3-4-1-10-10 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Kohtuasja number

3-4-1-10-10

Otsuse kuupäev

14. detsember 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott

Järvesaar, Harri Salmann

Kohtuasi

Relvaseaduse § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1

punktiga 6 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tartu Halduskohtu 5. oktoobri 2010. aasta otsus haldusasjas

nr 3-10-1603

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada relvaseaduse § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks

tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikohtu 26. mai 2010. aasta otsusest nr 3-1-1-22-10 nähtuvalt tunnistati Villu Reiljan süüdi

karistusseadustiku § 293 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos,

mis seisnes ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises. Lõuna Prefektuuri prefekt tunnistas

26. mai 2010. aasta otsusega V. Reiljanile antud relvaload kehtetuks. Sama otsusega kohustati teda

relvalubasid, talle kuuluvaid relvi (üks püstol ja kolm jahipüssi) ning laskemoona prefektuurile üle

andma. V. Reiljan andis nimetatu üle otsuses märgitud tähtajal.

2. V. Reiljan esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Lõuna Prefektuuri 26. mai 2010. aasta otsuse

tühistamiseks.

3. Tartu Halduskohus rahuldas V. Reiljani kaebuse 5. oktoobri 2010. aasta otsusega haldusasjas nr 3-

10-1603 ja tühistas Lõuna Prefektuuri otsuse. Kohus tunnistas relvaseaduse (RelvS) § 43 lõike 3

punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jättis need

sätted kohaldamata osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada

kriminaalkorras karistatu isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega. Sellega algatas

halduskohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Taotlus saabus Riigikohtusse 7. oktoobril

2010.

TARTU HALDUSKOHTU OTSUS

4. Tartu Halduskohus leidis otsuses, et vaidlustatud relvaseaduse sätted on vastuolus PS §-s 11

nimetatud proportsionaalsuse põhimõttega, kuna ei võimalda seaduse rakendajale kaalutlusõigust.

5. Relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab vaba eneseteostuse õigust. Halduskohus tõi Riigikohtu

6. oktoobri 2000. aasta otsuse nr 3-4-1-9-00 punktile 12 viidates välja, et põhiseaduses ei nimetata

õigust soetada või omada relva, kuid see on hõlmatud PS § 19 lõikega 1. Kuigi jahipidamine ei eelda

alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise

(tulenevalt Riigikohtu 11. oktoobri 2001. aasta otsuse nr 3-4-1-7-01 punktist 13 ja 26. märtsi 2009.

aasta otsuse nr 3-4-1-16-08 punktist 22). Jahipidamine on isiku vaba eneseteostuse viis. Samuti viitas

halduskohus Riigikohtu 26. märtsi 2009. aasta otsuse nr 3-4-1-16-08 punktile 24, mille järgi

turvalisuse tagamine ei eelda küll alati relva kasutamist, kuid siiski on relvaga turvalisuse tagamine

enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Halduskohus asus seisukohale, et relvaga on võimalik jahti

pidada üksnes relvaloa olemasolul ning relvaloa puudumine välistab relvaga jahipidamise.

6. Halduskohus nõustus kaebuse esitaja seisukohtadega, et kehtestatud piirang relvaloa kehtetuks

tunnistamise näol on eesmärgi (ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele) saavutamiseks sobiv ja et

abinõu võib pidada vajalikuks.

7. V. Reiljani relvaloa kohustuslikus korras kehtetuks tunnistamine on ebamõõdukas. Inimese elu ja

tervis on olulisemad kuriteokoosseisudega kaitstavad õigushüved, kuid lisaks nendele kaitstakse

karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja tervisega on minimaalne või

puudub sootuks. Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus otsuse nr 3-4-1-16-08 punktis

34. Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab teiste isikute elu ja

tervist, kuna nimetatud faktist ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid ega karistatu

isikuomadusi. Puudub mõistlik alus arvata, et isik, keda riik on enne usaldanud relva omama,

muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja tervisele ohtlikuks pelgalt

seetõttu, et teda kriminaalkorras karistati. Võimalik, et relvaloa kehtetuks tunnistamine ilma

kriminaalkorras karistatu isikut ja kuriteo asjaolusid arvestamata on põhjendatud juhul, kui isikule on

määratud tegelik vangistus. Kuna vaidlustatud otsus võtab kaebuse esitajalt täielikult võimaluse

kasutada relva jahipidamiseks ning turvalisuse tagamiseks, piirab see intensiivselt kaebuse esitaja PS

§ 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Seetõttu peab haldusorganil, kelle pädevusse

kuulub relvaloa kehtetuks tunnistamine, olema õigus ja võimalus kaaluda kuriteo asjaolusid ja

karistatu isikuomadusi. Kohtu arvates ei ole relvaloa kohustuslik kehtetuks tunnistamine, lähtudes

ainuüksi kriminaalkorras karistamise faktist, teiste inimeste elu ja tervise kaitsmise eesmärgil

rakendatav mõõdukas abinõu.

8. Lõuna Prefektuuri otsuse aluseks olev RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga

6 ei võimalda kriminaalkorras karistatud isiku nimele väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamisel

seaduse rakendajale põhjendamatult kaalutlusõigust. Halduskohus leidis PS §-st 11 tulenevat

proportsionaalsuse põhimõtet rõhutades, et regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib

rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse vaid juhul, kui seadusandja on erandi kehtestamisel ise

selle proportsionaalsust kaalunud. Kohtu arvates ei ole seadusandja relvaseaduse nimetatud sätete

sõnastamisel nende mõtteks pidanud seda, et tuleb eristada kriminaalkorras karistatud isikuid

väärteomenetluse korras karistatud isikutest ja kriminaalkorras kahtlustatavaks või süüdistatavaks

tunnistatud isikutest ning mitte lubada kriminaalkorras karistatud isikutel omada relvasoetamisluba

või relvaluba ühelgi juhul, olenemata toimepandust või karistatu isikuomadustest.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Riigikogu

9. Riigikogu põhiseaduskomisjoni arvates on RelvS § 43 lõige 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1

punktiga 6 vastuolus PS §-ga 11, kuna ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada

kriminaalkorras karistatu isikuga ja temale süüks pandud asjaoludega.

10. Relvaseaduse vaidlusalune regulatsioon on ebamõõdukas. Selle järgi peab prefektuur kuriteost

sõltumata tunnistama kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks. Need relvaseaduse sätted

piiravad isiku vaba eneseteostuse õigust. Piirangu eesmärgiks on teiste isikute õiguste ja vabaduste

kaitse, kuna isik, kes on kriminaalkorras karistatud, võib kehtivat relvaluba omades kujutada endast

põhimõttelist ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Piirang on väga intensiivne, kuna võtab isikult, kes

on kriminaalkorras karistatud, igal juhul jahipidamise võimaluse ning seda vaatamata sellele, millise

kuriteo isik on toime pannud, ning arvestamata tema isikuomadusi. Karistusseadustik sisaldab

mitmeid kuriteokoosseise (nt intellektuaalse omandi vastased kuriteod), mis ei ole seotud inimese elu

ja tervisega, ning nende kuriteokoosseisude puhul ei pruugi isiku vaba eneseteostuse piirang olla

mõõdukas. Isiku eneseteostuse piirang võiks olla mõõdukas siis, kui isik oleks kriminaalkorras

karistatud elu ja tervise vastu suunatud kuriteo eest.

11. Riigikohus tunnistas 26. märtsi 2009. aasta otsusega nr 3-4-1-16-08 osaliselt kehtetuks RelvS § 43

lõike 1 punkti 2. Praeguse juhtumi asjaolud sarnanevad Riigikohtu lahendis viidatud asjaoludele.

Vahe seisneb selles, et ühes olukorras on isik veel kahtlustatava või süüdistatava staatuses, praeguses

olukorras on isik juba kohtus kuriteos süüdi mõistetud. Ka siin peaks olema analoogselt eelmise

olukorraga isiku vaba eneseteostuse piirang mõõdukas, st piirangu kehtestamisel peaks arvestama

kuriteo liigi ja raskuse ning süüdimõistetu isikuga.

12. Riigikogu õiguskomisjon on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 ei ole vastuolus

põhiseaduse §-ga 19, kuid erinevad tõlgendusvõimalused piirangu mõõdukuse hindamisel võivad viia

ka teistsuguse tulemuseni.

13. RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 6 ei pea koos käsitlema, kuna tegemist on

erinevate õiguslike olukordadega. RelvS § 36 lõike 1 punkti 6 tuleb vaadata koostoimes § 36 lõikega

2. isiku vabadusõiguse piirang ei ole absoluutne, sest on seotud karistuse kandmisega ja

karistusandmete kustutamisega ettenähtud tähtaja jooksul.

14. Kriminaalkorras karistatud isiku soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamine aitab ennetada

võimalikust tulirelvade õigusvastasest kasutamisest tulenevat ohtu inimeste elule ja tervisele.

Kriminaalkorras karistatud isikud on näidanud üles ükskõiksust õiguskorra vastu, mistõttu püütakse

vältida olukorda, et need isikud omandavad ja valdavad tulirelvi. Tulirelv on suurema ohu allikas ja

isiku teod ei pruugi alati olla õiguspärased.

15. RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 varasema redaktsiooni kehtetuks tunnistamine osas, milles see ei

võimaldanud politseiasutusel arvestada kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja kahtlustuse või

süüdistuse sisuks olevate asjaoludega relvaloa kehtivuse peatamisel, on erinev õiguslik regulatsioon

RelvS § 43 lõike 3 punktist 2. Viimase sätte puhul on riik juba andnud hinnangu isikule ja tema teole,

karistades teda kuriteo toimepanemise eest kriminaalkorras.

16. Õiguskomisjon juhib tähelepanu RelvS § 43 lõikele 31, mille alusel võib politseiasutus

soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust

ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

17. Tulirelva saamise tingimuste leevendamine mõjutab edaspidist relvapoliitika kujundamist, mida

on vaja põhjalikumalt analüüsida.

V. Reiljan

18. V. Reiljan leiab, et RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 on osas, milles

need sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikuga

ja temale süüks arvatud teo asjaoludega, vastuolus PS §-ga 11.

19. Need relvaseaduse sätted piiravad PS § 19 lõikest 1 tulenevat õigust pidada relvaga jahti ja tagada

enda, oma lähedaste ning oma vara turvalisus. V. Reiljan on kauaaegne jahimees. Jahiseaduse (JahiS)

§ 38 lõikele 1 tuginedes on relvaga võimalik jahti pidada ainult relvaloa olemasolul. V. Reiljanile

väljastatud relvalubade kehtetuks tunnistamine võttis temalt võimaluse relvaga jahti pidada ning

sellega piirab riigivõim intensiivselt tema vaba eneseteostuse õigust. Lisaks leiab V. Reiljan, et

kõnealused relvaseaduse sätted piiravad õigust tagada relvaga turvalisust. Siinjuures tugineb V.

Reiljan RelvS § 28 lõike 1 punktile 3, mille järgi on enese ja vara kaitse eesmärgil lubatud relva

soetada. Püstoli soetas V. Reiljan just nimetatud eesmärgil. Püstoli kohta väljastatud relvaloa

kehtetuks tunnistamine võttis V. Reiljanilt võimaluse tagada relvaga turvalisust ning seega piirab

riigivõim intensiivselt V. Reiljani vaba eneseteostuse õigust.

20. Kõnealused relvaseaduse sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel seaduse rakendajale

kaalutlusõigust. Relva omamise piirangute legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige vajadus ennetada

ohtu inimeste elule ja tervisele. Asjakohastes relvaseaduse sätetes sisalduv vaba eneseteostuse õiguse

piirang saab seega olla PS §-ga 11 kooskõlas ainult juhul, kui põhiõiguse piirang on põhjendatav

vajadusega ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele.

21. V. Reiljan on seisukohal, et abinõu ei ole teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks mõõdukas.

Kriminaalkorras karistamise fakt ei tähenda iseenesest seda, et isik ohustab kaitstavaid õigushüvesid

(st teiste isikute elu ja tervist), kuna sellest iseenesest ei nähtu isikule süüks arvatud kuriteo asjaolusid

ega karistatu isikuomadusi. Kriminaalkorras karistatud isikut ja isikule süüks arvatud kuriteo

asjaolusid arvesse võttes võib ilmneda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid. V. Reiljani arvates

on ilmne, et kuritegude ohtlikkus inimeste elule ja tervisele on erinev. V. Reiljan nõustub, et relvaloa

andmata jätmine ja kehtetuks tunnistamine on osa kuritegude puhul eesmärgi saavutamiseks

proportsionaalne (nt süüdimõistmisel elu või tervise vastase kuriteo eest või muu kuriteo eest, mille

toimepanemiseks kasutati relva). Riigikohus tunnistas otsusega nr 3-4-1-16-08 RelvS § 43 lõike 1

punkti 2 osaliselt kehtetuks. Sarnaselt selle otsusega ei kaasne ka ainuüksi isiku kriminaalkorras

karistamisega relva kuritarvitamise ohtu ning puudub igasugune mõistlik alus arvata, et isik, keda riik

on enne usaldanud relva omama, muutuks igal juhul ebausaldusväärseks ning teiste inimeste elule ja

tervisele ohtlikuks pelgalt seetõttu, et teda kriminaalkorras karistati. V. Reiljan märgib, et tema

süüdimõistmisest aususe kohustuse rikkumise eest ei tulene, et ta kujutaks teiste isikute elule või

tervisele vähimatki ohtu.

Lõuna Prefektuur

22. Lõuna Prefektuur on seisukohal, et vaidlusalused relvaseaduse sätted ei ole põhiseadusega

vastuolus.

23. Seadusandja ei ole ise põhjendatult pidanud vajalikuks anda vaidlusaluste sätete rakendamisel

menetlejale kaalutlusõigust. Lõuna Prefektuuri arvates on seadusandja selle sätte sõnastamisel

kaalumist kasutanud, mida kinnitab selle sätte sõnastuse erinevus võrreldes varasemaga. Lõuna

Prefektuuri arvates ei muuda see, et isikut ei ole karistatud elu või tervise vastu suunatud või relva

väärkasutusega seotud teo eest, olematuks fakti, et isik on olulisel määral rikkunud kehtestatud

õiguskorda. Õiguskorra rikkumine sellisel määral, mis on endaga kaasa toonud kriminaalkaristuse,

muudab igal juhul ebausaldusväärseks isiku, keda riik varem on soetamisloa ja relvaloa

väljaandmisega usaldanud soetama ja omama tulirelva. Lõuna Prefektuuri arvates ei saa riik pärast

isiku karistamist kriminaalkorras (ka aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteo eest) enam seda

isikut täielikult usaldada ja eeldada, et ta täidab igakülgselt ja ausalt relva käitlemisega seotud

kõrgendatud nõudmisi.

Õiguskantsler

24. Õiguskantsleri arvamuse kohaselt on RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga

6 vastuolus PS § 19 lõikega 1 osas, milles need sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel

mitte ühelgi juhul arvestada kriminaalkorras karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo

asjaoludega.

25. Mõõdukust hinnates tuleb piirangu eesmärgi tähtsuse puhul arvestada ka seda, kui tõenäoline on

kaitstavate õigushüvede (teiste isikute elu ja tervis) kahjustamine. See tõenäosus aga sõltub relva

võimaliku kasutaja isikust. Ei ole üheselt tuvastatav, kas alati sel juhul, kui isikut karistatakse

kriminaalkorras, aitab tema relvaloa kehtetuks tunnistamine kaasa teiste isikute elu ja tervise kaitsele.

Ohu tõenäosus on aga suurem siis, kui kuriteo toime pannud isik on juba olnud vägivaldne või muul

viisil teistele ohtlik (nt käidelnud relvi ebaseaduslikult või olnud seotud organiseeritud

kuritegevusega). Riigikohus on 26. märtsi 2009. aasta otsuse nr 3-4-1-16-08 punktis 34 leidnud, et

"inimese elu ja tervis on olulisimad kuriteokoosseisudega kaitstavad õigushüved, kuid lisaks nendele

kaitstakse karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja tervisega on

minimaalne või puudub sootuks". Samas on Riigikohus 11. oktoobri 2001. aasta otsuse

nr 3-4-1-7-01 punktis 24 märkinud, et "[otsus] mitte kunagi anda relvaluba mõne ohtliku tahtliku

kuriteo (nt terrorism, tahtliku tapmise) eest karistatud isikule võib olla põhjendatud". Praegusel juhul

ei ole tuvastatud, et V. Reiljan oleks kuriteo toime pannud relva kasutades või oleks loonud ohu teise

inimese elule või tervisele.

Justiitsminister

26. Justiitsministri hinnangul on relvaseaduse vaidlusalused sätted vastuolus põhiseadusega ja

regulatsioon sisaldab vaba eneseteostuse õiguse ebaproportsionaalset piirangut.

27. Piirang ei ole mõõdukas, sest need relvaseaduse sätted ei arvesta kriminaalkorras karistatu

isikuomadustega, tema toime pandud kuriteo raskusastet ning laadi ja kuriteo ohtlikkust. Piirangut

ettenägev seadus peaks neid asjaolusid arvesse võtma. Pole võimalik väita, et ükskõik millise kuriteo

eest kriminaalkorras karistatus annaks automaatselt aluse pidada tõenäoliseks, et see isik paneb relva

kasutades toime edasisi õigusvastaseid tegusid. Kahtlus, et relva valdamine tekitab ohu uute

õigusvastaste tegude toimepanemiseks relva kasutamisega võib eelkõige olla seostatav tahtlikult

toime pandud kuritegudega, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Mõõdukuse

hindamisel on oluline ka relvaseaduse ja karistusseadustiku § 51 võrdlus. Selle karistusseadustiku

sätte järgi võib kohus võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona omamise õiguse,

kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteos.

Lisakaristuse kohaldamise võimalus on sätestatud kohtu kaalutlusõigusena. Erinevalt relvaseaduses

kehtestatust ei ole nimetatud kõiki kuritegusid.

Siseminister

28. Siseminister märgib, et seadusega kehtestatud piirang on proportsionaalne taotletava eesmärgiga

ja vaidlusalused relvaseaduse sätted ei ole vastuolus põhiseadusega.

29. Ainuüksi kaalutlusõiguse puudumine ei tähenda vastuolu põhiseadusega. Seadusandja on pidanud

iga kuritegu sellise tõsidusastmega hälbimiseks kehtestatud reeglistest, mis annab sellise teo

toimepanija isikuomadustele piisava hinnangu, otsustamaks, et ta ei sobi tulirelva omama. Ei ole

põhjust arvata, et need otsused piirangud kehtestada on langetatud kergekäeliselt ning

põhiseaduslikke väärtusi kaalumata. Oht inimeste elule ja tervisele ei tähenda pelgalt tulirelvaga

sooritatavat rünnet isiku elu ja tervise vastu, vaid võib tähendada ka tulirelva sattumist isikute kätte,

kellel ei ole õigust relva vallata. Samuti hõlmab see tulirelva hooletust käitlemisest ja kasutamisest

tekkivat ohtu. Kuriteod võivad olla erineva ohtlikkusega, ja ka kuritegusid toimepannud isikud

seetõttu erinevate isiksuseomaduste ja ohtlikkusega, kuid neil on üks ühine joon – kuritegu on

ühiskonnas eriliselt taunitav tegu, ning selle teo toimepanemine näitab isiku suhtumist õiguskorda

ja/või suutmatust järgida kehtestatud reegleid. Isik, kellele on antud õigus tulirelva vallata ja omada

peab olema suuteline järgima selleks ettenähtud reegleid.

30. Piirangu mõõdukuse kohta leiab siseminister, et piiranguga kaasnevat ei saa lugeda sellise

intensiivsusega sekkumiseks, mis kaaluks üles eesmärgi kaitsta inimeste elu ja tervist tulirelvade

sihiliku või hooletu väärkasutuse eest. Tulirelva omamise piirang ei võimalda isikul tegutseda

tulirelvadega seotud elualadel või kasutada tulirelva oma turvalisuse tagamiseks, kuid samas ei ole

tulirelvade kasutamise õigus eelduseks kuigi suurele hulgale eneseteostusviisidele.

31. Siseministri arvates ei pruugi kaalutlusõiguse võimaldamine tagada isikute võrdset kohtlemist

ning seaduse ühetaolist kohaldamist. See tähendaks, et relvaloa võib omandada ka isik, kelle puhul

politsei ei pea seda õigustatuks, kuid kes on selle loa välja võidelnud kohtuvaidluses menetluslikele

vigadele apelleerides. Seega suureneb oht, et relvad satuvad isikute kätte, kes ei suuda nende

ühiskonnale ohutut käitlemist tagada. Siseminister ei näe vajadust Eesti relvapoliitika leevendamise

ja kurjategijatele relvalubade väljastamise kaalumise järele. Peab arvestama ka mõjuga, mis kaasneks

relvaseaduses nimetatud sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel varasemate

relvalubade andmisest keeldumise otsustele ja relvalubade kehtetuks tunnistamistele.

TARTU HALDUSKOHTUS PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD

SÄTTED

32. Relvaseaduse (RT I 2001, 65, 377; 2010, 43, 256) § 43 lõike 3 punkt 2 sätestab:

"§ 43. Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine

[---]

(3) Soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiasutus tunnistab loa kehtetuks, kui:

[---]

2) loa omaja ei vasta enam käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb käesoleva

seaduse § 36 lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu;"

33. Relvaseaduse § 36 lõike 1 punkt 6 sätestab:

"§ 36. Füüsilisele isikule soetamisloa ja relvaloa andmist välistavad asjaolud

(1) Soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes:

[---]

6) on kriminaalkorras karistatud;".

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

34. Esmalt uurib kolleegium, kas RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 on

asjassepuutuvad sätted (I) ja kas need piiravad vaba eneseteostuse õigust (II). Seejärel hindab

kolleegium, kas need relvaseaduse sätted on formaalselt põhiseaduspärased ja sekkuvad

ebaproportsionaalselt vaba eneseteostuse õigusesse (III). Lõpuks selgitab kolleegium otsuse

jõustumise tagajärgi (IV).

I

35. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille

põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu

praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (vt nt

Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on otsustava

tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama

teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta

otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).

36. Riigikohus tunnistas V. Reiljani 26. mai 2010. aasta otsusega nr 3-1-1-22-10 süüdi

karistusseadustiku § 293 lõike 2 punktide 2 ja 4 järgi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos,

mis seisnes ametiisikuna suures ulatuses pistise nõudmises. RelvS § 43 lõike 3 punkt 2 viitab ühe

alternatiivina sama seaduse § 36 lõike 1 punktile 6, mis oli V. Reiljani relvaloa kehtetuks

tunnistamise aluseks Lõuna Prefektuuris. Alternatiivseid õiguslikke tagajärgi need sätted oma

koostoimes ette ei näe. RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 6 põhiseadusele vastavuse

korral oleks kohus pidanud kaebuse rahuldamata jätma ehk otsustama teisiti kui nende põhiseadusele

mittevastavuse korral. Need relvaseaduse sätted olid seega koostoimes kohtuasja lahendamisel

otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuvad sätted, sest just need normid kohustasid Lõuna Prefektuuri

V. Reiljani relvaluba kehtetuks tunnistama.

37. Kolleegium märgib, et praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja läbivaatamine on Riigikohtu

pädevuses vaatamata sellele, et asjassepuutuvad sätted on seotud EL-i õigusega. Nimelt on RelvS

§ 43 lõike 3 punkt 2 koostoimes § 36 lõike 1 punktiga 6 osaliselt kehtestatud selleks, et võtta üle

Euroopa Nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EÜ relvade omandamise ja valduse

kontrolli kohta, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 21. mai 2008. aasta direktiivi

2008/51/EÜ (direktiiv 91/477) artikliga 5.

Direktiivi 91/477 artiklist 5 tuleneb liikmesriigi kohustus lubada tulirelvi omada ja vallata üksnes

selles sättes toodud tingimustele vastavatel isikutel. Muu hulgas sätestab artikli 5 punkt b tingimuse,

et isik ei tohi tõenäoliselt ohustada ennast, avalikku korda ega avalikku julgeolekut, kusjuures

varasem süüdimõistmine tahtliku vägivaldse kuriteo eest loetakse niisuguse ohu näitajaks. Direktiivi

91/477 artikkel 5 sätestab, et liikmesriigid võivad tulirelva valdamise loa tühistada, kui mõnda loa

andmise tingimust enam ei täideta. Direktiivi 91/477 artikkel 3 sätestab, et liikmesriigid võivad oma

õigusaktidega vastu võtta direktiivis sätestatust rangemaid eeskirju, kui liikmesriikide elanikele artikli

12 lõikega 2 antud õigustest ei tulene teisiti. Direktiivi 91/477 artikli 12 lõige 2 ei puuduta praeguse

kohtuasja asjaolusid.

38. Riigikohtul ei ole üldjuhul pädevust lahendada taotlusi kontrollida Eesti õigustloova akti Euroopa

Liidu õigusega seotud sätte vastavust põhiseadusele. Selline pädevus on Riigikohtul muude erandite

seas juhul, kui Euroopa Liidu õigus võimaldab Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel

liikmesriigile diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest

tulenevate põhimõtetega. Kui EL-i õigus annab liikmesriigile eesmärgi, kuid vahendid selle

saavutamiseks jäävad liikmesriigi kehtestada, peavad valitud vahendid olema kooskõlas nii EL-i

õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele (vt RKPJK 26. juuni 2008. aasta määrus asjas nr 3-4-1-

5-08, punktid 30 ja 36).

Kolleegiumi hinnangul jätab direktiiv 91/477 liikmesriigile selle ülevõtmisel ja rakendamisel

diskretsiooniõiguse, mille kasutamisel on Eesti Vabariik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate

põhimõtetega. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine peab olema kooskõlas nii Euroopa

Liidu õigusega kui ka vastama Eesti põhiseadusele. Kuigi direktiivi 91/477 artiklid 5 ja 3 ei välista

võimalust tunnistada kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba kehtetuks asjassepuutuvates sätetes

toodud viisil, selgitab kolleegium allpool, miks see ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega.

39. Kolleegium peab vajalikuks lisada, et RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 ja § 36 lõike 1 punkti 6 seotust

EL-i õigusega ja nende sätete vastavust eelmises punktis viidatud direktiivile oleks pidanud

kontrollima põhivaidlust lahendanud halduskohus (vt eespool viidatud määrus asjas nr 3-4-1-5-08,

punktid 31 ja 42). Direktiiviga 91/477 liikmesriigile jäetud otsustusvabadust arvestades on aga ilmne,

et asjassepuutuvad sätted ei ole selle direktiiviga vastuolus. Riigikohtul ei ole seetõttu mõistlik jätta

halduskohtu taotlust läbi vaatamata üksnes sel põhjusel, et põhivaidlust lahendanud kohus ei

kontrollinud sätete seotust EL-i õigusega ega nende vastavust direktiivile 91/477.

II

40. Riigikohus on järjepidevalt asunud seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või

omada relva igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud

PS § 19 lõikes 1 nimetatud vaba eneseteostuse õigusega ehk üldise vabaduspõhiõigusega (vt RKPJK

6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, punkt 12; RKPJK 11. oktoobri 2001. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-7-01, punkt 13; RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 22).

Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis

on üldkogu märkinud, et kuigi jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga

jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud jahipidamise viise (vt RKÜK 11. oktoobri 2001. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-7-01, punkt 13).

41. Relvaga on võimalik jahti pidada ainult relvaloa olemasolul. JahiS § 38 lõige 1 sätestab, et kui

jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi selleks jahiluba anda isikule, kellel ei ole

relvaluba. JahiS § 38 lõige 2 sätestab, et jahirelvaga jahipidamisel peab relvaluba jahil kaasas olema.

42. Jahti võib pidada ainult kindlate seaduses nimetatud relvadega. JahiS § 39 lõike 1 punktid 1 ja 2

sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või vintraudne või kombineeritud

tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv, ning poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks

padrunit. Tulenevalt RelvS § 29 lõike 3 esimesest lausest on jahitulirelv põhiliselt jahipidamiseks

ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud püss, millel on kergesti lülitatav kaitseriiv.

43. RelvS § 29 lõikega 3 on seadusandja pidanud vajalikuks eristada jahitulirelvana kasutatavaid

püsse revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. V. Reiljani vaba

eneseteostuse õigust, mille kohaselt on tal õigus relvaga jahti pidada, saab seega piirata vaid kolme

jahipüssi relvaloa kehtetuks tunnistamine. Püstoli relvaloa kehtetuks tunnistamine ei saa piirata

relvaga jahipidamise õigust, mis on hõlmatud vaba eneseteostuse õigusega.

44. Turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati relva kasutamist, kuid relvaga

turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis

kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (RKPJK 26. märtsi

2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-16-08, punkt 24). Tulenevalt RelvS § 28 lõike 1 punktist 4 võib

füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise

otstarbel. V. Reiljan on turvalisuse tagamiseks soetanud püstoli. Ka jahipüsside kasutamine

turvalisuse tagamise eesmärgil ei ole keelatud. Seega saab V. Reiljani vaba eneseteostuse õigust,

mille kohaselt on tal õigus relvaga turvalisust tagada, piirata nii püstoli relvaloa kui ka kolme

jahipüssi relvaloa kehtetuks tunnistamine.

45. Pärast relvalubade kehtetuks tunnistamist asjassepuutuvate sätete alusel pidi V. Reiljan relvad

politseiprefektuurile üle andma ja tal ei olnud enam õiguslikku vabadust relvaga jahil käia ja relvaga

turvalisust tagada. Seetõttu piiravad need sätted V. Reiljani PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba

eneseteostuse õigust.

III

46. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigusesse ei tähenda veel

iseenesest selle õiguse rikkumist. Põhiõigust piirav õigusakt ei riku põhiõigust, kui see on

põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK 13. juuni

2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 7).

47. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama

pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJK

13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05, punkt 8). Kolleegiumi hinnangul vastab asjassepuutuv

regulatsioon formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.

48. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusnorm on kehtestatud

põhiseadusega lubatud eesmärgi saavutamiseks ja on selle saavutamiseks proportsionaalne.

49. Vaba eneseteostuse õigust võib piirata seadusega või seaduse alusel põhjusel, mis ei ole

põhiseadusega vastuolus. Riigikohus on varem leidnud, et relvaloa kehtivuse peatamise legitiimne

eesmärk võib olla inimeste elu ja tervise kaitsmine (RKPJK 26. märtsi 2009. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-16-08, punkt 33). Relva omamisele võib seada piiranguid ka vajadusest tagada riigi

julgeolek ja avalik kord, samuti võivad need piirangud olla õigustatud ka muude asjaoludega

(Riigikohtu üldkogu 25. veebruari 2004. aasta otsus asjas nr 3-3-1-60-03, punkt 21). Kolleegium asub

seisukohale, et ka kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on lubatud, et

tagada inimeste elu ja tervise kaitse, samuti riigi julgeolek ja avalik kord. Nimetatud eesmärgid ei ole

põhiseadusega vastuolus. Relvaloa kehtetuks tunnistamine võib olla õigustatud ka muude

asjaoludega.

50. Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse

riivet pidada materiaalselt õiguspäraseks vaid siis, kui on järgitud PS §-st 11 tulenevat

proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt RKPJK 5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01, punkt 16).

51. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv,

vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu

on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga,

mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda

ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt

RKPJK 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

52. Kuriteo eest süüdi mõistetud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on sobiv abinõu, sest sellega

on võimalik saavutada teiste isikute elu ning tervise kaitsmine ja riigi julgeoleku ning avaliku korra

tagamine. Kui isik on toime pannud kriminaalkorras karistatava teo, siis võib ta olla ohtlik ja saaks

relva kasutada uute kuritegude toimepanemiseks. See võib omakorda kujutada ohtu inimeste elule ja

tervisele, riigi julgeolekule ning avalikule korrale. Relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamine

tähendab RelvS § 44 kohaselt seda, et isik peab relvaloa ning soetamisloa ja relva andma üle

politseiasutusele ja ta ei saa seetõttu relva kasutades põhjustada ohtu nimetatud õigushüvedele.

53. Piirang on eesmärgi saavutamiseks ka vajalik. Kolleegiumi hinnangul ei ole relvaloa kehtivuse

peatamisele muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et kuriteo toimepannud isik ei ohusta relvaga

teiste isikute elu, tervist, riigi julgeolekut ega avalikku korda. Kolleegium kaalus relvaloa või

soetamisloa kehtetuks tunnistamisest leebema vahendina loa kehtivuse peatamist kuni kuriteo eest

karistatud isiku karistusandmete kustutamiseni karistusregistri seaduse kohaselt. Kolleegium leiab

siiski, et relvaloa või soetamisloa peatamine ei ole eesmärkide saavutamiseks sama tõhus kui loa

kehtetuks tunnistamine. Loa kehtivuse peatamise korral tuleks luba pärast karistusandmete

kustutamist automaatselt tagastada. Varem kriminaalkorras karistatud isiku puhul on aga vajalik ka

pärast karistusandmete kustutamist uuesti veenduda, et isik sobib relva käitlema.

54. Kolleegium leiab, et kuriteo eest karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole

mõõdukas.

55. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi

legitiimse eesmärgiga põhjendatav (vt RKPJK 17. märtsi 1999. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-99, punkt

13). Mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb ühelt poolt kaaluda vaba eneseteostuse piiramise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärki kaitsta teiste isikute elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku

korda.

56. Eelnimetatud asjassepuutuvate normidega põhjustatud piirang on väga intensiivne. Soetamisloa ja

relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab iga kuriteo eest karistatud isiku vaba eneseteostust viisil, mis

võtab isikult täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni

võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist

eeldab loa taotlemist, millega kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu.

57. Erinevalt kahtlustatavast või süüdistatavast on kriminaalkorras karistatud isiku teole ja tema

isikule juba hinnang antud. Kolleegium nõustub Lõuna Prefektuuriga, et kuriteo toimepannud isik on

olulisel määral rikkunud kehtivat õiguskorda. Kolleegium nõustub ka siseministriga, et kuritegu on

ühiskonnas eriliselt taunitav tegu, ja selle teo toimepanemine näitab kas isiku suhtumist õiguskorda

või suutmatust järgida kehtivaid reegleid. Selle kinnituseks on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

58. Relvade sattumine selliste isikute kätte, kes ei suuda või ei soovi neid seaduskuulekalt käidelda,

tekitab potentsiaalse ohu teiste isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Samas

nõustub kolleegium Tartu Halduskohtu seisukohaga, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest

kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on

varem usaldanud relva. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva

kasutades edaspidi alati ohtlik. Seetõttu ei ole põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo

toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata.

59. Kolleegium on seisukohal, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon ei arvesta

võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga

rünnata. Kolleegiumi arvates ei saa igasuguse kuriteo ja iga isiku puhul ka tõenäosus, et kaitstavaid

õigushüvesid relvaga rünnatakse, olla sedavõrd suur, et ilma kaalumata tunnistada isiku relvaluba

kehtetuks.

60. Riigikohus on varem leidnud, et seadusandja peab andma seaduse rakendajale võimaluse

arvestada relvaloa taotlemisel taotleja isikut ja tema toimepandud kuriteo asjaolusid (RKPJK

6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, punkt 17). Kolleegium leiab, et ka relvaloa

kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada kriminaalkorras karistatud isiku ja tema toimepandud kuriteo

asjaoludega. Kolleegium soovib aga rõhutada, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism,

isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest

karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda

põhjendatuks.

61. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olnud kohtuasjas leidis Tartu Halduskohus, et

kriminaalkorras karistatud isikut ja kuriteo asjaolusid arvestades ei olnud relvaloa kehtetuks

tunnistamine teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks proportsionaalne vahend. Selles kriminaalasjas

mõisteti isik süüdi aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos. Tegemist ei olnud isikuvastase

kuriteoga. Selle teo toimepanemisel ei kasutanud isik relva.

62. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et kriminaalkorras karistatud isiku relva soetamise loa või

relvaloa kehtetuks tunnistamine kaalutlusõigust välistades ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja

tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada asjaolu, et

kriminaalkorras karistatud isik ei tarvitse loa kehtetuks tunnistamisega kaitstavaid õigushüvesid

kahjustada.

63. Lähtudes eelnevast, tunnistab kolleegium RelvS § 43 lõike 3 punkti 2 koostoimes § 36 lõike 1

punktiga 6 vastuolus olevaks PS § 19 lõikega 1 ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa

või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud

tegu.

64. Kolleegium lisab, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse, riigi

julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise

vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või

soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude

ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette

nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse

tagamisele.

65. Kolleegium märgib, et eelöeldu ei tähenda seda, et seadusandja ei võiks kehtestada selliseid

regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei

võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise

tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja

kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-05,

punkt 60). Seadusandjal on otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud,

mille esinemisel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus

korras kehtetuks tunnistada.

IV

66. Käesoleva otsuse jõustumine ei too endaga kaasa seda, et politseiasutuste otsused karistatud

isikute soetamislubade ja relvalubade kehtetuks tunnistamise kohta muutuvad automaatselt kehtetuks.

Kriminaalkorras karistatud isikul, kelle relvaluba on tunnistatud kehtetuks, on võimalus taotleda selle

haldusakti kehtetuks tunnistamist, juhindudes haldusmenetluse seaduses ettenähtud haldusakti

kehtetuks tunnistamise ja menetluse uuendamise sätetest.

67. Kolleegium selgitab, et politseiasutustel tuleb seni, kuni seadusandja ei ole relvaseaduse

regulatsiooni muutnud, lähtuda kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa või soetamisloa kehtetuks

tunnistamisel käesolevast otsusest ja RelvS § 43 lõikest 31, mille kohaselt võib tunnistada loa

kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu

sobimatu seda liiki relva soetama või omama.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Harri Salmann