3-3-1-53-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-53-10

Otsuse kuupäev

15. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

T. L. (L.) kaebus Tartu Vanglale ettekirjutuse (pulmonoloogi

vastuvõtu võimaldamine) tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a otsus haldusasjas

nr 3-09-498

Menetluse alus Riigikohtus

T. L. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta T. L. kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tartu Halduskohtu 14. oktoobri 2009. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari

2010. a otsuse resolutsioonid asjas nr 3-09-498 muutmata, täiendades otsuste põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. L. esitas 14. novembril 2008 Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles Tartu Vangla

kohustamist võimaldada talle pulmonoloogi vastuvõttu. Justiitsministeerium jättis 30. jaanuari

2009. a vaideotsusega nr 11-7/15 vaide rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtule esitatud kaebuses palus T. L. kohustada Tartu Vanglat võimaldama talle

asjakohase eriarstiabi osutaja (pulmonoloogi) vastuvõtt Sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikum või

kohustada Tartu Vanglat kutsuma nimetatud eriarstiabi osutaja tema läbivaatamiseks, diagnoosi

täpsustamiseks ja ravi määramiseks Tartu Vanglasse. Kaebuse kohaselt keeldub Tartu Vangla

ravimast kaebaja kroonilist hingamisteede põletikku, mis on viinud bronhide tüsistusteni ning mis

võib viia bronhides pöördumatute muutusteni, astmani. Rääkimisel põhjustavad haiged bronhid valu,

rääkimine on raskendatud, hingamisel on bronhid sageli hellad ja valulikud. Kaebaja on aastaid

vaevelnud ägeda bronhipõletiku käes ja seetõttu korduvalt palunud end eriarstiabi osutaja vastuvõtule

saata, kuid vangla ei ole seda kaebaja kui patsiendi õigusi rikkudes teinud. Vangla ei ole suutnud

kaebaja haigust diagnoosida ega ravida. Seetõttu on kaebajal vaja pääseda pulmonoloogi vastuvõtule.

Kaebajal avastati Sihtasutuses Tartu Ülikooli Kliinikum aastaid tagasi bronhiaalastma, mis varase

avastamise tõttu õnnestus välja ravida ning kaebajal paluti iga poole aasta tagant kontrollida enda

terviseseisundit pulmonoloogi juures, sest üldarst ei suuda seda haigust varajases staadiumis üldjuhul

avastada. Kaebajale oli lubatud pulmonoloogi vastuvõtt 4. juuliks 2007, kuid tema terviseseisundit

kontrollis hoopis üldarst, kes keeldus kaebajat pulmonoloogi vastuvõtule saatmast.

3. Tartu Halduskohtu 14. oktoobri 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt ei ole pulmonoloogi konsultatsioonile saatmise vajadus tõendamist leidnud.

Vangla arst on mitu korda kontrollinud pulmonoloogi vastuvõtule saatmise vajadust, kuid vastavad

näidutused on kaebajal puudunud. Kohtul puudub alus kahelda erinevate arstide langetatud otsuste

õigsuses. Vangistusseaduses (VangS) ega ka üheski teises õigusaktis ei ole sätestatud kinnipeetava

subjektiivset õigust nõuda enda suhtes meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile ja

äranägemisele. Uuringute läbiviimise ja eriarstiabi osutaja juurde saatmise vajaduse otsustab vangla

arst. Kohtule esitatud meditsiinilise õiendi kohaselt on psühhiaater korduvalt diagnoosinud kaebajal

hüpohondria. Vastustaja selgituste kohaselt on hüpohondria psüühikahäire, mis on tingitud kindlast

veendumusest, et esineb mingi kehaline haigus, millega võivad kaasneda ka psüühiliselt tekitatud

haiguse sümptomid ehk enesele väljamõeldud tervisehäired.

4. T. L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.

5. Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Kohtu põhjendused olid järgmised:

1) kaebaja õigusi oleks rikutud ja kaebus kuuluks rahuldamisele üksnes juhul, kui ilmneks, et tema

suhtes ei teostatud vangistusseaduse sätetest tulenevat tervisealast järelevalvet või kui näidustused

pulmonoloogi juurde kontrollile saatmiseks küll tuvastati, kuid teda pulmonoloogi juurde sellest

hoolimata ei saadetud;

2) VangS § 52 lg 2 ja § 53 lg 2 reguleerivad eeskätt meditsiinilise raviga seonduvat, kuid on

kohaldatavad ka meditsiiniliste uuringute suhtes. Neist sätetest tuleneb, et kinnipeetaval ei ole õigust

nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile ja äranägemisele. Kinnipeetava

suhtes meditsiinilise ravi ja uuringute läbiviimise vajaduse otsustab arst, kui kinnipeetaval esinevad

selleks vajalikud näidustused. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetavatel on subjektiivne nõudeõigus

tervisekontrolli läbiviimiseks;

3) Tartu Vangla on VangS § 52 lg-s 2 sätestatud kontrolli- ja ravikohustuse täitnud. Kaebaja on

alates 2002. aastast pöördunud arstide poole korduvalt ning vangla arstid on korduvalt röntgeni ning

muude meditsiiniliste seadmete abil kontrollinud tema kaebusi kopsu- ja hingamisteede haigustega

seonduvalt, kuid kahtlustused võimaliku kopsuhaigusega seoses ei ole uuringutega kinnitamist

leidnud. Samuti ei ole tuvastatud näidustusi, mis õigustaksid kaebaja eriarsti juurde saatmist. Selliseid

asjaolusid ei ole võimalik ka haldusasja materjalide põhjal tuvastada. Halduskohtu istungil on ka

Tartu Vangla spetsialist-üldarst kinnitanud, et kaebuse esitajal ei ole kopsuhaigusele viitavaid

sümptomeid. Seega ei ole kaebaja õigusi rikutud;

4) tervishoiuteenuse osutamine on võlaõiguslik suhe, mistõttu ei allu selle raames toimuv

halduskohtulikule kontrollile. Sama on leidnud Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-16-09. Kuna

võlaõiguslike, st eraõiguslike vaidluste lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, ei saa

halduskohus kontrollida arstide otsustuste sisulist õigsust;

5) halduskohus on põhjendatult osundanud asjaolule, et kaebajal on korduvalt diagnoositud

hüpohondria;

6) asjaolu, et 4. juulil 2007 toimuma pidanud pulmonoloogi konsultatsiooni ei toimunud, ei tähenda,

et kaebajal on õigus nõuda konsultatsiooni võimaldamist käesoleva kohtuvaidluse raames. T. L. viibis

konsultatsiooni asemel 4. juulist kuni 11. juulini 2007 ravil Tallinna Vangla haiglas, kus kontrolliti

tema kaebusi ning leiti, et kopsupatoloogiat ei esine. Seega leiti täiendaval kontrollil, et vajadus

pulmonoloogi vastuvõtuks puudus. See, et haldusasja lahendamisel ei kutsutud pulmonoloogi

kohtusse, ei võinud halduskohut viia vale otsuse tegemiseni. Kaebaja seisukohad ja väited on

kohtutele olnud arusaadavad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub T. L. tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a otsuse

täies ulatuses ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuses märgib kassaator, et

tal on vajadus pääseda pulmonoloogi vastuvõtule ning ringkonnakohus on seetõttu ebaõigesti jätnud

tema kohustamiskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval

subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute läbiviimist vastavalt enda soovile. VangS § 49

lg 1 ja tervishoiuteenuste korraldamise seadus (TTKS) § 1 lg 2¹ kohaselt korraldatakse tervishoidu

vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel, arvestades vangistusseadusest tulenevaid

erisusi. VangS § 52 lg 1 esimene lause sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas

tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist

reguleerivatele sätetele. Vangla arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit,

ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase

eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid (VangS § 52 lg 2). Sama

põhimõte on sätestatud ka VangS § 53 lg-s 2, mille kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille

andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja

juurde. Vangla sisekorraeeskirja § 9 lg 3 täpsustab, et kinnipeetava suunamine eriarstiabi osutaja

juurde toimub arsti saatekirja alusel. TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja

tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga

leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning

taastada tervist. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab järelikult ka meditsiinilise uuringu teostamist,

mis on vajalik haiguse, vigastuse või mürgituse diagnoosimiseks ning VangS § 53 lg-s 2 märgitust

tuleneb seega vanglale ka kohustus teostada vajadusel ja võimalusel meditsiinilisi uuringuid vanglas

või vajaduse tekkimisel suunata kinnipeetav uuringutele eriarstiabi osutaja juurde.

Seega otsustab kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise üksnes vangla arst

(tervishoiutöötaja), lähtudes tervishoiuteenuse osutamise vajadusest ehk sellest, kas isikul esinevad

meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte.

8. T. L. on esitanud kohustamiskaebuse, milles palub kohustada vanglat suunama kaebaja eriarstiabi

osutaja juurde või kutsuda eriarstiabi osutaja vanglasse diagnoosi täpsustamiseks ja ravi

määramiseks. Kohustamiskaebuse lahendamiseks peab kolleegium hindama, kas haldusorganil oli

kohustus sooritamata toiming sooritada ja kas toimingu sooritamisest keeldumine oli õiguspärane

ning kas sellega rikuti kaebaja õigusi.

9. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ei ole

halduskohtu pädevuses. Vangla arst tegutseb VangS § 52 lg 2 ja TTKS §-de 20 ja 21 alusel vanglas

haiglavälise eriarstiabi osutajana, kelle suhtes ei kohaldata aga TTKS § 21 lg-s 1 ja § 22 lg-s 2

sätestatud õiguslikku vormi. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei

muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse

osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse

osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga

õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab VangS § 52 lg-le 2 tuginedes

vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga

haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega

eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu

pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju

hüvitamise nõuete läbivaatamine.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kaebaja õigusi oleks rikutud ja kohustamiskaebus

kuuluks rahuldamisele, kui ilmneks, et kaebaja suhtes ei teostatud vangistusseaduse normidest

tulenevat tervisealast järelevalvet või et asjakohase eriarstiabi osutaja juurde saatmiseks tuvastati

vangla arsti poolt küll näidustused, kuid vangla sellest hoolimata isikut eriarstiabi osutaja juurde ei

suunanud. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga halduskohtu pädevuses nimetatud asjaolude sisuline

kontrollimine, sest see eeldab samuti tervishoiuteenuse osutamise, mis hõlmab ka teenuse osutamisest

keeldumist, õiguspärasuse kontrollimist, mis on aga maakohtu pädevuses. Samuti on

tervishoiuteenuse osutamisega hõlmatud uuringutele saatmise vajaduse kindlakstegemine, mistõttu ei

saa halduskohus selle õiguspärasust kontrollida. Halduskohus hindaks sellega tervishoiutöötaja

tegevuse vastavust tervishoiuteenuse osutamisele kehtestatud nõuetele ehk kontrolliks

tervishoiuteenuse kvaliteeti. Seetõttu on kohtud õigesti jätnud tervishoiuteenuse osutamise vajaduse

kontrollimata ning lähtunud kohustamiskaebuse lahendamisel asjaolust, et eriarstiabi osutaja juurde

suunamise vajadust pole tuvastatud. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

11. Eeltoodust tulenevalt jääb T. L. kassatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Halduskohtu 14. oktoobri

2009. a otsuse ja Tartu Ringkonnakohtu 22. veebruari 2010. a otsuse resolutsioonid asjas nr 3-09-498

jäävad muutmata. Kohtuotsuste põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann