3-2-1-159-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-159-10

Määruse kuupäev

Tartu, 31. jaanuar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kerli Kaare hagi Helina Laki vastu 100 000 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. septembri 2010. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-31300

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Helina Laki määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kerli Kaare (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Äili Rodi

Kostja Helina Lakk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tambet Toomela

Asja läbivaatamise kuupäev

10. jaanuar 2011. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 3. septembri 2010. a määruse (tsiviilasi nr 2-09-31300)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata määruskaebuselt 21. septembril 2010. a tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis)

eurot 56 senti (400 (nelisada) krooni) riigituludesse.

4. Määrata Advokaadibüroole Eversheds Ots & Co riigieelarvest makstavaks tasuks Helina

Lakile osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 268 (kakssada kuuskümmend kaheksa)

eurot 43 senti (4200 (neli tuhat kakssada) krooni).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohus rahuldas 23. juuli 2010. a otsusega hagi kostja vastu ja jättis menetluskulud kostja

kanda. 23. augustil 2010 esitas kostja apellatsioonkaebuse koos menetlusabi taotlusega, milles palus

end vabastada täielikult apellatsioonkaebuselt 10 000 krooni suuruse riigilõivu tasumisest.

2. Kohtule esitatud teatises on kostja märkinud, et on 2009. aasta oktoobrist töötu, tema ülalpidamisel

on laps Heikki Lakk ja tema abikaasa lapsed Reeta Lakk, Eneken Lakk, Egon Lakk ja Ardo Lakk.

Ülalpeetavatel ei ole iseseisvat sissetulekut ning kõik nad elavad koos kostjaga. Kostja sissetulekuks

on üüri- ja renditulud 2500 krooni kuus, millele lisanduvad toimetulekutoetus ca 3000 krooni ja

lapsetoetused 600 krooni kuus. Taotlejale kuulub kolm kinnistut väärtusega 600 000 krooni,

70 000 krooni ja 500 000 krooni ning sõiduauto Volkswagen Golf väärtusega 14 000 krooni. Kostjal

ei ole muud olulist vara ega hoiuseid. Kostja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vältimatuteks

püsikulutusteks ühe kuu kohta on eluasemekulud 1000 krooni, kulutused toidule 3500 krooni,

transpordikulud 2000 krooni, sidekulud 900 krooni, kulutused laste koolikohustuse täitmisele -

ühiselamukulud 600 krooni, sõidukulud 700 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohus jättis 3. septembri 2010. a määrusega kostja menetlusabi taotluse

rahuldamata.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 181 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt antakse menetlusabi

taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav

alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. TsMS § 186 lg 1 sätestab, et taotleja

majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate

perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele

tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid. TsMS § 186 lg 2 kohaselt ei

arvestata taotleja majanduslikku seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt

ei saa sissenõuet pöörata. Samuti ei arvestata menetlusabi taotlejale kuuluvat ning tema ja temaga

koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses olevat eluaset ega vajalikke sõiduvahendeid, kui

nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ning sissetulekuga.

Ringkonnakohus leidis, et kostja majanduslikku seisundit saab pidada selliseks, mis võimaldab tal

tasuda 10 000 krooni suuruse riigilõivu. Kostja on küll töötu, kuid talle kuulub märkimisväärselt vara

– kolm kinnistut, mille koguväärtuseks on taotluse kohaselt 1 170 000 krooni. Eluasemena kasutab ta

kinnistutest ainult ühte. Kaks kinnistut on kinnistusraamatu andmetel hüpoteegiga koormamata, ühel

lasub 120 000 krooni suurune hüpoteek. Kostja igakuised püsikulud on 8700 krooni, lisaks järelmaks

1500 krooni, kokku 10 200 krooni, mis ei ole vastavuses taotluses märgitud ca 6100-kroonise

sissetulekuga. Sellest järeldas ringkonnakohus, et 10 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine ei aseta

taotlejat ega tema perekonda sedavõrd raskesse majanduslikku olukorda, mille tõttu oleks

põhjendatud menetlusabi andmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määrus ja teha uus määrus,

millega vabastada kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Kostja on seisukohal,

et tema olukorda arvesse võttes on siiski põhjendatud vabastada ta apellatsioonkaebuse esitamisel

täielikult riigilõivu tasumise kohustusest.

Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik kirjeldada menetlusabi andmist soodustavaid

asjaolusid, nagu töötus ja tulusid ületavad kulud, kuid teha seejärel ilma täiendavaid põhjendusi

esitamata järeldus, mille kohaselt ei ole menetlusabi andmine põhjendatud. Selliselt toimides rikkus

ringkonnakohus TsMS § 465 lg 2 p 8.

Lisaks pole ringkonnakohus põhjendanud seda, kuidas peaks kostja täitma määruse resolutsiooni p 2,

mille järgi tuleb riigilõiv tasuda juba 20 päeva jooksul määruse jõustumisest. Menetlusabi taotlusest

nähtub selgelt, et kostjal ei ole raha riigilõivu tasumiseks. Kui ringkonnakohus pidas silmas, et kostja

peaks hakkama müüma oma kinnisvara, siis on ilmselge, et 20 päevaga ei ole võimalik müüa

kinnistut selliselt, et müügist laekuks summa, mis oleks vähemalt lähedane kinnistu turuhinnale.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 182 lg 2 p 1, mille kohaselt ei anta füüsilisele isikule

menetlusabi juhul, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist

ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise sissetuleku

põhjal, ja millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate

ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja

transpordile. Tulenevalt Riigikohtu praktikast (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-07), on kohtutel kohustus

kontrollida, kas taotleja majanduslik seisund võimaldaks tal riigilõivu tasuda osaliselt.

TsMS § 186 lg 2 esimese aluse alusel ei arvestata majanduslikku seisundit hinnates taotlejale

kuuluvat vara, millele seaduse järgi ei saa sissenõuet pöörata. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-

163-09, et kohtul pole menetlusabi andmisel õigus arvestada taotleja majandusliku seisundi

hindamisel tema sotsiaaltoetuse, vanemahüvitise ega lapsetoetusega.

Lisaks palus kostja kaaluda, kas riigilõivuseaduse lisas 1 esitatud riigilõivu määr, millele viitab sama

seaduse § 56 lg 1 ja mis näeb 100 000-kroonise hinnaga hagi puhul ette kohustuse tasuda

10 000 krooni riigilõivu, on kooskõlas põhiseaduse § 15 lg-s 1 reguleeritud õigusega saada tõhusat

õiguskaitset.

5. Hageja arvates on kostja määruskaebus põhjendamatu. Ringkonnakohus järeldas õigesti, et

10 000 krooni suuruse riigilõivu tasumine ei aseta taotlejat ega tema perekonda sedavõrd raskesse

majanduslikku olukorda, mille tõttu oleks põhjendatud õigusabi andmine. Hagejale tundub, et kostja

on andnud kohtule menetlusabi taotluse esitamisel ka valeandmeid enda vara väärtuse ja likviidsuse

kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust Tartu Ringkonnakohtu 3. septembri 2010. a

määruse tühistamiseks, kuid TsMS § 692 lg 2 ja § 695 alusel tuleb muuta määruse põhjendusi.

7. Kostja esitas ringkonnakohtule menetlusabi taotluse, milles palus ennast vabastada riigilõivu

tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Ringkonnakohus leidis, et kostja taotlus ei ole

põhjendatud. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu määrus ja teha asjas uus määrus, millega rahuldada kostja taotlus ja vabastada ta

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

Taotleja majanduslikku seisundit hinnates arvestatakse TsMS § 186 lg 1 järgi tema vara ja

sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema

ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust

omavaid asjaolusid. TsMS § 186 lg 2 kohaselt ei arvestata taotleja majandusliku seisundi hindamisel

vara, millele ei saa sissenõuet pöörata. Samuti ei arvestata menetlusabi taotlejale kuuluvat ning tema

ja temaga koos elavate perekonnaliikmete igapäevakasutuses olevat eluaset ega vajalikke

sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ning

sissetulekuga.

Ringkonnakohus on kostja majandusliku seisundi hindamisel ebaõigesti arvestanud varaga, millele ei

saa sissenõuet pöörata. Ringkonnakohtu määrusest nähtub, et ringkonnakohus on kostja sissetuleku

hulka arvanud ka ligikaudu 3000 krooni suuruse toimetulekutoetuse ja lapsetoetused 600 krooni kuus.

Kostja on määruskaebuses õigesti leidnud, et selliselt on ringkonnakohus eksinud kostja

majandusliku seisundi hindamisel. Kolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta, et kohtul ei ole

menetlusosalisele menetlusabi andmisel õigus arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel

taotleja sotsiaaltoetuse, vanemahüvitise ega lapsetoetusega (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 15; 14. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-09,

p 9; 1. veebruari 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-09, p 7).

8. Samas leiab kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on eksinud kostja majandusliku seisundi

hindamisel, ei anna määruskaebuse väited alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus on õigesti kostja esitatud andmetest järeldanud, et 10 000 krooni suuruse riigilõivu

tasumine ei aseta taotlejat ega tema perekonda sedavõrd raskesse majanduslikku olukorda, mille tõttu

oleks õigustatud menetlusabi andmine. Ringkonnakohus põhjendas oma järeldust sellega, et kostjale

kuulub kolm kinnistut, millest ta vaid ühte kasutab eluasemena.

9. TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel ei anta füüsilisele isikule õigusabi, kui menetlusabi taotleja saab

menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab

seaduse kohaselt pöörata sissenõude. Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et TsMS § 182 lg 2

kohaldamisel peab kohus omal algatusel kontrollima selle lõike kõigis kolmes punktis nimetatud

kriteeriume. Praegusel juhul tulenes kostjale menetlusabi andmisest keeldumise alus § 182 lg 2 p-st 2.

Kolleegium on varasemas parktikas leidnud, et TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud perekonnaliikmete

sissetulekut ja muid asjaolusid tuleb kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda menetlusabi

andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel (vt Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12).

10. Ebaõige on ringkonnakohtu määruse põhjendus, mille kohaselt taotleja igakuised püsikulud on

8700 krooni + järelmaks 1500 krooni, kokku 10 200 krooni, mis ei ole vastavuses taotluses märgitud

ca 6100-kroonise sissetulekuga. Kolleegium lisab ringkonnakohtu määrusele põhjenduse, mille järgi

jättis ringkonnakohus kostjale menetlusabi andmata TsMS § 182 lg 2 p 2 alusel.

11. Kostja leiab määruskaebuses, et ringkonnakohus on andnud riigilõivu tasumiseks põhjendamatult

lühikese tähtaja. Kostja leiab, et tal ei ole võimalik täita ringkonnakohtu määrust selliselt, et ta

20 päeva jooksul tasub kogu riigilõivu, sest likviidset vara tal ei ole ja kinnistute müük nõuab rohkem

aega. Kolleegium märgib selle kohta järgmist. Ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt tuleb kostjal

tasuda riigilõiv 20 päeva jooksul määruse jõustumisest, st praegusel juhul Riigikohtu määruse

jõustumisest. TsMS § 187 lg 5 kohaselt ei peata menetlusabi andmise taotlus seaduses sätestatud ega

kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kohus pikendab siiski mõistlikult enda määratud

tähtaega, eelkõige hagile, kaebusele või taotlusele vastamiseks määratud tähtaega, pärast menetlusabi

andmise taotluse lahendamist, kui menetlusabi andmise taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. Sellest tulenevalt on kostjal õigus taotleda ringkonnakohtult riigilõivu

tasumiseks ettenähtud tähtaja pikendamist.

12. Kostja väited ei anna kolleegiumi hinnangul alust arvata, et kostjalt nõutav riigilõivu määr on

vastuolus põhiseadusega. Kostja palus kolleegiumil kaaluda, kas riigilõivuseaduse lisas nr 1 esitatud

riigilõivu määr, millele viitab sama seaduse § 56 lg 1 ja mis näeb 100 000-kroonise hinnaga hagi

puhul ette kohustuse tasuda 10 000 krooni riigilõivu, on esitatud asjaoludel kooskõlas

põhiseaduse § 15 lg-s 1 reguleeritud õigusega saada tõhusat õiguskaitset. Vastuseks sellele

määruskaebuse väitele märgib kolleegium, et 100 000-kroonise hinnaga hagi korral ei ole

10 000 krooni suurune riigilõiv, mis moodustab hagi hinnast 10%, kolleegiumi hinnangul sedavõrd

suur, et tuleks kaaluda, kas see on vastuolus põhiseaduses sätestatud õigusega saada tõhusat

õiguskaitset.

13. Viru Maakohus andis 1. veebruari 2010. a määrusega kostjale riigi õigusabi tema esindamiseks

menetluses ilma kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. TsMS § 184 lg 4

järgi, kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi edasi, eeldatakse, et

menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Kostja esindaja esitas 10. jaanuaril 2011

Riigikohtule taotluse, milles palus hüvitada riigieelarvest tasu kostjale kassatsiooniastmes osutatud

õigusabi eest. Taotluse kohaselt osutas esindaja kostjale õigusabi 7 tundi (s.o 4 tundi määruskaebuse

koostamise ja 3 tundi kohtupraktika ja seadusandluse läbitöötamise eest), mille eest on ettenähtud

tasu 3500 krooni. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks summaks 4200 krooni.

Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23

lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata. Taotluses märgitud ajakulu määruskaebuse

koostamiseks on korra § 12 lg 5 mõttes põhjendatud. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24

lg 1 ja korra § 6 järgi advokaadibüroodele välja Eesti Advokatuur.

14. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu