3-1-1-104-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-104-10

Otsuse kuupäev

3. veebruar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi I.R-i süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-09-17431

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.R-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2011

Istungil osalenud isikud

I.R-i

kaitsja

vandeadvokaat

Anti

Aasmaa

ja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Tristan Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2010. a otsus I.R-ilt apellatsioonimenetluses tekkinud riigi

õigusabi tasu ja kulude, s.o 4668 krooni (sealhulgas käibemaks 778 krooni) väljamõistmises ning jätta see

menetluskulu riigi kanda.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Anti Aasmaa Advokaadibüroo kasuks välja 216 (kakssada kuusteist) eurot ja 97

(üheksakümmend seitse) senti, sealhulgas käibemaks 36 (kolmkümmend kuus) eurot ning 16 (kuusteist) senti, I.R-

ile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 7. aprilli 2010. a otsusega tunnistati I.R lühimenetluses süüdi KarS § 121 järgi ja teda karistati

vangistusega 6 kuuks. Vastavalt KrMS § 238 lg-le 2 vähendati karistust ühe kolmandiku võrra ning mõisteti karistuseks 4

kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust Viru Maakohtu 21. oktoobri 2008. a otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa, s.o 6 kuu ja 27 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks 10 kuud ja 27 päeva vangistust.

Karistusaja alguseks loeti karistuse kandmisele asumise aeg.

2. I.R tunnistati süüdi selles, et 9. juunil 2009 kella 22.00 paiku peksis ta Lääne- Virumaal Rakvere vallas XXXXX X-X

asuvas korteris mobiiltelefoni laadija juhtmega enda kasulapsi M. V.-i, A. V.-i, M. V.-i ja lõi jalaga enda elukaaslast M. V.-i,

tekitades kannatanutele füüsilist valu. Maakohus asus seisukohale, et kuriteo toimepanek on tõendatud kannatanute ja

süüdistatava ütluste ning OÜ Rakvere Laste Tervisekeskuse tõenditega. Samas ei nõustunud kohus kaitsja väitega, et tegu,

mille eest süüdistatavat Viru Maakohtu 16. jaanuari 2008. a otsusega karistati ja mis kvalifitseeriti KarS § 424 järgi, pole

alates 1. juulist 2009 kuriteona karistatav ja seetõttu ei saa Viru Maakohtu 21. oktoobri 2008. a otsusega mõistetud

liitkaristust täitmisele pöörata. Vastavalt liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise

seaduse § 7 lg-le 4 ei kohaldata mootorsõiduki joobes juhtimist puudutavaid muudatusi tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes

jõustus kohtuotsus enne 1. juulit 2009. Viru Maakohtu 16. jaanuari 2008. a otsus jõustus enne nimetatud kuupäeva.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni I.R-i kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, taotledes otsuse tühistamist

KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja paludes süüdistatava vastavalt KarS § 74 lg-le 1 tingimisi karistuse

kandmisest vabastada. Samuti taotles kaitsja liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste

muutmise seaduse § 7 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus ärakandmisele kuuluva liitkaristuse osas,

suurendati KarS § 65 lg 2 alusel 4-kuulist vangistust Viru Maakohtu 21. oktoobri 2008. a otsusega mõistetud karistuse

ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 18 päeva võrra ning mõisteti liitkaristuseks 8 kuud ja 18 päeva vangistust. Muus osas jäeti

maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest mõisteti süüdistatavalt OÜ Advokaadibüroo

Anti Aasmaa kasuks välja 4668 krooni (s.h käibemaks 778 krooni). Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 KarS § 121 järgi mõistetud karistusele ei liidetud KarS § 424 alusel mõistetud karistust, vaid vangistusest

ümberarvutatud ärakandmata üldkasulik töö. Varasema kohtuotsusega moodustatud liitkaristuse ja asenduskaristuse

mõistmise tõttu KarS § 424 järgi mõistetud karistust eraldi ei eksisteeri. Viru Maakohtu 21. oktoobri 2008. a otsus on

jõustunud ja sellega mõistetud liitkaristust osadeks jagada ei saa.

4.2 Maakohus osutas õigustatult liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse §

7 lg-le 4. Selle sätte järgi ei kohaldata sama seaduse § 2 p-st 4 tulenevaid muudatusi tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes

jõustus kohtuotsus enne 1. juulit 2009. KarS § 5 lg 2 ei ole samuti kohaldatav, sest tagasiulatuv jõud õiguskindluse

põhimõttest lähtuvalt piiramatult ei rakendu. Seega pole põhjendatud apellandi väide, et liiklusseaduse ja karistusseadustiku

ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 on põhiseadusega vastuolus. Pelgalt selline põhjendus ei

anna ka alust süüdistatavat karistustest tingimisi vabastada, sest karistuse mõistmist käsitlevad maakohtu seisukohad on

kooskõlas KarS §-ga 56.

4.3 Otsus tuleb tühistada ärakandmisele kuuluva liitkaristuse tähtaja osas, sest alates maakohtu lahendi tegemisest kuni

ringkonnakohtu otsuse kuulutamiseni on I.R teinud üldkasulikku tööd. Maakohtu istungi toimumise ajaks oli süüdistatav

teinud 552 tundi üldkasulikku tööd, tegemata oli 414 tundi, mis vastab 6 kuule ja 27 päevale vangistusele. 25. augustiks

2010 oli I.R teinud 690 tundi üldkasulikku tööd, tegemata oli 276 tundi, mis vastab 4 kuule ja 18 päevale vangistusele.

Seega tuleb KarS § 65 lg 2 alusel liita maakohtu otsusega mõistetud karistusele 4 kuud ja 18 päeva vangistust. Kuivõrd

otsus tühistatakse süüdistava tegevuse tõttu, tuleb riigi õigusabi tasu välja mõista I.R-ilt.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I.R-i kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, taotledes maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist süüdistatavale mõistetud liitkaristuse osas ning vabastada ta tingimuslikult karistuse

kandmisest. Samuti taotleb kassaator liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise

seaduse § 7 lg 4 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja apellatsioonimenetluse kulude riigi kanda jätmist.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Kohtud kohaldasid vääralt KarS § 65 lg-t 2, sest liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste

muutmise seaduse § 7 lg 4 on PS § 12 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 2 vastuolus. Seetõttu tulnuks I.R karistuse kandmisest tingimisi

vabastada. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-1-03 märgiti, et kui tegu ei

ole enam kuriteona karistatav, siis on varasemalt mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud.

Süüdistatav peaks asuma kandma reaalset vangistust teo eest, mida kehtiv õigus enam kuriteona ei käsita ja mille eest

vangistusega karistamine pole võimalik.

5.2 PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala hõlmab muuhulgas karistust kandvaid süüdimõistetuid. Sellest normist ei tulene

süüdimõistetu õigust täideviidud karistuse kergendamisele, küll aga täideviimisel oleva karistuse vastavusse viimisele

seadusega, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist. Kassaator leiab Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsusele

asjas nr 3-4-1-19-07 tuginevalt, et PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguste riive

kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas süüdimõistetu tegu vastab asendavale kuriteokoosseisule või mitte, s.t kas I.R

tuvastatud alkoholi hulk väljahingatavas õhus ületas kehtivas õiguses sätestatud joobeseisundi piirmäära. Selle küsimuse

lahendamine ei eelda eraldiseisva menetluse läbiviimist. Riigikohtu praktikale tuginevalt võib väita, et seadusandja ei saa

luua PS § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguse piirangut, mis välistab kergema karistusseaduse tagasiulatuva mõju

süüdimõistetutele kõigil juhtudel ja täielikult. Kui seda on tehtud, tuleb kohtul kontrollida, kas piirang on proportsionaalne.

5.3 Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda selles, et süüdistatavale KarS § 424 järgi mõistetud karistust ei eksisteeri, sest ühe

osa liitkaristusest moodustab mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest mõistetud vangistus.

5.4 Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud otsuse, mille tõttu oli apellatsioonimenetluse kulude

väljamõistmine süüdistatavalt ebaseaduslik. Kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 sätestatud

lahenditest, kannab vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 menetluskulud riik.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled varasemalt väljendatud seisukohtade ja

taotluste juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium võtab esmalt seisukoha kaitsja väidete osas, milles käsitletakse materiaalõiguse ebaõiget

kohaldamist seoses liitkaristuse moodustamisega (I), annab seejärel hinnangu süüdistatavalt apellatsioonimenetluse kulude

väljamõistmise kohta (II) ja lahendab viimaks kassatsiooni (III) ning taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude suuruse

kindlaksmääramiseks (IV).

I

8. Kassaator on maa- ja ringkonnakohtu otsused vaidlustanud süüdistatavale KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud ärakandmisele

kuuluva liitkaristuse tähtaja osas, leides, et liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise

seaduse § 7 lg 4 vastuolu tõttu põhiseadusega puudus seaduslik alus liitkaristuse suurendamiseks KarS § 424 järgi

mõistetud karistuse võrra. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu ja märgib järgmist.

8.1 Põhiseaduse § 15 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 kohaselt võib Riigikohus

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole

kohtulahendiga algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning selliselt esitatud taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel

läbi vaatamata (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 22. detsembri 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-27-

09, p 14). Asjassepuutuv on norm, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis,

kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele

vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 25). Seega tuleb kassaatori

taotlusele vastamiseks esmajoones selgitada, kas liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste

muutmise seaduse § 7 lg 4 on vaidluse lahendamisel asjassepuutuv säte.

8.2 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt karistati I.R Viru Maakohtu 16. jaanuari 2008. a otsusega KarS § 424 järgi

vangistusega 10 kuuks, mis jäeti KarS § 74 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama aasta 21.

oktoobri otsusega karistas Viru Maakohus I.R KarS § 329 järgi vangistusega 6 kuuks, suurendades vastavalt KarS § 65 lg-

le 2 karistust Viru Maakohtu 16. jaanuari 2008. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10-kuulise vangistuse

võrra, mõistes liitkaristuseks vangistuse 1 aastaks ning 4 kuuks. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses

viibitud aeg 2 päeva ja loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 3 kuud ning 28 päeva vangistust. Tulenevalt KarS

§-st 69 asendati vangistus 966 tunni üldkasuliku tööga. Käesolevas kohtuasjas aga karistas maakohus I.R KarS §-s 121

ettenähtud kuriteo toimepanemise eest 4-kuulise vangistusega. Seda karistust suurendas ringkonnakohus vastavalt KarS §

65 lg-le 2 Viru Maakohtu 21. oktoobri 2008. a otsusega mõistetud liitkaristuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 18 päeva

võrra, lugedes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud ning 18 päeva vangistust.

8.3 KrMS § 306 lg 1 p 6 kohaselt peab kohus otsuse tegemisel muuhulgas lahendama küsimuse, milline karistus tuleb

süüdistatavale mõista. KrMS § 313 lg 1 p 3 järgi tuleb süüdimõistva otsuse resolutiivosas vajadusel kajastada ka

ärakandmiseks ettenähtud liitkaristuse tähtaeg. Tulenevalt KarS § 65 lg-st 2 peab kohus olukorras, kus süüdimõistetu paneb

pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendama uue kuriteo eest

mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides KarS § 64 lg-tes 2, 4 ja 5

sätestatut. Seega nähtub asjakohastest materiaal- ja menetlusõiguse sätetest, et kohtuotsuste kogumi korral tekib kohtul uue

kuriteo eest karistuse mõistmisel kohustus lahendada liitkaristuse mõistmisega seonduv vastavalt KarS § 65 lg-le 2.

8.4 Viru Maakohtu 16. jaanuari 2008. a otsus, millega süüdistatavat KarS § 424 järgi karistati, on jõustunud ja seda ei ole

võimalik korrigeerida järgnevate kriminaalasjade menetlemise käigus. Kuna seda kohtuotsust ei vaidlustatud ega muudetud,

siis tuli olukorras, kus I.R pani toime uue - KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo - asja arutaval kohtul järgida KarS §

65 lg-s 2 sätestatut ja liita mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest mõistetud karistus hilisema kuriteo eest mõistetud

karistusega. Seadusest tulenev võimalus liitkaristuse mõistmata jätmiseks kohtul puudus. Nii ongi Viru Maakohtu 21.

oktoobri 2008. a otsusega moodustatud kohtuotsuste kogumis vastavalt KarS § 65 lg-le 2 liitkaristus ja asendatud see

üldkasuliku tööga. Käesoleva kohtuasja menetlusesemeks on aga süüdistus KarS § 121 järgi ja selle eest mõistetud

karistuse liitmine Viru Maakohtu 21. oktoobri 2008. a otsuse alusel mõistetud liitkaristuse, mitte KarS § 424 järgi mõistetud

üksikkaristusega. Lähtuvalt eeltoodust puudus kohtutel seaduslik alus ja võimalus vaagida küsimust, kas KarS § 424 alusel

mõistetud karistust käesolevas asjas mõistetavale karistuse liita või mitte. Seetõttu ei aktualiseeru selle asja raames ka

küsimust alates 1. juulist 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise võimalusest ja I.R-i

vabastamisest negatiivsetest õigusjärelmitest, mis tulenevad tema süüditunnistamisest KarS § 424 järgi.

8.5 Lähtuvalt otsuse eelmises punktis märgitust pole KarS § 424 tagasiulatuvat jõudu piirav liiklusseaduse ja

karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse § 7 lg 4 käesoleva kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuv norm PSJKS § 14 lg 1 mõttes, kuna selle sätte kohaldamine või mittekohaldamine I.R-i olukorda selles asjas

ei mõjuta. Järelikult ei sõltu sellest ka süüdistatava suhtes käesolevas asjas tehtud karistusotsuse lõpptulemus. Nendel

põhjustel ei ole kaitsja taotlus kõnealuse sätte PS § 12 lg-ga 1 ja § 23 lg-ga 2 vastuolus olevaks tunnistamiseks põhjendatud.

9. Kassaatori taotlus vabastada süüdistatav KarS § 74 alusel tingimisi karistuse kandmisest on vastuolus KarS § 69 lg-s 7

märgituga. Osutatud sätte kohaselt, kui süüdimõistetu paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda

karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa KarS § 69 lg-s 6 sätestatud vahekorras.

Liitkaristus aga mõistetakse vastavalt KarS § 65 lg-s 2 sätestatule. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt pani I.R KarS §

121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime ajal, mil ta oli kohustatud tegema üldkasulikku tööd. Seetõttu puudus kohtutel

materiaalõiguslik alus kaaluda tema karistuse kandmisest tingimisi vabastamist vastavalt KarS §-le 74.

II

10. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga selles, et ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust, mõistes süüdistatavalt

välja apellatsioonimenetluses kantud riigi õigusabi tasu ja kulud. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab riik,

kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend. Ringkonnakohus

juhindus otsuse tegemisel KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistades maakohtu otsuse ärakandmisele kuuluva liitkaristuse tähtaja

osas ja mõistes süüdistatavale KarS § 65 lg 2 alusel uue liitkaristuse. Seega tuli apellatsioonimenetluse kulud vastavalt

KrMS § 185 lg-le 1 jätta riigi kanda. Eelnev kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2

mõttes.

III

11. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 186 lg-st 1, § 362 p-st 2 ning § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2010. a otsuse süüdistatavalt apellatsioonimenetluses tekkinud

riigi õigusabi tasu ja kulude, s.o 4668 krooni (sealhulgas käibemaks 778 krooni) väljamõistmises ning jätab selle

menetluskulu riigi kanda. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium

osaliselt.

IV

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil esitas I.R-i kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks 216 euro ning 97 sendi suuruses summas (sealhulgas käibemaks 36 eurot ja 16

senti). Taotluse kohaselt on tasu kassatsioonimenetluseks ettevalmistuse, Riigikohtu istungil osalemise ja riigi õigusabi

osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest 176 eurot ning 41 senti (sealhulgas käibemaks 29 eurot ja 40 senti). Riigi

õigusabi kulud seoses isikliku sõiduauto kasutamisega on 40 eurot ja 56 senti (sealhulgas käibemaks 6 eurot ning 76 senti).

Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud

"Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi

osutamise kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktide 2, 16, 47 ning 54 alusel rahuldada 216 euro ja 97 sendi

suuruses summas. KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see menetluskulu jätta riigi kanda.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest Ott, Järvesaar