3-2-1-119-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-119-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. jaanuar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

J. S hagi A. S vastu omandiõiguse tunnustamiseks

A. S ja N. S hagi J. S vastu abikaasade ühisvara jagamise

lepingu tühisuse tuvastamiseks ja tehinguga saadu

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. S kassatsioonkaebus

A. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

108 170 eurot 47 senti (1 692 500 krooni)

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

J. S (sünniaeg xx. xxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat Veljo

Viilol

A. S (sünniaeg xx. xxxxx xxxx), esindaja vandeadvokaat

Valentina Manjuk

Asja läbivaatamise kuupäev

29. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-365.

2. Saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles J. S palus tuvastada, et

ta on sõidukite Hyundai Sonata registreerimisnumbriga 781 ASI ja Hyundai Sonata

registreerimisnumbriga 792 AOS 1/2 suuruse mõttelise osa omanik.

3. Teha ülejäänud osas uus otsus.

4. Jätta rahuldamata J. S hagi osas, milles J. S palus tuvastada, et ta on Narva-Jõesuus Linda

10a asuva kinnisasja 1/2 suuruse mõttelise osa omanik, lugeda, et A. S nõustub

kinnistusraamatu kande muutmisega, ja muuta kinnistusraamatu kannet.

5. Rahuldada A. S hagi. Tuvastada V. S ja J. S 14. mail 2001 sõlmitud abikaasade ühisvara

jagamise lepingu tühisus, tuvastada, et J. S ei ole Narva-Jõesuus Linda 10a asuva kinnisasja 1/4

suuruse mõttelise osa omanik ning et see kinnisasja mõtteline osa kuulub V. S pärandvara

hulka, ja kohustada J. St andma nõusolek enda kustutamiseks kinnistusraamatust Narva-

Jõesuus Linda 10a asuva kinnisasja 1/4 suuruse mõttelise osa omanikuna ja A. S sama

kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks.

6. J. S kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

7. A. S kassatsioonkaebus rahuldada.

8. Tagastada A. S-ile kassatsioonkaebuselt 30. märtsil 2010. a tasutud kautsjon 541 (viissada

nelikümmend üks) eurot 33 senti (s.o 8470 (kaheksa tuhat nelisada seitsekümmend) krooni).

Arvata J. S kassatsioonkaebuselt 5. mail 2010 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot

56 senti (s.o 400 (nelisada) krooni) riigituludesse.

9. Määrata Osaühingule VELJO VIILOLI ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest makstavaks

tasuks J. S-le osutatud riigi õigusabi eest ja riigi õigusabi osutamisel kantud vajalikeks

hüvitamisele kuuluvateks kuludeks kassatsiooniastmes 1058 (üks tuhat viiskümmend kaheksa)

eurot 84 senti (s.o 16 567 (kuusteist tuhat viissada kuuskümmend seitse) krooni 20 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. S esitas 7. veebruaril 2005 Narva Linnakohtule A. S vastu hagi. 1. juulil 2008 esitatud

hagiavalduse terviktekstis palus J. S tuvastada, et ta on Narva-Jõesuus Linda 10a asuva kinnistu

(kinnistu), sõiduki Hyundai Sonata registreerimisnumbriga 781 ASI (sõiduk I) ja sõiduki Hyundai

Sonata registreerimisnumbriga 792 AOS (sõiduk II) 1/2 suuruse mõttelise osa omanik, lugeda, et A. S

nõustus kinnistusraamatus kinnistu omanikukande muutmisega, muuta omanikukannet

kinnistusraamatus selliselt, et märkida kinnistu 1/2 suuruse mõttelise osa omanikuks J. S, lugeda, et

A. S nõustus Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses sõidukite omanikukande muutmisega, ning muuta

Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses sõidukite omanikukannet selliselt, et märkida sõidukite 1/2

suuruse mõttelise osa omanikuks J. S.

Hagiavalduse kohaselt elas J. S alates 1986. aastast koos V. S-iga. Kooselu kestel ehitasid nad maja

asukohaga Narva-Jõesuus Linda 10a. Maja vormistati küll V. S nimele, kuid tegelikult oli see ja

edaspidi ka kinnistu V. S ja J. S kaasomandis. Samuti omandasid V. S ja J. S kaks sõidukit. Sõiduk II

soetati J. S-le kuulunud toa müügist saadud rahaga. J. S ja V. S pidasid kooselu jooksul soetatud vara

nende ühiseks omandiks. Seda hooldati ühise töö ja rahaga. Vara registreeriti V. S nimele seetõttu, et

ainult tal oli Eesti elamisluba. V. S suri 1. detsembril 2004.

J. S ja V. S tegutsesid ühise tegutsemise lepingu alusel, seega oli kooselu ajal omandatud vara nende

kaasomandis. Tsiviilasjades nr 3-2-1-113-96, nr 3-2-1-129-98 ja nr 3-2-1-8-99 tehtud Riigikohtu

lahendite kohaselt on poolte osad kaasomandis võrdsed.

2. A. S hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. A. S leidis, et ainuüksi asjaolu, et J. S ja

V. S elasid koos, ei too kaasa seda, et sel ajal omandatud vara oli nende kaasomandis. J. S ei ole

tõendanud, et ta oleks kuidagi panustanud kinnistu või sõidukite omandamisse. Samuti ei ole

tõendatud, et J. S-l ja V. S-il oleks olnud eesmärk omandada asjad kaasomandisse. Isegi juhul, kui

J. S-l ja V. S-il oli ühise tegutsemise leping, on see kinnistu osas tühine, kuna on vastuolus

välismaalasele, välisriigile ja juriidilisele isikule kinnisomandi üleandmise kitsendamise seadusega

(KÜKS). J. S nõue tuvastada kinnistu mõttelise osa omandiõigus on aegunud.

3. A. S ja N. S esitasid 27. juunil 2005 Narva Linnakohtule J. S vastu hagi. 4. juulil 2008 esitatud

hagiavalduse terviktekstis palusid A. S ja N. S tuvastada V. S ja J. S 14. mail 2001 sõlmitud

abikaasade ühisvara jagamise lepingu tühisus, tuvastada, et J. S ei ole kinnistu 1/4 suuruse mõttelise

osa omanik ning et see kinnistu mõtteline osa on V. S pärandvara, ja parandada kinnistusraamatu

kannet.

Hagi kohaselt on A. S V. S-i poeg ja pärija. V. S sõlmis 14. mail 2001 J. S-ga abikaasade ühisvara

jagamise lepingu, millega J. S omandas kinnistu 1/4 suuruse mõttelise osa. J. S ja V. S ei olnud

kunagi abielus. Seega ei saanud nad sõlmida abikaasade ühisvara jagamise lepingut. Tehing oli

seadusega vastuolus ja seega tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 66 lg 2 järgi tühine. V. S suri 1. detsembril 2004.

4. J. S hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. J. S leidis, et N. S-l ei ole õiguslikku alust

hagi esitada, kuna tema abielu V. S-iga lahutati 1972. aastal. Lepingut saavad vaidlustada vaid

lepingu pooled. A. S ja N. S ei ole tehingu pooled, seega ei ole neil selle tehingu alusel

restitutsiooniõigust.

5. Narva Linnakohus liitis 6. septembri 2005. a määrusega hagid ühte menetlusse.

6. Viru Maakohus (menetles asja alates 1. jaanuarist 2006) jättis 11. mai 2009. a otsusega J. S ja N. S

hagid rahuldamata ja rahuldas A. S-i hagi.

Maakohus leidis, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-de 2 ja 11 järgi tuleb mõlemad hagid lahendada enne

1. juulit 2002 kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et V. S ja

J. S elasid koos vabaabielus ning neil oli ühine majapidamine. Kaasomandi tekkimiseks TsK § 440

lg 2 alusel on vajalik, et isikud oleksid sõlminud ühise tegutsemise lepingu. Ei ole tuvastatud, et J. S

ja V. S oleksid soovinud omandada kinnistu ja sõidukid kaasomandisse. Üksnes ühise perena

elamisest ja ühise kodu loomise kavatsusest ei saa järeldada, et nad vahetasid vastastikkuseid

tahteavaldusi ühise tegutsemise lepingu sõlmimiseks. Samuti ei saa asjas esitatud tõenditest järeldada,

et V. S avaldas soovi sõlmida J. S-ga ühise tegutsemise leping kinnistu ja sõidukite omandamiseks

kaasomandisse. V. S on väljendanud oma tahet 29. oktoobril 1999 sõlmitud maa ostu-müügi- ja

asjaõiguslepingus, millega omandas kinnistu kaasomandisse oma poja A. S-iga. Esitatud tõendid

tõendavad vaid seda, et J. S-l ja V. S-il oli ühine majapidamine ning faktilised abielusuhted. Kuna

ühise tegutsemise lepingut ei olnud sõlmitud, ei ole tähtsust J. S väidetel selle kohta, et ta andis raha

kinnistu ja sõidukite soetamiseks. Kinnistu omandamise ajal kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 119

lg 1 kohaselt pidi tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema

notariaalselt tõestatud. Kohtule ei ole esitatud notariaalselt tõestatud lepingut selle kohta, et J. S ja

V. S omandasid kinnistu kaasomandisse. Juhul kui J. S on teinud kulutusi kinnistule, võib tal olla

alusetust rikastumisest tulenev nõue V. S-i pärijate vastu.

N. S hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna on tõendatud, et kinnistu omandamisel ei olnud V. S ja N. S

abielus.

Pooled ei vaidle selle üle, et J. S ja V. S ei olnud abielus. J. S ja V. S-i vahel abikaasade ühisvara

jagamise lepingu sõlmimise ajal 14. mail 2001 kehtinud KÜKS § 2 lg 3 kohaselt oli välismaalasel

keelatud omandada maatükki Narva-Jõesuu linnas. Seega on tehing tühine ja A. S-i nõue tuleb

rahuldada. Sisuliselt palus A. S tuvastada, et J. S kohta kinnistusraamatusse kantud omanikukanne on

ebaõige, seega on tegemist AÕS § 65 lg 1 järgse hagiga kinnistusraamatu kande parandamiseks.

Sellest tulenevalt saab nõuet pidada nõudeks kohustada J. S-t andma nõusolek kinnistusraamatu

kande muutmiseks.

7. J. S esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, millega

tema hagi jäeti rahuldamata ja A. S-i hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega tema

hagi rahuldada ja A. S-i hagi jätta rahuldamata.

8. A. S vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse, rahuldas J. S hagi

osaliselt ning tuvastas J. S omandiõiguse sõidukite 1/2 suurusele mõttelisele osale, jättis rahuldamata

J. S hagi kinnistu 1/2 suuruse mõttelise osa omandiõiguse tuvastamiseks, saatis asja tehingu, millega

J. S-le omandas 1/4 suuruse mõttelise osa kinnistust, tühisuse tuvastamise osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks ja jättis rahuldamata A. S-i hagi.

Ringkonnakohus leidis, et asjas esitatud tõenditega on tuvastatud, et J. S ja V. S olid sõlminud ühise

tegutsemise lepingu. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: J. S ja V. S elasid Eestis viibides koos,

pangakontod olid V. S-i nimel, kuid kontode kasutaja oli üldvolikirja alusel J. S, J. S ja V. S käisid

aastatel 1997-2004 Eestis koos, V. S soetas Eestis kaks autot. Puudub alus kahelda tunnistajate

ütlustes, et J. S-l ja V. S-il oli ühine majapidamine, nad kasutasid raha koos ja ehitasid elamut koos.

Kuna J. S ja V. S olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu, tuleb eeldada, et nende osad olid võrdsed.

Tunnistajate ütluste kohaselt kasutas ühte sõidukit J. S. Asjas ei ole esitatud väiteid ega tõendeid selle

kohta, et V. S ostis isiklikuks kasutamiseks kaks autot või et ta ostis ühe auto kellelegi kolmandale.

Seetõttu tuleb J. S nõue autodele omandiõiguse tunnustamiseks rahuldada.

J. S nõue tuvastada tema omandiõigus 1/2 suurusele mõttelisele osale kinnistust on põhjendatud

osaliselt. On tuvastatud, et tema ja V. S-i sõlmisid suulise lepingu. Tehinguga, millega V. S eraldas

hagejale 1/4 kinnistust, täitis ta elamu osas ühise tegutsemise lepingu. Asja materjalide kohaselt

sõlmis V. S 29. oktoobril 1999 maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt omandas V. S

kinnisasja kaasomandisse poja A. S-iga ja kummalegi kuulus 1/2 suurune mõtteline osa. Seega kuulus

V. S-ile 1/2 kinnisasjast, mille ta jagas hagejaga võrdselt. J. S-le kinnisomandi üleandmise tehing on

tühine. 14. mail 2001 tehingu tegemise ajal kehtinud KÜKS § 2 lg-te 3 ja 4 kohaselt oli välismaalasel

keelatud omandada maatükki mh Ida-Virumaal Narva-Jõesuu linnas. KÜKS § 8 kohaselt on selle

keelu vastu eksiv tehing tühine. Kuna võlaõiguslik tehing, millega J. S 1/4 kinnistust omandas, on

tühine seaduses sisalduva keelunormi tõttu, kaotab ta kinnistusraamatu kande muutmisega omandi,

mis tal senini oli (kinnistusraamatu kande õigsust eeldades). J. S-l on õigus omandi kaotamise eest

saada hüvitist omandi kaotamise aja seisuga. J. S ei ole formuleerinud nõuet tühise tehingu alusel

saadu tagasinõudmiseks A. S-ilt. J. S-l oli tehingust tulenevalt õigus 1/4 osale kinnistust, kuid kuna

Eesti seadus selles asukohas tal kinnisomandi omandamise keelas, on tal õigus saada hüvitist, mis

vastab 1/4 kinnistu väärtusele. Maakohus oleks pidanud J. S-le selgitama kehtivat seadust ja

õiguslikku olukorda ning andma võimaluse nõuet täiendada. Asi tuleb selles osas saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Maakohus peab andma J. S-le võimaluse esitada nõue tühise tehingu alusel

saadu tagasinõudmiseks ning pooltele võimaluse esitada kinnisasja osa hinna määramiseks vajalikud

tõendid.

J. S nõue ei ole aegunud. TsÜS § 155 lg 1 kohaselt on omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude

ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat nõude sissenõutavaks

muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

A. S-il ei olnud vaja vastuhagi esitada. Maakohus sai asjas tähtsaid asjaolusid hinnata tema

vastuväidete alusel, st piisav oleks olnud, kui ta oleks esitanud vastuväited ja tõendid, et J. S ja V. S ei

olnud sõlminud ühise tegutsemise lepingut. Vastuhagi ei pidanud esitama ka tehingu tühisuse

tuvastamise nõudes, kuna tehingu tühisust peab maakohus alati omal algatusel kontrollima.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. A. S esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas,

millega ringkonnakohus tuvastas J. S omandiõiguse sõidukite mõttelisele osale, saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jättis A. S-i hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et V. S ja J. S olid sõlminud ühise tegutsemise lepingu kinnistu

ja sõidukite omandamiseks kaasomandisse. Ringkonnakohtu välja toodud neljast asjaolust seda

järeldada ei saa. Ühise tegutsemise lepingu korral peavad lepingupooled tegema sissemakseid. Asjas

ei ole tõendeid selle kohta, et J. S oleks kuidagi panustanud maa erastamisse või sõidukite

omandamisse. Väljaspool abielu ei piisa üksnes lähedaste isiklike suhete olemasolust selleks, et

tekiks ühisomand.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 155 lg-t 1, leides, et J. S nõue ei ole aegunud. J. S ei ole

esitanud omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõuet, vaid omandiõiguse tuvastamise nõude. Seega

on nõue aegunud.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud TsÜS § 84 lg-t 1. Selle sätte kohaselt ei ole tühisel tehingul

algusest peale õiguslikke tagajärgi. Seega ei saanud J. S kinnistu mõttelise osa omanikuks, kuna

ringkonnakohus tuvastas, et 14. mail 2001 sõlmitud abikaasade ühisvara jagamise leping oli tühine.

Kuna V. S J. S-lt selle tehingu alusel midagi ei saanud, ei tule tühise tehingu alusel J. S-le ka midagi

tagastada. Seega on vale ringkonnakohtu järeldus, et J. S-l on õigus saada hüvitist omandi kaotamise

eest, kuna tühise tehingu alusel ta omandit ei saanud. Samuti oleks kinnistu omandamisele suunatud

ühise tegutsemise leping pidanud olema notariaalselt tõestatud vormis.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis asja juurde võtmata A. S-i esitatud tõendid

maja valmimise aja kohta, mis said A. S-ile teatavaks alles ringkonnakohtu menetluse ajal.

11. J. S vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

12. J. S esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsus osas, millega tema hagi jäeti osaliselt rahuldamata ning millega saadeti asi

tehingu, millega ta omandas 1/4 kinnisasjast, tühisuse tuvastamise osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks, ja saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

J. S leiab, et kinnistu oli soetatud tema ja V. S-i kooselu kestel, st ühise tegutsemise lepingu alusel.

Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et nii kinnistu kui ka sõidukid on soetatud ühise tegutsemise lepingu

alusel ja seetõttu on J. S sõidukite 1/2 suuruse mõttelise osa omanik, oleks ringkonnakohus pidanud

asuma samale seisukohale ka kinnistu kohta. Seda tegemata jättes kohaldas ringkonnakohus

ebaõigesti materiaalõiguse normi, samuti on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. V. S loovutas enda

osa kinnistust A. S-ile, seega kuulub ülejäänud osa kinnistust J. S-le. KÜKS ei ole praeguses asjas

kohaldatav, kuna see ei keelanud omandada kinnisvara ühise tegutsemise lepingu alusel. Samas

lõppes KÜKS-i kehtivus 31. märtsil 2003 ning sellega langes ära tehingu tühisuse alus. J. S ja V. S

kinnitasid tehingu tegemisega 14. mail 2001 selle kehtivust TsÜS § 84 lg 3 mõttes.

13. A. S vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule J. S hagi osas, milles ta palus tuvastada enda omandiõiguse sõidukite mõttelisele

osale. Ülejäänud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab A. S-i hagi

ja jätab rahuldamata J. S hagi osas, milles ta palus tuvastada enda omandiõiguse kinnistu mõttelisele

osale ja muuta kinnistusraamatu kannet.

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti leidnud, et V. S-il ja J. S-l oli ühise tegutsemise

leping sõidukite omandamiseks, põhjendades seda üksnes sellega, et J. S-l ja V. S-il oli ühine

majapidamine ning V. S ostis kaks sõidukit ja ühte neist kasutas J. S. TsK § 438 lg 1 kohaselt

kohustuvad pooled ühise tegutsemise lepingu järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi

saavutamiseks. TsK § 440 lg 1 järgi tasuvad pooled selle eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või

muus varas või töise osavõtu teel. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on rahalised või muud varalised

osamaksed, samuti poolte ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara poolte

kaasomandiks. Seega eeldab ühise tegutsemise lepingu alusel kaasomandi tekkimine lepingu poolte

panuseid ühise eesmärgi saavutamiseks. Ainuüksi sellest, et V. S ja J. S koos elasid, ei saa teha

järeldust, et kogu nende kooselu ajal soetatud vara omandati ühise tegutsemise lepingu järgi poolte

kaasomandisse. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas J. S panustas sõidukite

omandamisse. J. S on mh väitnud, et üks sõidukitest osteti tema raha eest.

Kolleegium märgib, et kohtuotsustest ei nähtu, miks lahendasid kohtud J. S nõude sõidukite

omandiõiguse tuvastamiseks tsiviilkoodeksi sätete järgi. VÕSRS § 11 järgi kohaldatakse võlasuhtele,

mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Kohtud ei ole aga

tuvastanud, et kõnealune võlasuhe tekkis enne 1. juulit 2002. Juhul kui autod omandati pärast 1. juulit

2002, ei saa asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, vaid tuleb lähtuda võlaõigusseaduse

sätetest.

16. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsus on kinnistut puudutavate nõuete osas vastuoluline.

Otsuse resolutsioonis on ringkonnakohus märkinud, et jätab rahuldamata nii A. S-i hagi kui ka J. S

hagi kinnistu mõttelise osa omandiõiguse tuvastamise nõude osas. Seega on ringkonnakohus

lahendanud kõik poolte kinnistuga seotud nõuded. Samas on ringkonnakohus saatnud asja tehingu,

millega J. S omandas 1/4 kinnisasjast, tühisuse tuvastamise osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Vastuoluline on ka ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa. Ringkonnakohus on otsuse p-des 10 ja 14

leidnud, et J. S hagi kinnistu mõttelise osa omandiõiguse tuvastamiseks tuleb rahuldada osaliselt.

Otsuse p-des 8 ja 15 on ringkonnakohus aga leidnud, et kinnistu mõtteline osa ei saa J. S-le kuuluda.

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et V. S-i ja J. S 14. mail 2001 sõlmitud leping on tühine.

Tehingu tegemise ajal kehtinud KÜKS § 2 lg 3 kohaselt oli välismaalasel keelatud omandada

maatükki mh Narva-Jõesuu linnas. KÜKS § 8 kohaselt oli selle keeluga vastuolus olev tehing tühine.

Pooled ei vaidle selle üle, et J. S ei ole Eesti kodanik, st ta oli KÜKS § 2 lg 5 kohaselt välismaalane,

samuti selle üle, et kinnistu asub Narva-Jõesuus. Ekslik on J. S kassatsioonkaebuse väide, et tühist

tehingut saab sama tehinguga TsÜS § 84 lg 3 mõttes kinnitada. Ringkonnakohus on aga ekslikult

leidnud, et J. S ja V. S-i 14. mail 2001 sõlmitud leping on võlaõiguslik tehing. Tegemist on

asjaõiguslepinguga kinnistu mõttelise osa üleandmiseks J. S-le. Kuivõrd see tehing on tühine, siis J. S

kinnistu mõttelise osa omandit ei saanud ning selle omanikuks jäi V. S.

Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et V. S-il ja J. S-l sai olla kehtiv ühise tegutsemise leping

kinnistu mõttelise osa omandamiseks. Asjaõigusseaduse § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega

kohustutakse omandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Seega pidi olema notariaalselt

tõestatud ka ühise tegutsemise leping kinnistu omandamiseks (vt nt Riigikohtu 9. detsembri 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p 17). Ringkonnakohus on leidnud, et V. S ja J. S olid sõlminud

suulise lepingu. Ka J. S ei ole väitnud, et ta oli V. S-iga sõlminud ühise tegutsemise lepingu kinnistu

omandamiseks notariaalselt tõestatud vormis. Seega isegi juhul, kui J. S ja V. S olid sõlminud suulise

ühise tegutsemise lepingu kinnistu omandamiseks, oli see kinnistu omandamise ajal kehtinud

TsÜS § 93 lg 3 järgi seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu tühine. Kolleegium selgitab, et

juhul kui V. S sai midagi J. S-lt tühise tehingu alusel, oleks J. S võinud nõuda enne 1. juulit 2002

kehtinud TsÜS § 66 lg 5 alusel saadu tagastamist või hüvitamist. Praeguses asjas ei ole J. S sellist

nõuet esitanud.

Seega tuleb A. S-i hagi rahuldada ja jätta rahuldamata J. S hagi osas, milles ta palus tuvastada enda

omandiõiguse kinnistu mõttelisele osale ja muuta kinnistusraamatu kannet.

18. Menetluskulude väljamõistmise otsustab asja lõplikult lahendav kohus asja lahendamise

tulemusest lähtudes. Praeguses asjas on hagid esitatud enne 1. jaanuari 2006. Seega tuleb

menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 1 järgi enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS-i

sätteid.

19. Riigikohus rahuldas 3. mai 2010. a määrusega J. S riigi õigusabi taotluse. J. S esindaja esitas

8. juunil 2010 taotluse, milles palus hüvitada riigieelarvest tasu J. S-le kassatsiooniastmes osutatud

õigusabi eest ja õigusabi osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale

õigusabi 46 pooltundi (pt) (vestlused ja konsultatsioonid riigi õigusabi saaja esindajaga 4 pt,

kassatsioonkaebuse koostamine 11 pt, normatiivmaterjalide selekteerimine ja läbitöötamine 3 pt,

tutvumine toimikuga, väljakirjutuste ja ärakirjade tegemine 7 pt ja tsiviilasja materjalide

läbitöötamine ning õigusliku positsiooni kujundamine 21 pt), mille eest on kokku ettenähtud tasu

6900 krooni. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata hüvitatavaks summaks 8280 krooni. Lisaks

palus J. S esindaja hüvitada tasu toimikuga tutvumiseks Tartusse sõiduks kulutatud aja eest

1300 krooni, koos käibemaksuga 1560 krooni. Samuti sõidukulud toimikuga tutvumiseks Tartusse

sõiduks 756 krooni, koos käibemaksuga 907 krooni 20 senti.

J. S esindaja esitas 7. oktoobril 2010 taotluse, milles palus hüvitada riigieelarvest tasu J. S-le

kassatsiooniastmes osutatud õigusabi eest. Taotluse kohaselt osutas esindaja hagejale õigusabi 35 pt

(vestlused ja konsultatsioonid riigi õigusabi saajaga 3 pt, kassatsioonkaebusele vastuse koostamine

12 pt, normatiivmaterjalide selekteerimine ja läbitöötamine 2 pt, kassatsioonkaebusega tutvumine,

selle analüüs ja õigusliku positsiooni kujundamine 7 pt ning tsiviilasja materjalide läbitöötamine

11 pt), mille eest on kokku ettenähtud tasu 8750 krooni. Koos käibemaksuga palus esindaja määrata

hüvitatavaks summaks 10 500 krooni.

Kolleegium leiab, et J. S esindaja taotlused tuleb osaliselt rahuldada. Kolleegium peab põhjendatuks

8. juuni 2010 taotluses märgitud ajakulu riigi õigusabi osutamiseks ning sõidukulusid. Tasu

toimikuga tutvumiseks Tartusse sõiduks kulutatud aja eest on põhjendatud üksnes 650 krooni ulatuses

(koos käibemaksuga 780 krooni). Enne 1. juulit 2010 kehtinud advokatuuri juhatuse määruse "Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (kord) p 52 kohaselt on riigi

õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu 650 krooni, kui riigi õigusabi

osutamise koht asub 150 kuni 200 kilomeetri kaugusel. Seega katab selle sätte kohaselt 650 krooni

tasu nii riigi õigusabi kohta kui ka sealt tagasisõidule kulutatud aja eest.

7. oktoobri 2010. a taotluses esitatud ajakulu peab kolleegium põhjendatuks üksnes osaliselt.

Olukorras, kus J. S esindaja oli asjas varem koostanud kassatsioonkaebuse ja selleks asja

materjalidega tutvunud ning õigusliku seisukoha kujundanud, ei ole tervikuna põhjendatud taotluses

toodud ajakulu õigusliku positsiooni kujundamiseks ning asja materjalide läbitöötamiseks A. S-i

kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks. Kolleegium peab põhjendatud ajakuluks riigi õigusabile

kassatsioonkaebusele vastuse koostamisel kokku 22 pt, mille eest on alates 1. juulist 2010 kehtiva

korra p 38 kohaselt ette nähtud tasu 5500 krooni (koos käibemaksuga 6600 krooni).

Kokku on kolleegiumi arvates seega J. S esindajale põhjendatud tasu riigi õigusabi osutamise eest ja

hüvitis riigi õigusabi osutamisega seotud kulude eest koos käibemaksuga 8280 + 780 + 907,2 + 6600

= 16 567 krooni 20 senti (s.o 1058 eurot 84 senti).

20. A. S-i kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. A. S-il tuleb TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule

teatada, kellele ja millisele kontole tuleb kautsjon tagastada.

J. S kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tema kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu