3-2-1-109-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-109-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. detsember 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Lembit Lambingu hagi Swedbank Liising Aktsiaseltsi vastu

alusetult saadu tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-15354

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lembit Lambingu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 057 491 krooni 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Lembit Lambing (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Priit Lätt

Kostja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood 10434248),

seaduslik esindaja Sven Jürgenson

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-15354 muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Riigikohtus kantud menetluskulud jätta Lembit Lambingu kanda.

4. Arvata Lembit Lambingu kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lembit Lambing (hageja) esitas 8. aprillil 2009 Harju Maakohtule hagiavalduse Swedbank

Liising Aktsiaseltsi (kostja) vastu, milles palus välja mõista alusetult saadud 2 500 000 krooni ja

intressi 557 491 krooni 90 senti.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 28. juulil 2001 Harku vallas Kütke külas asuva Porga kinnistu.

Koos müügilepinguga sõlmitud asjaõiguslepingu alusel seati kinnistule kostja kasuks

2 500 000 krooni suurune hüpoteek. Hageja sõlmis kinnistu müügiks 5. aprillil 2006 müügi- ja

asjaõiguslepingu ning tegi hüpoteegi kustutamise avalduse. Selle lepingu p 2.1 kohaselt palub hageja

kustutada kinnistusraamatust kinnisasja koormava hüpoteegi ja kostja annab selleks nõusoleku.

Lepingu p 2.2 järgi maksab hageja kostjale hüpoteegi kustutamise tõttu 2 500 000 krooni, et hüvitada

kostjale Meelis Rosensteini ja Jaan Nageli kuriteoga tekitatud kahju, mille eest need isikud

vastutavad solidaarselt. Seega leppisid pooled kokku, et hageja kohustuse eelduseks on kuriteo

toimepanemine ja sellest tekkiv solidaarvastutus kostjale tekitatud kahju eest. Makse tingimuseks ei

saa lugeda M. Rosensteini võimalikku tsiviilõiguslikku vastutust kostjale tekitatud kahju eest.

Kinnistu müügihind on notari vahendusel kantud kostja kontole põhjendusega "Meelis Rosensteini ja

Jaan Nageli poolt AS-le Hansa Liising Eesti kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks".

Pärnu Maakohus mõistis 23. märtsi 2007. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-04-13 M. Rosensteini

kuriteo koosseisu puudumise tõttu õigeks. Seetõttu ei tekkinud kohustust tasuda kostjale

2 500 000 krooni kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. Pärnu Maakohus jättis 23. mai 2007

otsusega kostja tsiviilhagi läbi vaatamata. Seega ei tekkinud ka J. Nagelil kohustust hüvitada kostjale

kuriteoga tekitatud kahju ning kostjale on kahju hüvitamiseks 2 500 000 krooni alusetult tasutud.

Kostja on alusetult rikastunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõue on aegunud ja tuleb jätta rahuldamata. Kostja selgitas

juhuks, kui kohus leiab, et hagi ei ole aegunud, et 28. juulil 2001 seati hüpoteek, et tagada kostja

nõudeid hageja ja/või OÜ Maardu Tekstiil ja/või AS Tsentrum OK ja/või N-Puidugrupp OÜ vastu,

mis tulenesid kostja ja nende isikute vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest.

M. Rosensteinil ja J. Nagelil tekkis kohustus hüvitada kostjale kahju solidaarselt. Asjaolu, et

M. Rosenstein mõisteti õigeks tema käitumise dekriminaliseerimise tõttu, ei tähenda, et ta ei

tekitanud kostjale kahju. Kriminaalasja raames esitatud tsiviilhagis palus kostja süüdlastelt välja

mõista kahju 11 341 284 krooni 22 senti. Maakohus jättis tsiviilhagi läbi vaatamata, kuna tsiviilhagi

lõplik suurus ei olnud piisavalt selge. Kostja raamatupidamise andmetel tekitati kostjale fiktiivsete

lepingute sõlmimisega kahju kokku 11 504 739 krooni 46 senti, millest lisaks hageja tasutud

2 500 000 kroonile on hüvitatud üksnes 52 449 krooni 97 senti.

Hüpoteek kustutati hageja avalduse alusel ning hageja hüvitas 2 500 000 krooni ulatuses

M. Rosensteini ja J. Nageli tekitatud kahju vabatahtlikult ja teadlikult. Hüpoteegi kustutamise ajal ei

teadnud pooled, et M. Rosenstein mõistetakse õigeks. Samas oli kostja tahe suunatud talle tekitatud

kahju hüvitamisele ning hageja tahe hüpoteegi kustutamisele ja kahju osalisele hüvitamisele. Asjaolu,

et hageja pidi 2 500 000 krooni hüvitatama kostjale kuriteoga tekitatud kahju eest, ei ole hüpoteegi

kustutamise ja kahju hüvitamise seisukohast oluline. Kostjale tekitatud kahju peavad kahju

tekitamises osalenud isikud hüvitama solidaarselt olenemata sellest, kas käitumine, mille tagajärjel

kahju tekkis, on kuriteona karistatav või mitte. Kahju tekitamises süüdistatud isikud ei esitanud

vastuväiteid sellele, et nad tekitasid kostjale oma käitumisega kahju. M. Rosenstein ja J. Nagel

soovisid tekitatud kahju ka hüvitada.

Nii hüpoteegi seadmise kui ka hüpoteegi kustutamise lepingud on kehtivad, nad ei ole tühised ega

tühistatud. Hageja ei ole neid lepinguid vaidlustanud, seega on raha tasutud õiguslikul alusel.

3. Harju Maakohus jättis 22. detsembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on hageja arvel alusetult rikastunud. Pooled ei vaidle selle üle,

et M. Rosenstein mõisteti maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-04-13 kuriteo koosseisu puudumise

tõttu õigeks, J. Nagel mõisteti süüdi kelmuses ning kostja tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata.

28. juulil 2001 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingust nähtub, et hageja omandas Harku vallas Kütke

külas asuva Porga kinnistu. Lepingu p 6.1 alusel seati kinnistule kostja kasuks 2 500 000 krooni

suurune hüpoteek, millega olid lepingu p 6.2.1 järgi tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis

tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, ning

lepingu p 6.2.2 järgi kõik nõuded hageja ja/või OÜ Maardu Tekstiil ja/või AS Tsentrum OK ja/või N-

Puidugrupp OÜ vastu, mis tulenevad kostja ja hageja ja/või OÜ Maardu Tekstiil ja/või AS Tsentrum

OK ja/või N-Puidugrupp OÜ vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest.

5. aprillil 2006 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu ning hüpoteegi kustutamise avalduse p 2.2

kohaselt maksab hageja kostjale seoses hüpoteegi kustutamisega 2 500 000 krooni kostjale

M. Rosensteini ja J. Nageli kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks, mille eest nimetatud isikud

vastutavad solidaarselt.

28. juuli 2001. a lepingu p 6 ja 5. aprilli 2006. a lepingu p 2 on teineteise suhtes iseseisvad

kohustused. Esimesega võttis hageja endale kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele olukorras, kus

kostja esitab nõudeid OÜ Maardu Tekstiil, AS Tsentrum OK ja N-Puidugrupp OÜ vastu. Teises on

hageja ja kostja sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt vabaneb hageja eespool nimetatud kohustusest,

kui ta tasub kostjale 2 500 000 krooni M. Rosensteini ja J. Nageli kohustuste täitmise katteks. Need

lepingud ei ole vastuolulised ega üksteist välistavad.

Pooled ei vaidle lepingute kehtivuse ega tühisuse üle. Hageja nõude aluseks on asjaolu, et kuna

M. Rosenstein mõisteti kuriteo toimepanemises õigeks, ei vastuta M. Rosenstein ja J. Nagel kuriteoga

tekitatud kahju eest solidaarselt. 5. aprilli 2006. a lepingu p 2 kokkuleppe sisu tõlgendamisel tuleb

eelkõige lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 alusel poolte ühisest tahtest. Hageja väitel oli

tema tahe suunatud sellele, et ta on nõus hüvitama M. Rosensteini ja J. Nageli tekitatud kahju üksnes

tingimusel, et nad tekitasid kahju kuriteo toimepanemisega, st et nad on mõistetud süüdi ning

vastutavad solidaarselt. Lepingu sõlmimise ajal ei olnud M. Rosensteini ja J. Nageli kohta tehtud

süüdimõistvat kohtuotsust. Seetõttu ei saanud hageja lähtuda tõlgendusest, et ta oli nõus kahju

hüvitama üksnes süüdimõistva kohtuotsuse korral. Tsiviilõigusliku kahju hüvitamise kohustus, mh

selle hüvitamine solidaar- või osavõlgnikena, ei sõltu isiku süüdi- või õigeksmõistmisest

kriminaalasjas. Seega ei ole õigeksmõistmine ka kahju hüvitamise kohustust välistavaks asjaoluks.

Solidaarvastutus oleneb kohustuse olemusest, mitte hüvitamise alusest.

5. aprilli 2006. a lepingu p 2 järgi nõustus hageja hüvitama kahju, mille tekitamist heideti ette

M. Rosensteinile ja J. Nagelile kriminaalasjas, olenemata nende süüdimõistmisest, ning mille eest

nad vastutavad solidaarselt. Õigeksmõistev kohtuotsus ei olnud VÕS § 1028 lg-s 1 märgitud

kohustuse äralangemise aluseks. Asja lahendamiseks ei olnud oluline, mis asjaoludel mõisteti

M. Rosenstein kriminaalasjas õigeks ning kas kostja on esitanud kahju hüvitamise nõudeid teiste

isikute vastu, kes olid kohustatud kahju hüvitama ja kahju tekitamises süüdi.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja kohtuotsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid hageja kanda.

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6 järgis ringkonnakohus maakohtu

otsuse põhjendusi.

Hageja ei ole tõendanud, et ta maksis kostjale raha ilma õigusliku aluseta või alus on ära langenud.

Meelevaldne on hageja tõlgendus, et 5. aprilli 2006. a lepingu p-d 2.1 ja 2.2 ei ole omavahel seotud.

Lepingu p-s 2.2 leppisid pooled kokku, et hüpoteegi kustutamise tõttu maksab hageja kostjale

2 500 000 krooni. Sellest järeldub üheselt, et kostja nõustus kustutama hüpoteegi ainult sellel

tingimusel, et hageja tasub kostjale 2 500 000 krooni. Hageja vastupidised väited on paljasõnalised.

Lepingu p-dest 2.1 ja 2.2 ei tulene, et kostjal oleks pidanud enne olema nõuded kahju tekitanud

isikute vastu.

Maakohus on õigesti lähtunud VÕS § 29 lg 1 järgi poolte 5. aprilli 2006. a lepingu tõlgendamisel

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Lepingu tõlgendamisel tuleb tuvastada, mida pooled soovisid

lepinguga saavutada hetkel, kui leping sõlmiti. 5. aprilli 2006. a lepingu p-des 2.1 ja 2.2 leppisid

pooled kokku, et hüpoteegi kustutamise eest tasub hageja kostjale 2 500 000 krooni M. Rosensteini ja

J. Nageli kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks, mille eest M. Rosenstein ja J. Nagel vastutavad

solidaarselt. Lepingu tekstist ei tulene, et maksmise tingimuseks oli see, et mõlemad isikud oleksid

pidanud olema kriminaalasjas süüdi mõistetud. Lepingu sõlmimise ajal toimus kriminaalmenetlus ja

pooled ei teadnud, millise otsuse kohus teeb. Pooled said hinnata ainult neid asjaolusid, mis neile

selleks ajaks teada olid, ja kuna nii M. Rosenstein kui ka J. Nagel olid samas kriminaalasjas kohtu

alla antud, võisid pooled hüpoteegi kustutamisel eeldada, et tegemist on kuriteoga tekitatud kahjuga.

Kui pooled oleksid maksmise sidunud mõlema isiku süüdimõistmisega, oleksid nad pidanud selle

lepingus nii ka sõnastama. Kuna J. Nagel mõisteti kriminaalasjas süüdi, oli kahju tekitatud kuriteoga.

Kohustus hüvitada mitme isiku poolt kolmandale isikule tekitatud kahju on VÕS § 137 lg 1 järgi

solidaarkohustus. Oluline ei ole, kas nad põhjustasid kahju ühise tegevusega või toob mitme isiku

tegevus kaasa kahju tekkimise. Ainuüksi asjaolu, et M. Rosenstein ei ole kuriteo toimepanemises

süüdi mõistetud, ei tähenda seda, et ta ei vastuta kostjale tekitatud kahju eest J. Nageliga solidaarselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute

otsused tühistada ning teha uue otsuse või saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et 5. aprilli 2006. a lepingu p-s 2.1

sätestatud hüpoteegi kustutamise kokkulepe ja p-s 2.2 ettenähtud kolmandate isikute tekitatud kahju

hüvitamise kohustus on omavahel vältimatult seotud. Kinnistut koormav hüpoteek tagas kostja

nõudeid hageja ja/või 28. juuli 2001. a lepingu p-s 6.2.2 nimetatud äriühingute vastu. Selle

hüpoteegiga ei olnud tagatud kostja nõuded M. Rosensteini ja J. Nageli vastu.

Vale on apellatsioonikohtu seisukoht, et hageja maksis kostjale 2 500 000 krooni hüpoteegi

kustutamise eest. Hageja tasus kostjale selle raha hüpoteegiga tagatud nõuetest eraldi kokkulepitud

kohustuse täitmiseks. Seega ei sõltu raha tasumise kohustuse tekkimise ja olemasolu õiguslik alus

hüpoteegi kustutamise kokkuleppest. Hageja alusetu rikastumise nõude olemasolu ei ole sõltuvuses

hüpoteegi kustutamise kokkuleppest. Nõude olemasolu üle otsustamisel tuleb hinnata, kas kõik

5. aprilli 2006. a lepingu p-s 2.2 sätestatud eeldused on täidetud. Kui kohustuse tekkimise eeldused

on täitmata, on hageja tasunud kostjale alusetult 2 500 000 krooni. Täidetud ei ole tingimus, et

M. Rosenstein oleks pannud toime kuriteo. Seega ei vastuta M. Rosenstein ja J. Nagel kostjale

kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt. Hageja nõustus lepingu p-s 2.2 nimetatud kohustuse täitma

üksnes juhul, kui mõlemad isikud on toime pannud kuriteo ja vastutavad tekitatud kahju eest

solidaarselt. Asjaolu, et hageja maksis kostjale raha enne kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse

jõustumist, ei anna alust järeldada, et hageja soovis raha tasuda ka juhul, kui üks või mõlemad neist

isikutest õigeks mõistetakse. Kohtud on jätnud tähelepanuta hageja väite, et kostja ei ole tõendanud,

et lepingu p-s 2.2 sätestatu hõlmab ka juhtusid, kus M. Rosenstein ja J. Nagel vastutavad kostjale

tekitatud kahju eest tsiviilõiguslikult. Kostja ei ole tõendanud, et poolte tahe oli erinev lepingu p-s 2.2

sätestatust. Kohtud kohaldasid valesti VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reegleid.

Ringkonnakohus kohustas ekslikult hagejat tasuma apellatsioonkaebuselt rohkem riigilõivu, kui

tuleneb riigilõivuseadusest (RLS). Hageja pidi RLS § 56 lg 19 järgi tasuma apellatsioonkaebuselt

sama palju riigilõivu, kui ta tasus hagiavalduse esitamisel, arvestades kaebuse ulatust.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ega kohaldanud valesti

materiaalõiguse norme. Hageja ei ole varasemas menetluses väitnud, et lepingu p-des 2.1 ja 2.2

sätestatut tuleb käsitada erinevate kokkulepetena. Kohtud seostasid õigesti lepingu nendes punktides

sätestatud kokkuleppeid ega kohaldanud valesti VÕS §-s 29 ettenähtud tõlgendusreegleid. Ainuüksi

asjaolu, et kohtud jõudsid tõendite hindamisel hagejast erinevale järeldusele, ei tähenda, et kohtud

kohaldasid materiaalõiguse norme valesti. Hageja ei ole lepingus sätestatu ümberlükkamiseks ega

poolte teistsuguse tahte tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit.

Kuna kostjale tekitatud kahjust on hüvitamata veel ca 9 mln krooni, ei ole kostja alusetult rikastunud.

Nii hüpoteegi seadmise kui ka kustutamise leping on kehtivad, need ei ole tühised ega tühistatud.

Hageja ei ole neid lepinguid vaidlustanud.

Kuna hageja vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, st ka kõrvalnõuete osas, arvutas

ringkonnakohus apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu õigesti. Hageja on tasunud

kassatsioonkaebuselt vähem kautsjonit, kui on ette nähtud TsMS § 140 lg-s 1.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium ei korda TsMS § 689

lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele peab

kolleegium vajalikuks selgitada järgmist.

10. Maakohus tuvastas, et 28. juulil 2001 sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu p 6.1 alusel seati

hageja ostetud kinnistule kostja kasuks 2 500 000 krooni suurune hüpoteek, millega olid tagatud sama

lepingu p 6.2.1 järgi kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud

ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest, ning sama lepingu p 6.2.2 järgi kõik nõuded

hageja ja/või OÜ Maardu Tekstiil ja/või AS Tsentrum OK ja/või N-Puidugrupp OÜ vastu, mis

tulenevad kostja ja hageja ja/või OÜ Maardu Tekstiil ja/või AS Tsentrum OK ja/või N-

Puidugrupp OÜ vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. 5. aprillil 2006

sõlmitud müügi- ja asjaõiguslepingu ning hüpoteegi kustutamise avalduse p 2.2 kohaselt maksab

hageja hüpoteegi kustutamisega seoses kostjale 2 500 000 krooni M. Rosensteini ja J. Nageli

kuriteoga kostjale tekitatud kahju hüvitamiseks, mille eest need isikud vastutavad solidaarselt.

Ringkonnakohus leidis, et kostja nõustus hüpoteegi kustutama üksnes tingimusel, et hageja tasub

kostjale 2 500 000 krooni.

Kolleegium järeldab sellest, et pooled muutsid 5. aprilli 2006. a lepinguga 28. juulil 2001 sõlmitud

hüpoteegi seadmise kokkulepet, asendades hageja kinnistule seatud hüpoteegi hageja kohustusega

maksta kostjale 2 500 000 krooni M. Rosensteini ja J. Nageli kuriteoga kostjale tekitatud kahju

hüvitamiseks, mille eest need isikud vastutavad solidaarselt. Sõltumata aga sellest, kas hüpoteegi

kustutamise eelduseks oli asjaolu, et hageja maksab kostjale 2 500 000 krooni, tuli kohtutel hinnata,

kas täidetud on selle lepingu p-s 2.2 sätestatud kohustuse eeldused.

11. Hageja arvates ei ole 5. aprilli 2006. a lepingu p 2.2 eeldused täidetud, sest M. Rosenstein

mõisteti kriminaalasjas kuriteo koosseisu puudumise tõttu õigeks ning M. Rosenstein ja J. Nagel ei

vastuta kostjale kuriteoga tekitatud kahju eest solidaarselt.

Lepingu tõlgendamise reeglid on sätestatud VÕS §-s 29. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu

tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik

tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole

võimalik kindlaks teha poolte ühist tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust

teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-le 3, tõendama, et tema mõistetud

lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma. Juhul kui

lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt

tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled

võivad tõendada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, millest lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas VÕS § 29 õigesti.

Ringkonnakohus leidis, et poolte ühine tahe ei olnud suunatud sellele, et hageja kohustub maksma

kostjale 2 500 000 krooni üksnes juhul, kui nii M. Rosenstein kui ka J. Nagel mõistetakse kuriteos

süüdi. Seega ei ole hageja kohustuse täitmise eelduseks asjaolu, et mõlemad isikud on kuriteo

toimepanemises süüdi mõistetud. Kolleegium märgib lisaks, et isiku mingi teo lugemine kuriteoks on

üksnes karistusõiguslik hinnang teole. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones

lepingu rikkumisel või deliktil (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 19).

Eeltoodust tulenevalt on 5. aprilli 2006. a lepingu p-s 2.2 sätestatud raha maksmise kohustuse

eelduseks asjaolu, et M. Rosenstein ja J. Nagel on toime pannud teo, millega tekitati kostjale kahju.

Praegusel juhul ei ole hageja väitnud, et kostjale kahju ei tekitatud ning et kahju tekitajateks ei olnud

M. Rosenstein ja J. Nagel. Samuti ei ole hageja väitnud, et need isikud ei vastuta kostja ees

tsiviilõiguslikul alusel. Sellest tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja

tegelik tahe oli hüvitada M. Rosensteini ja J. Nageli tekitatud kahju.

12. Apellatsioonkaebuselt tuleb TsMS § 139 lg 2 p 3 järgi tasuda riigilõivu. Riigilõivu tasutakse

apellatsioonkaebuselt RLS § 56 lg 19 järgi sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel

maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. See kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4

järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem

(vt Riigikohtu 6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10 (p 71) ja 19. oktoobri 2010. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 (p 25)).

Hagiavalduse esitamisel tasutakse RLS § 56 lg 1 järgi riigilõivu lähtuvalt hagihinnast sama seaduse

lisa 1 järgi või kindla summana. TsMS § 133 lg 1 järgi oli praegusel juhul tsiviilasja hind (hagi hind)

maakohtus 2 500 000 krooni. Sellelt tuli RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 kohaselt maakohtus tasuda riigilõivu

115 000 krooni. RLS § 56 lg 19 järgi tuleb hagejal maksta apellatsioonkaebuselt riigilõivu samuti

115 000 krooni.

TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud

ettenähtust rohkem. Kooskõlas TsMS § 150 lg-tega 4 ja 8 ning RLS §-dega 12 ja 15 on hagejal õigus

taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist, esitades selleks taotluse ringkonnakohtule.

13. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

14. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Jaak Luik