3-2-1-120-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-120-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi osaühingu TAALER GRUPP ja

Arsenalis OÜ vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja

nende alusel saadu üleandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-8597

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu TAALER GRUPP ja Arsenalis OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

350 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu)

Kostjad osaühing TAALER GRUPP (registrikood 10808565) ja

Arsenalis OÜ (registrikood 11518071), esindaja vandeadvokaat

Anto Kasak

Asja läbivaatamise kuupäev

15. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-8597 muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu võrdsetes osades osaühingu TAALER GRUPP ja

Arsenalis OÜ kanda.

4. Arvata osaühingu TAALER GRUPP ja Arsenalis OÜ kassatsioonkaebuselt 30. juulil 2010. a

tasutud kautsjon 3500 (kolm tuhat viissada) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse kaudu) (hageja) esitas 3. märtsil

2009 Harju Maakohtule hagi osaühingu TAALER GRUPP (kostja I) ja Arsenalis OÜ (kostja II)

vastu, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate notariaalselt sõlmitud kinnistute müügi- ja

asjaõiguslepingud (edaspidi tehingud) ja tuvastada, et kostjal II on kohustus anda nõusolek kostja I

sissekandmiseks kinnistusraamatu registriossa nr 2072337 Raplamaal Märjamaa vallas Valgu külas

asuva Uue-Tammiku kinnistu omanikuna ja registriossa nr 189536 Järvamaal Järva-Jaani vallas

Järva-Jaani alevis Jaani 5 asuva kinnistu omanikuna. Hageja palus lisaks asendada kostja II nõusolek

kinnistusraamatu viidatud registriosade kannete muutmiseks kohtuotsusega ja muuta

kinnistusraamatu kandeid selliselt, et kustutada kanne kostja II kinnistute omandiõiguse kohta ning

teha uued kanded, millega kanda kostja I kinnistusraamatusse nimetatud kinnistute omanikuna.

Hagiavalduse kohaselt andis hageja maksuhaldurina 13. novembril 2007 korralduse teha kostja I

juures revisjon. Revisjoni alustamisel oli kostjal I kinnisvara, sh eespool viidatud Uue-Tammiku ja

Jaani 5 kinnistud, mille väärtuseks oli kokku 579 000 krooni. 15. augustil 2008 võõrandas kostja I

eelnimetatud tehingutega kinnistud 521 537 krooni eest kostjale II. 20. novembril 2008 tegi hageja

kostja I kohta maksuotsuse, millega kohustas kostjat I tasuma hageja määratud tähtpäevaks

täiendavalt käibemaksu, tulumaksu, sotsiaalmaksu, töötuskindlustusmakseid ning kinnipeetud

kogumispensionimakseid, kokku 1 548 975 krooni. Kuivõrd kostja I maksuhalduri nõuet ei täitnud,

alustas hageja võla sundkorras sissenõudmist, arestides 13. jaanuari 2009. a korralduse alusel kostja I

pangakonto AS-s SEB Pank. Arestimise hetkel oli selle pangakonto jääk 414 krooni 10 senti. Teistes

krediidiasutustes kostjal I pangakontosid ei ole.

21. jaanuaril 2009 esitas hageja kohtutäiturile täitmisavalduse 1 548 975 krooni sissenõudmiseks.

Kuivõrd kostja I võõrandas kogu kinnisvara kostjale II, ei jätku äriühingu olemasolevatest varadest

võlanõude ja kohtutäituri täitekulude nõuete rahuldamiseks. Seega on täidetud täitemenetluse

seadustiku (TMS) §-s 187 sätestatud eeldused, et esitada hagi vara tagasivõitmiseks. Samuti on

täidetud tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused TMS § 188 järgi. Tehingud kahjustavad sissenõudja

huve, sest nende alusel läks kostja I omandist välja kogu bilansis olnud kinnisvara ja äriühing muutus

sisuliselt varatuks. Kostja I eesmärk ei olnud tehingute tegemisel realiseerida põhivara

käibevahendite saamise eesmärgil, vaid vabaneda põhivarast ning pääseda riigieelarvesse tasutavate

maksude maksmisest. Kostja II registreeriti äriregistris vahetult enne kinnistute müüki. Kostja I

juhatuse liige oli teadlik, et kostjal I on maksud deklareerimata ning revisjoni tulemusena määratakse

äriühingule täiendavalt tasutavad maksud. Samuti teadis juhatuse liige, et kostjal I olid juba revisjoni

ajal maksuvõlad. Tehingud tehti viis kuud enne täitemenetluse algatamist.

2. Kostja I hagi ei tunnistanud, leides, et turuhinnaga tehtud tehingud ei saa sissenõudja huve

kahjustada. Kostja I ei muutunud vaidlusaluste tehingute tagajärjel varatuks, sest sai kinnistute eest

õiglase ja kohase vastusoorituse. Kuna hageja ei ole sissenõudja huvide kahjustamist tõendanud ja

tegelikult sissenõudja huve ei kahjustatud, ei saanud ka tehingute teine pool sellest teadlik olla.

Järgnevas menetluses osutas kostja I, et ta tasaarvestas kostja II ostuhinna tasumise kohustuse kostja I

kohustusega tasuda talle 1. ja 15. septembril 2008 alltöövõtulepingu alusel tehtud tööde eest, ning

esitas sellekohased tõendid. Selliselt ei saanud kostja I kinnistute võõrandamise eest käibevahendeid.

3. Kostja II hagi ei tunnistanud ja leidis samuti, et tehingud ei saanud sissenõudja huve kahjustada,

sest kinnistud müüdi turuväärtusega ja kostja I sai kohase vastusoorituse. Kostja II ei olnud tehingute

tegemisel teadlik, et sissenõudja huvid võiksid kinnistute müümisel saada kahjustatud. TMS § 188 lg-

s 2 on sätestatud huvide kahjustamise eeldus, kui tehing tehakse kuus kuud enne täitemenetluse

alustamist, kuid see eeldus ei tekita tõsikindlat fakti. Kostja II ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et

ta ei olnud teadlik sissenõudja huvidest.

4. Harju Maakohus rahuldas 13. oktoobri 2009. a otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks tehingud,

millega kostja I võõrandas oma kinnistud kostjale II. Maakohus tuvastas, et kostja II on kohustatud

andma nõusoleku kostja I kandmiseks nimetatud kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse.

Jõustumise järel asendab kohtuotsus kostja II nõusoleku kostja I kinnistute omanikuna

kinnistusraamatusse kandmiseks. Maakohus muutis kinnistusraamatu registriosade kandeid selliselt,

et kustutada kanne kostja II omandiõiguse kohta ja kanda kostja I kinnistusraamatu registriosadesse

nimetatud kinnistute omanikuna.

Kohtuotsuse põhjendustel tunnistab kohus TMS § 188 lg 1 kohaselt kehtetuks tehingu, mille võlgnik

on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist

teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu

tegemise ajal. Tulenevalt sama sätte lg 2 teisest alternatiivist eeldatakse, et teine pool teadis või pidi

teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui tehing tehti kuus kuud enne

täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Ei vaielda selle üle, et kostja I vara on

arestitud ja täitemenetlus alustatud enne kuue kuu möödumist tehingute tegemisest ning kehtib

seaduses sätestatud eeldus, et kostja II teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise

võlausaldaja huve.

Sissenõudja huvisid kahjustatakse siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine

oluliselt raskemaks või koguni võimatuks. Tehingutega läks kostja I omandist välja kogu bilansis

olev kinnisvara. Liiklusregistri andmetel oli kostja I võõrandanud 2008. aasta septembriks ka kõik

tema omandis olevad sõidukid. Kinnisvara oli kostja I ainuke väärtuslik vara, mille võõrandamisel

muutus äriühing sisuliselt varatuks. Vara müük enampakkumiseta ja kogu bilansis oleva kinnisvara

võõrandamine kahjustasid sissenõudja huvisid, sest selle tagajärjel ei olnud võimalik lõpule viia

sissenõudja algatatud sundtäitmist. Kui tehinguid ei oleks tehtud, olnuks võimalik vara müügiga

täitemenetluses kostja I maksuvõlg kustutada. Menetluse käigus on selgunud, et kostja I ei saanud

kostjalt II sellist sooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Eeltooduga on tõendatud, et

vaidlusalused tehingud kahjustasid sissenõudja huve.

Kostja I väited tasaarvestuse kohta on väheusutavad ning hageja kahtlus, et tasaarvestust tegelikkuses

ei toimunud, on põhjendatud. Kahtluse põhjendatust kinnitavad kostja I kirjalikud vastused hagile.

2. aprilli 2009. a vastuses esitas kostja I vastuväite, et sai kohase vastusoorituse ning ta ei maininud

tasaarvestust. 4. mail 2009 esitas kostja I täiendavad tõendid ja selgitas esimest korda, et tasaarvestas

kostjaga II nõuded 16. septembril 2008 ja 16. oktoobril 2008. Viimane välistab aga kinnistute

võõrandamise eest käibevahendite saamise. Alltöövõtuleping kostja I ja peatöövõtja vahel, millest

tuleneva kohustuse täitmiseks kostja I sõlmis väidetavalt omakorda alltöövõtulepingu kostjaga II, oli

kostjate alltöövõtulepingute sõlmimise ajaks tõenäoliselt lõppenud. Kohtule esitatud tõenditest ei

nähtu peatöövõtja nõusolekut lepingus sätestatud tähtaja (1. september 2008) pikendamiseks. Tähtaja

pikendamist ei tõenda kostja I 20. augusti 2008. a ühepoolne teade, et tähtaegselt töid valmis ei jõuta.

Lisaks on kõik alltöövõtulepingute sõlmimise ja tasaarvestusega seotud dokumendid koostanud

kostjad kui hagi rahuldamata jätmisest huvitatud isikud. Kahtlusi tekitavad ka alltöövõtulepingute

sisu ja hinnapakkumised, sest need on tehtud samal objektil samade tööde tegemiseks erinevas

mahus. Ka ei viita kostja I juhatuse liige 10. oktoobril 2008 maksuhaldurile antud suulises selgituses

tasaarvestusele, vaid märgib hoopis, et kinnistute müügihinna katteks on raha osaliselt laekunud.

Isegi kui eeldada, et tasaarvestus toimus, on põhjendamatu kostjate väide, et kostja I sai kohase ja

turuhinnale vastava vastusoorituse ja seega tehing sissenõudja huve rikkuda ei saa. Kostja I on

tasaarvestanud kostja II nõude, mis on tekkinud pärast kinnistute 15. augusti 2008. a

võõrandamistehinguid. Tehingutes oli ette nähtud ostuhinna tasumine rahas. Võõrandades kinnistu ja

tasaarvestades ostuhinna tasumise nõude, võttis kostja I hagejalt võimaluse pöörata sissenõue

väidetavale kohasele vastusooritusele.

Tõendatud on, et kostja I tegi vaidlusalused tehingud teadlikult eesmärgiga vältida maksuvõla

sissenõudmist riigituludesse. Samuti oli kostja I juhatuse ainuliige teadlik, et äriühingul on

deklareerimata maksud ning et revisjoni tulemusena määratakse äriühingule täiendavalt tasutavad

maksud. Asjaolu, et kostja I eesmärgiks oli muuta vara müügi abil võimatuks maksuvõlgade

riigituludesse sissenõudmine, tõendab kaudselt ka see, et kostja I ainuosanik ja juhatuse ainuliige

võõrandas revisjoni tegemise ajal ka tema kui füüsilise isiku omandis olnud kinnistu 1/3

kaasomandiosa ning neli sõidukit. See välistab võimaluse, et maksuhaldur saaks maksukorralduse

seaduse järgi vastutusmenetluses pöörata sissenõude juhatuse liikme isiklikule varale.

Kuivõrd kostja I tegi tehingud teadlikult eesmärgiga välistada maksuvõlgade sissenõudmine (mis

kahjustab hageja huve) ning tehingud on tehtud TMS § 188 lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, siis

kehtib eeldus, et ka kostja II oli sissenõudja huvide kahjustamisest teadlik. Kostja II pidi tõendama, et

see eeldus tema suhtes ei kehti. Üksnes see, et tehingutele eelnenud aasta majandusaasta aruandest

probleeme ei nähtu, ei tähenda, et TMS §-s 188 sätestatud eeldused on täidetud. Kostja I juhatuse

liige on maksuhaldurile antud seletuses kinnitanud, et kostja II seaduslik esindaja oli tema hea tuttav.

Seega on tõenäoline, et viimane oli vähemalt teadlik kostja I maksurevisjonist. Kostja II registreeriti

äriregistris 22. juulil 2008, s.o mõni nädal enne tehingute tegemist. Tema osakapital oli

registreerimisel 40 000 krooni. Tehingute tegemise ajal ei olnud kostjal II kinnistute omandamiseks

raha, tehingute kohaselt tuli tasu maksta 15. septembriks 2008, s.o üks kuu pärast tehingute tegemist,

kuid kostja II kanti omanikuna kinnistusraamatusse juba 1. septembril 2008. Kostjad on samal ajal

väidetavalt sõlminud alltöövõtulepingu ja tasaarvestanud oma nõuded. Eeltoodust järeldub, et

mõlemad kostjad tegid tehingud teadlikult selleks, et kostja I bilanssi ei jääks vara, millele

maksuhaldur saaks pöörata oma nõude. Seega pidid kostjad tehingute tegemisel aru saama, et

tehingud kahjustavad hageja huve.

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule või teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 30. juuni 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja ei

pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Maakohus

tuvastas õigesti sissenõudja huvide kahjustamise ja asjaolud, et tehingud olid tehtud teadlikult

sissenõudja huvide kahjustamiseks ning et teine pool oli teadlik sissenõudja huvide kahjustamisest.

Kuivõrd kõik TMS § 188 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise eelduseks olevad asjaolud on tuvastatud, oli

hagi rahuldamine põhjendatud. Maakohus ei rikkunud ka TsMS § 436 lg-t 4. Hagiavaldusele oli

lisatud kostja II äriregistri väljatrükk, millele kohtul oli võimalik otsust tehes tugineda. Seega on

ekslik kostjate väide, et kostja II osakapitali suurust ei ole menetlusosalised käsitlenud.

Asjakohane ei ole kostjate väide, et täitemenetluse seadustikus sätestatud tagasivõitmine on samane

pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmisega. Maakohus tuvastas, et tasaarvestust ei ole tegelikkuses

toimunud, ning on seda järeldust piisavalt põhjendanud. Maakohus tuvastas õigesti, et ettevõtte

majandusseisu hindamisel ei ole majandusaasta aruandel määravat tähtsust. Kostja II ei ole

TsMS § 188 lg-s 2 sätestatud eeldust ümber lükanud. Maakohus ei rajanud otsust üksnes asjaolule, et

kostjate seaduslikud esindajad olid head tuttavad. Nimetatu oli üks kohtuniku siseveendumust

kujundavatest asjaoludest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või

ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 232 lg-d 1 ja 2 ja TsMS § 436 lg-t 1, kui ei hinnanud tõendeid

nõuetekohaselt ja jättis kohtuotsuse põhjendamata. Kostjad esitasid tasaarvestuse toimumist

kinnitavad tõendid, kuid kohtud on tuginenud hageja paljasõnalistele väidetele ja asunud seisukohale,

et tasaarvestus ei ole tõendatud. Samuti hindasid kohtud müügitehingu ja tasaarvestustehingu mõju

sissenõudja huvide kahjustamisele nende koostoimes, jättes tähelepanuta, et tagasivõitmise

kohaldamiseks tulnuks tuvastada, et mõlemad tehingud (kui eraldiseisvad tehingud) kahjustavad

võlausaldajate huve. Tagasivõidetavad tehingud (müügitehing), mille alusel müüdi kinnistud

turuhinnaga, ei saanud sissenõudja huve kahjustada. Samuti ei kahjusta sissenõudja huve tasaarvestus

kui turuväärtusega tehtud tehing. Kuivõrd tagasivõidetavad tehingud sissenõudja huve ei kahjustanud

ning kostjad ei olnud teadlikud sissenõudja huvide kahjustamisest, ei olnud hagi rahuldamiseks alust.

Tulenevalt menetlusõiguse normide rikkumisest kohaldas ringkonnakohus valesti ka TMS § 188 lg-

t 1, sest tuvastamata on jäänud selle sätte kohaldamise aluseks olevad eeldused ja faktilised asjaolud.

8. Kostjate 12. novembri 2010 seisukohad kassatsioonkaebuse kohta jätab Riigikohus tähelepanuta,

sest need on esitatud pärast TsMS § 670 lg-s 1 sätestatud kassatsioonitähtaja möödumist.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu, leides, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kostjate kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning

kassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Kolleegium märgib esmalt, et TsMS § 688 lg-test 3 ja 5 tulenevalt arvestab Riigikohus

kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama

astme kohtu otsusega, ega uuri uuesti seal uuritud ja hinnatud tõendeid. Eeltoodu ei kehti TsMS § 688

lg 4 järgi juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu

tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse

väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei hinnanud kohtud tõendeid nõuetekohaselt, kui tuginesid tasaarvestuse

tõendamisel hageja paljasõnalistele väidetele. Kostjad leiavad samuti, et kohtud jätsid nende esitatud

tõendid (hinnapakkumised kostjale I, tehtud tööde aktid, tasaarvestusavaldused) tähelepanuta.

Kolleegium eeltooduga ei nõustu. Maakohus on kõiki kostjate esitatud dokumente analüüsinud ning

põhjendanud nendest tulenevat järeldust, et tasaarvestust tegelikult ei toimunud. Ringkonnakohus

võttis TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud ja ei pidanud nende uut

tuvastamist vajalikuks, sest ei olnud kahtlusi faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Samuti ei nõustu kolleegium kostjate kassatsioonkaebuse

väitega, et kohtud rikkusid tõendite hindamise reegleid ka TMS § 188 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise

eelduste tuvastamisel. Kuivõrd kohtute hinnangul tasaarvestust tegelikkuses ei toimunud, jätab

kolleegium siinkohal tähelepanuta kostjate kassatsioonkaebuse etteheite, et tasaarvestustehingut tuli

analüüsida sissenõudja huvide kahjustamise seisukohast.

Ekslik on kostjate kassatsioonkaebuse järeldus, et ringkonnakohus rikkus asja menetlemisel

kohtuotsuse põhjendamise nõuet. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ringkonnakohus oma otsust

põhjendama, kui ta jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu

põhjendusi.

12. Sissenõudja võib TMS § 187 lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist (tunnistada kehtetuks

tehingu, mis kahjustab tema huvisid) juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud

sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku

rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tehingu

tagasivõitmise üldised alused sätestab TMS § 188. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt tunnistab kohus

kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks

tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või

pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt eeldatakse, et teine pool

teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on

võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara

arestimist. Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt ei ole hageja nõue tehingu tagasivõitmiseks

TMS § 188 alusel põhjendatud, sest kohtud ei ole tuvastanud selle sätte kohaldamiseks vajalikke

asjaolusid. Kolleegium selgitab selle kohta järgmist.

Riigikohus on käsitlenud viidatud sätete kohaldamist 18. novembril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09

tehtud otsuse p-s 9. Kolleegium rõhutas, et TMS § 188 lg 1 kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada

võlausaldajate huvide kahjustamine (vt TMS § 187 lg 1), ning märkis, et võlausaldaja huve ei saa

kahjustada see, kui kinnisasi müüakse turuhinnaga, samuti asjaolu, et müügist saadud raha ei kasutata

võlausaldaja kasuks väljamõistetud summa hüvitamiseks. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Eeltooduga ei ole välistatud olukorrad, kus sissenõudja huvid võivad saada kahjustatud muude

asjaolude tõttu. Seega ei saa viidatud lahendis osutatud asjaolu (kinnisasja müük alla turuhinna) olla

ainukeseks asjaoluks, millega sisustada sissenõudja huvide kahjustamist TMS §-de 187 ja 188

kohaldamisel.

Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui

tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et

sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et

vaidlustatud tehingute tegemine väidetavalt kahjude minimeerimiseks ja käibevahendite saamiseks

(st äriühingu tavapäraseks tegevuseks) ei ole tõendatud ning tehingute tegemise eesmärk oli teine,

s.o kostja I tegi tehingud teadlikult eesmärgiga vältida maksuvõla sissenõudmist. Revisjoni

alustamisel 2007. aastal omas kostja I nii kinnisvara kui ka sõidukeid. Liiklusregistri andmetel oli

kostja I 2008. a septembris võõrandanud kõik tema omandis olnud sõidukid. Kinnisvara oli kostja I

ainuke väärtuslik vara ning sissenõudja nõude rahuldamine ei ole võimalik. Kostja I ei saanud

kostjalt II sellist vastusooritust, millele oleks saanud sissenõuet pöörata. Lisaks tuvastas maakohtus,

et kostja II registreeriti äriregistris 22. juulil 2008, s.o mõni nädal enne tehingute tegemist. Tema

osakapital oli registreerimisel 40 000 krooni. Tehingute tegemise ajal ei olnud kostjal II kinnistu

omandamiseks raha, tehingute kohaselt tuli tasu maksta 15. septembriks 2008, s.o üks kuu pärast

tehingute tegemist, kuid kostja II kanti omanikuna kinnistusraamatusse juba 1. septembril 2008.

Eeltoodust tulenevalt tuvastasid kohtud õigesti, et tehingutega muudeti sissenõudja nõude

rahuldamine võimatuks (kahjustati sissenõudja huve). Hagi rahuldamine oli põhjendatud, sest kohtud

tuvastasid ka teised TMS § 188 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise eelduseks olevad asjaolud.

13. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostjate kanda. Pooled võivad TsMS § 174

lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva

jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostjate tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa