3-2-1-137-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-137-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Toomas Noorvälja hagi Enn Kareda vastu 479 501 krooni ja

viiviste saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-

73052

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Toomas Noorvälja kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

479 501 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Toomas Noorväli (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja Enn Kareda (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaido Pihlakas

Asja läbivaatamise kuupäev

29. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 7. mai 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-73052) õiguslikku

põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Toomas Noorvälja kassatsioonkaebuselt 8. juunil 2010. a tasutud kautsjon 2397 (kaks

tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) krooni riigituludesse.

4. Mõista Toomas Noorväljalt Eesti Vabariigi kasuks välja kassatsioonikautsjon 2398 (kaks

tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa) krooni. Kautsjon tuleb tasuda

Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 10220034799018 (AS SEB Pank) või

nr 221023778606 (Swedbank AS) (mõlemal juhul tuleb viitenumbriks märkida 3100058140).

5. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Toomas Noorvälja kanda.

6. Resolutsiooni p-s 4 nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul arvates Riigikohtu

otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamisel tuleb alates Riigikohtu otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Toomas Noorväli (edaspidi hageja) esitas 4. novembril 2008 kohtule Enn Kareda (edaspidi kostja)

vastu hagi 479 501 krooni ja viivise saamiseks. Poolte kaasomandisse kuulub Tallinnas

Läänekaare 16/Vahtra 8 asuv kinnistu. Kaasomanikevaheline kasutuskord on kindlaks määratud

Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsusega ja selle järgi on hageja kasutuses 98,7 m2 ning

kostja kasutuses 189,3 m2 ehitiste kasulikku pinda. Selliselt kasutab kostja hageja omandiosa arvel

45,3 m2 rohkem pinda, kui näeb ette temale kuuluv omandiosa. Hageja ei ole sellise olukorraga nõus

ning on korduvalt nõudnud, et kostja hüvitaks hagejale osa, mille võrra kostja kasutab oma

kaasomandi osast suuremat pinda. Selliselt omandab kostja kasu, mis kuulub hagejale. Seega peab

kostja tasuma asjaõigusseaduse (AÕS) § 71 lg 2 ning § 72 lg-te 1 ja 2 alusel hagejale tema

omandiosast suurema pinna kasutamise eest kohalikku keskmist üürihinda. Hageja arvutuse kohaselt

pidi kostja tasuma kuni 31. detsembrini 2005 igas kuus 4530 krooni ja alates 1. jaanuarist 2006 igas

kuus 5209 krooni 50 senti. Kuna kostja ei ole üldse hüvitist maksnud, peab ta hagejale lisaks tasuma

ka viivist.

Hagi esitamise aja seisuga oli kogunenud viivist 200 680 krooni 25 senti ning ajavahemiku eest alates

5. novembrist 2008 kuni põhinõude täieliku täitmiseni tuleb arvestada viivist võlaõigusseaduse

(VÕS) §-s 113 sätestatud määras. Kostja ei ole nõus hageja nõuet rahuldama.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Poolte vahel kindlaks määratud kasutuskorras leppisid pooled kokku

nende kasutuses olevalt osalt saadava võimaliku vilja kuuluvuses. Enne Tallinna Linnakohtu

30. septembri 1999. a otsust sõlmisid pooled 20. septembril 1988 lihtkirjaliku elamu kasutuskorra

lepingu. Selles leppisid pooled kokku elamu olemasolevate ja projektikohaselt ehitatavate ruumide

kasutuskorra vastavalt 1985. aastal kinnitatud rekonstrueerimise projektile. Kokkulepitu alusel

määras linnakohus kindlaks majavalduse ja elamumaa kasutamise korra ning selliselt on elamut

1988. aastast kasutatud. Kostja kasutuses on rohkem kasulikku pinda seetõttu, et kostja ehitas

20. septembri 1988. a lepingu alusel juurdeehitise. Hageja omapoolset juurdeehitust ei teinud.

Kasutuskorra lepinguga leppisid pooled kokku nii selles, et kummagi kaasomaniku ehitatud

juurdeehitis jääb selle ehitanud kaasomaniku kasutusse, kui ka selles, et kaasomaniku kasutuses

olevalt osalt saadav võimalik kasu ja viljad kuuluvad sellele kaasomanikule, kelle kasutuses on

vastav osa. Hageja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kostja ei ole alusetult rikastunud ega asja kasutamisest vilja omandanud. Hageja ei saa nõuda

väidetavalt saadava vilja hüvitamist kostja ehitatud ja poolte lepingu järgi kostja kasutusse jäänud

juurdeehitise kasutamise eest, sest see nõue on kasutuskorra lepingus kokkulepitu kohaselt välistatud.

Kostja ei ole suurema pinna kasutamisest kasu saanud, kuna ta ei ole seda välja üürinud. Hageja nõue

on aegunud. Kostja vaidles vastu ka nõude suurusele. Üürihinna suuruse kohta ei ole hageja tõendeid

esitanud. Samuti ei tõendanud hageja, et seda pinda on üldse võimalik välja üürida. Seadusest ja

poolte lepingust ei tulene, et kostja peaks hagejale igas kuus hüvitist tasuma.

3. Harju Maakohus jättis 4. novembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata. Pooled ei vaidle kinnistu

kasutamise üle. Hageja kasutada on kinnistul asuvast elamust 98,7 m² ja kostja kasutuses 189,3 m²

kasulikku pinda. Pooled vaidlevad selle üle, kas pooltel peaks olema kasutada võrdne osa kasulikku

pinda ning kas kostja on kohustatud hagejale tasuma tema kasutuses oleva kasuliku pinna osa eest,

mis ületab poolt elamu kasulikust pinnast.

AÕS § 68 lg 1 ning § 71 lg-te 1 ja 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 ning § 62 lg-

te 1 ja 4 koostoimest järeldub, et kaasomanikel on omavahelistes suhetes omaniku õigused ja need

õigused ulatuvad kinnisasja puhul kogu kinnisasjale, sh selle olulistele osadele. Kaasomandi

kasutamine on piiratud AÕS § 72 lg 3 järgi üksnes teiste kaasomanike kasutusõigusega. Täielik

õiguslik võim asja üle tähendab seda, et omanikul on õigus otsustada asja kasutusviisi ja isikute üle,

kes seda kasutavad. Õige on hageja väide, et omanikul on õigus oma asja ise kasutada või lubada

seda kasutada kolmandatel isikutel tasu eest või tasuta. Sama põhimõte kehtib ka kaasomanike puhul.

Tasu saamise õigus ei olene sellest, kas kostja on tema kasutuses olnud kaasomandi osa välja üürinud

või kas hageja oleks saanud kostja kasutuses olevat kaasomandi osast suuremat osa välja üürida, vaid

sellest, et ühe kaasomaniku kasutuses on kaasomandi osast suurem osa. Kaasomanikul on õigus

nõuda kasutuseelise rahalist hüvitamist. Riigikohus on 9. oktoobri 1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-111-97 ja 21. detsembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-143-04 asunud seisukohale, et juhul,

kui kaasomanikel puudub kokkulepe kaasomandis oleva asja kasutamise kohta ning see määratakse

kindlaks selliselt, et ühe kaasomaniku kasutusse jääb tema omandiosast suurem osa, tuleb tal maksta

hüvitist teistele kaasomanikele, kelle kasutusse jääb nende omandiosast väiksem osa.

Kaasomandit kasutatakse kaasomanike kokkuleppel (AÕS § 72 lg 1). Tallinna Linnakohus määras

30. septembri 1999. a otsusega kindlaks vaidlusaluse kinnistu kasutuskorra. Kohtuotsusega on

kindlaks määratud, millist osa kinnistust ja milliseid kinnistu olulise osa (ehitis) osasid saavad pooled

kasutada. Kohtuotsusega jäeti juurdeehitis kostja kasutusse. Kohtuotsuses ei ole kindlaks määratud, et

hagejal oleks õigus saada kostjalt hüvitist.

Õige ei ole kostja väide, et kaasomanike vahel on siiani kehtiv lihtkirjalik leping kaasomandi

kasutamise kohta, sest lepingut ei ole muudetud ega lõpetatud. Kaasomanike sõlmitud lihtkirjalikku

kaasomandi kasutamise kokkulepet on kohtuotsusega muudetud ja järelikult see enam ei kehti.

Kaasomanike kokkuleppeks AÕS § 72 lg 1 mõttes tuleb pidada Tallinna Linnakohtu 30. septembri

1999. a otsust. Kaasomanikel on kehtiv kokkulepe, mille järgi ei ole kostjal kohustust tasuda hagejale

hüvitist tema kaasomandi osast suurema osa kasutamise eest. Seetõttu ei ole hageja nõue

põhjendatud.

Asjaolu, et juurdeehitisel puudub kasutusluba ja seetõttu ei saa kumbki kaasomanik seda kasutada, ei

ole selles vaidluses oluline. Kasutusloa olemasolu või puudumine ei anna kaasomanikule õigustust

teise kaasomaniku kasutusõigust piirata.

Hageja nõue rajaneb AÕS § 72 lg-l 2 ning seega saab hageja nõuda kohustuse täitmist TsÜS § 149

alusel kümme aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Seega pole hagi aegunud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Ta palus teha vaheotsuse, millega tunnustada tema nõue

põhjendatuks ning saata asi maakohtule menetluse jätkamiseks. Tallinna Linnakohtu 30. septembri

1999. a kohtuotsust ei ole võimalik käsitada kaasomanike kokkuleppena. Selle kohtuotsusega määrati

kindlaks kaasomandi kasutuskord ning asjas ei menetletud hüvitise nõuet. See, et pooled ei nõudnud

hüvitise kindlaksmääramist, ei anna alust väita, et hageja oleks olnud nõus sellega, et kostja kasutab

tasuta suuremat pinda. Kohus on sisuliselt võtnud hagejalt võimaluse pöörduda selles küsimuses

kohtusse, kuna leidis, et see küsimus on lahendatud juba varasema kohtuotsusega.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 lubab tõepoolest keelduda hagi menetlusse

võtmisest, kui on olemas varasem kohtu lahend sama asja kohta samade poolte vahel. Kui menetlust

on juba alustatud, siis tuleks selline menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Seega, kui hageja

esitatud hagi esemeks olev nõue on tõepoolest jõustunud kohtuotsusega lahendatud, siis ei oleks

kohus saanud jätta hagi rahuldamata, vaid oleks pidanud keelduma hagi menetlusse võtmisest või

nimetatud asjaolu hilisemal ilmnemisel asjas menetluse lõpetama.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korranud neid.

Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsus on võrdsustatav kaasomanike kokkuleppega

AÕS § 72 lg 1 mõttes. Seda on möönnud ka hageja apellatsioonkaebuses, märkides, et kohtuotsus

asendab kaasomanike kokkulepet. Selle kohtuotsusega reguleeriti kõik õigused ja kohustused, mis

puudutavad kaasomandi kasutuskorda ja mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks.

Hageja kinnitab apellatsioonkaebuses, et ta ei nõudnud kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise

menetluses hüvitise määramist kostja omandiosa suurust ületava pinna kasutamise eest. Hageja esitas

kostjale raha nõude 23. novembril 2005, s.o kuus aastat pärast kohtuotsuse tegemist, ja teist korda

28. juulil 2008. Hageja käitumisest järeldub, et ka tema tõlgendas kohtuotsust, millega määrati

kindlaks kaasomandi kasutuskord, selliselt, et kostja kasutab hagejaga võrreldes suuremat pinda

tasuta. Seega kehtib ka praegu kaasomanike vahel kokkulepe, mis võimaldab kostjal tasuta kasutada

tema omandiosast suuremat pinda, st kostjal on suurema pinna tasuta kasutamiseks õiguslik alus.

Asjaolu, et maakohus ei keeldunud hageja hagi menetlusse võtmisest ega lõpetanud vaidlusaluste

asjaolude ilmnemisel menetlust, ei tähenda seda, et Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a

otsusest ei tulene kostja õigus tema omandiosast suuremat pinda tasuta kasutada.

6. Lisaks eeltoodule leidis ringkonnakohus, et hageja raha nõue on vastuolus hea usu põhimõttega

AÕS § 72 lg 5 tähenduses. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled leppisid 20. septembri 1988. a

lepingus kokku, kuidas kasutatakse olemasolevaid ja tulevikus projektikohaselt ehitatavaid ruume.

Kummagi kaasomaniku ehitatud juurdeehitis pidi jääma selle ehitanud kaasomaniku kasutusse.

Kostja ehitas juurdeehitise valmis, hageja seda ei teinud. Olukorras, kus kostja kasutuses olev pind on

suurenenud varasema kokkuleppe alusel ning selle lepingu alusel väljakujunenud tegelik kasutuskord

oli aluseks ka 30. septembri 1999. a kohtuotsuse tegemisele, on ebaõiglane nõuda kostjalt raha tema

omandiosast suurema pinna kasutamise eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu

otsuse ja teha asjas vaheotsus, millega tunnustada hageja esitatud nõude põhjendatust ning saata asi

maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

Ringkonnakohtu otsusest võib aru saada, et kohus on hagejaga nõustunud, et olukorras, kus

kaasomaniku kasutuses ja valduses on suurem osa kaasomandi mõttelisest osast, kui talle tegelikult

kuulub, on kaasomanikul õigus nõuda teiselt kaasomanikult selle kasutamise eest tasu. Lisaks leidis

maakohus, et tasu saamise õigus ei olene sellest, kas kostja on tema kasutuses olnud kaasomandi osa

välja üürinud või kas hageja oleks saanud kostja kasutuses olevat kaasomandi osast suuremat osa

välja üürida. Seega on kohtud iseenesest leidnud, et hageja nõue kostja vastu on õiguslikult

põhjendatud.

Samas on ringkonnakohus nõustunud maakohtu seisukohaga, et Tallinna Linnakohtu 30. septembri

1999. a otsust tuleb pidada kaasomanike kokkuleppeks AÕS § 72 lg 1 tähenduses. Hageja rõhutab, et

30. septembri 1999. a otsusega lahendati kostja esitatud hagi, mis puudutas üksnes kaasomandi

kasutuskorda, ning selles menetluses ei olnud nõuet määrata kindlaks vaidlusaluse hüvitise suurus.

See, et pooled ei nõudnud hüvitise kindlaksmääramist, ei anna alust väita, et hageja oleks olnud nõus,

et kostja kasutab tasuta suuremat pinda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendav osa on vastuoluline. Kohus leidis, et hageja hüvitise nõue on juba

lahendatud Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsusega. Sellisel juhul ei oleks saanud kohtud

ju üldse hagi läbi vaadata. Kui poolte vahel oleks olnud hageja esitatud hagi esemeks olev nõue

tõepoolest varem jõustunud kohtuotsusega lahendatud, siis ei oleks kohus saanud hagi rahuldamata

jätta, vaid oleks tulnud keelduda hagi menetlusse võtmast või selle asjaolu hilisemal ilmnemisel

menetlus lõpetada.

Ringkonnakohtu otsuse muu osaga on vastuolus seisukoht, et hageja nõue on vastuolus hea usu

põhimõttega. Kaasomaniku õigus nõuda talle kuuluvat osa ühise asja viljast on AÕS § 71 lg 2 alusel

selline õigus, mis tuleneb seadusest ja mis on sätestatud põhiõigusena põhiseaduse § 32 lg 1 mõttes.

Sellise õiguse realiseerimine ei saa olla hea usu põhimõtte vastane. Hea usu põhimõtte vastane on

see, kui üks kaasomanik saab oma kaasomandi osast suuremat pinda kasutada, ilma et ta peaks teisele

kaasomanikule kasutuseelise vähenemist hüvitama.

AÕS § 71 lg 2 tõlgendamisel viitas kohus sellele, et kostjal on õigus kasutada suuremat pinda, kuna

kostja on väidetavalt ehitanud elamule juurdeehitise. Riigikohus leidis 6. mai 2006. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, et kui kaasomanik väidab, et ta on ühise asja väärtust tõstnud, siis saab ta

esitada teise kaasomaniku vastu kulutuste hüvitamise nõude.

Kuna alama astme kohtud on käsitlenud üksnes nõude põhjendatust, siis hageja arvates saab

Riigikohus nõude põhjendatuse osas tehtud lõppotsuse tühistada ning teha vaheotsuse, millega lugeda

hageja nõue põhjendatuks.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsusega on

ammendavalt reguleeritud kaasomanike suhted kaasomandi kasutamisel ning see on käsitatav

kaasomanike kokkuleppena AÕS § 72 lg 1 mõttes. Hageja seisukoht, et tal on õigus kõigele, mida

kehtiv kasutuskord selgesõnaliselt ei välista, ei ole kooskõlas õigusselguse põhimõttega.

Kohtuvaidluses oli hageja vaba oma tahet väljendama ning kui ta selles kohtumenetluses jättis oma

tahte hüvitise saamiseks avaldamata, on ta nõustunud sellega, et kostja kasutab oma kaasomandi osast

suuremat osa tasuta. Hageja ei ole soovinud kehtiva kasutuskorra muutmist ja tal ei ole ilma

kasutuskorda muutmata õigust hüvitist saada.

Hageja nõue on vastuolus ka hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, et hageja

nõude alus on loodud tema kohustuse rikkumisega ning osutunud võimalikuks kostja kohustuse

täitmise tõttu. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud selliselt, et õiguse

teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Ainuüksi seetõttu, et hageja nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega, on ta kaotanud õiguse saada nõutavat hüvitist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. Hageja kassatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

10. Hageja omandis on 1/2 mõttelist osa ja kostja omandis on 1/2 mõttelist osa Tallinnas

Läänekaare 16/Vahtra 8 asuvast kinnistust. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja kasutuses on 98,7 m2

ning kostja kasutuses 189,3 m2 kaasomandis oleval kinnistul asuva elamu kasulikust pinnast. Selline

kaasomandi kasutuskord on kindlaks määratud Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsuses.

Seega kasutab kostja 45,3 m2 suuremat pinda, kui temale omandiõiguse alusel kuulub kaasomandi

mõttelisest osast. Hageja esitas hagi AÕS § 71 lg 2 ja § 72 lg 1 alusel. Ta palus kostjalt välja mõista

hüvitise kostja omandiosale vastavast osast suurema kasuliku pinna kasutamise eest.

11. Esmalt peatub kolleegium sellel, millise tähtsusega on praeguse tsiviilasja lahendamisel Tallinna

Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsus. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga selles, et

Tallinna Linnakohtu 30. septembri 1999. a otsus on võrdsustatav kaasomanike kokkuleppega

AÕS § 72 lg 1 mõttes. Kolleegium ei nõustu aga ringkonnakohtu järeldusega, et selle kohtuotsusega

reguleeriti kõik pooltevahelised õigused ja kohustused, mis puudutavad kaasomandi kasutamist ja

mille reguleerimist pidasid kaasomanikud vajalikuks. Hageja ei nõudnud kostjalt hüvitist tema

kasutusse jääva suurema omandiosa kasutamise eest ja kohus pole hüvitise kohta seisukohta võtnud.

Sellest tulenevalt tasu osas kokkulepe puudus. Tallinna Linnakohus lahendas 30. septembri 1999. a

otsusega tsiviilasjas nr 2/3/21-5060/98 E. Kareda hagi alusel ainult kaasomandi kasutuskorra (tl 9-

10).

12. AÕS § 71 lg 2 järgi kuulub kaasomanikule tema osale vastav osa ühise asja viljast, kui seaduses,

tehingu või lepinguga ei ole sätestatud teisiti. See norm on nn nõudenorm, mille alusel saab üks

kaasomanik nõuda teiselt kaasomanikult tema osale vastava vilja väljaandmist. Vilja mõiste avab

TsÜS § 62 lg 2, mille kohaselt on asja vili asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused,

samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu. Enne 1. juulit 2002 kehtinud AÕS § 23 lg-s 1 hõlmas

vilja mõiste igasugust asja kasutamisest saadavat kasu.

Esemest saadav kasu on TsÜS § 62 lg 1 järgi viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised

(kasutuseelised). Seega kehtivas õiguses ei hõlma vilja mõiste kasutuseeliseid. Kasutuseeliseks on

need eelised, mis tulenevad asja kasutamisest. Kuna kostja kasutab oma kaasomandi osast suuremat

elamu osa, saab ta seeläbi kasutuseelise. Samas leiab kolleegium, et puuduvad andmed, mis viitaksid

seadusandja soovile välistada AÕS § 71 lg 2 järgi kasutuseeliste väljamõistmine. 1. juulist 2002

kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seadus täpsustab vilja ja kasutuseelise mõisteid

(TsÜS § 62), kuid AÕS § 71 lg 2 räägib üksnes viljast. Kolleegium leiab, et AÕS § 71 lg-t 2 tuleb

tõlgendada laiendavalt nii, et selle sätte alusel on kaasomanikul õigus esitada teise kaasomaniku

vastu, kes kasutab kaasomandi mõttelisest osast suuremat reaalosa, nõue kasutuseeliste hüvitamiseks.

Kasutuseeliseks on ka see kui kostja kasutab oma kaasomandi mõttelisest osast suuremat kasulikku

pinda.

13. Eelnev ei anna siiski alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega AÕS § 72 lg 5 järgi, ja kohtud

on hageja hagi jätnud õigesti rahuldamata.

14. TsÜS § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus.

TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks

on kahju tekitamine teisele isikule. Selles sättes sisaldub tsiviilõiguse üldpõhimõttena tunnustatud

keeld kuritarvitada oma õigusi. Ka kaasomanikud peavad AÕS § 72 lg 5 teise lause järgi käituma

üksteise suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste

kahjustamisest. Samuti on hea usu põhimõtte funktsiooniks lepingust või seadusest tulenevate õiguste

teostamise kuritarvitamise piiramine (vt nt tsiviilkolleegiumi 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-102-07, p 16). Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda halvas usus

käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat.

Ringkonnakohus leidis, et hageja nõue on vastuolus hea usu põhimõttega seetõttu, et pooled leppisid

20. septembri 1988. a lepingus kokku, et kummagi kaasomaniku ehitatud juurdeehitus jääb selle

ehitanud kaasomaniku kasutusse. Tallinna Linnakohus jättis 30. septembri 1999. a otsusega kostja

ehitatud juurdeehitise ruumid kostja kasutusse. Selle üle, et kostja ehitas kokkulepitud ja

projekteeritud juurdeehitise valmis, kuid hageja seda ei teinud, pooled ei vaidle. Ringkonnakohus

leidis põhjendatult, et olukorras, kus kostja kasutuses olev pind on suurenenud varasema kokkuleppe

alusel, on ebaõiglane nõuda kostjalt raha tema omandiosast suurema pinna kasutamise eest.

Kolleegium nõustub sellise järeldusega. Hea usu põhimõttega on vastuolus see, et hageja nõude alus

on tekkinud hageja enda kohustuse rikkumisega ning osutunud võimalikuks seetõttu, et kostja on

poolte 20. septembri 1988. a lepingust tuleneva kohustuse täitnud.

15. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja võib TsMS § 174 lg 1

kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva jooksul

alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

16. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse. Riigikohtu 30. augusti 2010. a määrusega vabastati

hageja kassatsioonkaebuse esitamisel osaliselt, s.o kassatsioonikautsjoni 2398 krooni suuruse osa

tasumisest. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata tuleb hagejalt TsMS § 179 ja § 190 lg 4

esimese lause alusel välja mõista 2398 krooni riigituludesse.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa