3-2-1-118-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Avo Pommeri hagi AS YIT Ehitus vastu saamata jäänud

töötasu 133 533 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

09-12095

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS YIT Ehitus kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

133 533 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Avo Pommer (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja AS YIT Ehitus (registrikood 10093801), esindaja

vandeadvokaat Gaabriel Tavits

Asja läbivaatamise kuupäev

8. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-12095 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le YIT Ehitus 8. juunil 2010. a tasutud kassatsioonikautsjon 1335 (üks tuhat

kolmsada kolmkümmend viis) krooni 33 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtule esitatud hagis palus Avo Pommer (hageja) AS-lt YIT Ehitus (kostja) välja

mõista saamata jäänud töötasu 133 533 krooni. Hageja töötas kostja juures 14. juunist 2001

objektijuhina ja alates 1. oktoobrist 2004 projektijuhina. Töölepingu p 7.4 kohaselt võis tööandja

sõltuvalt töötaja töötulemustest maksta töötajale lisatasu vastavalt tööandja juures kehtivatele

palgakorralduse põhimõtetele. Kostja nõukogu kinnitas 17. novembri 2005. a otsusega tulemuspalga

juhendi ehituse projektimeeskondade liikmetele 2006. aastaks ning nimetatud juhendi lisa 1

reguleeris projektimeeskonna liikmete tulemuspalga moodustumise aluseid.

14. novembril 2007 kinnitas kostja direktor projekti T61POH tulemuspalgaks kokku

2 225 557 krooni, millest hagejale makstava tasu suuruseks pidi olema 1 335 333 krooni. Kostja

juhatuse esimehe korraldusega 14. novembrist 2007 määrati hagejale esimeseks tulemuspalga

väljamakseks tulemuspalga juhendi p 6.4.1 alusel 934 734 krooni. Kostja peatas juhatuse 14. oktoobri

2008. a otsusega 1. novembrist 2008 kõikide tulemustasude väljamaksmise.

Kostja teatas 2. detsembril 2008 hagejale, et temaga lõpetatakse tööleping töölepingu seaduse

(TLS) § 86 p 3 alusel koondamise tõttu. Tööleping lõpetati 5. jaanuaril 2009 ning hagejale maksti

välja jaanuarikuu töötasu töötatud päevade eest, koondamisest vähem etteteatatud 51 tööpäeva eest

keskmine palk ning koondamishüvitis kolme kuu keskmise palga suuruses. Töölepingu lõpetamise

kokkuleppes kinnitasid pooled, et neil puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus.

5. veebruaril 2009 esitas hageja kostjale võlanõude, milles palus välja maksta 10% tulemuspalgast

ehk 133 533 krooni, mille saamise õigus tekkis tal 2008. aasta oktoobrikuust. Kostja ei pidanud

võlanõuet põhjendatuks.

Kuna hageja suhtes kehtisid kostja juures töötamise ajal tulemuspalga reeglid, on tal õigus saada

kostjalt tulemustasu ka tööde eest, mille eest tulemuspalga maksmise tingimus saabus enne, kui

hagejaga tööleping lõpetati, kuid mis jäid hagejale töölepingu lõpetamisel välja maksmata. Poolte

sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkuleppe punkt, milles pooled kinnitasid, et neil ei ole teineteise

suhtes pretensioone, on vastuolus TLS §-s 15 sätestatuga ja seetõttu kehtetu, sest see kahjustab

töötaja huve.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei pidanud hagejale tulemustasu välja maksma, kuna hageja

jättis tegemata kokkuvõtte projektis T61POH esinenud garantiiprobleemidest, kuigi ta oli kohustatud

töölepingu lisa punkti 7 järgi seda tegema. Lisaks on kostja peatanud 14. oktoobri 2008. a otsusega

kõigi tulemuspalkade väljamaksmise. Tulemustasu on lisatasu, mitte palk, mida tööandja on alati

kohustatud välja maksma. Lisatasu maksmine ei olnud töölepingus kokkulepitud tööandja kohustus,

vaid õigus. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes kinnitasid pooled, et neil puuduvad üksteise suhtes

pretensioonid, mis tähendab, et pooled sõlmisid kokkuleppe teineteise suhtes nõuetest loobumise

kohta, millest tulenevalt puudub hagejal õigus nõuda tulemustasu maksmist.

3. Harju Maakohus jättis 22. oktoobri 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

Pooled leppisid töölepingu p-s 7.4 kokku, et tööandja võib maksta töötajale lisatasu sõltuvalt töötaja

töötulemustest vastavalt palgakorralduse põhimõtetele. Hageja oli projektijuhiks projekti T61POH

juures. Tulemuspalk sellel objektil oli 2 225 557 krooni, millest hageja osaluseks oli 60%. Hagejale

maksti välja esimene osa tulemuspalgast 934 734 krooni.

Töölepingu lõpetamisel koondamise tõttu 5. jaanuaril 2009 maksis kostja hagejale välja lõpparve ja

koondamishüvitise. Töölepingu lõpetamise kokkuleppes kinnitasid pooled, et neil puuduvad üksteise

suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus. Pooled vaidlevad selle üle, kas töölepingu lõpetamise

kokkuleppes märgitud kinnitus, et pooltel puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus,

on hageja kui töötaja suhtes kehtiv TLS § 15 järgi. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas

tulemuspalga maksmine oli kostja kui tööandja õigus või kohustus, ja lisaks selle üle, kas kostja

juhatuse otsusel, millega peatati 1. novembrist 2008 kõigi tulemuspalkade väljamaksmine, on hageja

suhtes õiguslikku tähendust. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja oli täitnud kõik tingimused

projekti juhtimisel, et saada tulemustasu.

Maakohus asus seisukohale, et poolte kokkuleppe järgi oli kostjal üksnes lisatasu maksmise õigus,

mitte kohustus. Lisaks võttis kostja juhatus 14. oktoobril 2008 vastu otsuse peatada kõikide

tulemustel põhinevate tasude maksmine alates 1. novembrist 2008.

Maakohus leidis, et hageja on ekslikult arvamusel, et poolte töölepingu lõpetamisel sõlmitud

kokkulepe, mille kohaselt puuduvad töötajal ja tööandjal üksteise suhtes nüüd ja tulevikus

pretensioonid, on hageja suhtes kehtetu, sest see on vastuolus TLS §-s 15 sätestatuga. TLS § 15

esimeses lauses märgitu kohaselt on töötaja jaoks kehtetud töölepingu tingimused, kui need on

halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ettenähtust. Praegusel juhul oli kokkulepe

sõlmitud töölepingu lõpetamise kokkuleppes, mitte töölepingus. Pealegi ei ole need halvemad

seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus sätestatust. Nõudeõigusest loobumine ei ole vastuolus

seadusega ning on seega kehtiv mõlema poole suhtes.

Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata eeltoodud põhjendustel, puudus maakohtul vajadus

analüüsida poolte väiteid selle kohta, kas hageja oli täitnud kõik eeldused, et saada projekti

nr T61POH täitmise eest tulemustasu, ning millal oli tulemustasu teise osa väljamaksmise tähtaeg.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Töölepingu seaduse § 73 lg-st 1 järeldub üheselt, et töölepingu

lõpetamise kokkulepe on töölepingu lahutamatuks osaks, mitte eraldi leping. Töölepingu lõpetamise

kokkuleppes märgitud kinnitus, et pooltel puuduvad üksteise suhtes pretensioonid nüüd ja tulevikus,

on hageja kui töötaja suhtes halvem kui seaduses sätestatu ja seega kehtetu. Ebaõige on maakohtu

seisukoht, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt lisatasu ehk tulemuspalka. Kui projektile püstitatud

võtmetulemused olid saavutatud, siis pidanuks hagejal tekkima õigus saada tulemuspalka. Kostja

juhatuse 14. oktoobri 2008 otsuse alusel kõikide tulemustasude maksmise piiramine ei saanud juba

tekkinud õigusi piirata ega lõpetada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja saamata töötasu 133 533 krooni.

Pooled vaidlevad selle üle, kas 14. novembril 2007 kinnitatud tulemuspalga teine makse muutus

pooltevahelise töötasu kokkuleppe osaks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal on selle

makse kui saamata töötasu nõudeõigus ja kas kostjal oli kohustus see summa töölepingu lõpetamisel

hagejale välja maksta.

Enne 1. juulit 2009 kehtinud TLS § 26 lg 1 p 3 kohaselt oli töölepingu üheks kohustuslikuks

tingimuseks kokkulepe töötasu kohta. Töötasu (palga) mõiste avas samuti poolte suhteid reguleerinud

palgaseaduse (PalS) § 2 lg 1, mille teise lause kohaselt koosnes palk põhipalgast ja seaduses

ettenähtud juhtudel makstavatest lisatasudest, preemiatest ja juurdemaksetest. Sama sätte lg 3

kohaselt maksis tööandja töötajale seaduses, haldusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud

juhtudel peale põhipalga lisatasu või juurdemakseid ning lg 4 kohaselt oli lisatasuks summa, mida

tööandaja maksis töötajale põhipalgale lisaks täiendavate tööülesannete täitmise või nõutavast

tulemuslikuma töö eest või muudel õigusaktis, kollektiiv- või töölepingus ettenähtud juhtudel, samuti

preemiana tööandja ühepoolse otsuse alusel.

Pooled olid töölepingu p-s 7.4 leppinud kokku, et sõltuvalt töötaja töötulemustest võis tööandja

maksta töötajale lisatasu vastavalt tööandja juures kehtivatele palgakorralduse põhimõtetele.

Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt juhendi p-dest 1.1 ja 7.1 ei saa olla kahtlust, et juhend oli osaks

kostja palgakorraldusest ja et selle alusel moodustunud tulemuspalk oli lisatasu PalS § 2 lg 4 mõttes

(nõutavast tulemuslikuma töö eest). Viidatud punktide kohaselt oli tulemuspalga eesmärgiks

motiveerida ehituse projektimeeskonna liikmeid realiseerima projekt edukalt ja saavutama püstitatud

eesmärgid (nii projektile püstitatud võtmetulemused kui ka individuaalse arengu eesmärgid)

ning 17. novembril 2005 kinnitatud juhend rakendus projektidele, mis algasid pärast selle kinnitamist.

Selline töötaja õiguste laiendamine tööandja ühepoolse otsusega oli lubatud TLS § 14 lg 1 kohaselt.

Küll aga pidi tööandja juhendi kinnitamisega arvestama, et selle alusel saadaolevad rahasummad on

osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust ning kui töötaja puhul on

täidetud kõik tulemuspalga saamiseks kehtestatud tingimused, tekib töötajal tööandja vastu lisatasu

nõudeõigus ning tööandjal vastavalt kohustus ka see osa palgast välja maksta. Iseenesest on õige

tööandja seisukoht, et lisatasu maksmine on tööandja õigus, mitte kohustus, kuid kui tööandja on

muutnud lisatasu maksmise oma palgakorralduse osaks ja töötaja on täitnud lisatasu saamiseks

tööandja kehtestatud tingimused, siis on ka makstav lisatasu muutunud töötaja palga osaks ja

tööandja kehtestatud reeglid töölepingu osaks. Seega konkreetses vaidluses sai tööandja töötajale

juba välja arvestatud lisatasu väljamaksmisest keelduda vaid juhendis tööandja enda kehtestatud

alustel. Tööandja sidus lisaks töötajale ka ennast juhendi reeglitega ning pidi edasises tegevuses

arvestama muu hulgas TLS §-ga 16, mille kohaselt on kehtetud tööandja ühepoolsete otsustega

kehtestatud tingimused, mis halvendavad töötaja olukorda.

Kuna tööandja kinnitas vaidlusaluse tulemuspalga ja tegi sellest ka esimese väljamakse, siis ei saa

olla vaidluse all, et konkreetse projekti puhul olid täidetud juhendiga kehtestatud tulemuspalga

arvestamise ja esimese makse tegemise tingimused. Vastupidiseid väiteid ei ole ka tööandja esitanud.

Seega oli juhendi p 6.4.1 järgi 2007. aasta novembriks objekt üle antud ja lahendatud

raamatupidamist puudutavad tulemuspalga suurust mõjutavad küsimused ning hageja projektijuhina

oli piirkonna direktorile edastanud ehitusprojekti lõpparuande, peetud oli hindamisvestlus ja

piirkonna- ning finantsdirektorid olid lõpparuande kinnitanud.

Vaidlusaluse teise makse (10% tulemuspalgast) väljamaksmise tingimused oli tööandja kehtestanud

juhendi p-s 6.4.2, mille kohaselt tehakse nimetatud väljamakse pärast ühe aasta möödumist

(garantiiperioodi esimese aasta lõpus), kui on vajadusel tehtud garantiiülevaatus ning projektijuht on

seetõttu tulemuspalga fondi ümber arvutanud. Juhendi lisa p 7 kohaselt esitab projektijuht enne teise

osa väljamaksmist piirkonna direktorile kokkuvõtte esinenud garantiiprobleemidest, nende

lahendamise seisust ja tehtud kulutustest. Muid tingimusi teise osa väljamaksmiseks juhend ei sätesta.

Kostja heidab ette, et hageja projektijuhina ei esitanud kokkuvõtet garantiiprobleemidest ja seetõttu ei

saadudki tulemuspalga teist osa välja maksta. Samas ei ole kostja esile toonud ühtki

garantiiprobleemi, mis 2008. aasta novembriks oleks ilmnenud. Hageja esindaja selgituste kohaselt

mingeid probleeme ei ilmnenud.

Kolleegium leidis, et ainuüksi asjaolu, et hageja projektijuhina ei esitanud kokkuvõtet

garantiiprobleemidest, ei saanud olla kostjale aluseks keelduda kogu summa ulatuses teise makse

väljamaksmisest. Nimelt nähtub lisa p-st 7, et kokkuvõte oli vajalik selleks, et piirkonna direktor,

kvaliteediosakond ja kinnisvara osakond saaksid analüüsida garantiiperioodil tehtud garantiitööde

sisu ja anda hinnangu garantiiprobleemidele. Omakorda selle hinnangu alusel pidi piirkonna direktor

tegema juhatusele ettepaneku, kas vähendada või mitte vähendada individuaalset maksmata

tulemuspalka. Punktist 6.4.2 aga nähtub, et garantiiülevaatus tuli teha vajadusel. Asjas ei ole

tõendatud, et garantiiprobleeme esines ja et seetõttu oleks olnud vajadus ülevaatuse järele. Samuti ei

nähtu juhendist, kes pidi andma ülevaatuse tegemise korralduse. Kostja esindaja selgituste kohaselt

kirjalikult kokkuvõtte esitamist ei nõutud.

Kostja peatas 1. novembrist 2008 tulemustasude väljamaksmise juhatuse otsusega, mille kinnitas

nõukogu. Juhatuse otsusest peatamise põhjuseid ei nähtu. Kostja selgitas, et see toimus ettevõtte

majandustulemuste halvenemise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et selline peatamise alus juba

kinnitatud tulemuspalga väljamaksmise kohta aga juhendiga kooskõlas ei ole. Tulenevalt juhendi p-

st 6.5 said tulemuspalga vähendamise, proportsioonide muutmise või väljamaksmise peatamise

aluseks olla juhud, kui projektimeeskond ei saavutanud olulisi võtmetulemusi, sealhulgas

ehituskvaliteeti, või rikkus kostja ehitustegevus põhimõtteid. Kumbki alustest tõendatud ei ole.

Samuti kaotab töötaja juhendi p 6.8 järgi õiguse saada tulemuspalka juhul, kui tema tööleping lõpeb

enne tulemuspalga väljamaksmise päeva. Ka see alus rakenduda ei saa, sest väljamakse pidi toimuma

2008. aasta novembris, tööleping lõppes aga 5. jaanuaril 2009. Ringkonnakohus leidis oma otsuses

varem, et Juhendi tingimused olid muutunud pooltevahelise töölepingu tingimusteks. Seega oli

tööandja juhatuse 14. oktoobri 2008 otsus, millega sisuliselt peatati töötajale osaliselt palga

maksmine teadmata tähtajaks, TLS § 16 mõttes töötaja olukorda halvendav tööandja ühepoolne otsus,

mis oli nimetatud seadusesätte alusel kehtetu. Tegemist oli seadusega vastuolus oleva tehinguga

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 mõttes ning tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei olnud sellisel

ühepoolsel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Palgatingimusi sai PalS § 4 lg 1 kohaselt

muuta ainult poolte kokkuleppel.

TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta lepingusse kande, milles

näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse paragrahvile, lõikele ja punktile,

samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvitise maksmine ja lepingu järgi saadu

tagastamine. Seega on ka kokkulepe lepingu lõpetamise kohta üks osa töölepingust ja seda sõltumata

sellest, kas see vormistatakse eraldi dokumendina või mitte. Seetõttu ei nõustunud ringkonnakohus

maakohtu seisukohaga, et töölepingu lõpetamise tingimustele ei laiene TLS § 15, mille kohaselt on

kehtetud töölepingu tingimused, mis on halvemad seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette

nähtust. Töölepingu lõpetamise kokkuleppest ei nähtu, millistest nõudmistest pooled loobusid.

Hageja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kindlasti ei loobunud töötaja saamata

tulemuspalga nõudest ja et ta oli selleks hetkeks teadlik maksete peatamisest, kuid ei olnud sellega

nõustunud. Ringkonnakohus jõudis järeldusele, et hagetav väljamakse on saamata töötasu osa. Selle

nõudeõigus tulenes töölepingu lõpetamise seisuga kehtinud töölepingu seaduse ja palgaseaduse

sätetest. Isegi kui hageja oleks 5. jaanuaril 2009 teadlikult loobunud saamata tulemuspalga nõudest,

oleks selline töölepingu lõpetamise tingimus olnud kehtetu TLS § 15 järgi, sest see oli halvem

seadustes sätestatust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta maakohtu

otsus jõusse.

Ringkonnakohus on rikkunud otsuse põhjendatuse nõuet. Otsuses ei ole põhjendatud, mis

kaalutlustest lähtuvalt jõudis ringkonnakohus järeldusele, et tööandja ühepoolselt kinnitatud

tulemuspalga maksmise juhend on muutunud töölepingu osaks. Tööandja kinnitatud ühepoolsed

otsused lisatasu maksmise või mittemaksmise kohta ei saa muutuda töölepingu osaks ega töölepingu

tingimusteks. Töölepingu tingimuseks saaks nimetatud kord muutuda üksnes olukorras, kui tööandja

seda otseselt on soovinud või kui sellele on tööandja otse viidanud. Sellest tulenevalt ei ole võimalik

tööandja ühepoolseid otsuseid lugeda töölepingu tingimusteks. Selle dokumendiga saab tööandja

töötajat ühekordselt tunnustada, kuid selline ühekordne tunnustamine ei muuda juhendit veel

töölepingu tingimuseks.

Kostja arvates ei näita esimese osamakse tegemine veel seda, et täidetud oleksid olnud teise

osamakse tingimused. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt ta leidis, et

lisatasu maksmise tingimused on täidetud. Kostja selgitab, et teine osamakse on tulemuspalga juhendi

alusel seatud sõltuvusse mitmetest tingimustest, muu hulgas sellest, et juhatus peab väljamakse

kinnitama ning ka piirkonna direktor peab ettepaneku tegema. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks

garantiiprobleemidest kokkuvõtte esitamine ei ole tulemustasu maksmise aluseks. Kostja leiab, et see

dokument oli vajalik tingimus tulemustasu väljamaksmiseks. Kuivõrd on ilmne, et tööandja

kinnitatud tulemuspalga maksmise juhend ei olnud muutunud ega saanudki muutuda töölepingu

osaks ega töölepingu tingimuseks, ei ole praeguses vaidluses tähtsust, mis alustel peatas tööandja

ühepoolselt lisatasude maksmise. Kostja ei pidanud hagejale tulemustasu maksma, kuna tulemustasu

tingimused olid täitmata.

Ringkonnakohus on valesti leidnud, et TLS § 15 nõue on kohaldatav töölepingu lõpetamise juhtudel.

Töölepingu lõpetamise jaoks olid töölepingu seaduses eraldi ettenähtud reeglid ning nende reeglitega

oli välistatud TLS § 15 kohaldamine. Töölepingu lõpetamine ei ole töölepingu tingimus. Kostja ei

nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt, kui töötaja teadvalt loobus lisatasu saamise

nõudest, siis on niisugune kinnitus tühine. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on töötaja

selline avaldus halvem seaduses ette nähtud nõuetest ja seega seadusega vastuolus. Kui töötaja on

sellise kinnituse tööandjale andnud, saab ta selle tühistamist nõuda üksnes tsiviilseadustiku üldosa

seaduses ettenähtud korras, kas eksimuse või pettuse tõttu.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja on seisukohal, et enamik kassatsioonkaebuses

esitatud etteheiteid on seotud sellega, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud asjaolusid ning

eksinud tõendite hindamisel. Selliste väidete kontrollimine ei kuulu Riigikohtu pädevusse.

Ringkonnakohtu otsus on motiveeritud osas, milles leitakse, et tööandja ühepoolselt kinnitatud

tulemuspalga juhend on muutunud töölepingu osaks. Hageja nõustus ringkonnakohtu seisukohaga, et

tulenevalt juhendi p-dest 1.1 ja 7.1 ei saa olla kahtlust, et juhend oli osaks kostja palgakorraldusest ja

et selle alusel moodustunud tulemuspalk on töötasu PalS § 2 lg 4 mõttes. Juhendi p 4.5 kohaselt tekib

projektimeeskonna liikmetel õigus saada tulemuspalka juhul, kui projektile püstitatud

võtmetulemused on saavutatud.

TLS § 14 lg 1 andis tööandjale õiguse laiendada töötaja õigusi kollektiiv- ja töölepinguga, samuti

tööandja ühepoolse otsusega. Tööandja pidi tulemuspalga juhendi andmisel arvestama, et selle alusel

saadaolevad rahasummad on osa palgast ja juhendi reeglid muutuvad osaks töötajate töölepingust ja

kui tulemuspalga saamiseks kehtestatud tingimused on täidetud, tekib töötajal tööandja vastu lisatasu

nõudeõigus ning tööandjal kohustus see osa palgast välja maksta.

Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, mille kohaselt, kui töötaja teadvalt loobus lisatasu saamise

nõudest, ei ole niisugune kinnitus tühine. Ringkonnakohus leidis õigesti, et saamata töötasu nõue

tulenes töölepingu seadusest ja palgaseadusest. Kui hageja oleks 5. jaanuaril 2009 teadlikult

loobunud saamata tulemuspalga nõudest, oleks selline töölepingu lõpetamise tingimus olnud kehtetu

tulenevalt TLS §-st 15, sest selline loobumine oli töötajale halvem tingimus seadusest sätestatust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tööandja kinnitatud tulemustasu maksmise juhend

on palgakorralduse osa, kas hageja on täitnud lisatasu saamise tingimused ning kas töölepingu

lõpetamisel sõlmitud kokkulepe selle kohta, et pooltel ei ole teineteise vastu pretensioone, on

töölepingu tingimuseks.

9. Esmalt käsitleb kolleegium seda, kas tööandja kinnitatud tulemustasu maksmise juhend on

tööandja juures kehtiva palgakorralduse osa. Hageja on olnud menetluses läbivalt seisukohal, et tal on

õigus tulemustasu juhendi alusel saada seda osa tulemustasust, mille tööandja jättis välja maksmata.

Kostja seevastu leiab, et tulemuspalga maksmise juhend ei ole muutunud palgakorralduse osaks ja

seetõttu ei olnud kostjal kohustust hagejale välja maksta teist osa tulemustasust. Ringkonnakohus

nõustus hagejaga ja leidis, et tulenevalt juhendi p-dest 1.1 ja 7.1 ei saa olla kahtlust, et juhend oli

osaks kostja palgakorraldusest ja et selle alusel moodustunud tulemuspalk on lisatasu enne 1. juulit

2009 kehtinud PalS § 2 lg 4 mõttes.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on õigesti asunud seisukohale, et eelmainitud juhend on kostja

juures kehtiva palgakorralduse osa. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et juhendi p-de 1.1 ja 7.1

eesmärgiks oli motiveerida ehituse projektimeeskonna liikmeid projekti edukalt lõpule viima ja

saavutama püstitatud eesmärgid. Kuna kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu põhjendusi, ei

pea kolleegium vajalikuks ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selles osas korrata (TsMS § 689 lg 5).

10. Kolleegium ei soostu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, kuidas

ta jõudis järeldusele, et tööandja ühepoolselt kinnitatud tulemuspalga maksmise juhend on muutunud

töölepingu osaks. TsMS § 654 lg 4 järgi märgib ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas tuvastatud

asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused,

mida ringkonnakohus kohaldas. Praegusel juhul on ringkonnakohus poolte esitatud argumentidele ja

tsiviiltoimikus olevatele tõenditele tuginedes leidnud, et nimetatud juhend, mis kehtestab

tulemuspalga eesmärgi, üldpõhimõtted, saamise tingimused ja alused ning väljamaksmise ja selle

piirangud, on osa kostja juures kehtivast palgakorraldusest. TsMS § 232 lg 1 järgi hindab kohus

seadusest juhindudes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

Ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendatuse nõuet rikkunud.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled ka 5. jaanuaril 2009 töölepingu lõpetamisel antud kinnituse

üle, mille kohaselt ei ole pooltel üksteise suhtes pretensioone nüüd ega tulevikus. Esmalt on vaja

selgitada, kas nimetatud kinnitus on töölepingu osa, nagu on leidnud ringkonnakohus.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et nimetatud kokkulepe on töölepingu osa ja seda sõltumata

sellest, kas see vormistatakse eraldi dokumendina või mitte. Selline ringkonnakohtu järeldus on

ekslik ja kolleegium nõustub kostjaga selles, et töölepingu lõpetamisele ei laiene varasema TLS § 15.

Töölepingu lõpetamise jaoks on töölepingu seaduses sätestatud eraldi reeglid ja nende reeglitega on

välistatud TLS § 15 kohaldamine. TLS § 73 lg 1 kohaselt teeb tööandja töölepingu lõpetamise kohta

lepingusse kande, milles näidatakse lepingu lõpetamise aluse formuleering viitega seaduse

paragrahvile, lõikele ja punktile, samuti töölepingu lõpetamise päev, töötajale või tööandjale hüvituse

maksmine ja lepingu järgi saadu tagastamine. Töölepingu lõpetamine ei ole töölepingu tingimus.

Ainuüksi see, et töölepingu lõpetamise kanne tuleb teha töölepingusse, ei muuda seda kannet

töölepingu tingimuseks. Töölepingu tingimused olid sätestatud TLS §-s 26. Seega on vale

ringkonnakohtu seisukoht, et töölepingu lõpetamine on töölepingu osa ja sellele laieneb varasema

TLS § 15, mille kohaselt töölepingu tingimused, mis on töötaja jaoks halvemad seaduses, haldusaktis

või kollektiivlepingus ette nähtust, on kehtetud.

12. Samas leiab kolleegium, et kuigi poolte kinnitus, et neil ei ole teineteise suhtes pretensioone, on

lubatud, ei ole siiski kohtud hinnanud, milliste pretensioonide puudumist on pooled siinkohal silmas

pidanud. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et töölepingu lõpetamise kokkuleppest ei nähtu,

millistest konkreetsetest nõudmistest pooled loobusid. Edasi märkis ringkonnakohus, et hageja

esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et kindlasti ei loobunud ta saamata tulemuspalga nõudest.

Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millised on kostja selgitused poolte kokkuleppe kohta.

Kostja on vastuses hagile (tlk 51) tuginenud muu hulgas ka sellele, et hageja on kostjale tekitanud

kahju, sest kasutas kostja autot töövälisel ajal ja põhjustas sellega avarii. Kostja on esile toonud, et

kahju suuruseks on 97 043 krooni. Vastusest hagile nähtub veel kostja väide, et kostja esindaja

allkirjastas kokkuleppe kindlas teadmises, et ta ei asu sisse nõudma hageja tekitatud kahju. Samale

seisukohale on kostja jäänud ka ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu istungil (tlk 111) selgitas

kostja, et töölepingu lõpetamisel pidas tööandja silmas pretensioonide all olukorda, kus töötaja oli

teinud autoavarii, millega tekitati kahju. Ringkonnakohus ei ole kostja sellesisulisele vastuväitele

vastanud ning on seetõttu rikkunud TsMS § 654 lg-t 5. Selle sätte järgi, kui ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu

menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Kolleegium ei saa ise seda rikkumist

kõrvaldada ja saadab asja ringkonnakohtule selles osas uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus ei

ole omi seisukohti piisavalt argumenteerinud ega hinnanud kõiki asjas olulise tähtsusega asjaolusid.

13. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht, kas pooled sõlmisid töölepingu

lõpetamisel kompromissilepingu. VÕS § 578 lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel

loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Selline eeldus ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis loobuvad

nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest, mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või

tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid

(VÕS § 207 lg 2). Kostja on esitanud maakohtule oma teesid (tlk 70), milles märgib, et sisuliselt

sõlmiti 5. jaanuaril 2009 kokkulepe, millega kinnitati, et võlasuhe on käsitatav nõudest loobumisena.

Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring, mida

lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja

nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle

pooled läbi rääkisid ja mille üle nad sõlmisid kompromissilepingu kui kohustustehingu.

Kompromissilepingu sõlmimisel võidakse teha vastastikuseid järeleandmisi ka mittevaieldavates,

kuid kompromissilepinguga hõlmatud õigussuhetes, saavutamaks selgus (kokkulepe) vaieldavas

õigussuhtes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08,

p-d 16-17).

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama ja põhjendama, kas ja missugustest

nõuetest loobumises VÕS § 207 lg 1 järgi või missuguste nõuete puudumises VÕS § 207 lg 2 järgi

hageja ja kostja kokku leppisid. Kolleegium märgib, et nõuetest loobumises või nõuete puudumises

võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata. Poolte esitatud sellekohaseid

väiteid peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu