3-3-1-75-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-75-10

Määruse kuupäev

20. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Andres Sarapuu kaebus Tallinna Vangla õigusvastase tegevusega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 50 000

krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a määrus haldusasjas

nr 3-09-2470

Menetluse alus Riigikohtus

Andres Sarapuu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Andres Sarapuu määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a määrus haldusasjas nr 3-09-2470.

Saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla väljastas kord nädalas kambritesse tualetipottide puhastamiseks väikeses

klaaspurgis kloorlupja. A. Sarapuu esitas 29. oktoobril 2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

palus hüvitada talle Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaraline kahju summas 50 000 krooni.

Kaebuse kohaselt sai kaebaja Tallinna Vangla õigusvastase tegevuse tõttu tugevaid tervisekahjustusi

(tugevad mürgistused ja hingamisteede kahjustused ning mõningal määral sööbivad põletused).

Kaebaja märkis, et pärast tualetipoti puhastamist tundis ta hingamisteedes kõrvetavat valu, iiveldust,

esines seedehäireid. Kohtuistungil täpsustas A. Sarapuu, et tema tervise kahjustumine on toimunud

ühel päeval, mil ta puhastas kloorlubjaga tualetipotti ega teadnud sellest tegevusest tulenevaid

ohuriske; vangla ei andnud ainega töötamiseks ka ühtegi juhist.

2. Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2009. a määrusega võeti kahjunõue riigilõivuseaduse (RLS)

§ 22 lg 1 p 11 alusel riigilõivuvabalt menetlusse. Tallinna Halduskohtu 30. aprilli 2010. a otsusega

jäeti kaebus rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et tervisekahjustuse tekkimine ei ole leidnud

tõendamist. Kohtule esitatud tervisekaardist nähtuvalt on kaebaja viibinud ajavahemikul 30. aprill

2009 kuni 14. detsember 2009 arsti vastuvõtul seitsmel korral, kuid ühelgi korral ei ole A. Sarapuu

väitnud kloorlubja kasutamisest tingitud tervisekahjustuste tekkimist, samuti ei ole tema tervislikus

seisundis täheldatud kloorlubja kasutamisest tingitud kahjustusi. Kaebaja ei ole erinevalt kaebuses

esitatust seostanud vaides tervisekahjustuse saamist ühe konkreetse päevaga, vaid on üldsõnaliselt

märkinud, et on saanud korduvalt tervisekahjustusi. Seega ei ole mittevaralise kahju, mille hüvitamist

kaebaja taotleb, olemasolu tõendatud. Tualeti ühekordsest kloorlubjaga puhastamisest

tervisekahjustuse tekkimist ei saa pidada eeldatavaks.

3. A. Sarapuu esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Koos

apellatsioonkaebusega esitas A. Sarapuu taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. mai 2010. a määrusega A. Sarapuu riigilõivu tasumisest

vabastamise taotluse rahuldamata ja kohustas A. Sarapuud tasuma mittevaralise kahju hüvitamise

kaebuse esitamisel 5000 krooni riigilõivu. Määruse põhjenduste kohaselt ei ole tegemist

kehavigastuse või muu terviserikke kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p 11 mõttes.

Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-8-10, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 nimetatud riigilõivuvabastus ei ole

tingimusteta ja piiramatu. Ka käesoleval juhul ei ole kaebaja oma väidetavalt tekkinud

tervisekahjustust põhjendanud (ei ole esitanud kahju kohta tõendeid, puudub ka põhjuslik seos

väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), mistõttu on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et

kaebajat saaks tulenevalt RLS § 22 lg 1 p-st 11 vabastada riigilõivu tasumisest. Tõenäoliselt on

kaebuse esitaja küll maksejõuetu, kuid tema riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud,

sest esitatud apellatsioonkaebus on ilmselgelt perspektiivitu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. A. Sarapuu esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai

2010. a määruse ja teha uus määrus, millega vabastada kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest

apellatsioonkaebuse esitamisel haldusasjas nr 3-09-2470. Kaebaja on seisukohal, et kui halduskohus

on teinud kohtuotsuse, siis ei ole ringkonnakohtul õigust asuda seisukohale, et kaebajal on riigilõivu

tasumise kohustus. Riigilõivust vabastamata jätmisega piirati ebaõigesti A. Sarapuu kaebeõigust.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas kaebaja just halduskohtu poolset ebaõiget tõendite hindamist.

Halduskohus on ebaõigesti arvestanud arsti vastuvõtul viibimisi enne 8. augustit 2009. Vangla on

möönnud mürgistuste tekkimise võimalust, sest on detsembris 2009 asendanud kloorlubja teise

üldpuhastusvahendiga ning asendamise tingisid vanglale esitatud A. Sarapuu kaebused.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja

surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise eest. Riigikohtu halduskolleegium asus

haldusasjas nr 3-3-1-89-09 (p 9) seisukohale, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus

laieneb ka kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise

kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses. Haldusasjades nr 3-3-1-8-10 (p 10) ja nr 3-3-1-12-10

(p 9) selgitas Riigikohus riigilõivuvabastuse kohaldamise aluseid, märkides, et kui kaebaja ei ole

kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju

kohta tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel) või kui lisatud

dokumentidest nähtuvalt ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju

hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muud õigushüve, tuleb sellise kaebuse esitamisel

halduskohtus tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud ulatuses ja lõivuvabastust ei kohaldata.

Kui esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse

kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses

põhjendatud määral, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kolleegium leiab, et

nimetatud seisukohad on kohaldatavad ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise

kohustuse kontrollimisel ringkonnakohtus.

7. Erinevalt riigi õigusabi määramisest ei kehti riigilõivust vabastamise küsimuses jätkuvuse

põhimõte. HKMS § 91 lg 1 3. lause kohaselt ei too riigilõivu tasumisest vabastamine halduskohtus

automaatselt kaasa riigilõivu tasumisest vabastamist apellatsioonkaebuse esitamisel. Kolleegium on

seisukohal, et jätkuvuse põhimõte puudub ka juhtumil, mil vaidluse all on küsimus, kas kaebajal on

kaebuses toodud faktilistest asjaoludest lähtuvalt üldse riigilõivu tasumise kohustust või mitte. Seega

on ebaõige kaebaja seisukoht, et kui halduskohus pole kaebajalt riigilõivu tasumist nõudnud ja

kohaldanud RLS § 22 lg 1 p-s 11 ettenähtud riigilõivuvabastust, siis puudub ka ringkonnakohtul

õigus kaebajalt riigilõivu tasumist nõuda. Asjaolu, et halduskohus pidas kaebust riigilõivuvabaks, ei

piira ringkonnakohtu pädevust, tuginedes esitatud apellatsioonkaebusele, võtta riigilõivuvabastuse

küsimuses teine seisukoht. Küll peab ringkonnakohus põhjendama, miks ei ole esitatud kaebus

käsitatav riigilõivuvaba kaebusena.

8. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole kehavigastuste või

muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebusega RLS § 22 lg 1 p-st 11 mõttes.

9. Kemikaaliseaduse (KemS) § 5 kohaselt on ohtlik kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib

kahjustada tervist, keskkonda või vara. Kemikaali ohtlikkust määratakse ja riski hinnatakse kemikaali

füüsikaliste ja keemiliste omaduste ning selle tervise- ja keskkonnaohtlikkuse alusel ja kemikaalid

klassifitseeritakse omakorda neid iseloomustavate ohtlike omaduste järgi (KemS § 10 lg 1 ja 4).

Kuni 18. novembrini 2004 oli ohtlike ainete loetelu kehtestatud eraldi sotsiaalministri 30. novembri

1998. a määrusega nr 59, milles oli märgitud ka kaltsiumhüpoklorit ehk kloorlubi. Kloorlubja

väljastamise hetkel ja ka hetkel kehtiva KemS § 10 lg 5 kohaselt sätestatakse ohtlike keemiliste ainete

loetelu EMÜ Nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ ohtlike ainete klassifitseerimist, pakendamist ja

märgistamist käsitlevate seaduste, määruste ja administratiivsete sätete ühtlustamise kohta esimeses

lisas. Komisjoni 21. augusti 2008. a direktiiviga 2008/58/EÜ (EÜT L 246, lk 1-191) muudeti EMÜ

Nõukogu direktiivi 67/548/EMÜ (EÜT L 196, lk 1-98) lisa 1 ning loetelu kanded asendati nimetatud

direktiivi kannetega. Lisas 1F on märgitud jätkuvalt ka kaltsiumhüpoklorit (indeksi nr 017-012-00-7).

Seega on kloorlubi käsitatav ohtliku kemikaalina.

10. Ringkonnakohus on määruses tuginenud üksnes halduskohtu otsuses tuvastatule ning leidnud

haldusasjas nr 3-3-1-8-10 võetud seisukohtadele tuginedes, et "ka käesoleval juhul ei ole kaebaja oma

väidetavalt tekkinud kahjustust üldsegi põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid,

puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), mistõttu on tegemist ilmselgelt

sisutühja väitega, selleks et kaebajat saaks tulenevalt RLS § 22 lg 1 p-st 11 vabastada riigilõivu

tasumisest." Apellatsioonkaebuses leidis A. Sarapuu, et halduskohus on jätnud tähelepanuta osa

kaebuse põhjendusi ning tõlgendanud esitatud tõendeid ebaõigesti tema vastu ning toetanud

vastustaja sisult ebaõigeid väiteid. Seega on kaebaja vaidlustanud halduskohtu otsuse tõenditele antud

hinnangu osas. Ringkonnakohtu määrusega nõustudes ei oleks olukorras, mil halduskohus on kaebuse

kahju tekkimise tõendamatuse tõttu jätnud rahuldamata, tervisekahjustusest tingitud kahju hüvitamise

nõude läbivaatamine ringkonnakohtus riigilõivuvabalt üldsegi võimalik.

11. Kloorlubja ohutuskaardil (tl 28-30) märgitust nähtub, et kaltsiumhüpoklorit on kahjulik

allaneelamisel, söövitav ning oksüdeeriv. Ohtlike omadustena on märgitud, et see võib kahjustada

hingamisteid, ärritada silmi, nahka, põhjustada söövitust, allaneelamisel tekitada ägedaid ja kestvaid

kahjustusi, õnnetuste vältimiseks tuleks kasutada kummist kaitseriietust, kummikindaid ja näokaitset.

A. Sarapuu on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud, et talle ei võimaldatud kaitsevahendeid

ning tervisekahjustuste tekkimisest on ta korduvalt teavitanud vangla administratsiooni. Kaebaja on

nii kaebuses kui apellatsioonkaebuses märkinud, milles seisnesid tema tervisekahjustused ning

millise teoga neid põhjustati. Vangla on halduskohtule esitatud vastuses kaebusele märkinud, et

tervisekahjustuse tekkimine ei ole vangla hinnangul tõendatud, kuid samas möönnud, et kaebaja on

seoses kloorlubja kasutamisest tingitud murega oma tervise pärast vangla direktori poole pöördunud

(tl 27).

Kolleegium leiab, et vangla tegevus üldpuhastusainete vahetamisel ei saa kuidagi kinnitada kaebajale

tervisekahju tekkimist. Arvestades aga apellatsioonkaebuses halduskohtu otsusele esitatud

vastuväidete sisu ning kaebuses esitatud väiteid tervekahjustuse tekkimise kohta, on kaebustes ja

nendes esitatud materjalide pinnalt tervisekahju tekkimine eelduslikult võimalik. Seetõttu kuulub

kohaldamisele RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus.

12. Kuna A. Sarapuul puudus kohustus käesolevas asjas apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasuda, ei pea halduskolleegium vajalikuks analüüsida määruskaebuse ülejäänud väiteid. Kolleegium

rahuldab A. Sarapuu määruskaebuse, tühistab riigilõivuseaduse ebaõige kohaldamise tõttu Tallinna

Ringkonnakohtu 13. mai 2010. a määruse haldusasjas nr 3-09-2470 ning saadab asja

ringkonnakohtule A. Sarapuu kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld