui

ilmnevad kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. Kostja väitel oleks kohus pidanud tunnistama

mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et hageja teadis asjas hagi esitades, et kostja ei ole lapse bioloogiline

vanem ning on lapse sünniakti vanemana kantud abikaasa isaduse eelduse alusel, samuti põhjusel, et

hageja on kord juba loobunud kostjalt elatist nõudmast, mistõttu ei soovinud kostja ka enam oma

isadust vaidlustada. Kolleegiumi arvates ei saa praeguses asjas neid asjaolusid pidada mõjuvaks

põhjuseks enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes.

Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu, et 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus sellist

võimalust enam ette ei näe ning kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne

1. juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010

elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 tuleb

PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning

mõista elatis välja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel (Riigikohtu 28. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18).

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Kuigi kolleegium tühistab osaliselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse, tuleb asja menetluskulud jätta

kostja kanda. Hagimenetluse kulud kannab TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud selle sätte järgi jätta kostja kanda. Kuna kostja

vastuhagi jääb läbi vaatamata, tuleb TsMS § 168 lg 2 järgi jätta ka vastuhagi menetluskulud kostja

kanda.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa