3-1-1-100-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-10

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2011

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi AS Heakorrastus karistamises JäätmeS § 1207 lg 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 20. juuli 2010. a otsus väärteoasjas nr 4-09-9057

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Narva Linnavalitsuse kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. detsember 2010

Istungil osalenud isikud

AS-i Heakorrastus kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk,

kohtuvälise menetleja esindaja Mihhail Antonov

REOSLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 20. juuli 2010. a kohtuotsus AS Heakorrastus väärteoasjas

jäätmeseaduse § 1207 lg 2 järgi ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Narva Linnavalitsuse kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva

Linnavalitsuse

linnavara-

ja

majandusameti

kommunaalmajandusosakonna

keskkonnainspektori 5. mai 2009. a otsusega karistati AS-i Heakorrastus Jäätmeseaduse

(JäätmeS) § 1207 lg 2 järgi rahatrahviga 300 trahviühikut ehk 18 000 krooni. Menetlusalust isikut

karistati selle eest, et alates 1. veebruarist 2009 kuni 3. aprillini 2009 ei taganud Vladimir Kaštan,

tegutsedes juhatuse liikmena AS Heakorrastus huvides, segaolmejäätmete vedu Narva linnale

võimalikult lähedal asuvasse tehnoloogiliselt sobivasse sortimistehasesse täies mahus, mistõttu veeti

osa segaolmejäätmetest otse U P-sse.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse Viru Maakohtule AS Heakorrastus, taotledes

kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist AS-i Heakorrastus

käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Kaebuses märgiti, et AS Heakorrastus pole rikkunud JäätmeS §-ist 32 tulenevat läheduse põhimõtet,

vedades segaolmejäätmed UP-sse, kuna selle puhul ongi tegemist Narva linnale lähedal asuva

kohaga. Mõistetud karistus ei ole põhjendatud ja seetõttu jääb karistusmäär kaebuse esitajale

arusaamatuks. Juhul kui AS Heakorrastus olekski otsuses nimetatud väärteo toime pannud, on

määratud rahatrahv ülemäära suur.

3. Viru Maakohtu 20. juuli 2010. a otsusega kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja VTMS § 29 lg 1

p 1 alusel lõpetati väärteoasjas menetlus.

3.1 Kohus selgitas, et Narva linna jäätmehoolduseeskirja (Narva JHE) § 59 kehtis väärteoprotokollis

kirjeldatud teo toimepanemise ajal järgmises sõnastuses: "Narva linnas tekkinud jäätmed

kõrvaldatakse õigusaktidega sätestatud korras. Narva linna haldusterritooriumilt kogutud

segaolmejäätmed peavad olema enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sorditud Narva linnale

võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, kus on tagatud inimese tervise ja

keskkonna ohutus." Tõlgendades seda sätet grammatiliselt võib tõesti asuda seisukohale, et NJ OÜ on

Narva linnale võimalikult lähedal asuv tehnoloogiliselt sobiv sortimistehas, sest see asub Narva

linnas aadressil Narva, Rahu 3b. Kuid olukorras, kus Narva linnas või selle vahetus naabruses oleks

tegutsenud mitu konkureerivat seadusenõuetele vastavat prügisortimistehast, oleks Narva linn

kohustatud aktsepteerima prügi sortimist ükskõik millises tehases, sest vastasel juhul oleks Narva linn

rikkunud ettevõtlusvabadust. Samast loogikast juhindudes tuli maakohtu hinnangul lahendada

olukord, kui prügi viidi sortimiseks Narva linnast mõistlikus kauguses olevasse seaduse nõuetele

vastavasse tehasesse. Mõistliku kauguse piiras maakohus seejuures maakonnaga.

3.2 Täiendavalt selgitas maakohus, et JäätmeS § 36 ning § 31 koostoimest tulenevalt võib kohalik

omavalitsus (KOV) määrata, kus peab toimuma kogutud segaolmejäätmete järelsortimine. Nimetatud

regulatsiooni kehtestades peab KOV arvestama ühelt poolt jäätmeseaduses endas toodud nõuetega ja

muu hulgas sellega, et vastavalt JäätmeS § 32 tuleb jäätmed kõrvaldada tekkekohale võimalikult

lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas jäätmekäitluskohas. Teisalt peab KOV jäätmeseaduses toodud

volitusnorme täites arvestama põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõttega. Nimelt ei või kohalik

omavalitsus seaduses sisalduvat volitusnormi rakendades rikkuda isikute põhiõigusi ja -vabadusi,

muu hulgas jäätmekäitlejate ettevõtlusvabadust (PS § 31). Narva JHE normitehnilist märkust, et

jäätmed võib järelsortimiseks viia NJ OÜ-sse, tuleb tõlgendada soovitusena ning see märkus ei saa

olla juriidiliselt siduv.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni kohtuvälise menetleja esindaja, taotledes maakohtu

otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist.

4.1 Kassaator leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust, sest 1. juulil 2010

toimunud kohtuistungi protokollile on kohtunik ja istungisekretär alla kirjutanud alles 20. juulil 2010,

s.o pärast kohtuotsuse kuulutamist. Kohtuvälise menetleja esindaja näeb selles VTMS § 150 lg 1 p-s

10 sätestatud rikkumist. Jättes ilma sellekohast määrust koostamata kohtuvälise menetleja 30. juulil

2010 esitatud taotluse istungiprotokolli muudatuste tegemise kohta lahendamata ja samas ka esitatud

taotluse tagastamata, rikkus maakohus väärteomenetlusõigust.

4.2 Samuti leitakse kassatsioonis, et maakohus on meelevaldselt tõlgendanud Narva JHE §-i 59.

Selles normis sätestatakse, et Narva linna haldusterritooriumil kogutud segaolmejäätmed peavad

olema enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sorditud Narva linnale võimalikult lähedal asuvas

tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna kaitse. Narva

JHE § 59 kordab JäätmeS §-st 32 tulenevat läheduse põhimõtet: jäätmed kõrvaldatakse nende

tekkekohale võimalikult lähedal asuvas tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, kus on tagatud

inimese tervise ja keskkonna ohutus. Kassaatori hinnangul tuleb eeltoodud norme tõlgendada

selliselt, et "võimalikult lähedal asuvat" mõistetakse kui "lähimat". Maakohus on aga meelevaldselt

tõlgendanud seda kui "mõistlikus kauguses asuvat", määratledes seda omakorda maakonna piiridega.

Seega oleks mõistlikus kauguses asuvaks jäätmekäitluskohaks maakohtu käsitluses iga sama

maakonna piires asuv jäätmekäitluskoht. Kuna AS Heakorrastus vedas segaolmejäätmeid Narva

linnast 40 km kaugusel asuvasse U käitlusjaama, kuigi käitlusjaam oli olemas ka Narva linnas, siis

rikkuski AS Heakorrastus kohtuvälise menetleja hinnangul Narva JHE §-i 59 ja pani toime JäätmeS §

1207 lg-s sätestatud väärteo. Lisaks rõhutab kassaator sedagi, et tegelikult ei ole U jäätmekäitlusjaam

ka tehnoloogiliselt sobiv.

5. Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Allan Valk esitas kassatsioonivastuse,

taotledes kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. Kaitsja ei nõustu kassaatori

väidetega väärteomenetlusõiguse rikkumise kohta istungiprotokolli koostamisel. Kaitsja leiab

erinevalt kassaatorist, et Narva JHE §-i 59 tõlgendades tuleb aktsepteerida õigust vedada Narva

linnas tekkinud jäätmed linnast mõistlikus kauguses asuvasse sortimistehasesse. Narva linnast 40 km

kaugusel asuvat AS U P tuleb seejuures lugeda Narvast mõistlikus kauguses asuvaks

sorteerimistehaseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad Viru Maakohtu 20. juuli 2010. a otsuses põhjendused ja

seetõttu tuleb nimetatud otsus väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada.

7. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo),

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Eelmärgitu tähendab muu hulgas kohtu kohustust lahendada VTMS

§-s 133 loetletud küsimused, sealhulgas VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt ka selle, kas väärteoprotokollis

kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma

menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning

süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles

sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus

nendele nõuetele ei vasta, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p

7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-55-08, p 8,

12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-74-08, p 7, 30. oktoobri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-71-09,

p 12 ja 19. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-89-10, p 7).

8. Lähtuvalt eelmises punktis tsiteeritud sätetest ja väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest

tulnuks maakohtul arutatavas asjas analüüsida, kas menetlusalune isik pani toime JäätmeS § 1207 lg-

le 2 vastava süüteo, s.t kas ta rikkus Narva JHE §-ist 59 tulenevat kohustust vedada Narva linnas

kogutud segaolmejäätmed enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sortimiseks Narva linnale

võimalikult lähedal asuvasse tehnoloogiliselt sobivasse sortimistehasesse, kus on tagatud inimese

tervise ja keskkonna ohutus. Maakohus käsitleb AS-le Heakorrastus etteheidetava väärteo

objektiivsest koosseisu, s.o Narva JHE §-i 59 üksnes sellest seisukohast, kas AS UP-d saab lugeda

Narva linnale võimalikult lähedal asuvaks kohaks. Kohus ei uuri aga vahetult ühtki tõendit AS UP

tehnoloogilise sobivuse kohta, märkides viitega õiguskantsleri märgukirjas menetluses nr 6-

4/090196/00901556 toodud Keskkonnaameti Viru regiooni spetsialisti seisukohale üksnes

paljasõnaliselt ja põhistusteta, et AS UP on Narva JHE § 59 nõuetele vastav. Väärteoasja uuel

arutamisel peab maakohus analüüsima tõendeid AS UP tehnoloogilise sobivuse kohta

segaolmejäätmete sortimiseks ja nende põhjal tegema põhistatud järelduse, kas see sortimistehas

vastab Narva JHE nõuetele.

9. Eelnevast johtuvalt on maakohtul põhjust väärteoasja uuel arutamisel JHE § 59 puhul "võimalikult

lähedal asuv" kriteeriumit tõlgendama asuda üksnes siis, kui kohus jõuab tõendeid analüüsides

järelduseni, et AS UP on segaolmejäätmete sortimiseks tehnoloogiliselt sobiv. Vastasel korral ei ole

asjaolu, kas AS UP on hinnatav Narvale võimalikult lähedal asuvana, asjassepuutuv, sest

menetlusalune isik ei võiks segaolmejäätmeid sinna sortimiseks vedada ka juhul, kui see oleks

Narvale võimalikult lähedal. Alles siis, kui maakohus tuvastab, et AS UP on segaolmejäätmete

sortimiseks tehnoloogiliselt sobiv, peab hindama, milliste tingimuste esinemisel saab hinnata

jäätmekäitluskohta kui võimalikult lähedal asuvat.

10. Narva JHE § 59 on sõnastatud järgmiselt: "Narva linnas tekkinud jäätmed kõrvaldatakse

õigusaktidega sätestatud korras. Narva linna haldusterritooriumilt kogutud segaolmejäätmed peavad

olema enne nende kõrvaldamist või taaskasutamist sorditud Narva linnale võimalikult lähedal asuvas

tehnoloogiliselt sobivas sortimistehases, kus on tagatud inimese tervise ja keskkonna ohutus."

Maakohus on asunud seisukohale, et ettevõtlusvabaduse kaitsmise huvidest lähtuvalt saab kõnealust

normi lugeda põhiseadusega kooskõlas olevaks vaid tingimusel, et Narva linnale võimalikult lähedal

asuvateks loetakse mistahes Ida-Virumaal paiknevad sortimistehased. Kolleegiumi hinnangul on aga

maakohus jätnud põhjendamata, miks tuleb siin lähtuda maakonna piiridest ja miks ei või võimalikult

lähedal asuvaks sortimistehaseks lugeda väljaspool Ida-Virumaad paiknevat tehast, mis

geograafiliselt oleks Narvale lähemal kui mõni maakonna piires asuv sortimistehas.

11. Tuleb nõustuda maakohtu otsuses märgituga, et õigusnormi tuleb tõlgendada põhiseaduspäraselt

ja erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust

neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Kuid olukorras, mil on tegemist erinevate

põhiõiguste põrkumisega, tuleb eelistada sellist tõlgendust, millega oleks tagatud nende erinevate

põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse (vt ka Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-73-04, p 36). See tähendab, et Narva JHE §-i 59 tõlgendamisel ei saa lähtuda

pelgalt vaid PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse tagamise vajadusest, vaid arvesse tuleb võtta ka

PS § 53 lausest 1 tulenevat kohustust säästa keskkonda, sest nimetatud kohustus võimaldab muu

hulgas PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse kitsendamist.

12. Kuna kriminaalkolleegium tühistab eelkäsitletud väärteomenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu

maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks, ei pea kolleegium

tarvilikuks kassaatori märgitud muid väärteomenetlusõiguse väidetavaid rikkumisi käsitleda.

13. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2, § 150 lg 1 p-st 7 ning § 174 p-st 7,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 20. juuli 2010. a kohtuotsuse ja saadab

väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Lea Kivi