3-2-1-141-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-141-10

Määruse kuupäev

Tartu, 11. jaanuar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Dmitri Tšiviljovi taotlus tunnustada välisriigi kohtulahendeid

ja pöörata need täitmisele

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

07-36851

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Leonid Ambrozi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldajad Dmitri Tšiviljov (elukoht Xxxxxxxxxxxxxx xx-xx,

Vologda linn, 160002 Venemaa) ja Vene Föderatsiooni Vologda

Linnakohus

Puudutatud isik Leonid Ambrozi (isikukood xxxxxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga

Asja läbivaatamise kuupäev

13. detsember 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-36851 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse, millega tunnustati Vene

Föderatsiooni Vologda linnakohtu 19. augusti 2002. a tagaseljaotsust ja tunnistati see Eesti

Vabariigis täidetavaks ning mõisteti Leonid Ambrozilt Dmitri Tšiviljovi kasuks välja

35 036 krooni 15 senti. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta rahuldamata Dmitri

Tšiviljovi taotlus, milles paluti tunnustada Vene Föderatsiooni Vologda linnakohtu 19. augusti

2002. a tagaseljaotsust ja pöörata see Eesti Vabariigis täitmisele.

2. Tühistada ringkonnakohtu määrus ka osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu määruse, millega Leonid Ambrozilt mõisteti riigituludesse 2095 krooni 50 senti

riigilõivu.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

4. Lugeda kohtumääruse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt:

4.1 Jätta rahuldamata Dmitri Tšiviljovi taotlus, milles paluti tunnustada Vene Föderatsiooni

Vologda Linnakohtu 19. augusti 2002. a tagaseljaotsust ja pöörata see Eesti Vabariigis

täitmisele.

4.2 Tunnustada ja tunnistada Eesti Vabariigis täidetavaks Vene Föderatsiooni Vologda

Linnakohtu 14. novembri 2005. a määrus, millega mõisteti Leonid Ambrozilt Dmitri Tšiviljovi

kasuks välja 15 000 rubla ja föderaaleelarvesse riigilõiv 450 rubla. Mõista Leonid Ambrozilt

välja Dmitri Tšiviljovi kasuks 6673 krooni 40 senti (426 eurot 51 senti) ja Vene Föderatsiooni

eelarvesse riigilõiv 200 krooni 20 senti (12 eurot 80 senti), mis tuleb tasuda: VO FRJ (UFK VO)

(Vologda linna FMA Inspektsioon) INN 3525022440, KPP 352501001, arvelduskonto

40101810700000010002 Vologda oblasti Vologda linna GRKT GU Venemaa Pank, Panga BIK

041909001, eelarvelise klassifikatsiooni kood 18210803010011000110 OKATO 194401000000.

4.3 Jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud Leonid Ambrozi kanda.

5. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

6. Tagastada Leonid Ambrozile määruskaebuselt 26. juulil 2010. a tasutud kautsjon

400 (nelisada) krooni (25 (kakskümmend viis) eurot 56 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariigi Justiitsministeerium edastas 18. septembril 2007 Viru Maakohtule Dmitri Tšiviljovi

(avaldaja I) ja Vene Föderatsiooni Vologda Linnakohtu (avaldaja II) taotlused, milles paluti

tunnustada Vologda Linnakohtu 19. augusti 2002. a tagaseljaotsust ja 14. novembri 2005. a määrust

ning lubada need Eesti Vabariigis täitmisele. Vologda Linnakohus mõistis 19. augusti 2002. a

tagaseljaotsusega Leonid Ambrozilt (puudutatud isik) avaldaja I kasuks välja 78 752 rubla 20 kopikat

(73 260 rubla sõiduauto kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks + 3150 rubla ekspertiisi

tegemise kulude katteks + 200 rubla juriidiliste teenuste katteks + 2142 rubla 20 kopikat riigilõivu

katteks). Vologda Linnakohus mõistis 14. novembri 2005. a määrusega puudutatult isikult välja

avaldaja I kasuks 15 000 rubla kahjusumma indekseerimise tõttu ajavahemikus 19. august 2002 kuni

20. juuli 2005 ja 450 rubla riigilõivu katteks. Viidatud kohtulahendeid ei ole Vene Föderatsiooni

territooriumil täidetud.

Avaldaja I taotleb kõnealuste kohtulahendite tunnustamist ja täitmisele lubamist tema kasuks

väljamõistetud summa (93 752 rubla 20 kopikat) osas. Avaldaja II taotleb 14. novembri 2005. a

määruse tunnustamist ja täitmisele lubamist osas, millega mõisteti puudutatud isikult Vene

Föderatsiooni eelarvesse riigilõiv (450 rubla).

2. Puudutatud isik vaidles avaldajate taotlustele vastu. Taotlusi ei saa rahuldada, sest

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 620 lg 1 p 2 kohaselt ei tunnustata välisriigi kohtulahendit

Eesti Vabariigis juhul, kui kostja ei ole saanud oma õigusi mõistlikult kaitsta, eelkõige kui ta ei

saanud kohtukutset ega mingit teist menetlust algatavat dokumenti kätte õigel ajal ega nõuetekohasel

viisil. Puudutatud isikule ei olnud õigel ajal ja nõuetekohasel viisil kätte toimetatud kohtukutset

19. augusti 2002. a kohtuistungile, tagaseljaotsust ja kohtukutset 2. detsembri 2002. a kohtistungile.

Puudutatud isik kasutas kostjana kõiki edasikaebamise võimalusi, kuid tema kohtuasja sisulisest

läbivaatamisest keelduti.

3. Viru Maakohus rahuldas 15. oktoobri 2008. a määrusega esitatud taotlused ja tunnustas

vaidlusaluseid kohtulahendeid ning tunnistas need Eesti Vabariigi territooriumil täidetavaks.

Maakohus mõistis puudutatud isikult avaldaja I kasuks välja 35 036 krooni 15 senti (32 592 krooni

71 senti sõiduauto kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamiseks + 1401 krooni 40 senti ekspertiisi

tegemise kulude katteks + 89 krooni juriidiliste teenuste katteks + 953 krooni riigilõivu katteks) ning

6673 krooni 40 senti kahjusumma indekseerimise tõttu ajavahemikus 19. august 2002 kuni 20. juuli

2005. Samuti mõistis maakohus välja Vene Föderatsiooni eelarvesse 200 krooni 20 senti riigilõivu

katteks.

Maakohus lähtus asja lahendamisel TsMS §-st 754, sama seaduse 62. ptk sätetest ning Eesti Vabariigi

ja Vene Föderatsiooni lepingust õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ja kriminaalasjades (edaspidi

õigusabi leping). TsMS § 620 lg 1 p 2 kohaselt ei tule tsiviilasjas tehtud muu välisriigi kui Euroopa

Liidu liikmesriigi kohtulahendit Eesti Vabariigis tunnustada, kui kostja või muu võlgnik ei ole saanud

oma õigusi mõistlikult kaitsta, eelkõige kui ta ei saanud kohtukutset või muud menetlust algatavat

dokumenti kätte õigel ajal ja nõuetekohasel viisil, välja arvatud juhul, kui tal oli mõistlik võimalus

kohtulahend vaidlustada ja ta seda ettenähtud tähtaja jooksul ei teinud.

Esitatud dokumentidest nähtub, et puudutatud isikule ei olnud õigel ajal ja nõuetekohasel viisil

(st õigusabi lepingus sätestatud korras) kättetoimetatud hagiavaldust ja kohtukutset. Vologda

Linnakohus ei ole esitanud tõendeid nimetatud dokumentide Vene Föderatsiooni Justiitsministeeriumi

kaudu saatmise kohta. Samuti ei ole kohus esitanud menetlusdokumentide kättesaamise kinnitust.

Menetlusdokumendid saadeti postiga otse puudutatud isikule ning esitatud ümbrikute koopiatest

nähtub, et puudutatud isik sai hagiavalduse kätte 15. augustil 2002 (seega neli päeva enne

kohtuistungi toimumist) ning et puudutatud isik sai 19. augusti 2008. a tagaseljaotsuse kätte

12. septembril 2002 (seega kuus päeva möödumisel otsuse jõustumisest). Asjaolu, et puudutatud

isikule ei olnud õigel ajal ja nõuetekohasel viisil teatatud kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, on

kinnitatud Vologda Oblastikohtu tsiviilasjade kolleegiumi 4. aprilli 2003. a määruses. Selle

määrusega tühistati Vologda Linnakohtu 2. detsembri 2002. a määrus, millega jäeti rahuldamata

puudutatud isiku taotlus vaadata üle tagaseljaotsus, ja saadeti asi uueks läbivaatamiseks samasse

kohtusse. 7. juuli 2003. a määrusega jättis Vologda Linnakohus puudutatud isiku taotluse

tagaseljaotsuse läbivaatamiseks uuesti rahuldamata. 7. juuli 2003. a kohtuistungil osales puudutatud

isiku esindaja T. Ambrozi. Vologda Oblastikohtu tsiviilasjade kolleegium jättis 5. septembril 2003

puudutatud isiku esitatud erikaebuse 7. juuli 2003. a määruse peale rahuldamata. Puudutatud isik

esitas Vologda Oblastikohtu presiidiumile järelevalvekaebuse 5. septembril 2003. a tehtud

kassatsioonimääruse peale. Vologda Oblastikohus keeldus 29. septembri 2004. a määrusega asja

järelevalve instantsi üleandmisest. Tulenevalt eeltoodust oli puudutatud isikule võimaldatud

kohtulahend vaidlustada ja ta oli oma edasikaebamise õigust kasutanud. Puudutatud isik ei ole

tõendanud, et ta ei olnud teadlik menetlusest, milles avaldaja I esitas indekseerimise nõude, või et

talle ei ole kätte toimetatud Vologda Linnakohtu 14. novembri 2005. a määrust. See määrus jõustus

17. veebruaril 2006 Vologda Oblastikohtu tsiviilasjade kolleegiumi kassatsioonimääruse

jõustumisega.

Vaidlusaluste kohtulahendite tunnustamine ei ole vastuolus avaliku korraga. Puudutatud isik on

saanud oma õigusi kaitsta. Samade poolte vahel ja samas asjas ei ole Eestis tehtud varem lahendit

ning puuduvad muud kohtulahendite tunnustamata jätmiseks sätestatud asjaolud. Kohtulahendid on

lõplikud ja mõlemad lahendid on jõustunud.

4. Puudutatud isik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse

tühistada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ja ei

pidanud vajalikuks neid TsMS § 659 ja § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Õigusabi lepingu art 3 järgi hõlmab riikidevaheline õigusabi ka tsiviilasjades langetatud kohtuotsuste

tunnustamist ja täitmist. Sama lepingu art 54 kohaselt reguleeritakse otsuste täitmise korda selle

lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil tuleb otsus täita. Maakohus leidis õigesti, et

tuvastatud ei ole TsMS § 620 lg 1 p-s 2 sätestatud asjaolusid, mis välistavad Vologda Linnakohtu

19. augusti 2002. a tagaseljaotsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise. Määruskaebuses tugineb

puudutatud isik samadele asjaoludele ja tõenditele, mis esitati juba maakohtus, ning ringkonnakohus

ei pea vajalikuks neid uuesti hinnata. TsMS § 620 lg 1 p 2 koosseis ei ole täidetud, sest kuigi

puudutatud isik ei saanud kohtukutset ja hagiavaldust kätte õigel ajal ja nõuetekohasel viisil, oli tal

võimalik oma õigusi mõistlikult kaitsta kohtulahendi vaidlustamise menetluses ning ta on seda ka

teinud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub puudutatud isik ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega keelduda vaidlusaluste kohtulahendite tunnustamisest ja täidetavaks tunnistamisest.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsMS § 620 lg 1 p 2, kui tunnustas vaidlusaluseid kohtulahendeid

ning tunnistas need Eesti Vabariigi territooriumil täidetavaks. Vaidlusaluse sätte kohaselt saanuks

välisriigi kohtulahendit tunnustada siis, kui puudutatud isikul olnuks mõistlik võimalus lahend

vaidlustada, kuid ta ei teinud seda ettenähtud tähtaja jooksul. Puudutatud isik vaidlustas

kohtulahendid ja seega kohaldub asjas TsMS § 620 lg 1 p 2. Vaatamata menetlusõiguse normide

rikkumisele jättis Vologda Linnakohus 7. juuli 2003. a määrusega rahuldamata puudutatud isiku

taotluse vaadata tagaseljaotsus uuesti läbi. Seega ei toimunud vaatamata kohtulahendi vaidlustamisele

õiglast ja mõistlikku kohtupidamist.

7. Avaldajad ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 ja § 695 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu määruse, millega tunnustati 19. augusti 2002. a tagaseljaotsust ja tunnistati see Eesti

Vabariigis täidetavaks ning mõisteti puudutatud isikult avaldaja I kasuks välja 35 036 krooni 15 senti

(2239 eurot 21 senti). Kolleegium saab teha TsMS § 701 lg 3 esimese lause järgi uue määruse,

millega jätab rahuldamata taotluse tunnustada viidatud tagaseljaotsust ja pöörata see Eesti Vabariigis

täitmisele. Ringkonnakohtu määrus tuleb tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu määruse, millega puudutatud isikult mõisteti riigituludesse riigilõiv. Muus osas

(14. novembri 2005. a määruse tunnustamise ja Eesti Vabariigis täitmisele pööramise taotluse

rahuldamine) jääb ringkonnakohtu määrus muutmata.

9. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas avaldajad saavad taotleda Vene Föderatsiooni Vologda

Linnakohtu 19. augusti 2002. a tagaseljaotsuse ja 14. novembri 2005. a määruse tunnustamist ja Eesti

Vabariigis täitmisele lubamist. Viidatud kohtulahendite järgi on kohustatud isikuks puudutatud isik,

kellelt mõisteti avaldaja I kasuks välja 93 752 rubla 20 kopikat ja Vene Föderatsiooni eelarvesse

riigilõiv 450 rubla.

10. Maakohus leidis TsMS § 620 lg 1 p-le 2 tuginedes, et esitatud taotlused tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, selgitades lisaks, et õigusabi lepingu art 3 järgi

hõlmab riikidevaheline õigusabi ka tsiviilasjades langetatud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist

ning sama lepingu art 54 kohaselt reguleeritakse otsuste täitmise korda selle lepingupoole

seadusandlusega, kelle territooriumil tuleb otsus täita. Ringkonnakohus järeldas eeltoodust, et asjas

kohalduvad tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätted tsiviilasjas tehtud välisriigi kohtulahendite

tunnustamise ja täitmise kohta. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.

Õigusabi lepingu kui Riigikogus ratifitseeritud välislepingu prioriteet Eesti seaduste või muude aktide

suhtes tuleneb põhiseaduse § 123 lg-st 2 (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-

3-13-03, p 31). Seega kohaldub asjas õigusabi leping. Ringkonnakohtu viidatud art 54 ei ole

asjakohane, sest sellega sätestatakse otsuste täitmise kord. Vaidlusaluse asja lahendamiseks tuleb aga

hinnata, kas kohtulahendite tunnustamine ja täitmiseks loa andmine on õigusabi lepingu järgi lubatav.

11. Tulenevalt õigusabi lepingu (koos selle juurde kuuluva protokolliga) art 50 p-st 1 tunnustavad ja

täidavad lepingupooled vastastikku mh justiitsasutuste jõustunud otsuseid tsiviilasjades. Loetelu

dokumentidest, mis tuleb esitada täitmise loa taotluse juurde taotlust läbivaatavale kohtule

hindamiseks, on esitatud sama lepingu art-s 52. Viidatud sätte kohaselt tuleb täitmise loa taotluse

juurde lisada otsuse kohtu poolt tõestatud ärakiri, ametlik dokument otsuse jõustumise kohta, kui see

ei tulene otseselt otsuse enda tekstist, samuti õiend otsuse täitmise kohta, kui seda varem täideti

taotluse esitanud lepingupoole territooriumil. Selle õiendi esitamata jätmisel loetakse otsus varem

mittetäidetuks (p 1). Samuti tuleb taotlust läbivaatavale kohtule esitada dokument, millest ilmneb, et

kostjale, kes ei osalenud protsessis, kuid protsessinormide kohaselt pidi selles osalema, oli õigel ajal

ja nõuetekohases vormis kätte antud kohtukutse (p 2). Kohtuotsuste tunnustamisest ja täitmisest

keeldumise alused on sätestatud art-s 56. Viidatud art p 1 järgi võib kohtuotsuse tunnustamisest või

täitmise loa andmisest keelduda juhul, kui taotluse algatanud isik või kostja asjas ei võtnud protsessist

osa selle tõttu, et talle või tema volitatud isikule ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte

kohtukutset.

12. Eeltoodust tulenevalt kohaldasid kohtud asjas vale seadust. Kohtutel tuli õigusabi lepingu art 56

järgi tuvastada, kas puudutatud isik ei osalenud kohtumenetluses selle tõttu, et talle või tema volitatud

isikule ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte kohtukutset. Kolleegium leiab, et viidatud

sättes toodud juhul saab kohtuotsuseid tunnustada ja anda luba nende täitmiseks juhul, kui kostja ei

ole tagaselja tehtud otsust vaidlustanud, kuigi tal oli selleks võimalus. Seega tuleb asjas kohalduvat

õigusabi lepingu art 56 kohaldada sarnaselt TsMS § 620 lg 1 p-ga 2.

Toimikust nähtuvalt ei ole avaldajad esitanud maakohtule õigusabi lepingu art 52 p-s 2 märgitud

dokumenti. Maakohus taotles Vologda Linnakohtult täiendavate tõendite esitamist selle kohta, kas

puudutatud isikule on kätte toimetatud hagimaterjalid ja kohtukutse Vologda Linnakohtu 19. augusti

2002. a istungile ja 14. novembri 2005. a istungile. Vastuseks taotlusele on Vologda Linnakohus

esitanud vaid 21. augusti 2002. a saatekirja tagaseljaotsuse saatmise kohta puudutatud isikule (tlk 27).

Vologda Linnakohtu 19. augusti 2002. a tagaseljaotsuse kohta on kohtud tuvastanud, et puudutatud

isikule ei ole õigel ajal ja nõuetekohasel viisil hagiavaldust ega kohtukutset 19. augusti 2002. a

istungile kätte toimetatud. Puudutatud isik on selgitanud, et ta sai kohtukutse istungile kätte alles

15. augustil 2002 (puudutatud isik esitas koopia Vologda Linnakohtust saabunud kirja ümbrikust)

ning tal ei olnud võimalik kohtusse õigel ajal ilmuda (tlk 6). Eeltoodu on leidnud kinnitust ka

Vologda Oblastikohtu tsiviilasjade kolleegiumi 4. aprilli 2003. a määruses (tlk 32). Selle määruse

kohaselt soovis puudutatud isik, et tagaseljaotsus vaadataks uuesti läbi, osutades, et viibis alates

15. augustist 2002 ambulatoorsel ravil ja oli kohut sellest teavitanud telegrammi teel. Oblastikohus

saatiski taotluse tagaseljaotsuse ülevaatamiseks uuele läbivaatamisele, põhjendades, et puudutatud

isikut ei olnud nõuetekohasel viisil teavitatud kohtuistungi ajast ja kohast. Eeltoodust tuleneb, et

puudutatud isik ei osalenud kohtumenetluses selle tõttu, et talle ei olnud õigel ajal ja nõuetekohaselt

kätte toimetatud kohtukutset, ning ta on tagaselja tehtud otsuse vaidlustanud. Seega jätab kolleegium

taotluse tunnustada 19. augusti 2002. a tagaseljaotsust õigusabi lepingu art 56 p 1 alusel rahuldamata.

Vologda Linnakohtu 14. novembri 2005. a määruse kohta on kohtud tuvastanud, et puudutatud isik ei

ole tõendanud, et ta ei olnud sellest kohtumenetlusest teadlik. Nii nähtub viidatud määrusest (tlk 2), et

puudutatud isik 14. novembri 2005. a istungile ei ilmunud, paludes asi läbi vaadata tema osavõtuta.

Seega osales puudutatud isik protsessis ja kohtulahendi tunnustamist lahendavale Viru Maakohtule ei

tulnud esitada õigusabi lepingu art 52 p-s 2 nimetatud dokumenti, millest ilmneb, et kostjale oli õigel

ajal ja nõuetekohases vormis kätte antud kohtukutse. Seega ei ole takistusi 14. novembri 2005. a

määruse tunnustamiseks ja täitmise lubamiseks. Neid pole esitanud ka puudutatud isik.

13. Kolleegium jätab kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi puudutatud

isiku kanda. Menetlusosalised võivad TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist Viru Maakohtult 30 päeva jooksul alates Riigikohtu määruse jõustumisest.

14. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud puudutatud isiku eest Tatjana Ambrozi.

Puudutatud isik on kooskõlas TsMS § 149 lg-ga 8 teatanud Riigikohtule, et kautsjon tuleb tagastada

Leonid Ambrozile.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Tambet Tampuu