3-2-1-125-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. veebruar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Aktsiaseltsi ELVESO hagi AS-i Luterma vastu

15 870 884 krooni 6 sendi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-1384

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi ELVESO kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

15 870 884 krooni 6 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts ELVESO (registrikood 10096975), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja AS Luterma (varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev)

(registrikood 10000952), esindaja vandeadvokaat Leon Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

3. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-1384 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile ELVESO (konto nr 1120242048, Swedbank AS) 22. juunil 2010. a

tasutud kassatsioonikautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni), s.o 2556 (kaks tuhat viissada

viiskümmend kuus) eurot 47 senti

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts ELVESO (hageja) esitas 16. jaanuaril 2008 Harju Maakohtule hagi AS-i Luterma

(varasem ärinimi Aktsiaselts Kalev, kostja) vastu, paludes mõista kostjalt enda kasuks välja

15 870 884 krooni 6 senti ning viivise hagi esitamise aja seisuga 6 024 937 krooni 80 senti (hagi

täpsustuse järgi) ja alates 17. jaanuarist 2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni päevas 0,07%

põhivõlast. Lisaks palus hageja hagi tagamiseks seada kohtulikud hüpoteegid kostja kinnistule ja teise

kinnistu mõttelisele osale.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. mail 2003 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse

müügi lepingu (veeleping). Lepingu p 2 järgi kohustus hageja osutama kostjale veevarustuse ja

heitvee ärajuhtimise teenust kuni liitumispunktini, kostja kohustus teenuse eest tasuma. Lepingu p 11

järgi pidi teenuse hinna kehtestama Rae Vallavalitsus.

Kostja ei ole hagejale tasunud kuni 18. juunini 2006 hageja esitatud arvete alusel (alates 31. märtsil

2005 esitatud arvest nr V00525) ülereostustasu 9 324 456 krooni 32 senti ja viivist. Enne 18. juunit

2006 kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 14 lg 2 alusel kehtestas Rae

Vallavolikogu 26. augusti 1999. a määrusega nr 83 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna

reguleerimise korra (1999. a kord) ja ÜVVKS § 8 lg 4 alusel 6. juuli 1999. a määrusega nr 79

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (1999. a eeskiri). Selle eeskirja p 11.6 alusel

kooskõlastas Rae Vallavalitsus 6. veebruari 2001. a korraldusega nr 164 reostusnäitajate piirväärtused

ning proovide võtmise juhendi (2001. a juhend). Selle juhendi p 9 järgi on vee-ettevõtjal ülemäärase

saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral õigus rakendada kuni viiekordset 8. saastegrupi (SG-8)

tariifi koos kõigi ülemäärase saaste likvideerimise tõttu kantud kahjude hüvitamisega. Tallinna

Ringkonnakohtu 25. juuni 2007. a otsuse järgi kohaldub pooltevahelises õigussuhtes 2001. a juhendi

p 9.

Alates 19. juunist 2006 ei ole kostja tasunud hageja esitatud arvete alusel ülereostustasu kokku

6 546 427 krooni 74 senti ja viivist. Sel ajal kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 nägi ette võimaluse, et

ülenormatiivse reostuse tasu kehtestatakse teenuse hinna reguleerimise korraga. Rae Vallavolikogu

21. märtsi 2006. a määrusega nr 15 on kehtestatud veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hinna

reguleerimise kord (2006. a kord). Selle korra § 4 lg 1 järgi tasub klient lisaks veevarustuse ja reovee

ärajuhtimise teenuse hinnale ülereostuse tasu. Kuna reostusnäitajate järgi juhib kostja

ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust, peab

kostja tasuma 2006. a korra alusel viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostuse tasu, milleks on

käibemaksuta 106,80 kr/m3 (21,36 * 5), koos käibemaksuga 126 kr/m3 (25,20 * 5). ÜVVKS § 14 lg 2

järgi tekkis hagejal õigus küsida ülereostustasu kostjalt 2006. a korra alusel alates 19. juunist 2006.

Kostja ühiskanalisatsiooni suunatud heitvee reostusaste on kindlaks määratud perioodiliste

heitveeanalüüsidega, mis on vormistatud heitvee analüüsi protokollidega. Kostja ei ole reostusastet

vaidlustanud, vaid on seda tunnistanud kirjavahetuses ja varasemas kohtuvaidluses, samuti ei ole ta

nõudnud täiendavaid analüüse. Õigusaktid ei sätestanud, et proove tuleks teha iga kuu, mis oleks ka

ebamõistlik. Kostja käitumine on olnud pahatahtlik, sest ajal, mil ta ei ole ülereostustasu maksnud, on

keskkond kandnud kahju ning hageja on tasunud riiklikke saastetasusid ja investeerinud

puhastusseadmetesse. Hageja pöördus kostja poole erakordselt suure reostustaseme tõttu juba

2004. a-l, samuti on kostja poole korduvalt pöördunud kohalik omavalitsus. Algselt ei nõudnud

hageja ülereostustasu maksmist, vaid lootis, et kostja vähendab reostustaset. Esimesed

ülereostustasud, mida hageja nõudis, kostja ka tasus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja väitel on hagi paljasõnaline, rajanedes arvetele, mis ei ole tõendiks ega ole kontrollitavad.

Kostja on täitnud heitvee ärajuhtimise eest võlgnetavad kohustused. Kostja tehas Rae vallas on

kaasaegne ja sellele on antud kasutusluba, sisse on seatud eelpuhastusseadmed. Hageja kasutab

ebaausalt ära oma monopoolset seisundit, mis on vastuolus hea usu põhimõttega.

19. juunist 2006 kuni 16. aprillini 2007 ei kehtinud õigusnormi, millele hageja saaks rajada oma

nõude, kuna Rae Vallavolikogu 21. märtsi 2006. a määrusega nr 18 kehtestatud Rae valla

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (2006. a eeskiri) järgi pidid ühiskanalisatsiooni

juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused olema esitatud eeskirja lisas 1, mida ei ole

aga avaldatud. Seega ei ole kohalik omavalitsus kehtestanud reoaine piirmäärasid, mille ületamist

saaks kostjale ette heita.

Veelepingu järgi pidi kostja maksma hagejale tasu selle eest, et hageja võtab igal arvestusperioodil

vastu kostja reovee, puhastab selle ja juhib suublasse. Hageja ei ole tõendanud, millal ja milliseid

teenuseid ta kostjale osutas ega tulemuse saavutamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 mõttes. Hageja

pidi perioodiliselt mõõtma ühiskanalisatsiooni juhitava vee reoainesisaldust ja tõendama, et kostja

juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil (st iga kuu) piirmäärasid ületava reoainesisaldusega vett.

Sanktsiooni kohaldamiseks pidi vee-ettevõtja võtma proovi kliendi kontrollkaevust kliendi

juuresolekul ning reoainesisalduse pidi määrama atesteeritud laboratoorium. Ühekordne SG-8

piirväärtuse ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka järgmisel kuul, samuti ei tõenda see vee

puhastamise teenuse osutamist järgnevatel kuudel. Hagejal peab ka konkurentsiseaduse (KonkS) § 18

lg 2 p 1 alusel olema arvestus ja kalkulatsioonid selle kohta, kui palju ülemäärase reostusega vett on

kostjalt igal arvestusperioodil vastu võetud ning millised olid teenuse kulud ja tulud. Vastuolus

viiekordse tariifi kui sanktsiooni olemusega on kostjale kohaldatud sanktsiooni ühe protokolli

(10. märtsi 2005. a protokoll) alusel enam kui aasta jooksul. Hageja ei ole kutsunud kostjat 2006. ja

2007. a proovivõtmistele (v.a detsember). Heitvee protokollid tõendavad, et mõnel kuul on kostja

heitvee reostusnäitajad jäänud alla SG-8 piirmäära.

Hageja ei ole esitanud kalkulatsiooni, s.o arvutuskäiku ega selgitusi selle kohta, mil määral igal

arvestusperioodil vett reostati ja millist kahju tekitas reostus keskkonnale või ühiskanalisatsioonile,

nagu nägi ette 2001. a juhendi p 9. Lepinguline sanktsioon on leppetrahv lepingu rikkumise eest

VÕS § 158 lg 1 järgi. 2001. a juhendi p 9 ei näe ette, et SG-8 piirväärtuse ületamisel võib nõuda

viiekordset selle saastegrupi kohta kehtestatud tariifi, vaid kõigi eelduste täitmisel võib nõuda kuni

viiekordset tariifi. Põhjendatud ei ole, miks nõutakse 1,5-kordse ülereostuse puhul viiekordset

teenuse hinda. Hageja esitas 2007. a mais pahauskselt arveid kanalisatsiooniteenuste eest, mida on

väidetavalt osutatud alates oktoobrist 2006 kuni aprillini 2007. Kooskõlas VÕS § 159 lg-ga 2 kaotab

kahjustatud pool õiguse nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul ei teata, et ta seda nõuab.

Mõistlikuks ajaks leppetrahvi nõude esitamiseks on üks arvestusperiood ehk üks kuu.

Hageja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusel ei ole tõendina tähendust, kuna selles ei kohustatud

kostjat midagi maksma.

Kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, palus kostja jätta vastuolu

tõttu põhiseadusega kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8. Kui kohus

leiab, et 2006. a korra § 4 lg 8 on kooskõlas volitusnormiga, palus kostja tunnistada ka ÜVVKS § 14

lg 31 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2008. a määrusega hagi tagamise avalduse osaliselt ja seadis

hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid kostja kaasomandiosale Tallinna kinnistust nr 198001

(19 954 712 krooni 86 senti) ja Muhu kinnistule nr 98734 (1 941 109 krooni).

4. Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et kostja on tasunud hagejale veelepingu alusel heitvee

ärajuhtimise teenuse eest. Pooled vaidlevad, kas hageja võib kostjalt lisaks põhikohustusele nõuda

SG-8 piirväärtuse ületamise kohta kehtestatud viiekordset ülereostuse tasu.

Kuna hageja nõuab ülereostustasu maksmist iga kuu eest, peab ta tõendama, et kostja juhtis iga kuu

hageja kanalisatsiooni heitvett, mille biokeemiline hapnikutarve (BHT7) ületas SG-8 reostusnäitajate

piirväärtusi (1500 mg/l). Hageja ei ole seda aga tõendanud. Tõendiks saab olla nõuetekohaselt võetud

veeproov. Õige ei ole hageja väide, et kuna iga kuu on võimatu ja ebamõistlik proove võtta, ei

pidanud ta seda tegema, vaid ülereostust võis eeldada. Tasunõude eelduseks on teenuse osutamine.

Hageja ei ole igale arvele lisanud eelneva perioodi veeanalüüsi tulemusi, mistõttu ei ole tähtsust

varasematel analüüsidel. Kostja ei nõustunud arvete ega ülereostustasuga ega ka varasema analüüsi

kasutamisega hilisema perioodi ülereostuse määramisel. Hageja esitatud arvetest nähtub, et

ajavahemiku eest 30. septembrist 2005 kuni 4. maini 2006 esitatud arvete aluseks on heitvee analüüsi

protokoll nr KL2005/V1145K, millega fikseeriti ülenormatiivne reostus (BHT7 oli 3200 mg/l).

Ülejäänud arvetel ei ole heitvee analüüsi protokollile viidatud. Kuni 19. juunini 2006 kehtinud

2001. a juhendi p-st 9, 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 kehtinud 2006. a korra § 4 lg-st 8 ning

14. aprillil 2007 jõustunud 2006. a korra § 4 lg 8 p-dest 1.1-1.5 tulenevalt ei ole vee-ettevõtjal alust

esitada ülereostustasu nõuet, kui lepinguperioodil, s.o kalendrikuus ei ole ülereostust tuvastatud.

Veeleping on kausaalne, sest kostja kohustus on seotud hageja teenuse osutamisega, s.o reovee

vastuvõtmise ja puhastamisega. Arve on hageja ühepoolne nõue makse tegemiseks, kuid arve ei saa

luua kohustusi. Veelepingus ei ole kokku lepitud, et maksekohustus tekib arve esitamisest. Lepingus

ettenähtud sanktsiooni kohaldamiseks tuleb VÕS § 158 lg 1 järgi tuvastada, et kostja rikkus lepingut.

Igal järgneval kuul ei ole võimalik kostjat sama rikkumise eest karistada.

Ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4. Need

sätted käsitlevad nn tavateenuse hinnakujundust kindlaksmääratud saastegruppide piires, kuid

ülereostustasu nõutakse eraldi tavateenusest. See nähtub ka hageja esitatud arvetest. Samuti

sätestavad 2001. a juhendi p 9 ja alates 14. aprillist 2007 kehtiva 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7

ülereostustasu sanktsioonina. Ka nende normide järgi on sanktsiooni kohaldamise eelduseks

igakordne ülereostuse tuvastamine. Kostja esitatud eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et

hageja ei osutanud ajavahemikul 31. märtsist 2005 kuni 3. jaanuarini 2008 kostjale ülereostuse

puhastamise teenust ja hagejal ei olnud selleks tehnilisi võimalusi. Samuti leidis ekspert, et hagejal ei

ole võimalik puhastusprotsessi juhtida, st et heitvesi puhastus loodusliku lahjenemise kaudu. Hageja

ei ole seda arvamust ümber lükanud.

Hageja tellitud uuringutest nähtuvalt ei sisaldanud kostja reovesi pidevalt liiga suurel määral reoainet.

Kuivõrd veeproovide võtmise juures pidi viibima ka kostja esindaja, ei saa 22. aprillil 2008 esitatud

heitvee analüüsidele tugineda. Hageja ei ole tõendanud, et ta kutsus kostjat proovivõtmise juurde,

kuid kostja keeldus sellest.

20. maist 2003 kuni 18. juunini 2006 oli kostja reostus üle normi ainult ühel arvestusperioodil, mille

eest hageja esitas 31. märtsil 2005 arve 493 920 krooni saamiseks. Hageja nõuab selles arves

viiekordset SG-8 tasu. Seega oleks ühekordne SG-8 tasu olnud 98 784 krooni. Muus osas on

ülemäärane reostamine tõendamata. Põhjendamatu on nõuda viiekordset tasu, kui tegelikult ületas

kostja selle kuu reovesi SG-8 piirmäära üksnes 2,1 korda (3200 / 1500 = 2,1). Ühestki õigusaktist ei

tulene, et pretensioonidele vastamata jätmise korral on kostjal kohustus maksta viiekordset tasu.

Kostja on ümber lükanud hageja väite, et kostja ei vastanud pretensioonidele. Viidatud ajavahemikul

kehtinud 2001. a juhendi p 9 järgi oli SG-8 viiekordse tariifi nõudmise eelduseks, et klient on

juhtinud ühiskanalisatsiooni ülemäärast saastet (SG-8 piirmäära ületavat saastekomponenti sisaldavat

vett), sellega kahjustati ühiskanalisatsiooni või saastati ülemäära looduskeskkonda ning vee-ettevõtja

on esitanud kliendile kalkulatsiooni. Ka Tallinna Ringkonnakohus asus 25. juuni 2007. a otsuses

tsiviilasjas nr 2-05-21883 seisukohale, et hageja tasunõue oleks realiseeritav nimetatud eelduste

täitmise korral. Pooled ei vaidle, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära

looduskeskkonda ning ühiskanalisatsioon kahjustus 2005. a märtsis ja sellele järgnevatel

arvestusperioodidel. Hageja ei ole tasunõude eelduseks olevat kalkulatsiooni esitanud. Seega ei ole

ülereostustasu nõue selle ajavahemiku eest kooskõlas 2001. a juhendi p-s 9 sätestatud eeldustega.

Ajavahemiku kohta 19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 ei ole kohtule heitvee analüüsi protokolle

esitatud. Hageja lähtub selle ajavahemiku arvetes põhjendamatult 2005. a märtsi proovi alusel tehtud

analüüsist. Kuna hageja ei ole ülereostust tõendanud, ei või ta nõuda ülereostustasu.

Alates 13. aprillist 2007 on kostja ülemäära reostanud detsembris 2007. Selle arvestusperioodi kohta

esitatud 3. jaanuari 2008. a arves nõuab hageja kostjalt ülereostustasu 244 307 krooni 70 senti.

Hageja 31. märtsil 2008 esitatud heitvee keemilisest analüüsist nr KL2007/V7287 nähtub, et kostja

heitvees mõõdeti BHT7 sisalduseks 1780 mg/l, mis ületab SG-8 piirmäära 1,2-kordselt (1780 / 1500 =

l,2). Kooskõlas 2006. a korra § 4 lg 8 p-ga 1.1 võis hageja nõuda kostjalt üksnes 48 861,54 * 1,5 =

73 292 krooni 31 senti. Eriteadmistega isiku arvamusega on tõendatud, et vaidlusalusel ajavahemikul

ei osutanud hageja kostjale ülemäärase reostuse puhastamise teenust. Kuna kostja rahalise kohustuse

eelduseks on ülereostuse tuvastamine ja puhastamisteenuse osutamine, tuleb jätta rahuldamata ka

hageja nõue 2007. a detsembrikuu eest.

Konkurentsiameti 12. novembri 2008. a otsus ei ole asjas tõendiks, sest see otsus on sama ameti

13. veebruari 2009. a otsusega kehtetuks tunnistatud ja kostja taotluste alusel on algatatud

haldusmenetlus. Pooled ei vaidle, et hageja on Rae vallas oma tegevusalal turu valitsejaks, kelle

tegevust reguleerib ka konkurentsiseadus. Hageja tegevus on vastuolus KonkS § 16 p-ga 1, mis

keelab hagejal kasutada kostja suhtes ebaõiglast äritingimust. Ebaõiglane on tingimus, mille kohaselt

peab kostja maksma ülereostustasu aja eest, mille kohta ei ole ülereostust tuvastatud.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

6. Kostja palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ka ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Põhiliselt on hageja korranud

apellatsioonkaebuses maakohtus esitatud väiteid ja maakohus on neile piisavalt põhjalikult vastanud.

Hageja oli veelepingu p 2 järgi kohustatud osutama kostjale heitvee ärajuhtimise teenust. Pooled ei

vaidle, et kostja on tasunud heitvee ärajuhtimise teenuse eest, st täitnud põhikohustuse. Pooled

vaidlesid maakohtus, kas ja millises ulatuses peab kostja tasuma ülereostustasu. Hagejal oli Rae valla

aktide järgi kuni 19. juunini 2006 õigus rakendada ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise

korral, kui heitvee saastenäitajad ületasid SG-8 näitajaid, kuni viiekordset saastegrupi tariifi. Alates

19. juunist 2006 tuli lähtuda 2006. a eeskirjast, mis asendas 2001. a juhendit, ja hagejal ei olnud

õigust nõuda kuni viiekordset ülereostustasu, vaid ta võis ülereostustasu nõuda vastavalt

koefitsiendile.

Pooled ei vaidle, et nii enne 19. juunit 2006 kui ka sellest ajast kuni 31. detsembrini 2007 kehtinud

kohaliku omavalitsuse aktidega olid sätestatud ülereostustasud, kuid ei olnud reguleeritud ülereostuse

tõendamist, sh proovide võtmise sagedust ega muid ajalisi tingimusi. Pooled ei vaidle ka selle üle, et

hageja ühiskanalisatsiooni juhitud heitvee saastenäitajad muutuvad pidevalt. See tähendab, et üksiku

prooviga ei saa tõendada reostust pikema ajavahemiku kohta. Hageja on 31. märtsist 2005 kuni

30. juunini 2006 esitanud kostjale iga kuu arveid, kui samal ajavahemikul võeti 10. märtsil 2005 üks

proov ja esitati kostja kontrollkaevust võetud üks reovee analüüsi protokoll, mis tõendaks

saastenäitaja piirnormi ületamist. Hageja ei ole selgitanud kostja ühiskanalisatsiooni suunatava

heitvee analüüside läbiviimise perioodilisust. Õige ei ole hageja väide, et ta ei ole kohustatud võtma

regulaarselt kostja kontrollkaevust reovee proove. Piisavaks ei saa pidada ka ajavahemiku kohta

31. juulist 2006 kuni 31. detsembrini 2007 kolme-nelja mõõtmistulemuse esitamist. Pooled ei vaidle,

et hageja on Rae vallas vee-ettevõtja ja turu valitseja, kellel on kohustus ülereostustasu arvestamisel

iga kord tõendada ülereostust. Ülereostustasu arvestamise aluste märkimata jätmine arvel muudab

arvel kajastatu kontrollimatuks ja kahjustab kostjat. Kuna proovide võtmise sagedus ei ole

reguleeritud, ei pea kostja tõendama ülesreostuse olemasolu või puudumist. Kuigi Rae Vallavalitsuse

õigusaktid ei sätestanud proovide võtmise sagedust, ei õigusta see arvel kajastatud ülereostustasu

määramise aluse kontrollimatust. Ülereostustasu on kehtestatud keskkonnakaitse eesmärgil ja selle

nõudmine ei ole põhiseadusvastane. See ei tähenda aga, et hageja ei pea arveid põhjendama ja oma

väiteid tõendama. Kostja ei ole hageja esitatud asjaolusid omaks võtnud ega nendega nõustunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti asjas kohalduvaid kohaliku omavalitsuse

akte ja VÕS § 102. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja pidi reoveeproove võtma iga kuu.

Kostja ei ole proovide võtmise tõttu arveid vaidlustanud ega taotlenud uusi analüüse. Hageja võttis

proove ja tegi analüüse kooskõlas aktidega, kostjal oli alati võimalus osaleda proovide võtmisel.

Kostja väide, et ta on arvetele vastu vaielnud, on ümber lükatud tema enda käitumisega.

Ringkonnakohus jaotas valesti poolte tõendamiskoormuse. Kohaliku omavalitsuse õigusaktides

kehtestatud reovee proovide võtmise kord ei ole ebaõiglane ega ebamõistlik, ringkonnakohus ei ole

leidnud, et need õigusaktid on vastuolus põhiseadusega. Kostjal oli kooskõlas VÕS §-ga 102

kohustus teatada, et ta ei ole rahul ülereostuse tuvastamisega või nõuab täiendavaid proove.

Teatamiskohustuse täitmata jätmisest tulenevat riski kannab kostja, mitte hageja.

Ringkonnakohus jättis need hageja väited tähelepanuta, mistõttu on otsus motiveerimata. Lisaks on

ringkonnakohtu järeldused vastuolulised. Tuvastades, et hageja on üksikuid reoveeproove võtnud,

jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata ka nende kuude eest esitatud nõude.

Ringkonnakohus keeldus ebaõigesti ja põhjendamatult hageja tõendi vastuvõtmisest.

Ringkonnakohus rikkus ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 20 lg-t 1, sest ei teavitanud

pooli kohtukoosseisu vahetumisest, ei nimetanud kohtukoosseisu vahetumise põhjust ega alustanud

asja arutamist algusest peale.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja leiab, et ringkonnakohus jaotas õigesti poolte tõendamiskoormuse. Kuna hageja kordas

apellatsioonkaebuses hagiavalduses esile toodut, millele maakohus oli vastanud, ei pidanud

ringkonnakohus maakohtu põhjendusi kordama. Kui Riigikohus leiab, et normid, millele hageja

tugineb, on asjassepuutuvad, taotleb kostja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamist.

Hageja ei ole esitanud kooskõlas TsMS §-ga 333 vastuväidet TsMS § 20 lg 1 rikkumise kohta.

Kohtukoosseisu vahetumine on nähtav istungiprotokollidest, eesistuja ei vahetunud ning

ringkonnakohtu viimasel istungil arutati asja algusest peale. Hageja ei ole põhjendanud, kuidas tõi

kohtukoosseisu vahetumine kaasa ebaõige otsuse tegemise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 alusel tühistada ja asi saata

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Esmalt käsitleb kolleegium lühidalt hageja nõuet ja vaidluse eset (I), seejärel ühisveevärgi ja -

kanalisatsiooni (ÜVK) teenuse osutamise õiguslikke aluseid üldiselt (II). Edasi analüüsib kolleegium

kostjale osutatava teenuse iseloomu ja poolte põhilisi kohustusi (III), kanalisatsiooni juhitavale

reoveele esitatavaid nõudeid (IV), reovee ärajuhtimise teenuse eest arvestatava tasu ja ülereostustasu

regulatsiooni (V) ning ülereostustasu (ja viivise) nõudmise põhjendatust ja tõendamiskoormuse

jaotust (VI). Seejärel käsitleb kolleegium ülereostustasu olemust ja kostja väiteid regulatsiooni

põhiseadusvastasuse kohta (VII), samuti hageja väiteid ringkonnakohtu koosseisu ebaseadusliku

asendamise kohta (VIII) ning lõpetuseks teeb menetluslikud otsustused (IX).

I

12. Hageja nõuab kostjalt veelepingust (täpsemalt sellele kohalduvast avalik-õiguslikust

regulatsioonist) tuleneva rahalise kohustuse täitmist ja viivist veelepingu alusel.

13. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

20. mail 2003 sõlmisid pooled veelepingu, mille järgi osutab hageja kostjale mh heitvee (reovee)

ärajuhtimise teenust;

hageja on kostjale esitanud maksmiseks arveid, mille kostja on heitvee (reovee) ärajuhtimise osas ka

tasunud, v.a nn ülereostustasu osas;

kostja esindaja osavõtul võetud 10. märtsi 2005. a heitvee (reovee) proovi (II kd, tl 19-20) järgi oli

kostja heitvees (reovees) BHT7 tase 3200 mg/l ja 13. detsembri 2007. a heitvee (reovee) proovi

(II kd, tl 21-22) järgi 1780 mg/l;

muude heitveeproovide (reoveeproovide) võtmise juures 2006. ja 2007. a-l kostja esindajat ei olnud

ning kostja ei ole taotlenud hagejalt heitveeproovide (reoveeproovide) võtmist.

14. Hageja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised:

hagejal on õigus nõuda ülereostustasu maksmist kostjalt ÜVVKS-i ja selle alusel kehtestatud Rae

valla aktide kohaselt;

hageja osutab kostjale reovee ärajuhtimise, mitte puhastamise teenust ega pea tõendama, mida ta

ülereostustasuna saadud rahaga teeb;

ette ei ole nähtud, et reostuse kontrollproove tuleb võtta iga kuu (see oleks ka ebamõistlik), vaid

hageja võib tugineda üks kord tehtud proovile, kuni järgmise prooviga ei ole seda ümber lükatud,

kusjuures uut proovi pidanuks taotlema kostja;

reostust näitavad ka kostja osaluseta 2005-2007 võetud muud kontrollproovid.

15. Kostja põhilised seisukohad on menetluses olnud järgmised:

hageja ei ole osutanud kostjale reovee puhastamise teenust ega tõendanud kahju, mis tekitati

keskkonnale või ühiskanalisatsioonile väidetava ülereostusega;

hageja ei ole tõendanud, et kostja juhtis kanalisatsiooni igal arvestusperioodil piirmäära ületava

reoainesisaldusega vett, kuna hageja ei ole nõuetekohaselt (kostja esindaja juuresolekul) iga kuu vee

reoainesisaldust mõõtnud ja ühekordne SG-8 piirmäära ületamine ei tähenda, et saasteastet ületati ka

järgmisel kuul;

19. juunist 2006 kuni 13. aprillini 2007 ei olnud kohalik omavalitsus kehtivalt kehtestanud saaste

piirväärtusi, mida kostja oleks saanud ületada;

nõude eelduste täitmisel võis hageja nõuda kuni viiekordset saasteastme kohta kehtestatud tariifi,

mitte viiekordset tariifi;

kui kohus siiski leiab, et tsiviilõiguslikult on hageja nõue põhjendatud, tuleb vastuolu tõttu

põhiseadusega jätta kohaldamata 2001. a juhendi p-d 9 ja 11 ning 2006. a korra § 4 lg 8 või

ÜVVKS § 14 lg 31.

16. Kohtute põhilised seisukohad hagi rahuldamata jätmisel olid järgmised:

hagejal oli põhimõtteliselt õigus nõuda ülereostustasu, nõudmine ei ole põhiseadusvastane;

hageja ei ole tõendanud, et ta osutas kostjale ülereostuse puhastamise teenust, ega seda, et kostja

saastas looduskeskkonda ülemäära ja ühiskanalisatsioon kahjustus;

hageja oleks pidanud iga makseperioodi (kuu) kohta analüüsidega tõendama, et kostja juhtis

kanalisatsioonisüsteemi ülemäärast reostust;

ülereostustasu nõudele ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ega 2006. a eeskirja § 6 lg 4;

põhjendamatu on nõuda viiekordset ülereostustasu, kui tegelikult ületas kostja reovesi SG-8

piirmäära vähem;

hageja on Rae vallas oma tegevusalal turu valitsejaks, kelle tegevus on vastuolus KonkS § 16 p-ga 1.

17. Eelneva põhjal ja hageja kassatsioonkaebusest lähtudes tuleb kassatsioonimenetluses vastata

eelkõige järgmistele põhiküsimustele:

kas hageja osutas kostjale heitvee (reovee) ärajuhtimise teenust või ka puhastamise teenust;

mis on ülereostustasu mõte ja eesmärk, kas hagejal oli õigus seda kostjalt nõuda ja kas ülereostustasu

suurus pidi olema seotud mingite kulutuste või keskkonnakahjuga;

kuidas jaotub poolte vahel ülereostuse tõendamise koormus.

II

18. Kuna vaidlusalusel ajal 2005. a märtsist kuni 2007. a detsembrini on ÜVK teenusega seotud akte

korduvalt muudetud, tuleb esmalt käsitleda eri ajal kehtinud akte.

Kolleegium täpsustab seejuures selguse huvides, et eri aegadel kehtinud aktides ja veelepingus on

kasutusel nii terminid "heitvesi" kui ka "reovesi". Kui ÜVVKS-i tekstis kasutatakse seaduse enne

10. juulit 2005 kehtinud redaktsioonis üldiselt terminit "heitvesi", siis alates viidatud ajast kasutatakse

seal läbivalt terminit "reovesi". Mõisteid on eristatud veeseaduses (VeeS), kus § 2 p 2 järgi

mõistetakse heitveena kasutusel olnud ja loodusesse (suublasse) juhitavat vett. Sama seaduse § 2 p 8

järgi mõistetakse reoveena üle kahjutuspiiri rikutud ja puhastamist vajavat vett. Kolleegium kasutab

otsuses kanalisatsiooni ja hageja osutatava teenuse tähenduses terminit "reovesi" sõltuvalt kontekstist

paralleelselt terminiga "heitvesi", kuna praeguse asja lahendamisel ei ole nende eristamisel olulist

tähtsust.

19. Kõige üldisemalt reguleeritakse ÜVK-ga seostuvat ÜVVKS-is. Selles on omakorda mitu

delegatsiooninormi oluliste küsimuste reguleerimiseks seadusest alamalseisvate aktidega.

20. ÜVVKS § 10 lg 1 järgi peab vee-ettevõtja tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja

korrashoiu ÜVK kasutamise eeskirja kohaselt. Ühisveevärgist vee võtmise ja reovee (heitvee)

ühiskanalisatsiooni juhtimise aluseks olev leping sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg 4 järgi kohaliku

omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskirja alusel.

21. Enne 1. aprilli 2006 reguleeris Rae vallas ÜVK kasutamist Rae Vallavolikogu 6. juuli 1999. a

määrusega nr 79 kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri (1999. a eeskiri). Selle eeskirja p 11.6 järgi

kehtestab ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused konkreetsetele reostustele

ning proovide võtmise sageduse ja korra vee-ettevõtja kooskõlastatult Rae Vallavalitsusega.

Sellele sättele viidates kooskõlastas Rae Vallavalitsus 6. veebruari 2001. a korraldusega nr 164 hageja

ühiskanalisatsiooni juhitud heitvete proovide võtmise ja saastegrupi määramise juhendi (2001. a

juhend).

22. Alates 1. aprillist 2006 reguleerib Rae vallas ÜVK kasutamist Rae Vallavolikogu 21. märtsi

2006. a määrusega nr 18 kehtestud Rae valla ÜVK kasutamise eeskiri (2006. a eeskiri). Lisaks

kinnitas Rae Vallavolikogu 11. aprilli 2006. a määrusega nr 19 (määrus nr 19), mis jõustus 15. aprillil

2006, Rae valla ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ja

saastegruppidesse jaotuse. Selle määruse §-ga 2 tunnistati kehtetuks 2001. a juhend.

23. Kolleegium märgib, et 2006. a eeskirja § 5 lg 2 algse redaktsiooni järgi on ühiskanalisatsiooni

juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused esitatud eeskirja lisas 1. Rae Vallavolikogu

10. aprilli 2007. a määrusega nr 51 (jõustus 14. aprillil 2007) muudeti see lõige ja sõnastati

järgmiselt: "Ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ja

saastegruppidesse jaotus on kinnitatud Rae Vallavolikogu 11. aprilli 2006 määrusega nr 19." Seega

kehtestati ÜVVKS § 8 lg 4 teise lause (alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva redaktsiooni) p 2 järgi ÜVK

kasutamise eeskirjas sisalduv regulatsioon eraldi määrusena ja 2006. a eeskirjas viidati algselt

ekslikult määruse lisale.

Kolleegiumi arvates ei tähenda öeldu siiski, et määrus nr 19 ei kehtinud enne 14. aprilli 2007, nagu

on väitnud sisuliselt kostja. Samas oli 1. aprillist 2006 (kui tunnistati kehtetuks 2001. a juhendi

aluseks olev 1999. a eeskiri (sh selle p 11.6)) 14. aprillini 2006 (15. aprillil 2006 jõustus 2001. a

juhendi kehtetuks tunnistanud määrus nr 19) teatud õiguslik vaakum, kui juhendi õiguslik alus oli

kehtetuks tunnistatud ja uus määrus ei olnud veel jõustunud. Kuna juhend on hinnatav hageja

tüüptingimustena (vt otsuse p 26), ei ole siiski välistatud, et sellele sai ka sel ajavahemikul tugineda

(vt ka otsuse p 46). Asja uuel läbivaatamisel tuleb see selgeks teha.

24. ÜVVKS § 14 lg 2 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni) esimese lause järgi kinnitab

teenuse hinna reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ja teise lause järgi kehtestab hinna

valla- või linnavalitsus. ÜVVKS § 14 lg 2 (alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. oktoobrini 2010

kehtinud redaktsioonis) esimese lause järgi kinnitab teenuse hinna reguleerimise korra samuti

kohaliku omavalitsuse volikogu, kuid sama lõike teise lause järgi kehtestab hinna nimetatud korra

järgi kohaliku omavalitsuse volikogu või valla- või linnavalitsus määrusega. 1. jaanuarist 2006 kuni

31. oktoobrini 2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võib teenuse hinna reguleerimise korraga

kehtestada ülenormatiivse reostuse tasu ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reoainesisalduse ja

keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest

ärajuhitavas reo- ja sademevees.

Rae Vallavolikogu kehtestas 26. augusti 1999. a määrusega nr 83 Rae valla veevarustuse ja heitvee

ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (1999. a kord), mis kehtis kuni 24. märtsini 2006.

21. märtsi 2006. a määrusega nr 15 kehtestas Rae Vallavolikogu uue Rae valla veevarustuse ja reovee

ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra (2006. a kord), mis jõustus 25. märtsil 2006, millega

tunnistati mh kehtetuks 1999. a kord. 2006. a korda, eelkõige selle § 4, muutis Rae Vallavolikogu

omakorda 10. aprilli 2007. a määrusega nr 50 (jõustus 14. aprillil 2007).

25. Lisaks kehtestatakse ÜVVKS § 10 lg 2 järgi nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete

kohta keskkonnaministri määrusega. Keskkonnaminister kehtestas need nõuded 16. oktoobri 2003. a

määrusega nr 75.

26. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et 2001. a juhendi p-de 9 ja 11 kohta on võimalik alustada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

Juhend ei ole õigusakt, mille põhiseadusele vastavust oleks võimalik kontrollida põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse § 2 p 1 järgi. Juhendit saab pidada hageja taotlusel antud valla

kooskõlastuseks hageja teenuse osutamise (lepingu) üldtingimustele, millel ei ole õigustloova akti

iseloomu. Vallavalitsuse korraldust kui haldusakti saanuks vaidlustada halduskohtus, samuti on

võimalik seda hinnata tsiviilasja lahendamisel, st ka praeguse menetluse raames (vt ka nt Riigikohtu

13. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33), mh tüüptingimuste kohta kehtiva

regulatsiooni (st VÕS §-de 42 ja 44) alusel.

Sarnaselt on Riigikohus leidnud 22. novembri 2010. a määruses põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-6-10, kus keelduti põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras lahendamast

õiguskantsleri taotlust tunnistada kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 30. juuni 2009. a määruse nr 75

"Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni põhitegevuspiirkonna veevarustuse ja reovee ärajuhtimise

teenuse hinnad" § 1. Riigikohtu arvates oli tegemist nn üldkorraldusega haldusmenetluse

seaduse § 51 lg 2 mõttes (vt viidatud Riigikohtu määruse p-d 56-64).

27. Kolleegium märgib, et asja lahendamisel ei ole tähendust Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni

2007. a otsuses (tsiviilasi nr 2-05-21883) märgitul, kuna selles menetluses ei lahendatud

ülereostustasu maksmise nõuet, millega võinuks kaasneda otsuse siduvus TsMS § 457 lg 1 mõttes.

Seega ei ole kolleegiumile ka siduvad selle otsuse põhjendavas osas võetud seisukohad 2001. a

juhendi p 9 kohaldamise kohta.

28. Kolleegium ei välista samas nii 2006. a korra § 4 lg 8 kui ka ÜVVKS § 14 lg 31

põhiseaduslikkuse järelevalve korras kontrollimise vajalikkust asja uuel läbivaatamisel, kui selgub, et

kostja peab veelepingu ja aktide alusel ülereostustasu maksma, eelkõige tulenevalt ülereostustasu

sanktsioonilisest iseloomust (vt otsuse VII osa).

III

29. Hageja haldab Rae vallas ühisveevärki ning osutab kostjale veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise

(kanalisatsiooni) teenust, ning pooled ei vaidle selle üle, et hageja vastab vee-ettevõtja tunnustele

ÜVVKS § 7 mõttes.

30. Juba 20. mai 2003. a veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse müügi lepingu (veeleping)

pealkiri viitab sellele, et lepingu alusel osutatakse kostjale mh reovee (heitvee) ärajuhtimise teenust.

Ka veelepingu p 2 järgi osutab hageja kostjale heitvee ärajuhtimise teenust. Lepingus ei ole juttu, et

hageja osutaks kostjale mh reovee puhastamise teenust.

31. Vee-ettevõtja kohustused reovee (heitvee) osas on ÜVVKS § 7 lg 1 eri redaktsioonides

defineeritud märkimisväärselt erinevalt. Sätte enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsiooni järgi tagab

vee-ettevõtja mh ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ja puhastamise. Sama sätte alates

1. jaanuarist 2006 kehtiva redaktsiooni järgi korraldab vee-ettevõtja kliendi kinnistu kanalisatsioonist

reovee ärajuhtimist. Sama sätte alates 1. novembrist 2010 kehtiva redaktsiooni järgi (mis praeguses

asjas küll ei kohaldu) on vee-ettevõtja tegevust defineeritud mh kliendi kinnistu kanalisatsioonist

reovee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamisena.

32. ÜVVKS-ist ei ole siiski võimalik järeldada, et § 7 lg 1 redaktsioonide erinevuse tõttu tuleb vee-

ettevõtja kohustusi kliendi ees käsitada erinevalt. ÜVVKS § 7 lg-ga 1 seotud sätteid koos sellega ei

muudetud. Reovee (heitvee) puhastamist ei näe osana ÜVK süsteemist ette ÜVVKS § 2 lg 1 (nii enne

1. jaanuari 2006 kehtinud kui ka kehtivas redaktsioonis). Kliendile lepingu alusel osutatava reoveega

(heitveega) seotud teenusena näevad ÜVVKS § 8 lg 3 ja ÜVVKS § 13 samuti ette üksnes reovee

(heitvee) ärajuhtimise teenuse. ÜVVKS § 8 lg 2 järgi on kliendil ÜVK-ga kaetud alal õigus saada

ühisveevärgist vett ning juhtida ühiskanalisatsiooni reovett (heitvett). Ka ÜVVKS § 14 lg 1 (enne

1. novembrit 2010 kehtinud redaktsioonis) ei näinud ette, et vee-ettevõtja võetav tasu hõlmab ka tasu

reovee (heitvee) puhastamise eest (küll võib sellist tasu arvestada ÜVVKS § 14 lg 1 kehtiva

redaktsiooni järgi).

33. Kolleegiumi arvates on vee-ettevõtja reoveega seotud kohustused kliendi suhtes piiratud reovee

ärajuhtimisega.

Reovee puhastamine on küll samuti vee-ettevõtja kohustus, kuid seda eelkõige teiste õigusaktide

(eriti veeseaduse) järgi, st see on tema avalikõiguslik kohustus. Just vee-ettevõtja on kohustatud

soetama endale vee erikasutusloa (vt VeeS § 8) ja maksma veekogu reostamisel keskkonnatasuna

saastetasu (vt keskkonnatasude seaduse (KeTS) §-d 3, 5 ja 17). Ka ei kaasne kliendile reovee

kanalisatsiooni juhtimisest (avalikest nõuetest kinnipidamisel) üldiselt keskkonnaalaseid reovee

puhastamise kohustusi, st talle ei teki lisakohustusi, kui vee-ettevõtja ei puhasta tema reovett, küll aga

kannab vastutust vee-ettevõtja.

34. Hageja ja kostja veeleping on kolleegiumi arvates eelneva põhjal töövõtulepingu tingimustele

vastav leping VÕS § 635 lg 1 mõttes, kus hageja (töövõtja) kohustus varustama kostjat (tellijat)

veega ja ära juhtima kostja reovett, kostja kohustus aga selle eest maksma tasu. Vähemalt

vaidlusalusel perioodil ei olnud reovee puhastamine hageja vastastikuseks kohustuseks kostja suhtes,

st kostja pidi hagejale maksma üksnes reovee ärajuhtimise eest.

Seega on põhjendamatu maakohtu seisukoht, mida ringkonnakohus ei ole muutnud (jättes hageja

apellatsioonkaebuste väidetele põhjendamatult ka vastamata), et hageja pidanuks tõendama, et ta

osutas kostjale reovee puhastamise teenust.

IV

35. Kostjal ei ole õigust juhtida hageja kanalisatsiooni reoveena (heitveena) ükskõik millise

koostisega vett ükskõik millises koguses.

36. Enne 1. jaanuari 2006 ei olnud ÜVVKS-is reoveele nõuete kehtestamist täpsemalt reguleeritud.

Küll aga sätestas ÜVVKS § 8 lg 4 teine lause (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis), et

kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri pidi sisaldama mh kliendi heitvee

ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi (p 1) ja heitvee ärajuhtimise mõõtmise korda (p 2).

Lisaks (nagu juba märgitud otsuse p-s 25) on keskkonnaminister 16. oktoobri 2003. a määrusega

nr 75 kehtestanud ÜVVKS § 10 lg 2 alusel nõuded ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete

kohta.

37. Kostja võis 1999. a eeskirja p 11.1 järgi juhtida ühiskanalisatsiooni ainult sellist heitvett (reovett),

mis ei häiri ühiskanalisatsiooni ehitiste ja seadmete töörežiimi, ei kahjusta ehitisi ja seadmeid ning on

ühispuhastusseadmetes puhastatav. Eeskirja p 11.4 esimese lause järgi oli keelatud juhtida

ühiskanalisatsiooni reostust, mille kohta ei ole kanalisatsioonivõrgule kinnitatud piirväärtust või mille

kohta ei ole klient saanud vee-ettevõtjalt vastuvõtutingimusi. Kui kliendi heitvesi (reovesi) ei

vastanud ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee (reovee) nõuetele, tuli kliendil heitvesi (reovesi) 1999. a

eeskirja p 11.7 esimese lause järgi enne ühiskanalisatsiooni juhtimist lokaalsetes puhastusseadmetes

puhastada nõutava tasemeni. Eeskirja p 11.6 järgi kehtestab vee-ettevõtja kooskõlas Rae

Vallavalitsusega ühiskanalisatsiooni juhitava heitvee reostusnäitajate piirväärtused konkreetsetele

reostustele ning proovide võtmise sageduse ja korra, lähtudes ehitiste ja seadmete kaitsest ja

väljalasketingimuste tagamisest suublas.

2001. a juhendi p 3 järgi grupeeritakse kliendid saastegruppidesse (8 gruppi) vastavalt heitvee

reostusnäitajatele. Juhendi lisas oleva tabeli järgi on SG-8 maksimaalne BHT7 määr 1500 mg/l.

38. Alates 1. jaanuarist 2006 täpsustati ÜVVKS § 8 lg 4 teises lauses sisalduvat delegatsiooninormi,

mille järgi peab ÜVK kasutamise eeskiri sisaldama mh ühiskanalisatsiooni juhitava reovee

reostusnäitajate piirväärtusi arvestusega, et ühiskanalisatsioonist väljuv reovesi vastaks veeseaduse

alusel kehtestatud nõuetele ning ühiskanalisatsiooni juhitav reovesi ei kahjustaks ühiskanalisatsiooni

toimimist (p 2), samuti reoainesisalduse kontrollimise korda (p 3). Lisaks on vee-ettevõtja alates

1. jaanuarist 2006 kehtiva ÜVVKS § 8 lg 6 järgi kohustatud kliendilt vastu võtma üksnes reovett,

mille reoainete kontsentratsioonid ei ületa ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi, ning

reovett, milles sisalduvate reoainete piirväärtused ei ole nimetatud eeskirjaga kehtestatud, kuid mis ei

kahjusta ÜVK-i ega põhjusta puhastusprotsessi häireid.

39. 2006. a eeskirja § 5 lg 1 järgi on ühiskanalisatsiooni lubatud juhtida reovett, mille reoainete

kontsentratsioonid ei ületa eeskirjaga kehtestatud piirväärtusi ja ohtlike ainete kontsentratsioonid ei

ületa keskkonnaministri määrusega kehtestatud piirväärtusi, ning reovett, milles sisalduvate reoainete

või ohtlike ainete piirväärtused ei ole eeskirja või keskkonnaministri määrusega kehtestatud, kuid mis

ei kahjusta ÜVK-i ega põhjusta puhastusprotsessi häireid. Kui klient soovib juhtida kanalisatsiooni

reoaineid, mis ületavad kehtestatud piirväärtust või mille kohta ei ole eeskirjas või keskkonnaministri

määruses piirväärtust kehtestatud, võib seda eeskirja § 5 lg 3 esimese lause järgi teha üksnes

vallavalitsuse väljastatud vastuvõtutingimuste kohaselt, millega mh kehtestatakse nende reoainete

piirväärtused. Eeskirja § 5 lg-s 4 on sätestatud, millise sisaldusega reovett on keelatud

ühiskanalisatsiooni juhtida. Kui kliendi reovesi ei vasta ühiskanalisatsiooni juhitava reovee nõuetele,

tuleb kliendil reovesi eeskirja § 5 lg 7 esimese lause järgi enne ühiskanalisatsiooni juhtimist

lokaalsetes puhastusseadmetes puhastada nõutava tasemeni.

40. 2001. a juhendi asendas 15. aprillil 2006 (vt ka otsuse p 23) määrus nr 19, mis kehtestas

ühiskanalisatsiooni juhitava reo- ja sademevee reostusnäitajate piirväärtused ning reo- ja sademevee

jaotuse saastegruppidesse olenevalt reostusnäitajatest. Ka selles määruses sisalduva tabeli järgi on

SG-8 maksimaalne BHT7 määr 1500 mg/l.

V

41. Üldjuhul lepivad isikud eraõiguslikes lepingutes kokku nii teenuse kui ka selle osutamise hinna.

Erandiks on olulises osas nn kommunaalteenused, kus teenuse osutaja (nt monopoolse seisundi tõttu)

lepingu sõlmimise kohustust ja hinnakujundust reguleeritakse õigusaktidega üldistes huvides

täpsemalt või kehtestatakse talle piirhinnad või konkreetsed hinnad.

Nii on ka ÜVK teenuse valdkonnas kehtestatud hinnakujunduslikud reeglid. Seejuures kehtis

vaidlusalusel ajal (2005. a märtsist 2007. a detsembrini) mitu erinevat regulatsiooni.

42. ÜVVKS § 14 lg 1 (enne 1. novembrit 2010 kehtinud redaktsioonis) järgi moodustub veevarustuse

ja reovee (heitvee) ärajuhtimise teenuse hind abonenttasust, tasust võetud vee eest ja heitvee

ärajuhtimise tasust. Kolleegium märgib, et ÜVVKS § 14 lg 1 kehtiva redaktsiooni järgi on ette

nähtud ka tasu reovee puhastamise eest.

ÜVVKS § 14 lg 3 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) järgi kujundatakse teenuse hind

selliselt, et vee-ettevõtjal oleks tagatud tootmiskulude katmine, kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmine,

keskkonnakaitse tingimuste täitmine ja põhjendatud tulukus. Sätte 1. jaanuarist 2006 kuni

31. oktoobrini 2010 kehtinud redaktsioonis lisandus loetellu p-na 5 ka ÜVK arendamine n-ö vanades

piirkondades. Kuigi detailsemana, on varasema regulatsiooniga sarnane ka ÜVVKS-i kehtiv § 14

lg 2. ÜVVKS § 14 lg 4 järgi ei tohi teenuse hind erinevaid kliente või nende gruppe diskrimineerida.

43. Lisaks hinnapiirangutele on seaduses ette nähtud, et hinda ei kehtesta mitte vee-ettevõtja, vaid

seda teeb avalik võim.

Nii kinnitab ÜVVKS § 14 lg 2 (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) esimese lause järgi

teenuse hinna reguleerimise korra kohaliku omavalitsuse volikogu ja teise lause järgi kehtestab hinna

valla- või linnavalitsus. ÜVVKS § 14 lg 2 (1. jaanuarist 2006 kuni 31. oktoobrini 2010 kehtinud

redaktsioonis) esimese lause järgi kinnitab teenuse hinna reguleerimise korra samuti kohaliku

omavalitsuse volikogu, kuid hinna kehtestab sama lõike teise lause järgi volikogu või valla- või

linnavalitsus määrusega.

Kolleegium märgib, et ÜVVKS-i alates 1. novembrist 2010 kehtivate §-de 141 ja 142 järgi on

varasema § 14 lg 2 asemel ette nähtud veelgi detailsem hinna kehtestamise regulatsioon ning hind

tuleb (suurematel reoveekogumisaladel) kooskõlastada Konkurentsiametiga või (väiksematel

reoveekogumisaladel) kohaliku omavalitsusega. Samuti on hinda detailsemalt reguleeritud ÜVVKS-i

kehtivas §-s 14.

44. Rae vallas reguleeris kuni 24. märtsini 2006 veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna

kehtestamist 1999. a kord. Selle korra p 2 järgi kehtestab veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse

hinna Rae Vallavalitsus kooskõlas vallavolikogu komisjonidega veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise

teenust osutava ettevõtja esitatud kirjaliku taotluse alusel. Sarnane regulatsioon tulenes ka 1999. a

eeskirja p-dest 16.1-16.4. 25. märtsist 2006 reguleerib sama valdkonda 2006. a kord, mille § 3 lg 1 on

sisult sama varasema regulatsiooniga.

45. Enne 1. jaanuari 2006 ei olnud ÜVVKS-is viidet ülereostuse eest arvestatavale tasule.

1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31 järgi võis aga teenuse

hinna reguleerimise korraga kehtestada ka ülenormatiivse reostuse tasu ÜVK kasutamise eeskirjaga

kehtestatud reoainesisalduse ja keskkonnaministri määrusega kehtestatud ohtlike ainete sisalduse

piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reo- ja sademevees. Alates 1. novembrist 2010 sisaldub

sarnane regulatsioon ÜVVKS § 14 lg-s 3.

46. Nn ülenormatiivse reostuse tasu (ülereostustasu) oli Rae vallas 14. aprillini 2006 reguleeritud

2001. a juhendiga (vt ka otsuse p 23). Paralleelselt jõustus aga 25. märtsil 2006 omakorda 2006. a

kord, mis reguleeris samuti ülereostustasu. Seega kehtis ajavahemikul 25. märtsist kuni 14. aprillini

2006 paralleelregulatsioon. Tulenevalt ÜVVKS § 14 lg-st 31 tuleb seejuures lähtuda 2006. a korras

sätestatust.

47. Vee-ettevõtjal oli 2001. a juhendi p 9 järgi ülemäärase saaste ühiskanalisatsiooni juhtimise korral

(kui heitvee saastenäitajad ületavad SG-8 näitajaid), mille tagajärjel kahjustati ühiskanalisatsiooni

rajatisi või saastati ülemäära looduskeskkonda, õigus katkestada kliendi veega varustamine, sulgeda

kanalisatsioon või rakendada kuni viiekordset SG-8 tariifi koos kõigi ülemäärase saaste

likvideerimiseks tehtud kahjude hüvitamisega kalkulatsiooni alusel.

48. 2006. a korra § 4 lg 1 järgi tasub klient ÜVK kasutamise eeskirjaga kehtestatud reostusnäitajate

sisalduse piirväärtusi ületava reostuse eest ärajuhitavas reovees lisaks reovee ärajuhtimise teenuse

hinnale mh ülenormatiivse reostuse tasu, mis arvutatakse selle järgi, millisesse korra lisas 1 sätestatud

saastegruppi kliendi kanaliseeritav reovesi kuulub (p 1). Korra § 4 lg-s 7 on saastegruppide suhtes

kehtivad ülenormatiivse reostuse tasu määrad, kusjuures SG-8 ülenormatiivse reostuse tasu on

21,36 krooni/m3 (käibemaksuga 25,20 krooni/m3). Korra § 4 lg 8 p 1 järgi on vee-ettevõtjal õigus

nõuda kliendilt viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui klient juhib

kanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud piirväärtust.

49. Rae Vallavolikogu muutis 10. aprilli 2007. a määrusega nr 50 (jõustus 14. aprillil 2007) omakorda

2006. a korda, eelkõige selle § 4.

2006. a korra § 4 lg 7 sõnastati selliselt, et ülereostuse korral kujuneb reovee ärajuhtimise teenuse

hind reovee ärajuhtimise teenuse hinna korrutamisel ülenormatiivse reostuse puhastamise

koefitsiendiga. Samas nähti ette koefitsiendid saastegruppide kohta, kusjuures SG-8 puhul oli see

koefitsient 4,0. Korra § 4 lg 8 p 1 sõnastati aga ülenormatiivse reostuse tasu nõudmise osas selliselt,

et vee-ettevõtja võib nõuda kliendilt kuni viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülenormatiivse reostuse

tasu, kui klient juhib ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad vähemalt ühte SG-8-le kehtestatud

piirväärtust konkreetsete koefitsientide järgi. Korra § 4 lg 8 p 1.7 järgi nähti aga ette, et kui

kalendriaasta jooksul SG-8 piirväärtuse esmakordsel ületamisel võib vee-ettevõtja loobuda

sanktsiooni rakendamisest või kohaldada sanktsiooni osaliselt, siis igal järgneval ületamisel ei ole

vee-ettevõtjal õigust sanktsiooni rakendamata jätta ega rakendada seda vaid osaliselt.

50. Eelnevast saab järeldada, et vähemalt formaalselt oli hagejal õigus ettenähtud reostusnorme

ületava reovee kanalisatsiooni juhtimisel nõuda kliendilt ülereostustasu kogu vaidlusaluse

ajavahemiku eest (2005-2007) esmalt hageja tüüptingimuste (2001. a juhendi), seejärel aga 2006. a

korra alusel.

Ülereostustasu olemust ja põhiseaduspärasust käsitleb kolleegium täiendavalt otsuse VII osas.

VI

51. Hageja nõuab kostjalt 31. märtsist 2005 kuni 3. jaanuarini 2008 esitatud ja osaliselt tasumata

jäetud arvetes kajastatud ülereostustasu maksmist.

52. Nõude esmaseks aluseks saab olla veeleping, mille p 10 järgi on heitvee (reovee) ärajuhtimise

hind lepingu sõlmimisel 15 krooni/m3 (käibemaksuta). Lepingu p 11 esimese lause järgi kehtestab

teenuse hinna Rae Vallavalitsus ja avalikustab selle kolm kuud enne muutumist ÜVK eeskirja p-

de 16.3 ja 16.4 kohaselt. Lepingu p 11 teise lause järgi ei vormistata hinna muutumist lepingu

muudatusena. Veelepingu p 5 järgi lähtutakse teenuse osutamisel ÜVVKS-ist ning Rae valla ÜVK

kasutamise eeskirjast.

Selle põhjal on pooled algselt kokku leppinud konkreetse teenuse hinna, kuid jätnud hinna avatuks ja

Rae Vallavalitsusele õiguse seda muuta. Seega on hinnatingimused jäetud veelepingus osaliselt

lahtiseks ja kolmanda isiku (Rae vald) määrata VÕS § 26 lg 1 mõttes. Ülereostustasule kui tasule või

ka sanktsioonile veelepingus lepingus samas viidatud ei ole. Kuna eelnevast (vt otsuse V osa) nähtus,

et ülereostustasu nõudmise õigus on hagejal nii õigusaktide kui ka 2001. a juhendi alusel, ei ole sel

siiski ka tähtsust, kuna veelepingus ei ole välistatud ülereostustasu maksmise nõuet. Kuigi

veelepingus viidatakse Rae valla 1999. a eeskirja sätetele, ei tähenda see, et teenuse hinna ja ka

ülereostustasu nõudmisel ei saa arvestada 2006. a eeskirja, kuna vaidlusalusel ajal muutusid lepingule

kohaldatavad õigusaktid.

53. Vaidlusalune BHT7 reostusnäitaja võis SG-8 kuuluva kliendi reovees olla maksimaalselt

1500 mg/l nii 2001. a juhendi kui ka määruse nr 19 järgi, st kogu vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a

märts kuni 2007. a detsember) vältel (vt otsuse p-d 37, 40). Hageja on ülereostustasu arvestamisel

olnud seisukohal, et BHT7 reostusnäitaja on kostja reovees ületanud SG-8 maksimaalset näitajat

1500 mg/l kogu vaidlusaluse ajavahemiku jooksul ja sellest tulenevalt on tal selle ajavahemiku eest

õigus nõuda kostjalt SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu viiekordses suuruses. Kolleegium sellega

ei nõustu, eeldusel, et tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega (vt ka otsuse VII osa).

Esmalt võis hageja 2001. a juhendi p 9 järgi nõuda üksnes kuni viiekordse SG-8 tariifi suurust

ülereostustasu. Ka alates 14. aprillist 2007 oli hagejal 2006. a korra § 4 lg 8 järgi õigus nõuda kuni

viiekordset SG-8 kohta kehtestatud ülereostustasu, kusjuures kohaldatav koefitsient diferentseeriti

vastavalt ülereostuse määrale (vt otsuse p 49). Üksnes 2006. a korra 25. märtsist 2006 kuni

13. aprillini 2007 kehtinud § 4 lg 8 p 1 järgi võis hageja nõuda kostjalt viiekordset SG-8 kohta

kehtestatud ülenormatiivse reostuse tasu, kui kostja juhtis ühiskanalisatsiooni reoaineid, mis ületavad

vähemalt ühte saastegrupile SG-8 kehtestatud piirväärtust.

54. Kui lepinguga (sh tüüptingimustega) antakse ettevõtjale õigus nõuda (eraõigusliku olemusega)

hüvitist piirmäära ulatuses, ei saa asuda seisukohale, et ettevõtjal on piiramatu õigus otsustada, kas ja

millises ulatuses ta hüvitist nõuab. Seega on nõutava hüvitise maksmise eeldused ja suurus ka

võlaõigusliku nõudena kohtulikult kontrollitavad, arvestades hüvitise maksmise iseloomu ja

eesmärki, konkreetseid asjaolusid ning hea usu põhimõttest tulenevaid nõudeid (VÕS § 6,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138).

Kolleegiumi arvates kehtib eelnev ka juhul, kui ettevõtjale on antud õigus nõuda hüvitist konkreetses

määras, vähemalt kui tegemist on eraõigusliku olemusega hüvitisega. Ebamõistlik oleks tõlgendus,

kus hagejal ei oleks selle sätte järgi õigust nõuda hüvitist vähem kui viiekordses SG-8 kohta

kehtestatud ülereostustasu määras. See kehtib, arvestades ka 14. aprillil 2007 jõustunud 2006. a korra

(võimalik, et ebaproportsionaalset) § 4 lg 8 p 1.7, mis piirab vee-ettevõtja õigust sanktsiooni

rakendamata jätta.

Kohtud on olnud põhimõtteliselt samal seisukohal, leides, et SG-8 piirmäära 2,1-kordse ületamise

eest ei saa nõuda viiekordet tasu. Kolleegium märgib siiski, et lubatud ulatuses võib sätete järgi

põhimõtteliselt nõuda ka suuremat ülereostustasu (eeldusel, et selle nõudmine ise on

põhiseaduspärane, vt otsuse VII osa), kui seda õigustab esmajoones kliendi käitumine, kes ei võta

tarvitusele piisavaid meetmeid reostuse vähendamiseks. Lubatava hüvitise suuruse määramisel saab

mh lähtuda VÕS § 26 lg-test 3, 10 ja 11, § 28 lg-st 2, § 162 lg-st 1 ja § 637 lg-st 2, mis kõik lubavad

kohtul lepingutingimusi määrata või kohustuse täitmist piirata (vt lepingutingimuste määramise kohta

ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 34).

55. Ka kostja ei ole vaidlustanud, et hageja on nõuetekohaselt tõendanud BHT7 ülemäärase sisalduse

kostja reovees 2005. a märtsi kohta (10. märtsi 2005. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja reovees

3200 mg/l) ja 2007. a detsembri kohta (13. detsembri 2007. a proovi järgi oli BHT7 sisaldus kostja

reovees 1780 mg/l).

Siiski on kohtud jätnud ka nende kuude eest ülereostustasu välja mõistmata. Maakohus põhjendas

seda asjaoluga, et hageja ei ole tõendanud, et kostja saastas ülemäära looduskeskkonda ning

ühiskanalisatsioon kahjustus neil kuudel ja sellele järgnevatel arvestusperioodidel, samuti ei ole

hageja osutanud kostjale reovee puhastamise teenust. Ringkonnakohtu otsusest ei ole võimalik välja

lugeda selget seisukohta nende kuude kohta, kuid ilmselt nõustuti maakohtuga.

Kolleegiumi arvates on ülereostustasu tervikuna väljamõistmata jätmine vähemalt nende kuude eest

põhjendamatu, kuna hageja ei pidanud osutama kostjale reovee puhastamise teenust (vt otsuse p 34).

Hiljemalt alates 2006. a korra jõustumisest 25. märtsil 2006 ei pidanud hageja vähemalt selle korra

järgi ülereostustasu nõudmiseks tõendama midagi muud peale kostja ülenormatiivse reostuse. Vee-

ettevõtja täiendavale tõendamiskohustusele ei viidanud ka ülereostustasu nõudmise aluseks olev

alates 1. jaanuarist 2006 kehtinud ÜVVKS § 14 lg 31. Kuigi 2001. a juhendi p 9 viitas sellele, et

hageja sai ülereostustasu nõuda üksnes juhul, kui ülereostuse tagajärjel kahjustati

ühiskanalisatsioonirajatisi või saastati ülemäära looduskeskkonda, ei pidanud ta ka selle sätte järgi

tõendama konkreetselt oma kulutusi, mis olid tingitud ülereostuse puhastamisest, kuna sama punkti

järgi võis ta ülemäärase saaste likvideerimiseks tehtud kahju hüvitamist nõuda lisaks ülereostustasule

vastava kalkulatsiooni alusel.

56. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et hageja oleks pidanud tõendama kostja reovee

reostustaset iga kuu võetud proovidega. Lisaks sellele, et see on ebamõistlik, ei tulene seda ei

veelepingust ega aktidest.

57. ÜVVKS-is reovee reostusnäitajate kindlakstegemise korda ja proovide võtmist detailsemalt ei

reguleerita. ÜVVKS § 8 lg 4 teine lause (enne 1. jaanuari 2006 kehtinud redaktsioonis) sätestas, et

kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud ÜVK kasutamise eeskiri pidi sisaldama mh kliendi heitvee

ärajuhtimise nõudeid ja tingimusi (p 1) ja heitvee ärajuhtimise mõõtmise korda (p 2). Alates

1. jaanuarist 2006 kehtiva ÜVVKS § 8 lg 4 teise lause redaktsiooni järgi peab ÜVK kasutamise

eeskiri sisaldama mh reoainesisalduse kontrollimise korda (p 3). Alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva

ÜVVKS § 15 lg 3 järgi tuleb ühiskanalisatsiooni juhitava vee reostusnäitajate mõõtmisel arvestada

VeeS § 121 lg 3 alusel kehtestatud proovivõtumeetoditele ja analüüsi referentmeetoditele esitatavaid

nõudeid. VeeS § 121 lg 3 esimese lause järgi analüüsivad veeuuringute tegemiseks vajalikke proove

katselaborid ning teise lause järgi kehtestab nõuded katselaborite kohta ning proovivõtu meetodid ja

analüüsi referentmeetodid reovee, heitvee, reoveesette ning põhja-, pinna- ja merevee osas

keskkonnaminister määrusega. Veeuuringut tegev proovivõtja peab VeeS § 122 lg 1 järgi kasutama

sobivaid mõõte- ja proovivõtuvahendeid ning olema atesteeritud.

1999. a eeskirja p 11.6 järgi delegeeriti reostusproovide võtmise sageduse ja korra kehtestamine vee-

ettevõtjale kooskõlas Rae Vallavalitsusega. Selleks kehtestati 2001. a juhend. Edaspidi reguleeriti

proovidega seostuvat 2006. a eeskirjas (§ 6) ja 2006. a korras (§ 4).

58. Ekslik on kohtute seisukoht, et ülereostustasule ei kohaldu 2001. a juhendi p-d 4 ja 5 ja 2006. a

eeskirja § 6 lg 4.

Nii 2001. a juhendi p 4 esimese lause kui 2006. a korra § 4 lg 2 järgi kehtib äriklientide reovee suhtes

eelduslikult 3. saastegrupp, kui (reoveeanalüüsi tulemusena) vee-ettevõtja ega klient ei tõenda reovee

kuuluvust mõnda teise gruppi. Analüüsi alusel määratud saastegruppi muudetakse nii 2001. a juhendi

p 5 esimese lause kui ka 2006. a korra § 4 lg 4 järgi juhul, kui kummagi poole taotletud analüüsi järgi

kuulub klient mõnda teise saastegruppi, kusjuures analüüsikulud kannab analüüsi taotleja. Kui uue

analüüsi tulemusena muutub saastegrupp, hakkab uus grupp nii 2001. a juhendi p 5 teise lause kui ka

2006. a korra § 4 lg 4 järgi kehtima analüüsi tulemuste selgumisele järgnevast kuust. 2006. a

korra § 4 lg 1 p 1 järgi rakendatakse ülenormatiivse reostuse tasu sõltuvalt sellest, millisesse korra

lisas 1 sätestatud saastegruppi kliendi reo- ja sademevesi kuulub, ning p 2 järgi määratakse

reostusnäitajad saastegrupi määramiseks kindlaks kasutamise eeskirjas kehtestatud reovee

reoainesisalduse kontrollimise korra kohaselt.

59. ÜVVKS-is, viidatud aktides ega lepingus ei ole ette nähtud, et proovide võtmise ja neist

järelduste tegemise sätted ei kehtiks juhul, kui kliendi reovee saastatus ületaks SG-8 piirmäära, st et

2006. a korra puhul § 4 lg 1 p-d 1 ja 2 ei kohaldu, kui on täidetud § 4 lg-s 8 sätestatud tingimused.

Kolleegiumi arvates saab neid reegleid kohaldada. Ei oleks mõistlik, kui keskkonnareostaja võiks

ülemäärase reostuse avastamise järel väita täiendavat analüüsi taotlemata, et ülemäärase reostuse

jätkuvus tuleb iga kord tuvastada. Kolleegiumi arvates oli hagejal õigus eeldada 2005. a märtsi

analüüsile tuginedes, et kostja reovesi on jätkuvalt samasuguse seisundiga, kuni seda ei ole järgmise

analüüsiga ümber lükatud või kuni kostja ei ole muul viisil tõendanud, et ta ei ole perioodil, mille eest

talt ülereostustasu nõutakse, ülereostusega reovett kanalisatsiooni lasknud.

60. Kolleegiumi arvates on kohtud põhjendamatult välistanud tõendite hulgast hageja esitatud kostja

reovee proovid, mis ei ole nõuetekohaselt võetud.

Kolleegiumi arvates ei tähenda see, et kostja esindaja ei viibinud nõuetekohaselt proovi võtmise

juures või et nõuetekohast akti ei vormistatud (vt 2001. a juhendi p 13, 2006. a eeskirja § 6 lg 3 teine

lause), tingimata seda, et proovi kohta tehtud analüüsi ei saa tõendina üldse arvestada. Seda eriti

juhul, kui vaidlusaluse ajavahemiku (2005. a märts kuni 2007. a detsember) alguse ja lõpu proovid on

võetud nõuetekohaselt ja näitavad mõlemad ülereostust. Neid analüüse saab hinnata dokumentaalsete

tõenditena TsMS §-de 229 ja 272 mõttes, kuid nende tõenduslik jõud võib olla väiksem, eriti kui need

erinevad märgatavalt nõuetekohaste proovide analüüsitulemustest.

61. Eelneva põhjal peab ringkonnakohus hageja nõude uuesti läbi vaatama ja andma hinnangu

esitatud tõenditele. Kui kohtul on esitatud tõendite alusel veendumus, et kostja reovees oli

vaidlusalusel ajal ülereostus, kuid on ebaselge selle ulatus, saab kohus TsMS § 233 lg-le 2 tuginedes

selle ka ise kindlaks määrata.

62. Kolleegium nõustub kohtutega, et lisaks ÜVVKS-i nõuetele laienevad vee-ettevõtjatele ka

konkurentsiõigusest tulenevad nõuded. Turgu valitsev ettevõtja KonkS § 13 lg 1 tähenduses ei tohi

KonkS § 16 p 1 järgi oma seisundit kuritarvitada, mh otsese või kaudse ebaõiglaste ostu- või

müügihindade või muude ebaõiglaste äritingimuste kehtestamisega, isegi kui ta allub

valdkonnaspetsiifilisele eriregulatsioonile ja tema hinnakujundamiseks on kehtestatud erireegleid

(vt ka nt Riigikohtu 18. detsembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-66-02, p 23). Sama tuleneb ka

Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 82 lg 2 lit-st a (vt ka nt Euroopa Kohtu 14. oktoobri 2010. a

otsus asjas nr C-280/08 P).

63. Kui kohus leiab, et põhinõue tuleb kas või osaliselt rahuldada, tuleb lahendada ka hageja

viivisenõue. Hageja on viivisenõude õigusliku alusena tuginenud veelepingu p 13 esimesele lausele,

mille järgi võib hageja tähtajaks tasumata jätmisel rakendada viivist 0,07% päevas. Asja uuel

lahendamisel tuleb selgeks teha, kas see säte on kohalduv ka ülereostustasu suhtes. See sõltub

ülereostustasu õiguslikust olemusest (vt VII osa), kuna tegemist ei ole tasuga teenuse osutamise eest

kostjale.

VII

64. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et kostjal on veelepingu ja aktide järgi

vähemalt osaliselt kohustus maksta nõutud ülereostustasu, tuleb hinnata ka kostja väiteid

ülereostustasu maksmise nõude põhiseaduspärasuse kohta. Kolleegium peab sel eesmärgil vajalikuks

analüüsida allpool lühidalt ülereostustasu õiguslikku olemust.

65. Kolleegiumi arvates ei ole keskkonna ülemäärase reostamise korral avalikõiguslikult iseenesest

põhjendamatu ega ebaõiglane võtta selle eest raha. Keskkonnakahjuliku tegevuse puhul on avalik

võim kehtestanud mitmeid meetmeid, mille mõte on tagada keskkonnareostuse vähendamine ja

puhtam elukeskkond, ning põhimõte, et saastaja maksab, on kindlasti õige.

Nii peavad nt VeeS § 23 lg 1 järgi kõik isikud vältima vee reostamist ja liigvähendamist ning

veekogude ja kaevude risustamist ning vee-elustiku kahjustamist (vt ka nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 32). Isik on VeeS § 23 lg 2 järgi kohustatud vee kasutamisel rakendama

tootmistehnoloogilisi, maaparanduslikke, agrotehnilisi, hüdrotehnilisi ning sanitaarmeetmeid vee

kaitsmiseks reostamise ja liigvähendamise või veekogu risustamise eest.

Ka Euroopa Liidu mahukas õigusaktide pakett, pannes riigile olulised kohustused reovee

puhastamisel, rõhutab eesmärki kaitsta keskkonda reovee ärajuhtimisest tingitud kahju eest

(vt nt Euroopa Nõukogu 21. mai 1991. a direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta, art 1

lg 2). Veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamine on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6

lg 1 järgi kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne, mis samuti paneb kohalikule omavalitsusele

kohustuse astuda samme, vältimaks ülemäärast veereostust. Kolleegium märgib, et mh Euroopa Liidu

õigusaktidega kooskõla saavutamiseks lähtutakse alates 17. juulist 2010 kehtiva VeeS § 34 lg 1 järgi

vee kasutamise ja kaitse kavandamisel veeteenuste kulude katmise põhimõttest, keskkonna- ja

ressursikulude katmise põhimõttest ning põhimõttest, et saastaja maksab. Sama paragrahvi lg 2 p 1

järgi tuleb selle põhimõtte rakendamiseks mh tagada, et keskkonnatasude seaduse alusel määratud

loodusvara kasutusõiguse tasud ning saastetasud suunaksid veekasutajaid kasutama vett säästlikult,

aidates sellega kaasa veeseaduses sätestatud keskkonnaeesmärkide saavutamisele, ning p 2 järgi, et

veekasutuse erinevad valdkonnad, eeskätt tööstus, kodumajapidamised ja põllumajandus, annaksid

veeteenuste kulude katmisse piisava panuse.

66. Ülereostustasu võtmist võivad õigustada ka vee-ettevõtjale ülereostusest tingitud potentsiaalsed

kulud ja riskid ning seda vaatamata sellele, kas klient täidab oma kohustusi reovee nõuete järgimisel

(vt mh otsuse p 37).

Vee-ettevõtjal on keskkonna ülemäärase reostamise vältimiseks mitmeid kohustusi. Nt peab vee-

ettevõtja ÜVVKS § 10 lg 1 järgi tagama oma tegevuspiirkonnas ÜVK toimimise ja korrashoiu.

Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel on isik VeeS § 391 lg 1 järgi kohustatud kõrvaldama

tekitatud kahjustuse või selle uuesti tekkimise ohu. Vee kasutuskõlbmatuks muutmisel hüvitab

rikkuja rikutud veehulga erikasutuse VeeS § 391 lg 3 järgi tasu viiekordses ulatuses. Vastutuse

keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise eest paneb hagejale ka keskkonnavastutuse seadus.

Keskkonnareostuse piiramiseks on riik kehtestanud keskkonnatasud reostajatele keskkonnatasude

seadusega, mh tuleb saastetasu keskkonnatasuna maksta saasteainete heitmise eest veekogusse või

põhjavette (vt KeTS § 3 lg 2 p 6, § 5 lg 1, § 14 lg 1, § 17). Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on

KeTS § 4 lg 1 järgi vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda

heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju (saastetasu olemuse kohta vt ka

Riigikohtu 17. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-3-05, p-d 9, 10). Keskkonnatasudest

riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse KeTS § 4 lg 3 järgi sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi

hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks.

VeeS § 15 lg 2 ja § 24 lg 2 alusel on Vabariigi Valitsus 31. juuli 2001. a määrusega nr 269

kehtestanud heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise korra. Selle määruse lisas 2 on kehtestatud

heitvee reostusnäitajate piirväärtused ja reovee puhastusastmed, mh on seal ette nähtud

reostusnäitajad BHT7-le.

67. Asja materjalide järgi on hageja pidanud maksma keskkonnatasu saasteainete heitmise eest

veekogusse, põhjavette või pinnasesse (vt nt III kd, tl 56-66). Samuti on hageja vaidlustanud

saastetasu lubatud piirmäära ületava BHT7 eest halduskohtus, viidates, et tegelikult vastutab reostuse

eest kostja (vt II kd, tl 93-95).

68. Vaatamata eelnevale tekitab ülereostustasu õiguslik olemus kolleegiumis siiski küsimusi.

Ülereostustasu ei ole tasu vee-ettevõtja osutatava reovee ärajuhtimise teenuse eest, kuigi hageja

nõuab seda kostjalt koos tasuga. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et seda ei nõuta mingi konkreetse

teenuse osutamise eest.

Samuti ei saa seda vähemalt 2006. a korra järgi vaadelda leppetrahvina või kokkulepitud

(pausaleeritud) kahjuhüvitisena lepingulise kohustuse rikkumise eest VÕS § 158 mõttes, kuna mh ei

ole selle aluseks leping, vaid valla aktid (vähemalt alates 2006. a korra jõustumisest) ja selle tasu

nõudmine on vähemalt osalt tehtud hagejale 2006. a korra § 4 lg 8 p 1.7 järgi kohustuslikuks. Seda

hoolimata asjaolust, et ülereostus võib tekitada lisakulutusi vee-ettevõtjale, kes peab kasutama

täiendavaid vahendeid ühiskanalisatsiooni toimimiseks ja reovee puhastamiseks või maksma

keskkonna reostamise eest suuremaid keskkonnatasusid.

69. Ülereostustasu peamine eesmärk on kolleegiumi arvates mõjutada klienti hoiduma ülereostuse

tekitamisest ja vähendama oma reostustaset, kuna see tekitab keskkonnale ülemäärast kahju. Sellisele

õiguskaitsevahendile eraõiguslike reeglite rakendamine on vähemalt problemaatiline.

Ülereostustasu on esmalt avalikkuse kaitseks kehtestatud avalikõiguslik preventiivne (sunni)vahend,

mida vee-ettevõtja saab sanktsioonina kohaldada selle eest, kui klient laseb kanalisatsiooni reovett,

mis on ülemäära reostatud. Seda kinnitab ka asjaolu, et õigusaktides ega veelepingus ei ole ette

nähtud, et ülereostustasu nõudmiseks peaks vee-ettevõtja tõendama oma tegelikke kulutusi

(sh keskkonnatasude maksmiseks) või keskkonnale tekkinud või tekkida võivat kahju. Ülereostustasu

sanktsioonilist iseloomu kinnitab ka see, et selle alternatiiviks on eriti suure reostuse korral ette

nähtud võimalus peatada või lõpetada kliendilt reovee vastuvõtmine (vt ÜVVKS-i alates 1. jaanuarist

2006 kehtiv § 8 lg 6, 2001. a juhendi p 9, 2006. a eeskirja § 5 lg 3, 2006. a korra (alates 14. aprillist

2007 kehtiv) § 4 lg 8 p 3). Otsesõnu nimetatakse ülereostustasu sanktsiooniks 2006. a korra § 4 lg 8

p-s 1.7.

70. Problemaatiline on ülereostustasu korral mh see, et nii raha saama õigustatud subjektiks on vee-

ettevõtja, mitte kohalik omavalitsus ega riik. Nii ei tohiks see aga olla kehtestatud karistuslikult, n-ö

karistusliku kahju hüvitisena, kuna karistusvõim ja karistamise monopol on avalikul võimul (vt ka

Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-86-07, p 17, 21).

Samuti võib põhiseaduse § 113 kontekstis problemaatiline olla, et ülereostustasu kehtestamise õigus

on seadusega delegeeritud kohalikele omavalitsustele ning lisaks määramata, mille eest ja kui suurt

tasu võib kehtestada.

71. 2001. a juhendi järgi arvestatud ja nõutud ülereostustasu korral põhiseaduslikkuse küsimust

kolleegiumi hinnangul siiski ei teki (vt otsuse p 26). Tekkivad probleemid saab lahendada eraõiguse

raames, tõlgendades vajadusel puudutatud sätteid ja hinnates neid tüüptingimustena.

VIII

72. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus rikkus kohtukoosseisu asendades seadust.

73. Asjas 18. veebruaril 2010 toimunud kohtuistungil osales protokolli (IV kd, tl 173-177) järgi

kohtukoosseis Ulvi Loonurm (eesistujana), Ülle Jänes ja Imbi Sidok. Järgmisel istungil 1. aprillil

2010 oli kohtukoosseis protokolli (IV kd, tl 199-200) järgi aga U. Loonurm (eesistujana), Reet

Allikvere ja Ele Liiv. Teine koosseis arutas asja ka viimasel, 22. aprillil 2010 toimunud istungil

(IV kd, tl 223-225) ja allkirjastas kohtuotsuse.

Seega asendus asja lahendamisel kohtukoosseis, kusjuures kolmest kohtukoosseisu liikmest

asendusid koguni kaks.

74. Nii kohtute seaduse (KS) § 37 lg-st 3 kui ka TsMS § 20 lg-st 1 tulenevalt võib kohtukoosseis asja

arutamisel vahetuda. Toimikust ega kohtuotsusest ei ole aga nähtav kohtunike asendamise põhjus ja

alus ega koosseisu muutumise selgitamine ja põhjendamine pooltele.

Igaühel on õigus teada tema tsiviilasja lahendavat kohtukoosseisu nimeliselt, et vajadusel oleks

võimalik mh esitada koosseisu liikmete vastu taandusi. Kohtukoosseisu määramine ja asendamine

peab toimuma objektiivsete kriteeriumite järgi ning määramise kord peab olema ka

menetlusosalistele arusaadav. Samuti peab kõrgemal kohtul olema võimalik seda kontrollida. See on

üks erapooletu õigusemõistmise garantii. Riigikohus on leidnud, et kui toimikust ei ole näha, mis

põhjusel on kohtukoosseis vahetunud, st kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega

kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist menetlusõiguse normi olulise rikkumisega

(vt Riigikohtu 17. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-08, p 13).

75. Kohtukoosseisu määramisel esimese ja teise astme kohtutes on KS § 37 lg 1 järgi keskne tähtsus

tööjaotusplaanil.

Tööjaotusplaanis nähakse KS § 37 lg 3 järgi ette kohtu koosseisude moodustamise ja kohtunike

asendamise kord. Kohtu tööjaotusplaani kinnitab KS § 36 p 1 järgi kohtu üldkogu. Töö tuleb

kohtunike vahel jaotada, lähtudes KS § 37 lg-s 2 nimetatud põhimõtetest. Tööjaotusplaan

kinnitatakse KS § 37 lg 4 esimese lause järgi üheks kalendriaastaks. Üldkogu võib KS § 37 lg 4 teise

lause järgi tööaasta kestel tööjaotusplaani muuta üksnes mõjuval põhjusel. Igaüks võib KS § 37 lg 5

järgi tööjaotusplaaniga tutvuda kohtu kantseleis.

76. Kolleegiumi järelepärimisele kohtukoosseisu muutumise põhjuste kohta edastas ringkonnakohus

kolleegiumile üksnes tsiviilkolleegiumi 2010. a tööjaotusplaani (I tööjaotusplaan) ja 2010. a märtsi-

detsembri tööjaotusplaani (II tööjaotusplaan). Neist ei ole võimalik kohtukoosseisu muutmise põhjust

järeldada ega hinnata asendamise seaduslikkust.

Mõlema tööjaotusplaani p 1 järgi on koosseisuks, milles ettekandja on U. Loonurm, 9. koosseis, mille

liikmeteks on I tööjaotusplaani järgi R. Allikvere ja Urmas Reinola (p 22 järgi Urmas Reinola asemel

Ü. Jänes), II plaani järgi aga R. Allikvere ja E. Liiv. Koosseisu U. Loonurm, Ü. Jänes ja I. Sidok ei

ole kummagi tööjaotusplaani järgi ette nähtud. I tööjaotusplaani p 10 järgi asendab I. Sidokit

R. Allikvere ja Ü. Jänest U. Loonurm, U. Loonurme aga omakorda Iko Nõmm. II tööjaotusplaani

p 10 järgi asendab I. Sidokit E. Liiv ja Ü. Jänest U. Loonurm, U. Loonurme aga omakorda I. Nõmm.

77. Kui asja menetluse käigus kohtukoosseis vahetub, arutatakse asja TsMS § 20 lg 1 esimese lause

järgi algusest peale. Kui eelmine kohtukoosseis on kogunud ja uurinud tõendeid, ei pea uus koosseis

TsMS § 20 lg 1 teise lause järgi seda kordama, kui pooled seda ei taotle.

78. Istungiprotokollidest nähtuvalt arutati esimesel istungil 18. veebruaril 2010 (IV kd, tl 173-177)

asja sisuliselt tervikuna ning istung lükati edasi üksnes pooltele kompromissiläbirääkimiste

võimaldamiseks. Istungi järel esitas hageja protkolli parandamise taotluse (IV kd, tl 180) ning

kompromissiettepaneku ja taotluse dokumentaalse tõendi lisamiseks (IV kd, tl 188-191).

Järgmisel istungil 1. aprillil 2010 (vt protokoll, IV kd, tl 199-200) jäi hageja eelmisel istungil antud

selgituste juurde, kuid ka protokolli parandamise taotluse juurde. Kostja jäi samuti eelmisel istungil

esitatu juurde ja vaidles protokolli parandamisele vastu. Ringkonnakohus otsustas istungil jätta

protokolli parandamise taotluse rahuldamata ja lisada taotluse toimikusse. Samuti jättis kohus vastu

võtmata ja tagastas hageja soovitud täiendava tõendi. Kohus lükkas seejärel istungi taas edasi

kompromissiläbirääkimisteks. Järgmisel istungil 22. aprillil 2010 (vt protokoll, IV kd, tl 223-225)

jättis ringkonnakohus rahuldamata kostja taotluse parandada teise istungi protokolli ning pooled

kinnitasid, et nad jäävad esimesel istungil avaldatud seisukohtade juurde. Seejärel arutlesid pooled

kompromissi sõlmimise võimalikkuse üle, kuid kokkuleppele ei jõudnud. Sellele järgnevalt avaldas

kohus toimikus olevad materjalid, märkis, et taotlusi ei ole, lõpetas poolte nõusolekul asja sisulise

arutelu ja andis pooltele aega lõppsõnaks.

79. Eelnevast nähtub, et kuigi uue koosseisuga ei arutatud asja samas mahus mis esimene koosseis

esimesel istungil, said pooled siiski võimaluse asja tervikuna uuesti arutada ja esitada ka taotlusi.

Kolleegium märgib siiski, et istungiprotokolli parandamisest keeldumise otsustasid kohtunikud, kes

(koosseisu enamusena) ise istungil ei viibinud.

80. Kuigi ringkonnakohus rikkus menetlusreegleid, kui ei selgitanud ega põhjendanud pooltele

kohtukoosseisu asendamist ning asendamise alus ega põhjus ei nähtu toimikust, samuti võib kahelda,

kas asja arutati algusest peale, nagu nõuab TsMS § 20 lg 1, ei ole see praegusel juhul ringkonnakohtu

otsuse tühistamise põhjuseks.

Nimelt osalesid kõigil istungitel pooli esindavad advokaadid, kellele tehti kohtukoosseis protokollide

järgi nimeliselt teatavaks ja kes taandusi, taotlusi ega vastuväiteid (TsMS § 333 mõttes) ei esitanud,

kuigi neil oli selleks piisavalt võimalusi. Pealegi ei põhjenda hageja kassatsioonkaebuses, mida oleks

tema arvates võinud asja algusest peale arutades menetluses teisiti teha ning kas ja kuidas mõjutas see

tehtud kohtulahendit.

IX

81. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, saab ringkonnakohus uuesti

hinnata ka hageja kassatsioonkaebusega esitatud tõendi (Konkurentsiameti otsus) vastuvõtmist.

Kolleegium märgib, et kui Konkurentsiameti otsuse esitamine tõendina on menetluslikult võimalik

(nt see ei olnud poolele varem kättesaadav), võib selle vastuvõtmine olla põhjendatud, kuna varem on

toimikusse võetud sama menetlusega seotud Konkurentsiameti otsuseid. Kolleegium märgib siiski, et

kohtud ei ole neile asja lahendamisel põhjendatult olulist tähelepanu pööranud, sest tegemist on

eelkõige õiguslike hinnangutega. Haldusorgani seisukohad seaduse tõlgendamisel ei ole

tsiviilkohtumenetluses siduvad (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-04, p-d 31-33).

82. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuses ei ole märgitud asja hinda, nagu nõuab TsMS § 442 lg 2

p 51.

83. Hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009, st selle hind määratakse kõrvalnõueteta hagi esitamise

ajaga. Seega on hagi hind 15 870 884 krooni 6 senti (TsMS § 123, § 133 lg 2). Ringkonnakohtu

otsuses on hinnana valesti märgitud 27 041 499 krooni 26 senti. Lähtudes TsMS § 137 lg-st 1 ja

TsMS §-st 123 (hagi on esitatud enne 1. jaanuari 2009, kui jõustus TsMS § 137 lg 4), on

apellatsioonimenetluses asja hind sama kui maakohtus, st 15 870 884 krooni 6 senti. Kolleegium

muudab TsMS § 137 lg 11 alusel asja hinda.

84. Kuigi toimikus on määrus hagi tagamise kohta (I kd, tl 96-99), ei nähtu maakohtu ega

ringkonnakohtu otsusest ega toimikust, et hagi tagamine oleks tühistatud otsuse jõustumisel või

lahendatud muul viisil, nagu nõuavad TsMS § 386 lg 4 esimene lause ja § 442 lg 5 esimene lause.

Asja uuel lahendamisel tuleb lahendada ka hagi tagamine.

85. Menetluskulude jaotuse otsustab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).

86. Tasutud kassatsioonikautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa