3-2-1-154-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-154-10

Määruse kuupäev

Tartu, 2. veebruar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Osaühingu Select Oil NV pankrotimenetluses pankrotihalduri

vabastamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-90033

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Select Service ja Osaühingu SIVELLON

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Osaühingu Select Oil NV (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre

Võlausaldaja Osaühing Select Service (registrikood 11078726),

esindajad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Elmer Muna

Võlausaldaja Osaühing SIVELLON (registrikood 10293724),

esindajad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Elmer Muna

Võlausaldaja Osaühing T.R. TAMME AUTO (registrikood

10020438), esindajad vandeadvokaadid Vadim Filimonov ja Mikk

Lõhmus

Võlausaldaja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHING

(registrikood 10186158), esindajad vandeadvokaadid Vadim

Filimonov ja Mikk Lõhmus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. augusti 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-90033 ja

jätta jõusse Viru Maakohtu 31. mai 2010. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud jätta Terje Eipre kanda.

4. Tagastada Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le määruskaebuselt tasutud kautsjon

51 (viiskümmend üks) eurot 13 senti (800 (kaheksasada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Select Service (võlausaldaja I) ja Osaühing SIVELLON (võlausaldaja II) esitasid

2. märtsil 2010 Viru Maakohtule taotluse Osaühingu Select Oil NV (pankrotis) (võlgnik)

pankrotihalduri Terje Eipre (haldur) pankrotihalduri kohustustest vabastamiseks.

Taotluse kohaselt on 2008. a lõpust Viru Maakohtu menetluses võlgniku hagi Osaühingu

T.R. TAMME AUTO (võlausaldaja III) vastu 34 411 153 krooni 26 sendi saamiseks (tsiviilasi nr 2-

08-89232). Selles asjas vaidlevad pooled selle üle, kas võlgnikul oli õigus taganeda võlausaldajaga III

sõlmitud hoonestusõiguse müügilepingust, isikliku kasutusõiguse üleandmise lepingust ja

asjaõiguslepingust. Selles menetluses on haldur astunud võlgniku asemel menetlusse ja keelanud

võlgnikul menetluses osaleda.

21. detsembril 2009 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Koosolekul oli

kaitsmisel ka võlausaldaja III 35 375 485 krooni 22 sendi suurune nõue, mille aluseks on sama

leping, millest taganemise õiguse üle vaieldakse tsiviilasjas nr 2-08-89232. Haldur sellele nõudele

vastu ei vaielnud.

Asjaolud, et haldur astus võlgniku asemel tsiviilasja nr 2-08-89232 menetlusse ja keelas selles

võlgniku osalemise ning et haldur ei vaielnud vastu võlausaldaja III nõudele, näitavad, et haldur ei

lähtu pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate huvidest, vaid eelistab võlausaldaja III huve.

Võlausaldaja III nõude vaidlustamata jätmisega rikkus haldur pankrotiseaduse (PankrS) § 103 lg-s 2

sätestatud kohustust.

2. Haldur vaidles taotlusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Pankrotihalduri õigus astuda

menetlusse võlgniku asemel tuleneb PankrS § 43 lg-st 1. Vale on taotluse väide, et haldur keelas

võlgnikul menetluses osaleda. Seda, kes menetluses osaleb, otsustab kohus, mitte haldur. Haldur on

vaielnud vastu võlausaldaja III 2 117 320 000 krooni suurusele nõudele. Samuti on haldur esitanud

vastuväite võlausaldaja III 35 375 485 krooni 22 sendi suurusele nõudele 145 385 krooni 80 sendi

suuruses osas. Seega on alusetu väide, et haldur eelistab võlausaldajat III. Haldur ei vaielnud

võlausaldaja III nõudele ülejäänud osas vastu, kuna võlgnik on 4. märtsil 2009 haldurile esitatud

bilansis arvestanud hoonestusõiguse enda vara hulka ning märkinud, et tal on võlausaldaja III vastu

31 586 818 krooni 63 sendi suurune kohustus.

3. Saybolt Eesti AS (võlausaldaja IV) teatas, et tal ei ole vastuväiteid halduri tegevusele

pankrotimenetluses. Teised võlausaldajad vastuväiteid halduri tegevusele ei esitanud.

4. Viru Maakohus vabastas 31. mai 2010. a määrusega Terje Eipre võlgniku pankrotihalduri

kohustustest.

Maakohus leidis, et võlausaldajatel ei ole PankrS § 68 lg 2 järgi õigust taotleda pankrotihalduri

vabastamist. Kuna pankrotiasjas on avalik huvi, algatas maakohus PankrS § 69 lg 1 alusel omal

algatusel järelevalvemenetluse halduri tegevuse suhtes.

Haldur võis PankrS § 43 lg 1 kohaselt astuda võlgniku asemel menetlusse tsiviilasjas nr 2-08-89232.

Taotlusest ei nähtu, kuidas see taotlejate õigusi rikub. Kolmandate isikute menetlusse kaasamist ei

otsusta haldur, vaid seda teeb kohus. Halduri vastuse kohaselt on kohus jätnud tsiviilasjas nr 2-08-

89232 võlgniku juhatuse liikme menetlusse kaasamata.

Võlausaldaja III ja võlgnik on sõlminud hoonestusõiguse müügilepingu, mille kohaselt

võlausaldaja III müüs võlgnikule hoonestusõiguse hinnaga 62 880 000 krooni. Võlgnik on tasunud

31 293 200 krooni. Õige on halduri väide, et võlgnik on 4. märtsi 2009 seisuga koostatud bilansis

kajastanud ülejäänud ostuhinna tasumise kohustuse võlausaldaja III vastu. Ainuüksi sellest asjaolust

ei piisa, et haldur võinuks jätta võlausaldaja III nõudele vastuväite esitamata. Olukorras, kus enne

pankrotimenetlust on võlgnik võlausaldaja III vastu esitanud hagi juba tasutud ostuhinna

tagasinõudmiseks ja haldur oli sellest teadlik, oleks haldur pidanud kogu võlausaldaja III nõudele

vastu vaidlema. Kuivõrd haldur vaidles vastu võlausaldaja III 2 117 320 000 krooni suurusele

nõudele ning ka 35 375 485 krooni 22 sendi suurusele nõudele 145 385 krooni 80 sendi suuruses

osas, ei saa ülejäänud osas vastuväite esitamata jätmist põhjendada ka sooviga vältida

kohtumenetluses osalemist. Haldur on seega rikkunud PankrS § 55 lg-s 2 sätestatud hoolsuskohustust

ja PankrS § 103 lg 2 viimases lauses sätestatud nõudele vastuvaidlemise kohustust. Seetõttu on haldur

kaotanud kohtu ja võlausaldajate usalduse ning tuleb PankrS § 68 lg 2 alusel vabastada.

5. Haldur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus peatada järelevalvemenetluse

või juhul, kui ringkonnakohus otsustab menetluse peatamata jätta, tühistada maakohtu määrus.

6. Eesti Vabariik (võlausaldaja V) leidis vastuses määruskaebusele, et haldur on rikkunud

PankrS § 103 lg-s 2 sätestatud kohustust. Samas toetas võlausaldaja V halduri taotlust

järelevalvemenetluse peatamiseks.

7. Võlausaldajad I ja II vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

8. Võlausaldaja III ja KIVIÕLI KEEMIATÖÖSTUSE OSAÜHING (võlausaldaja VI) nõustusid

määruskaebusega ja palusid selle rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 23. augusti 2010. a määrusega määruskaebuse ja tühistas

maakohtu määruse.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust peatada maakohtu järelevalvet halduri tegevuse üle. Kohus

peab seadusest tulenevalt halduri tegevuse üle järelevalvet tegema.

Maakohtu määruses esile toodud asjaolude alusel ei olnud maakohtul alust haldurit ametist vabastada.

Maakohus on lugenud halduri kohustuste rikkumiseks selle, et haldur ei vaielnud vastu

võlausaldaja III 35 375 485 krooni 20 sendi suurusele nõudele. PankrS § 103 lg 2 viimase lause

kohaselt on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu

vaidlema, kui selleks on alust. Tegemist on konkreetse seaduses sätestatud halduri kohustusega, mille

kohaselt ei või haldur ühe võlausaldaja huvides jätta vastuväidet esitamata, eirates sellega

võlausaldajate ühiseid huve. Haldur põhjendas vastuväite esitamata jätmist sellega, et võlgnik ise

tunnustas võlausaldaja III nõuet, kuna see oli kajastatud bilansis kohustuste hulgas ja võlgniku

esindaja vande all esitatud andmed kinnitavad seda, et võlgnik on 4. märtsi 2009 seisuga esitatud

bilansis ja kreeditoride nimekirjas kohustuste hulgas kajastanud muu hulgas võlausaldaja III nõuet

põhisummas 31 586 818 krooni 63 senti. Samuti on hoonestusõigus arvatud võlgniku vara hulka.

Haldur viitas ka sellele, et tsiviilasjas nr 2-08-89232 ei ole veel lahendit.

Ainuüksi see, et nõue kajastati võlgniku bilansis, ei tähenda, et võlgnik on nõuet tunnustanud.

PankrS § 101 lg 1 sätestab halduri kohustuse kontrollida esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet

tagavate pandiõiguste olemasolu. Pankrotihalduri oluliseks kohustuseks on nõudeid põhjalikult

kontrollida, halduril peab olema võimalik tutvuda nõuete ja nende dokumentidega, kontrollimisel

saab haldur nõude aluseks olevaid dokumente võrrelda võlgniku raamatupidamise andmetega.

Seetõttu on ka võlgniku bilansikannetel oma tähendus nõude põhjendatuse kaalumise aspektist.

Nõudele vastuväite esitamisel peab haldur kaaluma tulude-kulude suhet ning vältima põhjendamatute

vastuväidete esitamist, mis koormavad pankrotimenetlust teiste kohtuasjade ja -kuludega.

Pankrotihalduril on diskretsiooniõigus, mille alusel ta saab otsustada, kas on alust võlausaldaja

nõudele vastu vaielda või mitte, ja kohtu võimalused seda diskretsiooniotsust revideerida on piiratud.

Kohus saab kontrollida, kas haldur on seadust järginud. Halduri tegevuse otstarbekust peavad aga

eelkõige hindama võlausaldajad. Võlausaldajatel on pankrotimenetluse organite kaudu pädevus

sekkuda halduri tegevusse ja õigus taotleda ka halduri vabastamist. Käesolevas menetluses on

võlausaldajate selged huvigrupid, kellel võib olla ühise seisukoha kujundamine mõneti raskendatud,

kuid menetluses eelduslikult neutraalse võlausaldajana osalev Maksu- ja Tolliamet ei ole samuti

esitanud seisukohta halduri vabastamise kohta ega ka väiteid, et haldur on tegutsenud teiste

võlausaldajate huve eirates. Haldur on vastuväite esitamata jätmist põhjendanud, märkides, et ta valis

otstarbekama ja väiksemate kuludega lahenduse. Halduri väitel on liigsete kulutuste tekitamine

pankrotivarasse ebaotstarbekas ning ebamõistlik ning ei arvesta võlgniku ega ka võlausaldajate huve.

Halduri väitel ei soovinud ta tekitada kohtuvaidlust nõude üle, mille suhtes oli hagiavaldus esitatud ja

vaidlus on pooleli.

Enne halduri vabastamist peab kohus välja selgitama kõik halduri kohustuste võimalikku rikkumist

puudutavad asjaolud ning kasutama järelevalvemenetlejale seadusega antud meetmeid halduri

rikkumiste kõrvaldamiseks ja edasiseks vältimiseks. Kohus saab halduri vabastada eelkõige halduri

raske eksimuse korral, kui ei piisa muudest PankrS § 69 lg-s 2 toodud järelevalvemeetmetest. Enne

kui kohus otsustab, millist meedet halduri suhtes kohaldada, peab kohus välja selgitama rikkumise

asjaolud ja rikkumise raskuse. Kuigi seadus ei kohusta kohut haldurit enne vabastamist ära kuulama,

peaks kohus seda üldjuhul otsustamise objektiivsuse huvides tegema. Halduri vabastamine võib olla

põhjendatud ka siis, kui enne ei ole haldurile trahvi määratud, kuid sellisel juhul peab olema tegemist

halduri kohustuse raske rikkumisega ja kohus peab seda vabastamisel veenvalt põhjendama.

Oluliseks indikaatoriks halduri vabastamise hindamisel on ka vabastamise initsiaator. Kui seda

tehakse kohtu algatusel nagu praegu, peab kohus esile tooma halduri tegevuses olulised rikkumised ja

kui need on toimunud ajas tagasiulatuvalt, siis milliseid sanktsioone halduri suhtes on varem

kohaldatud. Kui aga halduri vabastamist taotleb ühehäälselt võlausaldajate üldkoosolek, on

kaalumisel lisaks olulistele rikkumistele ka halduri usaldus ja pädevus. Maakohus ei ole esile toonud

asjaolusid, mis annaksid praeguses asjas alust pankrotihaldur ametist vabastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Võlausaldajad I ja II esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad selle

tühistada.

Võlausaldajad I ja II leiavad, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et maakohus ei ole

esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust haldur ametist vabastada. Ringkonnakohtu määrus on

vastuoluline. Esmalt on ringkonnakohus leidnud, et PankrS § 103 lg-s 2 sätestatud kohustus nõuete

kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaielda on konkreetne seaduses sätestatud

halduri kohustus. Seejärel on ringkonnakohus asunud aga seisukohale, et tegemist on pankrotihalduri

diskretsiooniotsusega, kas esineb alus võlausaldaja nõudele vastuvaidlemiseks või mitte ja kohtu

võimalused seda diskretsiooniotsust revideerida on piiratud. Viimane ringkonnakohtu seisukoht on

vale. Selle seisukohaga nõustudes muutuks PankrS § 103 lg 2 teine lause sisutühjaks, kuna kohtul ei

oleks võimalik selle kohustuse täitmist kontrollida. Ringkonnakohus on asunud seisukohale, et

ainuüksi nõude kajastamine võlgniku bilansis ei tähenda, et võlgnik on nõuet tunnustanud. Sellega on

ringkonnakohus ümber lükanud halduri peamise argumendi, millega ta põhjendas vastuväite

esitamata jätmist. Samuti on ringkonnakohus leidnud, et kohustuste raske rikkumise korral võib

halduri vabastada ka teda enne trahvimata. Ringkonnakohtu määrusest ei nähtu põhjendust, miks

sellises olukorras tulnuks maakohtu määrus tühistada. Ringkonnakohtu määruses ei ole põhjendatud

seda, kuidas oli halduri tegevus võlgniku huvides. Ringkonnakohtu lahend on vastuoluline ka selles

osas, kes oli halduri vabastamise algataja. Ringkonnakohus on selleks pidanud nii võlausaldajaid I

ja II kui ka maakohut.

Ringkonnakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5 ja § 667 lg-t 1,

jättes võtmata seisukoha halduri määruskaebuse peale esitatud võlausaldajate I ja II vastuse p-

des 3.2.10-3.2.14, 3.3.4-3.3.6, 4.1-4.6 ja 5.1-5.4 esitatud väidete kohta. Samuti oleks ringkonnakohus

asja lahendamisel pidanud arvestama politseileitnant J. Fedorenko ringkonnakohtule esitatud kirja,

milles oli mh seisukoht, et haldur takistab võlgnikuga seotud kriminaalasjade menetlust.

11. Haldur vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Haldur leiab, et ringkonnakohtu määrus ei ole vastuoluline. PankrS § 103 lg 2 kohaselt on halduril

kohustus nõudele vastu vaielda, kui selleks on alust. Selle otsustamine, kas vastuvaidlemiseks on

alust, on aga halduri diskretsiooniotsus. Ringkonnakohus on ka möönnud, et bilansikannetel on

tähendus nõude põhjendatuse hindamisel. Lisaks bilansile lähtus haldur vastuväite esitamata jätmisel

ka sellest, et lepingust taganemise avaldus on esitatud rohkem kui kaks aastat pärast lepingu

sõlmimist. Viru Maakohus on tsiviilasjas nr 2-08-89232 teinud 8. septembril 2010 otsuse, millega

jättis võlgniku hagi võlausaldaja III vastu rahuldamata. Vältimaks määruskaebuse esitajate

etteheiteid, et haldur ei teinud kõike selles asjas positiivse lahendi saamiseks, on haldur esitanud selle

maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Määruskaebuse esitajad ei ole olnud aga nõus

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuma, mis näitab, et nad ei usu hagi edukusse. Arvestades Viru

Maakohtu otsust tsiviilasjas nr 2-08-89232, on selge, et haldur käitus õigesti, jättes võlausaldaja III

nõudele osaliselt vastu vaidlemata. Kuivõrd praeguses pankrotimenetluses on kaks erinevat

võlausaldajate huvigruppi, ei ole halduril võimalik käituda kõigile võlausaldajatele meelepäraselt.

J. Fedorenko ei ole praeguses asjas menetlusosaline ning tema kiri, millele määruskaebuses

viidatakse, ei ole praeguse asjaga seotud.

12. Võlausaldajad III ja VI paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt

tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Määruskaebus tuleb rahuldada ning TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu määrus.

14. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, millistel tingimustel võib kohus pankrotihalduri vabastada.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et enne halduri vabastamist tuleb välja selgitada

kõik halduri kohustuste võimalikku rikkumist puudutavad asjaolud ning kasutada meetmeid halduri

rikkumiste kõrvaldamiseks ja edasiseks vältimiseks ning et halduri saab vabastada eelkõige raske

eksimuse korral. Selline ringkonnakohtu seisukoht ei tulene seadusest. PankrS § 68 lg 2 kohaselt

vabastab kohus halduri, kui haldur on jätnud oma ülesanded täitmata või ei täida neid nõuetekohaselt.

Seega ei näe seadus ette, et halduri võib vabastada üksnes raske rikkumise korral. Kolleegium leiab,

et olukorras, kus maakohus tuvastab halduri kohustuse rikkumise, on tegemist kohtu

diskretsiooniotsusega, kas haldur vabastada. Kõrgema astme kohus saab sellesse otsustusse sekkuda

juhul, kui maakohus on rikkunud diskretsioonipiire. Üks asjaolu, mida kohus saab kaalumisel

arvestada, on see, kas haldur on kaotanud rikkumise tulemusena kohtu või võlausaldajate usalduse,

mis tal PankrS § 56 lg 2 kohaselt peab olema. Praeguses asjas on maakohus leidnud, et haldur on oma

kohustusi rikkunud ja kaotanud sellega kohtu ja võlausaldajate usalduse.

15. PankrS § 103 lg 2 teise lause kohaselt on halduri kohustuseks nõuete kaitsmise koosolekul

vaielda vastu alusetutele nõuetele. See kohustus on halduril ka juhul, kui nõudele vaidlevad vastu ka

võlausaldajad. PankrS § 103 lg 8 kohaselt jäetakse võlausaldaja vastuväide arvestamata, kui tema

nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esitanud hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema

hagi rahuldamata, ning juhul, kui rohkem vastuväiteid ei ole, loetakse nõue tunnustatuks. Samuti võib

vastuväite esitanud võlausaldaja nõude tunnustamise hagi õigeks võtta. Seega ei garanteeri

võlausaldaja vastuväide põhjendamatu nõude tunnustamata jätmist. PankrS § 101 lg 1 kohaselt on

haldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust, st haldur peab kujundama selle kohta

õiguslikult põhjendatud arvamuse. Selleks saab haldur kasutada kõiki talle kättesaadavaid andmeid.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et haldur oleks pidanud esitama vastuväite võlausaldaja III

35 375 485 krooni 22 sendi suurusele nõudele tervikuna. Selle nõude põhjendatuse hindamisel oli

halduril võimalik lisaks võlgniku raamatupidamisdokumentidele ning võlausaldaja III esitatud

tõenditele nõude kohta võtta arvesse ka tsiviilasjas nr 2-08-89232 haldurile kättesaadavaid andmeid.

Selles tsiviilasjas nõuab võlgnik võlausaldajalt III hoonestusõiguse eest tasutud hinna tagastamist,

kuna ta on müügilepingust taganenud. Haldur on astunud selles tsiviilasjas menetlusse võlgniku

esindajana ning jätkanud menetlust. Haldur on esitanud ka apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse

peale, millega võlgniku hagi jäeti rahuldamata. Sellest võib järeldada, et haldur peab võlgniku hagi

põhjendatuks ning leiab, et võlgnik on lepingust võlausaldajaga III õiguspäraselt taganenud. Nõuete

kaitsmise koosolekul jättis haldur aga samast hoonestusõiguse müügilepingust tulenevale

võlausaldaja III nõudele vastuväite esitamata. Selline halduri käitumine on vastuoluline ning ei ole

kooskõlas PankrS § 55 lg-st 2 tuleneva halduri kohustusega täita oma kohustusi korralikule ja ausale

haldurile omase hoolega.

16. Kuna maakohus on õigesti leidnud, et haldur rikkus oma kohustusi, ega ole ületanud halduri

vabastamisel diskretsioonipiire, tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ning on võimalik jätta jõusse

maakohtu määrus.

17. Maakohus algatas pankrotihalduri vabastamise menetluse PankrS § 69 lg 1 alusel. PankrS § 3 lg 2

järgi lahendatakse muud pankrotimenetlusega seotud asjad hagita menetluses. TsMS § 172 lg 1 teise

lause kohaselt, kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud

kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu

hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kolleegium leiab,

et sellest sättest tulenevalt tuleb menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses jätta halduri kanda, kuivõrd tema esitatud määruskaebus maakohtu määruse

peale põhjustas menetluse ringkonnakohtus. Arvestades seda, et maakohtu määrus jäi jõusse, oli

halduri määruskaebus põhjendamatu ning õiglane on jätta teiste menetlusosaliste menetluskulud, mis

on sellest tingitud, halduri kanda.

18. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

võlausaldajatele I ja II tagastada. Võlausaldajad I ja II on Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

tagastada Advokaadibüroo Tark Grunte Sutkiene AS-le (endise ärinimega Aktsiaselts

Advokaadibüroo Tark & Ko).

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa