3-2-1-116-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-116-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. jaanuar 2011. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Viimsi Tööstuspark OÜ hagi G-U BKS Estonia OÜ vastu

400 000 krooni ja viivise väljamõistmiseks

Aivo Kuldmäe hagi G-U BKS Estonia OÜ vastu

133 000 krooni ja viivise väljamõistmiseks

Taavo Tallo hagi G-U BKS Estonia OÜ vastu 267 000 krooni

ja viivise väljamõistmiseks

G-U BKS Estonia OÜ vastuhagid Viimsi Tööstuspark OÜ,

Aivo Kuldmäe ja Taavo Tallo vastu kommertspantide

kustutamiseks vajaliku nõusoleku andmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-4366

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viimsi Tööstuspark OÜ, Aivo Kuldmäe ja Taavo Tallo ühine

kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Viimsi Tööstuspark OÜ kassatsioonkaebuse hind 520 000 krooni

Aivo Kuldmäe kassatsioonkaebuse hind 173 000 krooni

Taavo Tallo kassatsioonkaebuse hind 347 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Viimsi Tööstuspark OÜ (varasem ärinimi Männiku

Metallitööstus OÜ) (registrikood 10919313), Aivo Kuldmäe

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Taavo Tallo (isikukood

xxxxxxxxxxx), ühine esindaja vandeadvokaat Paavo Paas

Kostja G-U BKS Estonia OÜ (varasem ärinimi OÜ Vedlers)

(registrikood 10524997), esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody

Asja läbivaatamise kuupäev

6. detsember 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-4366 osas,

milles ringkonnakohus jättis muutmata samas tsiviilasjas 24. novembril 2009 tehtud Harju

Maakohtu otsuse vastuhagi rahuldamise kohta. Saata tühistatud osas asi uueks läbivaatamiseks

Harju Maakohtule.

2. Muuta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Muus osas jätta resolutsiooni p-s 1 nimetatud ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada Advokaadibüroo GLIMSTEDT OÜ-le (arvelduskonto 17000681438, Nordea Bank

Finland Plc Eesti filiaal) 27. mail 2010 Viimsi Tööstuspark OÜ, Aivo Kuldmäe ja Taavo Tallo

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 8000 (kaheksa tuhat) krooni (511 (viissada

üksteist) eurot 29 senti).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Tööstuspark OÜ (varasem ärinimi Männiku Metallitööstus OÜ) (hageja I), Aivo Kuldmäe

(hageja II) ja Taavo Tallo (hageja III) esitasid 7. veebruaril 2008 G-U BKS Estonia OÜ (varasem

ärinimi OÜ Vedlers) (kostja) vastu ühise hagiavalduse. Hageja I palus mõista enda kasuks kostjalt

välja 400 000 krooni ja viivise (31. jaanuari 2008. a seisuga 8680 krooni, alates 1. veebruarist 2008

kuni tasumiseni 0,07% tasumata summast päevas). Hageja II palus välja mõista kostjalt enda kasuks

133 000 krooni ja viivise (31. jaanuari 2008. a seisuga 2886 krooni 10 senti, alates 1. veebruarist

2008 kuni tasumiseni 0,07% tasumata summast päevas). Hageja III palus välja mõista kostjalt enda

kasuks 267 000 krooni ja viivise (31. jaanuari 2008. a seisuga 5793 krooni 90 senti, alates

1. veebruarist 2008 kuni tasumiseni 0,07% tasumata summast päevas).

Hagi järgi sõlmisid Tulipmark OÜ (Tulipmark) ning hagejad II ja III 8. augustil 2007 kostjaga

laenulepingu (laenuleping), mille alusel laenas Tulipmark kostjale 400 000 krooni, hageja II

133 000 krooni ja hageja III 267 000 krooni. Laen tuli laenulepingu p 1.3.1 järgi tagastada

31. detsembriks 2007, intressi laenult tasuda ei tulnud. Laenu tagamiseks seati kostja varale

laenuandjate kasuks kommertspandid teisele järjekohale, Tulipmargi kasuks summaga

520 000 krooni, hageja II kasuks summaga 173 000 krooni ja hageja III kasuks summaga

347 000 krooni. 21. detsembril 2007 loovutas Tulipmark oma nõude hagejale I. Nõude tagamiseks

loovutati hagejale I ka nõuet tagav kommertspant. Kostja laenu tähtaegselt ei tagastanud ja keeldus

maksmisest. Seetõttu tuleb tasumata laen kostjalt välja mõista. Lisaks põhivõlale võlgneb kostja

hagejatele laenulepingu p 1.5.1 järgi ka viivise 0,07% tasumata summast päevas.

Kostja vastuväited tasaarvestuse kohta tuleb jätta tähelepanuta, kuna hagejad on kostja väidetavad

vastunõuded vaidlustanud ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet,

millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja viidatud Harju Maakohtu 6. detsembri 2007. a

otsus kostja osanike otsuste tühisuse tuvastamise kohta põhineb sellel, et kostja võttis UAB Gretsch-

Unitas Baltic (GUB) esitatud hagi õigeks. Sellesse menetlusse hagejaid II ega III ei kaasatud.

Laenulepingu tühisuse korral peab kostja hagejatelt II ja III saadud raha tagastama alusetu

rikastumise alusel. Kostja majandusseisund oli 2007. a-l hea ja dividendide maksmine tema

igapäevast majandustegevust ei mõjutanud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja arvates on laenuleping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 järgi tühine, kuna

laenulepingu kostja nimel allkirjastanud Tarmo Teastel puudus selleks esindusõigus. T. Teaste oli küll

kantud lepingu sõlmimise ajal kostja juhatuse liikmena äriregistrisse, kuid tegelikult ta juhatuse liige

ei olnud, kuna kostja osanike 25. aprilli 2007 koosoleku otsus, millega ta väidetavalt juhatuse

liikmeks valiti, on tühine. Kostja osanikule GUB-le kostja osanike koosoleku kokkukutsumisest ette

ei teatatud. Otsuse tühisus on tuvastatud Harju Maakohtu 6. detsembri 2007. a otsusega.

Laenulepingu tühisuse tõttu on tühine ka seal sisalduv viivisekokkulepe.

Kuivõrd Tulipmark loovutas hagejale I üksnes laenulepingust tulenevad nõuded ja laenuleping on

tühine, ei ole hagejal I mingit nõuet kostja vastu. Isegi kui Tulipmark ja kostja oleksid sõlminud

kehtiva laenulepingu või Tulipmark oleks loovutanud hagejale I nõude kostjale väidetavalt üle kantud

raha tagastamiseks, oleks hageja I nõue lõppenud, kuna kostja tasaarvestas selle nõude alates

12. detsembrist 2007 oma nõudega Tulipmargi vastu tagastada alusetult saadud dividend.

Hagejad II ja III kandsid kostjale vastavalt 133 000 ja 267 000 krooni üle neile 8. augustil 2007

ebaseaduslikult väljamakstud dividendi tagastamiseks. Dividendi väljamaksed olid ebaseaduslikud,

kuna kostja osanike 21. juuni 2007 koosoleku otsus, millega otsustati kasumi jaotamine, on tühine

koosoleku kokkukutsumise korra rikkumise tõttu. GUB-le kostja osanike koosoleku

kokkukutsumisest ette ei teatatud. Ka selle otsuse tühisus on tuvastatud Harju Maakohtu 6. detsembri

2007. a otsusega. Laenuleping vormistati ja kommertspandid seati kostja osanike kasuks nende

tagastatud raha arvel dividendi väljamaksmiseks GUB-le. Vaid mõni tund hiljem võõrandasid

Tulipmark ning hagejad II ja III neile kuulunud kostja osad Saksa äriühingule Gretsch-Unitas GmbH

(GUG) (esmalt võõrandasid hagejad II ja III oma osad Tulipmargile), kusjuures ei dividendi

väljamaksmine ega laenu- ja pandilepingute sõlmimine ei olnud ostjale teada. Sisuliselt soovisid

kostja osanikud pahauskselt luua alusetuid nõudeid kostja vastu. Dividendisaajad pidid olema

teadlikud dividendi saamise alusetusest.

Kostja esitas alternatiivselt ka avaldused hagejate II ja III nõuete tasaarvestamiseks enda nõudega

tagastada makstud dividendi. Hagejale II on 8. augustil 2007 makstud alusetult välja dividendina

498 000 krooni ja hagejale III 982 560 krooni. Nõude aluseks on äriseadustiku (ÄS) § 157 lg 1

ja § 158 lg 1. Lisaks dividendile peavad hagejad II ja III tagastama VÕS § 1035 lg 3 alusel saadud

rahalt intressi VÕS §-s 94 ettenähtud määras. Hagejad II ja III pidid kostja osanike ning T. Teastele

lähedaste isikutena olema teadlikud osanike 21. juuni 2007. a koosoleku kokkukutsumise korra

rikkumisest ja sellest tulenevalt kasumi jaotamise otsuse tühisusest. Tasaarvestus on lubatav.

3. Kostja esitas koos hagivastusega 14. aprillil 2008 ka vastuhagi, milles palus tuvastada, et hagejatel

on kohustus anda nõusolek nende kasuks kostja vara koormavate, kommertspandiregistris teisel

järjekohal asuvate kommertspantide nr 002, 003 ja 004 registrist kustutamiseks. Hagiavalduse

täpsustuse järgi palus kostja lisaks kohustada hagejaid vastavaid nõusolekuid andma.

Vastuhagi järgi ei olnud kostja nimel kommertspantide seadmise lepingu sõlminud ja

kommertspantide registrisse kandmiseks avalduse esitanud T. Teastel selleks esindusõigust, kuna

kostja osanike 25. aprilli 2007. a koosoleku otsus, millega ta juhatuse liikmeks valiti, on tühine.

Seega on kommertspantide seadmise leping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. Samuti on TsÜS § 128 lg 1

järgi tühine kostja kommertspantide registreerimise avaldus. Tühine on ka laenuleping, millest

tulenevate kohustuste tagamiseks kommertspandid seati, mistõttu on pantijal õigus nõuda

kommertspantide kustutamiseks vajaliku nõusoleku andmist.

4. Hagejad vastuhagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata.

Hagejate väitel põhines Harju Maakohtu 6. detsembri 2007 otsus, millega tuvastati kostja osanike

25. aprilli 2007 ja 21. juuni 2007 koosolekute otsuste tühisus, sellel, et kostja võttis GUB esitatud

hagi õigeks. Sellesse menetlusse hagejaid ei kaasatud. See maakohtu otsus ei ole

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg 5 ja ÄS § 178 lg 5 järgi hagejatele siduv, kuna

hagejad ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal ega hiljem kostja osanikud ega juhtorgani liikmed.

Maakohtu otsusele tuginemine on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Alates 10. augustist 2007 on

kostja osanikeks GUB 20% osalusega ja tema emaettevõtja GUG 80% osalusega. Kostja osanike

25. aprilli ja 21. juuni 2007. a koosolekud kutsuti kokku seaduse kohaselt. Teated osanike

koosolekute kokkukutsumise kohta saadeti osanikele 12. aprillil ja 7. juunil 2007, vastavalt 13

ja 14 päeva enne koosoleku toimumist. Täidetud olid kõik ÄS § 172 nõuded osanike koosoleku

kokkukutsumise teatele. GUB juhatuse liige Artūras Grumulaitis kinnitas kutsete kättesaamist

vastavalt 16. aprillil 2007 ja 11. juunil 2007. Isegi kui osanike 21. juuni 2007. a otsus oleks tühine, ei

oleks ÄS § 158 lg 2 järgi kostjal hagejate vastu dividendi tagastamise nõuet, kuna hagejad ei pidanud

olema teadlikud väljamakse alusetusest. Eelneva põhjal ei ole hagejad kohustatud andma nõusolekut

kommertspantide kustutamiseks registrist, mida nõuab kostja.

5. Harju Maakohus jättis 24. novembri 2009. a otsusega hagejate nõuded rahuldamata ja jättis kostja

menetluskulud hagejate kanda. Samas rahuldas maakohus vastuhagi ning tuvastas hagejate kohustuse

ja kohustas neid andma nõusoleku nende kasuks kostja varale seatud kommertspantide

kustutamiseks. Vastuhagi menetluskulud jättis maakohus võrdsetes osades hagejate kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei ole vaidluse all 800 000 krooni maksmine kostjale ega see, et kostja osanike

25. aprilli ja 21. juuni 2007. a koosolekutelt puudus osanik GUB. 25. aprilli 2007. a koosoleku

kutsusid kokku osanikud (v.a GUB), mitte juhatus. Hagejad ei ole tõendanud, et GUB-le oleks

saadetud ÄS § 172 lg-le 1 ja kostja põhikirja p-le 3.8 vastav teade koosoleku kokkukutsumise kohta.

Ühestki tõendist ei nähtu ka seda, et koosolekul osalenud osanikud oleksid saatnud GUB-le

koosolekul vastu võetud otsuse heakskiitmiseks ÄS § 1721 mõttes. Harju Maakohtu 6. detsembri

2007. a jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-07-39057 on rahuldatud GUB hagi kostja osanike

25. aprilli 2007 ja 21. juuni 2007 koosolekute otsuste tühisuse tuvastamiseks. Seega ei toonud

osanike otsus, millega valiti juhatuse liikmeks T. Teaste, kaasa õiguslikke tagajärgi ja T. Teaste

juhatuse liikmeks ei saanud.

Kuivõrd laenulepingu kostja nimel juhatuse liikmena sõlminud T. Teaste tegelikult juhatuse liige ei

olnud, on laenuleping TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine. Seetõttu ei ole sellel õiguslikke tagajärgi ja

hagejad ei saa nõuda laenulepingu alusel raha tagastamist ja viivist. Lepingut ei ole heaks kiidetud.

Hagejad tuginesid sellele, et neil on kehtivast lepingust tulenev nõue kostja vastu, ega esitanud

nõudeid teisel alusel, mistõttu tuleb nende nõuded jätta rahuldamata. Maakohus ei pidanud vajalikuks

anda hinnangut kostja väidetele, mis puudutavad kostja osanike 21. juunil 2007 tehtud kasumi

jaotamise otsuste tühisust ja tasaarvestust, ega nendega seotud tõenditele.

Samal põhjusel kui laenuleping on tühine ka kommertspantide seadmise leping. Seega ei ole kostja

vara hagejate kasuks koormavate kommertspantide kannetel kommertspandiregistris õiguslikku alust.

Seetõttu on hagejad kohustatud andma nõusoleku pantide registrist kustutamiseks.

6. Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata, või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

7. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. aprilli 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata, ja saatis asja tühistatud osas

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega maakohus rahuldas vastuhagi, jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid osas, milles maakohus leidis, et

laenuleping on tühine, kuna kostja esindajana sellele allakirjutanud T. Teastel ei olnud selleks

esindusõigust. Hagejate väited, et kostja osanike 25. aprilli 2007. a koosoleku kokkukutsumisel järgiti

seaduse nõudeid ja et GUB-d on koosolekust ja selle päevakorrast teavitatud, ei leidnud tõendamist.

Samuti ei ilmne GUB heakskiitu osanike otsusele. Seega leidis maakohus põhjendatult, et kostja

osanike 25. aprilli 2007. a otsus on tühine. Kuna hagejad olid kostja osanikud, ei saa neid pidada

kolmandateks isikuteks ÄS § 34 lg 2 mõttes. Seega ei saanud lugeda äriregistri kannet selle kohta, et

T. Teaste oli juhatuse liige, nende suhtes õigeks. Kuna laenuleping, mille tagamiseks seati

kommertspandid, on tühine, on maakohtu otsus vastuhagi rahuldamise osas seaduslik.

Maakohus oleks pidanud aga selgitama hagejatele tulenevalt kostja vastuväidetest, et hagejad on

tuginenud kehtivale laenulepingule ja selle tühisuse korral tekib uus õiguslik olukord. Maakohus seda

ei teinud ja on sellega rikkunud selgituskohustust. Maakohus oleks pidanud ka hindama seda, kas

esitatud asjaolude alusel on võimalik hagi rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel. Sel juhul

tulnuks hinnata ka kostja tasaarvestusavaldust. Hagejad on väitnud, et nad ei ole saanud dividende

alusetult. See asjaolu tuleb välja selgitada. Seda ei saa teha apellatsioonimenetluses ja asi tuleb võla

ja viivise osas saata tagasi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsuse

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata või tühistada

ringkonnakohtu otsus osaliselt ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hagejad leiavad, et kohtud on jätnud andmata hinnangu nende väitele, et GUB juhatuse liikme

kinnitused kutsete kättesaamise kohta osanike 25. aprilli 2007 ja 21. juuni 2007 koosolekule on

tahteavaldused ja neid tuleb tõlgendada TsÜS § 75 lg-st 1 lähtudes. Tahteavalduse vastavust tahtele

eeldatakse (TsÜS § 75 lg 1). Seda eeldust ei saa ümber lükata A. Grumulaitise tunnistajana antud

ütlustega. Isegi kui kinnituskirjad ei ole tahteavaldused, ei ole kohtumenetluses antud suuliste

ütlustega võimalik muuta enne kohtumenetlust antud kirjalikke kinnitusi. Kohtud on põhjendamatult

eelistanud A. Grumulaitise tunnistajana antud ütluseid teistele tõenditele. Kostja Eesti osanikel

puudus igasugune motiiv varjata otsust Leedu osaniku eest, kuna Eesti osanikel oli strateegiliste

otsuste vastuvõtmiseks vajalik enamusosalus (80%). Otsuse tühisust tuvastanud kohtumenetluses ei

saanud hagejad osaleda.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ÄS § 34 lg-t 2. Kui osaühingu osanikud sõlmivad

osaühinguga võlaõigusliku lepingu, on tegemist osaühingu välissuhtega ja seetõttu ei pidanud

osanikud teadma äriregistri kande ebaõigsusest. Kohtud ei ole tuvastanud, et hagejad teadsid või

pidid teadma laenulepingu ja kommertspantide seadmise lepingu sõlmimise ajal, et kostja osanike

koosoleku otsus, millega valiti juhatuse liikmeks T. Teaste, on tühine.

10. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus TsMS § 691 p 2 alusel tühistada osas, milles jäeti

muutmata maakohtu otsus, st vastuhagi rahuldamise osas, samuti tuleb muuta TsMS § 691 p 5 alusel

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, milles ringkonnakohus juba saatis asja uueks läbivaatamiseks

maakohtule. Kolleegium heidab ringkonnakohtule TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel ette materiaalõiguse

normi väära tõlgendamist. Asi tuleb tervikuna maakohtus uuesti läbi vaadata, lähtudes käesolevas

otsuses märgitust.

12. Esmalt käsitleb kolleegium vaidluse eset kassatsioonimenetluses (I), seejärel võtab seisukoha

laenulepingu täitmise nõuete (II) ja kommertspantide registrist kustutamise nõuete kohta (III). Edasi

käsitleb kolleegium hagejate võimalikke nõudeid alusetust rikastumisest tulenevalt (IV) ning kostja

vastunõudeid ja tasaarvestust (V). Lõpetuseks käsitleb kolleegium tsiviilasja hinda ja lahendab

menetluslikud küsimused (VI).

I

13. Kolleegium märgib, et hagejad on esitanud küll hagiavalduse ühiselt, kuid vaidluse esemeks on

igaühe rahaline nõue kostja vastu eraldi, st hagejad osalevad menetluses iseseisvalt TsMS § 207 lg 2

mõttes.

Hagejate nõuded on esitatud kui tagastamata laenu väljamõistmise ehk laenulepingu täitmise nõuded,

tuginedes seega VÕS § 108 lg-le 1 (vt ka VÕS § 396 lg 1). Esitatud asjaolude järgi on vähemalt

hagejatel II ja III ka laenulepingu tühisuse korral õigus nõuda kostjalt tasutud raha tagastamist.

Selliselt võiks vähemalt hagejate II ja III nõuded kvalifitseerida ka VÕS § 1028 lg 1 järgseteks saadu

väljaandmise nõueteks.

14. Kostja on lisaks vastuväidetele laenu- ja pandilepingu tühisuse kohta esitanud alternatiivselt ka

vastuväite, et hagejate nõuded on tasaarvestusega lõppenud. Tasaarvestuseks on kostja kasutanud

hagejatele (hageja I puhul tema õiguseellasele) väidetavalt alusetult makstud dividendi tagastamise

nõuet, mille aluseks saab olla ÄS § 158 lg 1.

Samuti on kostja esitanud vastuhagi, milles palus kohustada hagejaid andma nõusoleku nende kasuks

kostja varale seatud ja kommertspandiregistrisse kantud kommertspantide kustutamiseks. Ka

vastuhagis esitatud nõudeid tuleb hinnata iga hageja suhtes eraldi. Nende nõuete õigusliku aluse

kohta vt lähemalt otsuse III osa.

15. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

kostja osanike 25. aprilli 2007. a otsusega nimetati kostja juhatuse liikmeks T. Teaste, koosolekul ei

osalenud kostja 20% osalusega osanik GUB;

kostja osanike 21. juuni 2007. a otsusega kinnitati kostja majandusaasta aruanne ja otsustati osanikele

välja maksta dividend, koosolekul ei osalenud kostja 20% osalusega osanik GUB;

8. augustil 2007 kandis kostja Tulipmargile dividendina üle 1 472 000 krooni, hagejale II

489 440 krooni ja hagejale III 982 560 krooni;

Tulipmark ning hagejad II ja III allkirjastasid 8. augustil 2007 kostjaga intressita laenulepingu, mille

alusel andis Tulipmark kostjale üle 400 000 krooni, hageja II 133 000 krooni ja hageja III

267 000 krooni;

8. augustil 2007 allkirjastasid Tulipmark ning hagejad II ja III kostjaga laenu tagamiseks ka

kommertspantide seadmise lepingu ja avalduse, mille alusel kanti kommertspandiregistrisse

kommertspandid Tulipmargi (pandisumma 520 000 krooni) ning hagejate II (pandisumma

173 000 krooni) ja III (pandisumma 347 000 krooni) kasuks;

laenulepingu ja kommertspantide seadmise lepingu allkirjastas kostja nimel T. Teaste, kes oli kostja

juhatuse liikmena kantud sel ajal ka äriregistrisse;

10. augustist 2007 on kostja osanikeks GUB 20% osalusega ja tema emaettevõtja GUG

80% osalusega;

21. detsembril 2007 loovutas Tulipmark oma laenulepingust tulenevad nõuded hagejale I;

Harju Maakohus tuvastas 6. detsembri 2007. a otsusega kostja osanike 25. aprilli ja 21. juuni 2007. a

koosolekute otsuste tühisuse, tehes otsuse kostja osaniku GUB hagi alusel, mille kostja võttis õigeks.

kostja talle üle antud raha laenulepingus märgitud tähtpäevaks (31. detsembriks 2007) ei tagastanud.

16. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Ringkonnakohus jättis vastuhagi

rahuldamise osas maakohtu otsuse muutmata, kuid hagi rahuldamata jätmise osas tühistas maakohtu

otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu põhilised seisukohad olid

järgmised:

kostja osanike 25. aprilli 2007. a otsus, millega nimetati kostja juhatuse liikmeks T. Teaste, on tühine;

laenuleping ja pandilepingud on tühised, kuna T. Teastel ei olnud nende sõlmimisel kostja esindamise

õigust ning kostja osanikena ei saanud laenuandjad tugineda äriregistri kandele ÄS § 34 lg 2 mõttes;

kommertspandi kanded tehti õigusliku aluseta;

hagi rahuldamist tuleb kontrollida ka alusetu rikastumise sätete alusel ja lahendada ka kostja

tasaarvestusega maksma pandud vastunõuded.

17. Hagejad on kassatsioonkaebuses esitanud kokkuvõtlikult järgmised põhilised vastuväited:

kostja osanike 25. aprilli 2007. a otsus ei ole tühine, kuna koosoleku kokkukutsumisel seaduse

nõudeid ei rikutud;

kohtud kohaldasid vääralt ÄS § 34 lg-t 2.

II

18. Lähtudes VÕS § 108 lg-st 1, võivad hagejad laenulepingu kehtivuse korral põhimõtteliselt nõuda

kostjalt lepingu alusel antud raha tagastamist (vt ka VÕS § 396 lg 1). Pooled ei vaidle, et kostja raha

sai ja ei ole seda tagastanud. Samuti ei vaidle pooled, et hageja I on omandanud laenulepingust

tuleneva Tulipmargile kuulunud laenulepingu täitmise nõude VÕS § 164 lg 1 esimese lause alusel

nõude loovutamisega.

Kostja põhiliseks vastuväiteks hagejate laenulepingu täitmise nõuetele on olnud see, et laenuleping

on tühine. Lähtudes VÕS § 171 lg-st 1, võib kostja sellise vastuväite esitada ka loovutamisega

omandatud hageja I nõudele.

19. Kohtud on kostjaga sisuliselt nõustudes leidnud, et laenuleping on tühine, kuna kostja nimel selle

allkirjastanud T. Teastel ei olnud kostja esindamise õigust, sest osanike otsus tema juhatuse liikmeks

määramise kohta on tühine, ja laenuandjad kostja osanikena ei saanud tugineda äriregistri kandele.

Kolleegium nõustub kohtutega selles vaid osaliselt.

20. Juriidiline isik saab tehingu teha esindaja kaudu (vt ka TsÜS § 34 lg 1). Esindaja tehtud tehing

kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu

tegemiseks esindusõigus (TsÜS § 115 lg 1 teine lause). Teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud

mitmepoolne tehing on TsÜS § 129 lg 1 järgi tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel

esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab.

Kui kostja nimel laenulepingu allkirjastanud T. Teastel ei olnud kostja esindamise õigust, on

laenuleping seega põhimõtteliselt tühine, kui kostja seda hiljem heaks kiitnud ei ole.

21. T. Teaste allkirjastas kostja nimel laenulepingu kostja juhatuse liikmena. Juhatuse liikmel on

osaühingu esindamise õigus ÄS § 181 lg 1 ja ka TsÜS § 34 lg 2 esimese lause alusel. Kohtud leidsid,

et T. Teastel ei olnud kostja esindamise õigust, kuna tema juhatuse liikmeks määramise otsus on

tühine.

Eeldusel, et T. Teaste tõepoolest kostja juhatuse liige ei olnud, on selline kohtute järeldus iseenesest

põhjendatud, kuna muud alust kui juhatuse liikmeks olemist (nt volitust) ei ole menetluses T. Teaste

esindusõiguse alusena väidetud. Ka ei ole väidetud, et kostja oleks laenulepingu hiljem heaks kiitnud.

22. Osanikud nimetavad ÄS § 168 lg 1 p 4 ja § 184 lg 1 esimese lause järgi osaühingu juhatuse

liikmed. Osanikud võtavad ÄS § 170 lg 1 järgi otsuseid vastu üldjuhul koosolekul. Pooled ei vaidle,

et T. Teaste juhatuse liikmeks saamise aluseks saab olla üksnes kostja osanike 25. aprilli 2007. a

koosoleku otsus. Kui see otsus ei kehti, ei ole T. Teastet kehtivalt kostja juhatuse liikmeks nimetatud.

Hagejate kassatsioonkaebuse väited keskenduvadki põhiliselt sellele, et kostja osanike otsus T. Teaste

juhatuse liikmeks määramise kohta on kehtiv, kuna koosoleku kokkukutsumisel ei rikutud seaduse

nõudeid.

23. Pooled ei vaidle, et Harju Maakohtu 6. detsembri 2007. a otsusega tunnustati kostja osanike

25. aprilli 2007. a koosoleku otsuste tühisust, ega selle üle, et see kohtuotsus on TsMS § 456 lg 1

mõttes jõustunud. Kui üldiselt seob jõustunud kohtulahend hagi lahendamise osas üksnes

menetlusosalisi (TsMS § 457 lg 1), siis kohtuotsus osaühingu osanike otsuse tühisuse tuvastamise

kohta kehtib ÄS § 1771 lg 4 ja § 178 lg 5 (nende koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimese lause ja

TsMS § 457 lg 5 järgi kõigi osaühingu osanike, juhatuse ja nõukogu liikmete suhtes, isegi kui nad

menetluses ei osalenud. Seega ei saa mh osaühingu otsuse tegemise aegsed osanikud teises

kohtumenetluses põhimõtteliselt esitada väidet, et selline otsus siiski kehtib. Seega võiks viidatud

sätete alusel pidada menetluslikult ebaõigeks, et kohtud hindasid kostja osanike 25. aprilli 2007. a

otsuse kehtivust vaatamata jõustunud kohtuotsusele sisuliselt uuesti.

Kolleegium leiab siiski, et erandlikel asjaoludel saab ÄS § 1771 lg-le 4 ja § 178 lg-le 5 (nende

koostoimes), TsÜS § 38 lg 8 esimesele lausele ja TsMS § 457 lg-le 5 tuginemist pidada vastuolus

olevaks hea usu põhimõttega (vt TsMS § 200 lg 1 ja TsÜS § 138 lg 1) ja seega lubamatuks. Praeguses

asjas on sellised erandlikud asjaolud kolleegiumi arvates olemas ja nendeks on:

Harju Maakohus tegi 6. detsembri 2007. a otsuse kostja osaniku GUB hagi alusel kostja (kelle

osanikuks olid kohtuotsuse tegemise ajal seotud äriühingud GUB ja GUG) õigeksvõtu alusel

(vt TsMS § 440);

kostja otsuse vastuvõtmise aegsed teised osanikud (sh Tulipmark ning hagejad II ja III) menetluses ei

osalenud ja neil ei olnud võimalik lahendit ka vaidlustada;

kohtuotsus võis mõjutada ka hagejate II ja III ning Tulipmargi (hageja I eriõiguseellane) õigusi, kuna

T. Teaste kostja juhatuse liikmeks mittelugemine võib mõjutada ka nendega sõlmitud lepingute

kehtivust;

kohtuotsuse saavutamise ainsaks või põhiliseks eesmärgiks võis olla hagejate huvide kahjustamine.

Kostjaks oli selles menetluses põhjendatult ka praeguse menetluse kostja (vt ka nt Riigikohtu

14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 12). Sellises olukorras tähendaks

seisukohale asumine, et hagejad ei saa praeguses menetluses esitada väiteid osanike 25. aprilli

2007. a koosoleku otsuste kehtivuse kohta, nende õiguste ebaproportsionaalset piirangut. Seetõttu sai

otsuse tühisuse üle praeguse kohtumenetluse raames uuesti otsustada, selleks ei olnud vaja esitada

eraldi hagi (vt ka TsÜS § 38 lg 7 esimene lause).

24. Kohtud on lugenud osanike 25. aprilli 2007. a koosoleku otsused tühiseks põhjusel, et koosoleku

kokkukutsumisel ei järgitud seaduse nõudeid, kuna kostja osanikku GUB-d ei teavitatud seaduses

(eelkõige ÄS § 172 lg-d 1 ja 2) ja kostja põhikirja p-s 3.8 ettenähtud korras koosoleku toimumisest

ega selle päevakorrast ja GUB ei ole T. Teaste kostja juhatuse liikmeks nimetamist ka heaks kiitnud.

Tulenevalt ÄS §-st 1721 ja § 1771 lg-st 1 on osanike koosolekul tehtud otsused tühised, kui koosoleku

kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse või põhikirja nõudeid, v.a kui koosolekul osalevad kõik

osanikud või kui osanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, kiidavad otsuse heaks.

Riigikohus on senises praktikas järjekindlalt pidanud äriühingu osanikele või aktsionäridele

koosoleku toimumisest või selle päevakorrast õigel ajal teatamata jätmist piisavalt oluliseks

rikkumiseks, et lugeda koosolekul vastu võetud otsused tühiseks (vt nt Riigikohtu 17. juuni 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-02, p 20; 29. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03, p-d 13, 14;

8. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-08, p 11; 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

65-08, p-d 19, 20). Kolleegium on jätkuvalt sellel seisukohal.

25. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud osanike 25. aprilli 2007. a koosoleku kokkukutsumise korra

rikkumist tuvastades eksinud menetlusnormide vastu ega jätnud esitatud väiteid ja tõendeid

analüüsimata. Muu hulgas on ringkonnakohus tõendeid hinnates viidanud ka A. Grumulaitise

kinnitusele koosoleku kokkukutsumise kutse kättesaamise kohta ja leidnud, et see on tema

tunnistustega ümber lükatud. Seaduse järgi ei ole kirjalikud tõendid eelistatud tunnistaja ütlustele ja

kohus hindab kõiki tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2).

Hagejate käsitlus mingi dokumendi saamise kinnitusest kui "erilisest tahteavaldusest", mida tuleks

hinnata mingite erireeglite järgi, ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Tegemist ei ole

tehinguga, vaid üksnes faktilise kinnituse andmisega. Sisuliselt soovivad hagejad Riigikohtult alama

astme kohtute hinnatud tõendite ümberhindamist, mis ei ole TsMS § 688 lg-te 3-5 järgi kolleegiumi

pädevuses.

26. Asjaolu, et T. Teaste ei olnud kostja juhatuse liige laenulepingu sõlmimise ajal, ei tähenda siiski

vältimatult seda, et laenuleping, mille ta kostja nimel sõlmis, oleks kostja esindamise õiguse

puudumise tõttu tühine. Nimelt ei vaidle pooled, et T. Teaste oli laenulepingu sõlmimise ajal kantud

äriregistrisse kostja juhatuse liikmena. Kuigi see kanne ei ole õigustloov (konstitutiivne), st ei

muutnud T. Teastet juhatuse liikmeks, kaasnes sellega siiski heausksetele kolmandatele isikutele

võimalus äriregistri andmetele tuginedes sõlmida tema kui esindaja kaudu kostjaga kehtivaid

lepinguid (nn äriregistri positiivne publitsiteet). Äriseadustiku § 34 lg 2 esimene lause sätestab, et

äriregistri kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi

teadma, et kanne ei ole õige. See tähendab, et kolmandad isikud, kes näevad äriregistrist isikut

juhatuse liikmena, võivad seda uskuda ega pea uurima lähemalt isiku suhteid äriühinguga. Ebaõige

kande riski kannab sel juhul äriühing.

27. Ringkonnakohus leidis ÄS § 34 lg 2 esimest lauset tõlgendades, et see säte ei laiene äriühingu

osanikele nende tehingute tegemisel äriühinguga. Kolleegium sellega ei nõustu.

Äriseadustiku §-s 34 ei ole välistatud osaühingu osanikke kolmandate isikutena, kes sättele tugineda

võivad. Osaühingu juhatuse liikme kande puhul ei ole ÄS § 34 lg 2 mõttes kolmandateks isikuteks

üksnes juhatuse liige ja osaühing. Kolleegium ei näe ka põhimõttelist õigustust, miks nt äriühingu

väikeosanik või -aktsionär ei võiks mingi tehingu tegemisel äriühinguga tugineda äriregistri kandele

sarnaselt muude isikutega. Teine küsimus on selles, et äriühingu osaniku ja aktsionäri heausksus

kande õigsusesse võib võrreldes muude isikutega olla tõenäolisemalt piiratud, Seda eelkõige

põhjusel, et osanikule või aktsionärile võivad äriühingu otsustega seonduvad asjaolud olla suure

tõenäosusega teada, mh kui osanik ise osales koosolekul, kus isiku juhatuse liikmeks nimetamisel

seadust rikuti. On siiski küsitav, kas ja kuivõrd olid osanike koosolekul osalenud osanikud, kes ise

koosoleku kokkukutsumisega ei tegelenud, teadlikud sellest, et kokkukutsumisel seadust ei järgitud,

nt kõigile osanikele koosolekust nõuetekohaselt ei teatatud.

28. Eelneva (vt otsuse p 27) põhjal tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas, milles

ringkonnakohus leidis, et laenuleping on tühine mh ka põhjusel, et hagejad ei saa tugineda ÄS § 34

lg-s 2 sätestatule. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas Tulipmark ning

hagejad II ja III tuginesid laenulepingu sõlmimisel äriregistri kandele ning teadsid või pidid teadma,

et T. Teaste ei ole tegelikult kostja juhatuse liige. Heausksust tuleb TsÜS § 139 järgi eeldada.

Sisuliselt sisaldub laenulepingus kolm erinevat laenulepingut, mille kehtivus võib olla erinevate

laenuandjate puhul erinev. Erinevus võib tuleneda nt sellest, et registrikandele ei saa tugineda

laenuandja, kelle juhatuse liige pidi olema asjaoludest teadlik, isegi kui asjaolusid ei teadnud

laenuandja esindajana lepingu allkirjastanud juhatuse liikme volitatud isik (vt TsÜS § 123).

III

29. Kostja palus vastuhagis kohustada hagejaid andma nõusoleku nende kasuks kostja varale seatud

ja kommertspandiregistrisse kantud kommertspantide kustutamiseks. Kostja arvates ei ole pantidel

õiguslikku alust, kuna pantide seadmise lepingud ja pandi registrisse kandmise avaldus on kostja

esindusõiguse puudumise tõttu tühised. Lisaks leidis kostja, et pandi kustutamiseks nõusoleku

andmise kohustus on hagejatel ka laenulepingu tühisuse tõttu.

30. Esimese võimaliku alusena kommertspantide kustutamiseks tuleb kõne alla pantide alusetu

registrisse kandmine. Kehtiva kommertspandi tekkimise eelduseks on kommertspandiseaduse

(KPS) § 4 lg 1 esimese lause järgi pandilepingu sõlmimine ning KPS § 4 lg 3 ja § 16 lg 2 järgi

avalduse alusel kande tegemine kommertspandiregistrisse. Kui pandileping ei kehti või kandeavaldus

on esitatud teise isiku nimel selleks õigust omamata, on pant kantud registrisse alusetult.

31. Kommertspant lõpeb KPS § 18 lg 1 järgi registrist kustutamisega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Kommertspant kustutatakse registrist KPS § 18 lg 2 järgi pantija avalduse põhjal, millele on

lisatud pandipidaja notariaalselt kinnitatud nõusolek, või pandipidaja avalduse põhjal.

Kolleegium märgib, et kommertspandiseaduses puudub selgesõnaline võimalus ja regulatsioon

alusetult registrisse kantud kommertspandi kustutamiseks vajaliku pandipidaja nõusoleku

nõudmiseks. Seda alust ei ole sätestatud ka asjaõigusseaduse registerpandi sätetes, mille

kohaldamisele viitab KPS § 1 lg 3. Registerpandile kohaldati asjaõigusseaduse (AÕS) § 298 (hagi

esitamise aegses redaktsioonis) järgi omakorda hüpoteegi sätteid, mis annaks võimaluse käsitleda

kande parandamiseks hagejate nõusoleku nõudmise alusena AÕS § 65 lg-t 1, mille järgi võib isik,

kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kinnistusraamatu kande parandamiseks

nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab.

Kohtumenetluse kestel muutus aga AÕS § 298 sisu ning kehtivas redaktsioonis kohaldatakse selle

1. lõike järgi registerpandile hoopis laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) III osa 1. peatükis

laevahüpoteegi kohta sätestatut. Kuna kostja nõude eesmärgiks on registris andmeid muuta, tuleb

nõude lahendamisel arvestada kehtiva õigusega. Paraku ei sisaldu ka laeva asjaõigusseaduse viidatud

sätetes selget regulatsiooni alusetute hüpoteegikannete kustutamiseks. Selles olukorras peab

kolleegium siiski võimalikuks kohaldada analoogia korras antud olukorda kõige lähemalt reguleerivat

AÕS § 65 lg-t 1, mis võimaldab nõuda pandipidajatelt nõusolekut alusetult registrisse kantud pantide

kustutamiseks. Pandipidajate kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 järgi (aga ka KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 2973 lg 2 nende

koostoimes) kohtulahend. Samuti saab kohaldada kolleegiumi varasemat praktikat hüpoteegi

kustutamisel kinnistusraamatust (vt nt Riigikohtu 27. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-

09, p 16).

32. Kommertspandilepingu tühisuse ja kostja kandeavalduse alusetuse alusena tuleb iseenesest kõne

alla asjaolu, et kostja nimel pandilepingu ja avalduse allkirjastanud T. Teastel puudus kostja

esindamise õigus. Selle põhjuseks saab olla omakorda asjaolu, et T. Teaste ei olnud pandilepingu

sõlmimise ja kandeavalduse esitamise ajal tegelikult kostja juhatuse liige, kuna tema määramise otsus

oli tühine.

Samadel põhjustel laenulepingu kehtivuse kohta märgituga (vt otsuse p-d 21-25) leiab kolleegium, et

kohtud on menetlusnorme järgides tuvastanud kostja osanike 25. aprilli 2007. a koosoleku otsuse

tühisuse.

33. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu otsus siiski tühistada vastuhagi rahuldamise osas, kuna

ringkonnakohus tõlgendas vääralt ÄS § 34 lg 2 esimest lauset ja välistas põhjendamatult kostja

osanike tuginemise äriregistri kandele T. Teaste kui kostja juhatuse liikme kohta. Seejuures

põhjendab kolleegium otsust analoogselt laenulepingu tühisuse kohta märgituga (vt otsuse p-d 26-

28). Kolleegium peab vajalikuks siinkohal rõhutada, et tehingu teine pool ei saa äriregistri kandele

tugineda, kui ta ise esindas tehingu teinud äriühingut või kui tema esindaja oli samal ajal ka selle

äriühingu esindaja.

34. Kostja nõude lahendamisel hageja I suhtes tuleb lisaks arvestada ka sellega, et hageja I on

omandanud kommertspandi loovutamisega Tulipmargilt. Kommertspandiseaduses ei ole

kommertspandi loovutamist reguleeritud, kuid tulenevalt KPS § 1 lg 3 viitest registerpandi sätetele ja

loovutamise ajal kehtinud AÕS §-st 298 tulenevast viitest hüpoteegi sätetele sai sellele kohaldada

AÕS § 338 lg-t 2. Kolleegium märgib, et kehtivas õiguses kohaldub kommertspandile registerpandi

loovutamist reguleeriv AÕS § 3003.

Tulenevalt KPS § 17 lg-st 2 oli võimalik ka kommertspanti heauskselt omandada registriandmetele

tuginedes. Samas ei saa hageja I sellele tugineda, kui teda esindas pandi omandamisel T. Teaste.

35. Esitatud asjaoludel on võimalik kommertspandid registrist kustutada ka alternatiivsel õiguslikul

alusel. Kuigi kommertspandi eelduseks ei ole KPS § 1 lg 2 järgi tagatava nõude olemasolu ja pant ei

lõpe nõude lõppemisega, on kostjal võimalik nõuda hagejatelt nõusolekut pantide kustutamiseks ka

siis, kui tuvastatakse ainuüksi laenulepingu(te) tühisus. Nimelt tuleb KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 298 lg 1

järgi kohaldada LAÕS § 40 lg-t 1, millest saab järeldada, et kui pandiga tagatud nõue rahuldatakse

või nõuet ei ole tekkinud, võib kostja nõuda pandi kustutamist või kandmist enda nimele. Sarnane on

ka hüpoteegi kohta kehtiva AÕS § 349 lg 1 sisu (vt ka nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p-d 11-13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09, p 16). Pandipidajate

kohustamisel nõusolekut anda asendab nõusolekut TsÜS § 68 lg 5 ja TMS § 184 lg 1 järgi (aga ka

KPS § 1 lg 3 ja AÕS § 2973 lg 2 alusel nende koostoimes) kohtulahend.

36. Kolleegium märgib täiendavalt, et kommertspantide kustutamist ei takista iseenesest asjaolu, et

laenulepingu tühisuse korral võib kostja olla kohustatud laenusumma hagejatele tagastama alusetu

rikastumise sätete järgi, kui selliseid nõudeid kommertspandiga tagatiskokkuleppe järgi ei tagatud.

37. Kokkuvõttes tuleb maakohtul ka vastuhagi uuesti läbi vaadata, arvestades eespool märgitut,

kontrollides vastuhaginõuete lahendust esmajoones ÄS § 34 lg 2 esimese lause valguses.

IV

38. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kui maakohus ka asja uuel läbivaatamisel leiab, et

laenulepingud (või mõni neist) on tühine, tuleb anda hagejate nõuetele hinnang ka alusetu rikastumise

sätete alusel. Pealegi on hagejad rikastumise sätete kohaldamisele ka maakohtus eelmenetluses

viidanud (vt nt I kd, tl 135).

39. Kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku hinnangu andmisel on

pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).

Hageja võib hagi esitades ka ise tugineda alternatiivselt nõude erinevatele õiguslikele alustele,

nt paluda kontrollida kahju hüvitamise nõuet nii lepingulise kui ka deliktilise nõudena. Samuti võib

hageja menetluse kestel üle minna lepingu täitmise nõudelt lepingu järgi üleantu tagastamise nõudele,

ilma et seda käsitataks hagi muutmisena (vt TsMS § 376 lg 4 p 3). See ei muuda aga kohtu kohustusi

asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel.

40. Kuna lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kolleegiumi arvates kohtul ka

takistust lahendada samas menetluses võimalik lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel

väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad.

Siiski ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab vähemalt suulises

menetluses üldjuhul poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile juhtima ja

võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt TsMS § 348 lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400

lg 5, § 401 lg 1).

41. Hagejad nõudsid kostjalt laenulepingu(te) täitmisena lepingu(te) järgi üleantu tagastamist. Kui

selgub, et laenuleping(ud) ei kehti, võib hagejatel olla TsÜS § 84 lg 1 teise lause ja VÕS § 1028 lg 1

alusel õigus nõuda kostjalt alusetult makstu tagastamist.

Hagejate rikastumisõiguslike nõuete lahendamisel tuleb kindlaks teha ka see, kas hagejale I, kes on

omandanud nõude loovutamisega, on loovutatud ka laenulepingu tühisusest tulenev alusetult saadu

väljaandmise nõue.

V

42. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles, et lahendada tuleb ka kostja võimalikud

vastunõuded väljamakstud dividendi tagasinõudmiseks, mille kohta on kostja teinud

tasaarvestusavalduse. Seda tuleb teha sõltumata sellest, kas hagejatel on kostja vastu nõue

laenulepingu(te) või alusetu rikastumise sätete alusel.

43. Kostja väitel on ta maksnud hagejatele alusetult dividendi ja need maksed tuleb kostjale

tagastada. Hagejate nõuete ulatuses on kostja teinud väidetavalt tasaarvestuse avalduse. Dividendi

maksmise õiguslikuks aluseks oli kostja osanike 21. juuni 2007. a otsus, mis on kostja väitel tühine

analoogilistel põhjustel 25. aprilli 2007. a otsusega, mh on ka selle otsuse tühisus tuvastatud Harju

Maakohtu 6. detsembri 2007. a otsusega. Kostja väitel pidid dividendi saanud osanikud lisaks olema

teadlikud dividendi saamise alusetusest.

44. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et hagejatel on kostja vastu nõue, tuleb kostja

tasaarvestusavaldusele anda hinnang. Tasaarvestusavalduse lahendamist ei takista see, et hagejad on

sellele vastu vaielnud (vt ka Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-10, p 10).

Samuti on lubatav kostja tasaarvestusavalduse esitamine menetluses alternatiivselt juhuks, kui kohus

hagi rahuldab, st tegemist ei ole tingimusliku avaldusega VÕS § 198 teise lause mõttes.

45. Hinnates kostja 21. juuni 2007. a koosoleku otsuseid, on kohaldatavad kolleegiumi poolt juba

kostja 25. aprilli 2007. a otsuse kohta väljendatud seisukohad (vt käesoleva otsuse p-d 22-25). Kui

maakohus jõuab asjaolude ja tõendite hindamisel seisukohale, et selle koosoleku kokkukutsumisel ei

rikutud kokkukutsumise korda oluliselt ja otsus dividendi väljamaksmise kohta kehtib, puuduvad

kostjal sel alusel vastunõuded ja tasaarvestus on esemetu.

46. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et kostja dividendi maksmise otsus ei kehti, tuleb

hinnata, kas kostjal on õigus nõuda dividendi tagastamist ÄS § 158 lg 1 (kui VÕS § 1028 erinormi)

alusel (vt ka nt Riigikohtu 14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 16). Seejuures

tuleb hinnata ka seda, kas osanikud teadsid või pidid dividendi saamisel selle alusetusest teadma

(ÄS § 158 lg 2).

47. Kolleegium märgib, et kuigi pooled ei ole tuginenud võimalikele nõuetele, mis tulenevad kostja

osade müümisest, nähtub asja materjalidest, et vähemalt osaliselt soovitakse praeguses vaidluses

sisuliselt lahendada hoopis võlaõiguslikku vaidlust kostja osanike, kes võõrandasid oma osad, ja

osade omandaja GUG vahel.

Äriühing võib põhimõtteliselt vabalt otsustada, kas ta jaotab oma kasumit ja maksab dividendi, kui

sellega ei kahjustata osanike ega ühingu võlausaldajate huve. Kord kehtivalt otsustatud dividendi

väljamaksmist ühing osaniku või aktsionäri nõusolekuta üldjuhul enam muuta ei saa (vt Riigikohtu

10. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-04, p-d 14-16). Hoopis teine küsimus on see, kas

osade müüjad ja ostja olid võlaõiguslikult kokku leppinud, kas osanikud võivad enne osade

võõrandamist n.ö välja võtta ühingust dividendi või tuleb see raha jätta ühingusse. See on aga

müügilepinguline vaidlus, mille saab lahendada mh VÕS §-dele 217 jj tuginedes. Seejuures võib

kõne alla tulla nt ostuhinna alandamine, kui müügiese ei vastanud kokkulepitud tingimustele

(nt kapitaliseeritus). Samuti võib kõne alla tulla müüja(te) vastutus VÕS § 14 lg-te 1 ja 2 alusel ostja

eest olulise info (dividendi maksmine) varjamise eest või ka ostjapoolne lepingu eksimuse (või

pettuse) alusel tühistamine (vt TsÜS §-d 92-95).

VI

48. Kolleegium märgib, et asja hind on määratud vääralt, ja muudab TsMS § 137 lg 11 alusel hinda.

49. Hagejad nimetasid hagis selle hinnaks 800 000 krooni (I kd, tl 5). Samasugune ühtne hagihind on

märgitud ka maakohtu otsuses. Kolleegium sellega ei nõustu.

Hagejad esitasid ühise hagiavalduse, kuid igaüks neist pani maksma üksnes iseenese nõude (vt otsuse

p 13). Väär on liita need nõuded asja hinna määramiseks kokku, kuna nii riigilõivu tasumise kui ka

menetluskulude väljamõistmise mõttes tuleb hagejaid käsitleda üksteisest sõltumata, st kohaldada ei

saa TsMS § 134 lg 1 esimest lauset.

Hageja I palus mõista enda kasuks kostjalt välja 400 000 krooni, hageja II 133 000 krooni ja

hageja III 267 000 krooni, kõik hagejad palusid lisaks kostjalt välja mõista viivise kuni võla

tasumiseni. Lähtudes TsMS § 124 lg 1 esimesest lausest, oli hageja I hagi hind maakohtus seega

400 000 krooni, hageja II hagi hind 133 000 krooni ja hageja III hagi hind 267 000 krooni.

Viivisenõuet hagihinna arvutamisel TsMS § 133 lg 2 järgi ei arvestata.

50. Vastuhagis palus kostja kohustada hagejat I andma nõusolek kustutada registrist kommertspant

summaga 520 000 krooni, hagejat II kommertspant summaga 173 000 krooni ja hagejat III

kommertspant summaga 347 000 krooni.

Kostja nimetas vastuhagi hinnaks 15 000 krooni (I kd, tl 140) ja samasugune hind on märgitud ka

maakohtu otsuses. Tõenäoliselt lähtusid kostja ja maakohus seejuures TsMS § 125 teisest lausest

ja § 132 lg-st 1 (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud redaktsioonis). Seejuures jättis maakohus

tähelepanuta, et tegemist on vaidlusega varalise väärtusega õiguse üle, mille puhul tuleb hind määrata

TsMS § 126 lg-te 2 ja 3 alusel. Tulenevalt TsMS §-st 123 tuleb seejuures lähtuda sätte hagi esitamise

ajal kehtivast redaktsioonist. Riigikohus on leidnud, et hüpoteegi kustutamise vaidluses määratakse

asja hind eelduslikult hüpoteegisummaga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 22 ja

nr 3-2-1-153-09, p 27). Kolleegiumi arvates ei ole kommertspandi kustutamise vaidluse puhul

põhjust arvestada asja hinda teisiti. Asja materjalidest ei saa kolleegium järeldada, et

kommertspantide rahaline väärtus võiks olla nende pandisummadest väiksem.

Kuna kostja esitas vastuhaginõuded iga hageja vastu eraldi (vt otsuse p 14), tuleb ka vastuhagi hind

määrata iga hageja suhtes eraldi. Nii määrab kolleegium hageja I vastu esitatud vastuhagi hinnaks

maakohtus 520 000 krooni, hageja II vastu esitatud vastuhagi hinnaks 173 000 krooni ja hageja III

vastu esitatud vastuhagi hinnaks 347 000 krooni.

51. Ringkonnakohtu otsuses on asja hinnana märgitud 800 000 krooni, st sama summa, mis

maakohus märkis hagihinnana.

Hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse nii hagi rahuldamise

kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise osas. Arvestades seda, et nii haginõudeid kui ka

vastuhaginõudeid tuleb käsitleda eraldi, kuna nii hagejad kui ka kostjad on igas nõudes eraldiseisvad

ega sõltu üksteisest (vt otsuse p-d 13 ja 14), ei saa rääkida menetlusosaliste ühisest kaebusest

TsMS § 137 lg 3 mõttes, vaid lähtuda tuleb TsMS § 137 lg-st 1. Seetõttu tuleb iga nõuet käsitleda ka

kaebuse hinna määramisel iseseisvalt. Küll ei tule TsMS § 137 lg 2 esimese lause järgi liita hagi ja

vastuhagi hindu, kuna nõuded välistavad üksteist. Iga hageja hagi rahuldamine (kehtiva) laenulepingu

alusel välistaks tema vastu suunatud kostja vastuhagi rahuldamise pandi kustutamiseks. Seetõttu tuleb

TsMS § 137 lg 2 teise lause järgi lähtuda suurema hinnaga hagist. Hagejate kaebuste hinnad tuleb

määrata iga hagi ja vastuhagi kaupa, kus pooled on samad.

Sellest lähtudes määrab kolleegium hageja I apellatsioonkaebuse hinnaks 520 000 krooni, hageja II

apellatsioonkaebuse hinnaks 173 000 krooni ja hageja III apellatsioonkaebuse hinnaks

347 000 krooni, st vastuhagi hinnad.

52. Kassatsioonimenetluses vaidlustavad hagejad ringkonnakohtu otsust, vähemalt alternatiivselt

tervikuna, st vaidluse ulatus on asja hinna mõttes TsMS § 137 lg 1 järgi sama mis ringkonnakohtus

(vt otsuse p 51), st hageja I kassatsioonkaebuse hind on 520 000 krooni, hageja II kassatsioonkaebuse

hind 173 000 krooni ja hageja III kassatsioonkaebuse hind 347 000 krooni.

53. Lähtudes korrigeeritud hinnast, on asjas makstud ka ettenähtust vähem riigilõivu.

Hagi esitamiselt pidi hageja I riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja seaduse lisa 1 (hagi esitamise ajal

kehtinud redaktsioonis) järgi maksma hagilt hinnaga 400 000 krooni riigilõivu 19 000 krooni,

hageja II hagilt hinnaga 133 000 krooni riigilõivu 7250 krooni ja hageja III hagilt hinnaga

267 000 krooni riigilõivu 13 750 krooni. Tegelikult maksti hageja I haginõudelt maakohtus riigilõivu

15 875 krooni (I kd, tl 55), hageja II nõudelt 5278 krooni (I kd, tl 56) ja hageja III nõudelt

10 597 krooni (I kd, tl 57), st kõik hagejad maksid lõivu ettenähtust vähem. Seda saab selgitada

ilmselt riigilõivuseaduse lisa 1 loogikaga, mille järgi tuleb suurema nõude eest maksta lõivu

proportsionaalselt vähem, st liites oma eraldiseisvad nõuded ekslikult kokku, maksid hagejad

riigilõivu ettenähtust vähem.

Kostja pidi tasuma hageja I vastu esitatud 520 000 krooni suuruse hinnaga vastuhagilt riigilõivu

24 250 krooni, hageja II vastu esitatud 173 000 krooni suuruse hinnaga vastuhagilt riigilõivu

9250 krooni ja hageja III vastu esitatud 347 000 krooni suuruse hinnaga vastuhagilt riigilõivu

17 500 krooni, kokku seega 51 000 krooni. Tegelikult maksis kostja aga riigilõivu üksnes

1000 krooni (I kd, tl 140 ja 142).

54. Apellatsioonkaebuselt pidi hageja I maksma RLS § 56 lg-te 1 ja 19 ning lisa 1 (kehtivas

redaktsioonis) järgi riigilõivu 55 000 krooni, hageja II riigilõivu 17 500 krooni ja hageja III riigilõivu

35 000 krooni.

Tegelikult maksid hagejad apellatsioonkaebuselt riigilõivu kokku üksnes 65 000 krooni (II kd,

tl 226).

55. Eelnevast nähtub, et hagejad maksid riigilõivu ettenähtust vähem nii maakohtus kui

ringkonnakohtus, kostja aga maakohtus.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus lahendama ka pooltelt riigilõivu väljamõistmise ettenähtud

suuruses (vt TsMS § 179 lg 1). Maakohus saab TsMS § 136 lg 4 alusel ka vastuhaginõuete hinda

muuta, kui ta leiab, et nt hind on tegelikult Riigikohtu määratust madalam, arvestades tagatud nõuete

suurust ja nõuete panditud vara arvel realiseerimise võimalusi. Seejuures tuleks poolte seisukohad

enne ära kuulata ja vajadusel võimaldada esitada tõendeid. Lisaks on maakohtul TsMS § 147 lg 3

järgi võimalus jätta nt vastuhagi kas või mõne hageja suhtes läbi vaatamata, kui kostja nõutud

riigilõivu ei tasu. Seejuures peab kohus kostjale selgitama, et ta peab täpsustama, millist nõuet

millises ulatuses ta lahendada soovib.

56. Lähtudes hagejate kassatsioonkaebuste hindadest (vt otsuse p 52), pidi hageja I maksma

TsMS § 140 lg 2 esimese lause alusel kassatsioonikautsjonit 5200 krooni, hageja II 1730 krooni ja

hageja III 3470 krooni. Tegelikult maksid hagejad kautsjonit kokku üksnes 8000 krooni (III kd, tl 21).

Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb tasutud kautsjon aga TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel nagunii tagastada.

57. Kolleegium jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et

menetluskulude jaotamisel tuleb arvestada, et praeguses menetluses on üksteisest sõltumatult kolm

haginõuet ja kolm vastuhaginõuet. Õigusabikulude põhjendatuse kindlaksmääramisel saab aga nõuete

ühist menetlemist ja hagejate ühist esindust arvestada.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa