3-2-1-92-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-92-10

Määruse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Deljuan Ehitus (pankrotis) pankrotimenetluses

jaotusettepaneku kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

08-83245

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlgnik OÜ Deljuan Ehitus (pankrotis) (registrikood 11299628)

Võlgniku pankrotihaldur Toomas Saarma

Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Tarmo Peterson

Asja läbivaatamise kuupäev

29. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a määruse (tsiviilasi nr 2-08-83245)

põhjendusi. Muus osas jätta ringkonnakohtu määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Riigikohtu menetluse kulud jätta Swedbank AS-i kanda.

4. Arvata määruskaebuselt 3. juunil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25. veebruaril 2009 kuulutas Harju Maakohus välja OÜ Deljuan Ehitus (võlgnik) pankroti ja

nimetas pankrotihalduriks Toomas Saarma (haldur). 24. märtsil 2009 kinnitas maakohus võlgniku

võlausaldajate koosoleku otsuse lõpetada võlgniku ettevõtte tegevus ja võlgnik likvideerida.

2. Haldur esitas 21. jaanuaril 2010 maakohtule kinnitamiseks jaotusettepaneku, mille järgi oli

tunnustatud nõuete kogusumma 14 461 862 krooni 98 senti. Sellest esimese järgu nõudena oli

nimetatud Swedbank AS-i (pank) nõue 12 991 946 krooni 37 senti (jaotis 100%).

Jaotusettepaneku põhjendustes oli lisaks märgitud, et pankrotimenetluses on võõrandatud võlgniku

kinnisasjad kokku 1 676 000 krooni eest (koos käibemaksuga). Väljamaksena pankrotivarast oli seal

muu hulgas märgitud käibemaks vara müügist 167 797 krooni. Haldur prognoosis, et jaotise alusel

makstakse pangale välja ca 1 089 463 krooni.

3. Pank esitas jaotusettepanekule vastuväite, paludes jätta jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada

haldurile.

Pank leidis, et jaotusettepanek on vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg-s 2 sätestatuga, kuna

talle kui pandiga tagatud nõudega võlausaldajale väljamakstavas osas ei ole arvestatud pandieseme

müümisel laekunud müügihinda käibemaksuga. Käibemaksukohustus, mis on tekkinud pankrotivara

müügist, tuleb täita PankrS § 146 lg-s 2 ettenähtud korras. Isegi kui pangale väljamaksmisele kuuluv

osa arvestada pandieseme müümisel saadud müügihinna käibemaksuta osalt, ei ole tagatud

PankrS § 153 lg 2 järgne nõude rahuldamise määr.

4. Haldur panga vastuväitega ei nõustunud ja palus ettepaneku esitatud kujul kinnitada.

5. Harju Maakohus kinnitas 26. veebruari 2010. a määrusega jaotusettepaneku ja luges sellega

mh esimese järgu nõudeks (jaotis 100%) panga nõude 12 991 946 krooni 37 senti.

Määruse põhjenduste järgi on panga vastuväited põhjendamata. Võlgniku pankrotivara koosneb

üksnes pandiga koormatud asjadest, mistõttu nõustus kohus halduriga, et käibemaks ei ole ega saa

olla müügitulemi osa. Müügitulem ei saa sisaldada käibemaksu, sest müügitulem kuulub ettevõtjale,

käibemaks aga riigile. On ebatõenäoline, et seadusandja mõte PankrS § 153 lg 2 sõnastamisel oli

tekitada olukord, kus juba pankroti väljakuulutamisel tekib olukord, kus riigile ei laeku maksud

massikohustustena täies ulatuses, vaid osa neist jääb laekumata (praegu 5%). Tegelikkuses võib riigi

kaotus olla ka suurem, sest kui ostja on käibemaksukohustuslane, tekib ostjal õigus

pankrotivõlgnikule kui müüjale tasutud käibemaks sisendkäibemaksuna maha arvata täielikult, mis

suurendab riigile laekumata jääva käibemaksu osa veel 5% võrra. Seega on seadusandja PankrS § 153

lg 2 sõnastamisel ilmselt pidanud nimetatud sättes kasutatava väljendi „pandieseme müügist saadud

raha ulatuses" all silmas müügitulemit, mis koosneb müügihinnast käibemaksuta (netotulust) ning

seetõttu on halduril õigus teha PankrS § 146 lg-s 1 loetletud väljamakseteks mahaarvamisi

pandieseme müügist laekunud summast käibemaksuta.

6. Pank esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja

tagastada jaotusettepanek haldurile uueks esitamiseks.

Haldur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. mai 2010. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus panga kanda.

Ringkonnakohus leidis, et PankrS § 153 lg 2 grammatilisel tõlgendamisel ei ole võimalik vastata

küsimusele, kas sättes peetakse silmas müügihinda koos selles sisalduva käibemaksuga või ilma,

seega tuleb sätet tõlgendada koos pankrotiseadusest tulenevate üldiste põhimõtetega ja seaduse teiste

sätetega. Pankrotiseaduse eelnõu seletuskirjast tulenevalt on massikohustused (PankrS § 146)

üldjuhul halduri tegevusest tulenevate kohustuste üldnimetus. Selgesõnaliselt on maksukohustused

nimetatud PankrS § 148 lg 1 p-s 3. Praegusel juhul ei vaielda, et käibemaksu kohustus ei ole tekkinud

mitte võlgniku majandustegevuse jätkamisest, vaid vara võõrandamisest n-ö likvideerivas

pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 148 lg 1 p 1 peab silmas pankrotimenetluse ajal halduri poolt

oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustuste all eelkõige

tsiviilõiguslikke kohustusi, vastasel korral oleks maksud eraldi märgitud. Riigikohtu lahend

tsiviilasjas 3-2-1-126-06 käsitleb olukorda, kus massikohustused on tekkinud maagaasi

müügilepingust tuleneva maksekohustuse täitmata jätmise tõttu, kui võlgniku pankrot kuulutati välja

ja jätkati majandustegevust ning lepingu täitmist. Seega on vaidluse asjaolud erinevad ja lahend

käsitleb võlgniku majandustegevuse jätkamisega (nn saneeriv pankrotimenetlus) seotud makseid, mis

langeb PankrS § 148 lg 1 p 3 kohaldamisalasse.

Üheks pankrotimenetluse juhtivaks põhimõtteks on võlausaldajate võrdne kohtlemine

pankrotimenetluses. Pankrotimenetlus on võlausaldajate kollektiivne menetlus nende ühistes huvides.

Sellest tulenevalt on pankrotiseaduse eesmärk panna kõik võlausaldajad alates pankroti

väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda. Pandiga tagatud nõue rahuldatakse PankrS § 153

lg 1 p 1 kohaselt esmajärjekorras ja sama paragrahvi teises lõikes sätestatud ulatuses.

Seaduse eeltoodud põhimõtetest tulenevalt ei ole panga esitatud PankrS § 153 lg 2 tõlgendus õige.

Kui nõustuda pangaga, et pandieseme müügist saadud raha all peetakse silmas müügihinda koos

käibemaksuga, ei oleks mõtet pankroti väljakuulutamisel võlgniku suhtes, kelle ainukeseks varaks on

pandi ese. Seega peab võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, arvestama, et müügist laekuvat

müügihinna käibemaksu osa ei arvestata jaotise määramisel. Asjaolu, et ostja tasub koos kauba

hinnaga käibemaksu müüjale, mitte riigile, on maksukorralduslik küsimus ega oma vaidluse

lahendamisel tähendust.

Pankrotiseadus eristab mõisteid „pankrotivara" (PankrS § 108 lg 2) ja „pandieseme müügist saadud

raha" (PankrS § 153 lg 2). Halduri tasu suuruse määramisel on seadusandja pidanud vajalikuks

lähtuda pankrotivara definitsioonist ja suurusest (justiitsministri 18. detsembri 2003. a määruse nr 71

§ 3 lg 4 p 1). Seega ei ole põhjendatud panga väited, et pandieseme müügist saadud raha arvestamisel

käibemaksu mahaarvamisega tuleks selliselt arvestada ka pankrotihalduri tasu määramisel.

Õige on panga seisukoht, et käibemaksu arvestamine pandieseme müügist saadud müügitulemi osana

ei saa sõltuda sellest, kas pankrotivara koosneb vaid pandiga koormatud esemetest või mitte.

Maakohus ei ole aga seda väitnudki, vaid on oma mõttekäigu esitanud, selgitamaks seadusandja

võimalikku tahet PankrS § 153 lg 2 sätestamisel. Pank leiab õigustatult, et käibemaks on

müügihinnas sisalduv summa, mille suhtes müüjal on lepinguõiguslik nõudeõigus ostja vastu,

tegemist on müügihinna ühe osaga ja seega ka osaga müügist saadud rahast. Pankrotimenetluses

kohaldatakse aga pankrotiseadust kui eriseadust ja jagatakse piiratud ressurssi võlausaldajaid

võimalikult võrdselt koheldes. Selline tõlgendus tähendab, et pandiga tagatud nõudega võlausaldaja

peab arvestama, et kaotab pandieseme müümise korral vara müügihinnast käibemaksule vastava osa

(20%) ja tasub 15% pankrotimenetluse kuludest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Pank palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

Määruskaebuse järgi on eseme müügihind koos arvestusliku käibemaksu osaga pankrotivara. Ostja

tasub käibemaksu pankrotivaras oleva eseme eest müüjale, mitte riigile ja müüja peab otsustama, kas

tasuda nendest vahenditest käibemaks või kulutada raha muul otstarbel. Riigile tuleb müüjal

müügitehingust tekkinud käibemaksukohustus kindlal kuupäeval täita ja riigil tekib müüja vastu

nõue. See on erinev olukorrast, mil käibemaks tuleks tasuda otse riigile.

Vara müügilt tekkiv käibemaksukohustus on massikohustus tulenevalt PankrS § 148 lg 1 p-dest 1

ja 3. Oluline ei ole, kas vara realiseeriti likvideeriva või saneeriva pankrotimenetluse käigus. Kui

käibemaksukohustus ei ole massikohustus, tekib küsimus, milline nõue on riigil pankrotivõlgniku

vastu, kui käibemaksu ei tasuta. Pankrotivara müügist tekkinud käibemaksukohustus tuleb täita

PankrS § 146 lg-s 2 ettenähtud korras, mitte enne teiste PankrS § 146 lg-s 1 sätestatud

massikohustuste tasumist. Kui kõigi massikohustuste täitmiseks või nendest eespool olevateks

väljamakseteks raha ei jätku, võib käibemaksukohustus jääda osaliselt või täielikult täitmata.

Ringkonnakohus ei ole eespool viidatud põhimõtteid arvestanud, mis on viinud ka PankrS § 153 lg 2

tõlgendamise osas ebaõigetele järeldustele. Lisaks kinnitab eespool esitatud põhimõtete õigsust ka

PankrS § 153 lg 2 sõnastus. Sõnastuse osa "pandieseme müügist saadud rahasumma" viitab selgelt

pandieseme müügihinnale, mis on aga koos käibemaksuga summa.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta panga väite, et isegi kui arvestada pandieseme müügist

saadud raha käibemaksuta, on arvestatud massikohustuste ja menetluskulude katteks rohkem kui

15%.

9. Pankrotihaldur palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

10. Võlgnik ei ole määruskaebuse kohta seisukohta avaldanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 ja § 695 alusel (nende koostoimes) tuleb muuta

määruse põhjendusi.

12. Kolleegiumi arvates ei võimalda panga väited järeldada, et kaevatud maakohtu ja ringkonnakohtu

määrused rikuks tema õigusi. Nimelt ei ole ei halduri poolt maakohtule esitatud jaotusettepanekus

(tl 59-62) ega maakohtu määruses jaotusettepaneku kinnitamise kohta ette nähtud, mis ulatuses panga

nõue võlgniku pankrotimenetluses rahuldatakse. Nii jaotusettepaneku kui ka maakohtu määruse järgi

selle kinnitamise kohta on ette nähtud, et pangale kuulub esimese järgu nõude 12 991 946 krooni

37 senti alusel 100% jaotisest. Pank ei ole väitnud, et sellega rikutakse kuidagi tema õigusi. Samal

põhjusel ei riku panga õigusi ka kaevatav ringkonnakohtu määrus.

Seetõttu võinuks ringkonnakohus jätta panga määruskaebuse õiguskaitsevajaduse puudumise tõttu

TsMS § 637 lg 1 p 6 ja § 659 alusel (nende koostoimes) ka menetlusse võtmata.

13. Pank esitas vastuväite jaotusettepanekule tõenäoliselt esmajoones sel põhjusel, et

jaotusettepanekus oli mh märgitud: "Eeltoodu alusel prognoosib pankrotihaldur, et jaotise alusel

kuulub esimese järgu võlausaldajale väljamaksmisele ca 1 089 463,00 krooni" (tl 62). Lisaks on

jaotusettepanekus märgitud, et haldur on tasunud vara müügist tuleneva käibemaksu 167 797 krooni.

Kolleegiumi arvates ei saa sellest järeldada, et jaotusettepaneku järgi ongi pangale ette nähtud, et

tema tunnustatud nõue 12 991 946 krooni 37 senti rahuldatakse üksnes 1 089 463 krooni ulatuses.

Samuti ei saa seda järeldada maakohtu määrusest jaotusettepaneku kinnitamise kohta ega

ringkonnakohtu määrusest panga määruskaebuse kohta. Kohtute seisukohad PankrS §-de 148 ja 153

tõlgendamisel ei riku panga õigusi, kuna need ei puuduta kohtumääruste resolutsiooni ega kinnitatud

kava.

Vaidlus selle üle, kui palju tuleb pangale pankrotivarast välja maksta, lahendatakse vajadusel panga

täitmisnõude alusel halduri vastu, kui panga arvates on talle välja makstud summa seaduse järgi talle

kuuluvaga võrreldes liiga väike. Pangal on PankrS § 163 lg 2 ja § 164 lg 2 alusel õigus esitada

lõpparuande peale täiendav vastuväide ja kaebus. Alles lõpparuandest nähtub PankrS § 162 lg 2 p 3

järgi, mis ulatuses panga nõue menetluses rahuldati, st kui suur on talle tegelikult tehtud väljamakse.

14. Eespool esitatud põhjustel tuleb muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi tervikuna ja jätta

panga määruskaebus maakohtu määruse peale rahuldamata käesoleva määruse p-des 12 ja 13

nimetatud põhjustel.

15. Kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil peab kolleegium siiski vajalikuks ka peatuda õiguslikul

küsimusel, kas pankrotivara müügist saadud raha jaotamisel võlausaldajate vahel tuleb lähtuda

müügitulemist koos käibemaksuga või ilma selleta.

16. Käibemaks on riiklik maks, mida käibemaksukohustuslane peab riigile maksma.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 p 1 ja lg 2, § 2 lg 3 p 1 ja § 4 lg 1 p 1 järgi on ettevõtluse käigus

kinnisasja võõrandamine käive, millelt tuleb tasuda käibemaksu KMS § 16 lg 2 p-s 3 ettenähtud

juhtudel. Alates 1. juulist 2009 on käibemaksumäär KMS § 15 lg 1 järgi 20% maksustatavast

väärtusest. Kauba (kinnisasja) müüja lisab käibemaksu võõrandatava kauba maksustatavale

väärtusele (KMS § 24 lg 1). Käibemaksuseaduses ei ole ette nähtud, et pankrotis oleval

maksukohustuslasel ei teki kinnisasja müümisel käibemaksu tasumise kohustust.

Maksustamisperioodi käibe kohta esitab maksukohustuslane käibedeklaratsiooni maksuhaldurile

(KMS § 27 lg 1), riigile makstav käibemaksu summa arvutatakse KMS §-s 29 ettenähtud korras.

Käibemaks tuleb riigile maksta KMS §-s 38 ette nähtud korras. Kauba ostja võib kauba soetamisel nn

sisendkäibemaksu KMS § 31 tingimustel maksukohustusest maha arvata ja § 34 tingimustel nõuda

riigilt ka enamtasutud käibemaksu tagastamist.

17. Kolleegium leiab, et pankrotimenetluses müüdud kinnisasjalt käibemaksu tasumise kohustus on

massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, kuna see on tekkinud halduri tehtud tehingust tema

ülesannete täitmisel. Üheks halduri ülesandeks pankrotimenetluses on PankrS § 55 lg 3 p 1 järgi ka

pankrotivara müük.

Massikohustused täidetakse pankrotivarast PankrS § 146 lg 1 p 3 alusel enne jaotise alusel raha

väljamaksmist. Pankrotimenetluse kestel võib PankrS § 149 lg 1 esimese lause järgi nõuda võlgnikult

massikohustuse täitmist üldkorras.

18. Kolleegiumi arvates tuleb pandieseme müügist tekkivat käibemaksukohustust käsitleda aga

erinevalt teistest massikohustustest PankrS § 153 lg 2 mõttes. Selle sätte järgi rahuldatakse pandiga

tagatud nõue esimeses järgus pandieseme müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud

PankrS § 146 lg-s 1 nimetatud väljamaksed võrdeliselt pandieseme müügist saadud rahasumma

suhtele pankrotivara müügist laekunud raha kogusummasse, ent mitte enam kui 15/100 ulatuses

pandieseme müügist saadud rahasummast.

Kolleegiumi arvates tuleb PankrS § 153 lg-s 2 kasutatud väljendit "pandieseme müügist saadud raha

ulatuses" mõista selliselt, et see tähendab n-ö netohinda, st hinda võimaliku käibemaksuta. Sellist

tõlgendust kinnitab esmajoones see, et käibemaks on riiklik maks, mis lisatakse müügihinnale ning

mis ei seetõttu ei kuulu põhimõtteliselt müüjale. Ainuüksi müüja poolt käibemaksu arvestamise ja

riigile maksmise spetsiifiline kord (vt määruse p 16) ei muuda käibemaksu olemust. Samuti on see

maksukohustus otseselt seotud pankrotivaraga tehingu tegemisega, st tekib menetluse ajal.

Kolleegiumi arvates ei ole seadusandja eesmärk PankrS § 153 lg 2 kehtestamisel see, et kinnisasja

võõrandamisel oleks tagatud käibemaksu tasumine riigile üksnes kuni 15% ulatuses, kui muud

pankrotivara ei ole. Samuti kahjustaks selline käsitlus teiste võlausaldajate huve, kuna just nende

arvel tuleks esmajoones massikohustusena kanda puudujääv maksukohustus. Seega peab

võlausaldaja, kelle nõue on tagatud pandiga, arvestama, et müügist laekuvat müügihinna käibemaksu

osa ei arvestata jaotise määramisel.

19. Menetluskulud Riigikohtus tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171 lg 1

järgi panga kanda ning panga kanda jäävad ka menetluskulud ringkonnakohtus.

20. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Jaak Luik, Villu Kõve, Tambet Tampuu