3-3-1-43-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-43-10

Määruse kuupäev

23. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tallinna linna kaebus Riigikontrolli 26. augusti 2008. a

kontrolliaruande õigusvastasuse tuvastamiseks ja Riigikontrolli

kohustamiseks lükkama kontrolliaruandes sisalduvad ebaõiged

andmed ümber

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24. augusti 2009. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-

08-2405

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna linna määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna linna määruskaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24. augusti

2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-08-2405 osas,

millega lõpetati Tallinna linna tuvastamiskaebuse kohtumenetlus. Saata Tallinna linna kaebus

selles osas Tallinna Halduskohtule läbivaatamiseks.

Muus osas jätta Tallinna linna määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

24. augusti 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2010. a määrus haldusasjas nr 3-

08-2405 muutmata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikontrolli 26. augusti 2008. a kontrolliaruande "Eluruumide üürile andmine Tallinna linnas.

Kas ja kuidas Tallinna linn tagab isikutele eluaseme?" kohaselt auditeeriti Tallinna linnas eluruumide

üürile andmise korraldust.

2. Tallinna linn esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Riigikontrolli nimetatud kontrolliaruande

õigusvastasuse tuvastamiseks ja Riigikontrolli kohustamiseks lükkama enda kulul ümber

kontrolliaruandes sisalduvad ebaõiged andmed, lähtudes sellest, et ümberlükkamise viisiks on piisav,

kui Riigikontrolli koduleheküljelt kõrvaldatakse kontrolliaruanne või alternatiivselt selle ebaõiged

osad ning teavitatakse muudatustest kontrolliaruande adressaati - Riigikogu. Tallinna linn väidab, et

Riigikontroll ületas talle kontrollimiseks seadusega antud pädevust, samuti avaldas kontrolliaruande,

milles on ebaõiged faktiväited.

3. Tallinna Halduskohus lõpetas 24. augusti 2009. a määrusega haldusasja menetluse, kuna

kaebuse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

Tallinna linn esitas määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu määruse ja saata asi

halduskohtule uueks menetlemiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata.

Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) kaebaja heidab halduskohtule ette, et kohus ei eristanud kaebuse nõudeid ega arvestanud sellega

halduskohtu pädevuse kontrollimisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda järeldust halduskohtu

pädevuse puudumise kohta ka see, kui võtta kaebuse taotlused vaatluse alla eraldi. Nii tuvastamis-

kui kohustamisnõue on esitatud seoses kontrolliaruande väidetava õigusvastasusega - ühelt poolt on

kontrolliaruanne õigusvastane seetõttu, et sisaldab Riigikontrolli pädevusest väljuvaid hinnanguid ja

järeldusi, ning teisalt seetõttu, et sisaldab ebaõigeid faktiväiteid. Ebaõigete faktiväidete tõttu nõuab

kaebaja kontrolliaruande osalist või täielikku eemaldamist Riigikontrolli kodulehelt. Nagu eelnevast

ja kaebuses toodud viidetest konkreetsetele pädevust ületades kirjutatud või faktivigadega

kontrolliaruande osadele selgub, tuleks kohtul kaebuse lahendamiseks kontrolliaruanne sisuliselt üle

kontrollida. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellise kaebuse lahendamine ei ole

halduskohtu pädevuses;

2) selline seisukoht tugineb eelkõige asjaolule, et seadusandja on piiritlenud Riigikontrolli tegevust

puudutavad vaidlusküsimused, mille osas saab pöörduda kaebusega halduskohtusse. Tulenevalt RKS

§ 41 lg-st 4 võib isik, kelle õigusi rikutakse, kaevata Riigikontrolli toimingu peale halduskohtule.

Sama paragrahvi 1. lõike kohaselt on Riigikontrolli menetlustoiminguteks teabe nõudmine, seletuse

võtmine ja vaatlus. Seega, kui kontrollitava isiku arvates ületab Riigikontroll auditi läbiviimisel

pädevust, on kontrollitaval õigus vaidlustada teabe nõudmine, seletuse võtmine või vaatlus

keelamiskaebusega ning samal ajal taotleda esialgse õiguskaitsena vaidlustatud toimingute keelamist

kohtulahendi jõustumiseni. Selliseid menetlustoiminguid võib vaidlustada ka tuvastamiskaebusega,

kui kaebaja näitab põhjendatud huvi;

3) kahtlemata võib väita, et seadus, andes loetelu kohtu pädevusse kuuluvatest vaidlustest, ei sätesta

sõnaselgelt keeldu kohtusse pöörduda muudes küsimustes, mistõttu määravaks on HKMS § 3 lg 1

p 1. HKMS § 3 lg 1 p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslik vaidlus, kui seadus ei

näe selle lahendamiseks ette teistsugust menetluskorda. Ringkonnakohus jääb siiski tõlgenduse

juurde, et kontrolliaruanne või selle avalikustamine ei ole kohtu poolt kontrollitavad ka siis, kui pole

võimalik näidata, kuhu neis küsimustes kaevata saab. Seadusandja on teadlikult jätnud osa avalik-

õigusliku tegevuse valdkondi kohtuliku kontrolli alt välja;

4) siinkohal võib näiteks tuua teise sõltumatu järelevalvet teostava põhiseadusliku institutsiooni

(õiguskantsleri) tegevuse vaidlustamist puudutava normi õiguskantsleri seadusest (ÕKS). ÕKS § 351

kohaselt lõpeb järelevalvemenetlus õiguskantsleri seisukohavõtuga, mis tehakse avalikult teatavaks,

on lõplik ega ole kohtus vaidlustatav. Seisukohavõtus annab õiguskantsler hinnangu, kas vaidlustatud

tegevus oli seadusega kooskõlas, ta võib kritiseerida, anda soovitusi ja teha ettepanekuid rikkumise

kõrvaldamiseks. Õiguskantsleri ettepanekute täitmine on tagatud üksnes läbi õiguskantsleri

autoriteedi. Põhiseaduse XI peatüki (Riigikontroll) ja XII peatüki (Õiguskantsler) võrdlusena võib

väita, et nii Riigikontroll kui õiguskantsler, teostades küll kontrolli täidesaatva võimu tegevuse

erinevate valdkondade üle, ei saa kumbki teha kontrolli tulemusena kohustuslikke ettekirjutusi.

Kummagi institutsiooni põhiline mõjutusvahend on avalikustamine. Samuti on mõlemale

institutsioonile tõhusa kontrolli läbiviimiseks vajalik sõltumatus, mis tähendab võimalust anda oma

funktsioonide teostamisel seisukoht sõltumatult nii kohtu-, täitev- kui ka seadusandlikust võimust.

Eeltoodu lubab ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et ka Riigikontrolli aruanne kui

järelevalvemenetluse lõppresultaat ega selle avaldamine ei ole kohtus vaidlustatavad ning RKS § 41

lg-s 4 sätestatud loetelu kohtule alluvatest vaidlustest on teadlikult antud kinnise loeteluna;

5) ehkki kaebajal on õigus, et kohtu pädevus ja kaebeõigus on täiesti erinevad küsimused, tuleb

kaebeõigusest rääkida siis, kui me kontrollime RKS § 41 lg-le 4 antud tõlgenduse kooskõla

põhiseadusega. Kohtusse pöördumisele seatud piirang võib riivata põhiseaduse §-s 15 sätestatud

põhiõigust. Ringkonnakohus leiab, et RKS § 41 lg-le 4 antud tõlgendus ei ole praegusel juhul

vastuolus põhiseaduse § 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud üldise kohtusse pöördumise õigusega.

Põhiseaduse § 15 lg 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda kohtusse oma õiguste ja

vabaduste rikkumise korral. Ringkonnakohus leiab, et kontrolliaruanne ja selle avalikustamine

Riigikontrolli kodulehel ei saa Tallinna linna õigusi ja vabadusi rikkuda. RKS §-d 50-52 sätestavad

kontrolliaruande koostamise, avalikustamise ja kontrollitulemuste arutamise reeglid. Neist sätetest

selgub, et kontrolliaruandest ei tulene kaebajale mingeid siduvaid õigusi ja kohustusi. Riigikontrolli

aruandes sisalduvatel tähelepanekutel, hinnangutel ja ettepanekutel ei ole siduvat iseloomu.

Õiguskirjanduses iseloomustatakse Riigikontrolli tegevust kui informatsioonilist tagasisidet, mis

välistab puuduste väljatoomisel automaatse reageerimise sanktsioonidega;

6) kaebusest võib järeldada, et kaebaja peab oma õigusi rikkuvaks aruande avalikustamist. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 19. märtsi 2009. a otsuses asjas nr 3-4-1-17-08 leidnud,

et kontrolliaruande avalikustamine ei riku kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust (p 22).

Riigikohus märkis, et kui taunivad hinnangud ja ettepanekud on kohaliku omavalitsuse hinnangul

väärad või põhjendamatud, on tal võimalik esitada vastulause oma kirjalikus arvamuses, mis kuulub

avalikustamisele koos aruandega. Kaebaja viide halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-98-06

seoses ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudega ei ole asjakohane, sest viidatud kohtulahendis oli

tegemist füüsilise isikuga, kelle kohta haldusorgan avaldas meedias valeväiteid. Nagu eespool

viidatud, on kaebajal võimalik vastulauses kõik valeväited ümber lükata ning vastulause kuulub

avaldamisele koos kontrollaktiga Riigikontrolli kodulehel;

7) mis puudutab kaebaja soovi saada pädevusküsimuses kohtu seisukoht, et vältida Riigikontrolli

pädevust ületavaid sekkumisi tulevikus, siis on kaebajal võimalik vaidlustada kohtus tulevikus

tehtavad teabenõuded või muud menetlustoimingud, mis väljuvad Riigikontrolli pädevusest.

Käesoleva kaebuse esitamise põhjendamine preventiivse huviga on ka üsna küsitav, sest vaevalt et

Riigikontroll lähitulevikus samasisulist kontrolli kaebaja suhtes plaanib. Aruande hinnangud ja

seisukohad, millega kaebaja esitatud kaebuse kohaselt kontrolliaruandes ei nõustunud, on aga üsna

tihedalt seotud just eluruumide üürile andmise valdkonnaga;

8) seega tuleb asuda seisukohale, et ka Riigikontrolli pädevuse ületamist saab kohus kontrollida

konkreetsete menetlustoimingute vaidlustamise korral. Halduskohus ei kontrolli kontrolliaruande

sisulist õigsust. Kaebaja nõuab aga just kontrolliaruande sisulise õigsuse kontrollimist. Pädevust

ületades antud hinnangute ja ebaõigete faktiväidete kindlakstegemine pole muud moodi võimalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna linn palub määruskaebuses tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu määrus ning saata

asi Tallinna Halduskohtule uueks arutamiseks. Tallinna linn väidab järgmist:

1) Riigikontroll on ületanud oma pädevust, rikkudes RKS § 7 lg-t 2 ja § 14, eeskätt munitsipaalvara

osas tulemusauditi teostamises. Riigikohus leidis 19. märtsi 2009. a otsuses asjas nr 3-4-1-17-08

(p 50), et Riigikontrolli seadus ei näe ette munitsipaalvara kasutamise, valdamise ja käsutamise

tulemuslikkuse kontrollimist. Halduskohtule esitatud täiendatud kaebuse p-s 2.10 (lk 5-7) selgitati, et

Riigikontroll kontrollis ja hindas järelevalvetegevuses, mille väljundiks on kontrollaruanne, ka

munitsipaalvara kasutamise, valdamise ja käsutamise tulemuslikkust. Kohtu ülesanne on kontrollida

seda etteheidet kaebuse sisulisel läbivaatamisel ja kohtulahend tuleb vormistada otsusena;

2) kaebuse esitaja ei soovi, et halduskohus hindaks ümber Riigikontrolli sisulisi järeldusi. Kaebuse

esitaja soovib, et kohus kontrolliks, kas Riigikontroll on järelevalvet teostanud oma pädevuse piires.

Kui Riigikontroll on avaldanud hinnanguid (järeldusi) munitsipaalvara kasutamise tulemuslikkuse

osas, siis on väidete sisulisest õigsusest või ebaõigsusest sõltumata selge, et see on valdkond, milles

Riigikontrollil pädevus puudub ja vastav järelevalvetoiming on õigusvastane. Kohtul on vajalik

hinnata üksnes seda, kas Riigikontrolli järelevalvetoimingud kujutavad endast osaliselt tulemusauditit

munitsipaalvara osas, andmata sisulist hinnangut auditi järeldustele;

3) Riigikontrolli pädevuse ületamine on õigusvastane, sõltumata tema hinnangute siduvusest;

4) kohtul tuleb kontrollida, kas kontrolliaruandes sisalduvate hinnangutega on ületatud pädevust või

on nendes avaldatud ebaõigeid faktiväiteid. See ei tähenda kontrolli sisulises mõttes. Riigikontrolli

järeldused on grupeeritavad õiguspärasuse ja tulemuslikkuse hinnanguteks ilma selleta, et peaks

veenduma hinnangute faktilises tõepärasuses või õiguslikus korrektsuses;

5) analoogia ÕKS § 351 lg 3 teise lausega pole asjakohane, sest selles sättes on seisukoha lõplikkuse

all peetud silmas just sisulise (õigusliku) seisukoha mitteallumist kohtulikule kontrollile. Siit ei saa

tuletada keeldu kohtulikult kontrollida õiguskantsleri tegevuse kooskõla pädevusnormidega;

6) kui kohus asuks seisukohale, et Riigikontrolli pädevuse ületamist ei saaks halduskohtus

vaidlustada, tähendaks see, et eksisteerib kontrollivaba ruum, milles Riigikontroll saab tegutseda ilma

seadusest tuleneva volituseta vastuolus põhiseaduse §-ga 3. Õiguskorras peab eksisteerima

mehhanism, kuidas tagada põhiseaduse §-st 3 tulenevat seaduslikkuse põhimõtet ka Riigikontrolli

suhtes. Põhiseaduse §-st 4 tulenev võimude lahususe, eriti võimude tasakaalustatuse põhimõte eeldab,

et peab olema efektiivne mehhanism Riigikontrolli tegevuse tasakaalustamiseks. Põhiseaduse mõtte

kohaselt on just kohus peamine võimuharude ja ka kitsamalt põhiseaduslike institutsioonide

tasakaalustaja. Leevendust ei paku ringkonnakohtu viited võimalusele vaidlustada üksikuid

menetlustoiminguid. Näiteks ei pruugi dokumentide küsimine eraldi võttes olla ülemäärane või

pädevust ületav. Kohaliku omavalitsuse tegevust puudutavat dokumentatsiooni on Riigikontrollil

õigus saada ka õiguspärasuse kontrolliks. Probleemiks osutub Riigikontrolli tegevus siis, kui saadud

dokumentide alusel tehakse tulemuslikkuse kontrolli;

7) faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav

(13. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-5-07, p 26). Ebaõigeid andmeid saab esitada ka kaudselt

(31. mai 2006. a otsus asjas nr 3-2-1-161-05). Ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus on

sätestatud objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst

(31. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-2-1-73-07). Seega tuleb faktiväite ebaõigsuse tuvastamisel

kaebus rahuldada. Vastupidisel juhul võiks Riigikontroll kontrollimatult avaldada ebaõigeid andmeid.

Faktiväidete kohtulik kontroll ei kahjusta Riigikontrolli sõltumatust. Riigiorganil on seaduslik alus

avaldada ainult tõeseid faktiväiteid;

8) ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude kohtu pädevusse kuulumise osas pole tähtsust, kas need

andmed omavad siduvat toimet. Paralleelina tsiviilõigusest võib märkida, et meediaväljaandes isiku

kohta avaldatud ebaõiged andmed ei oma "siduvat" toimet. Sama kehtib ka haldusorgani poolt

meedias avaldatud info kohta (vt nt 17. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-98-06). Ometi menetlevad

kohtud selliste ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudeid;

9) isikul on õigus nõuda, et avalik-õiguslikus suhtes tema kohta avaldatav informatsioon oleks tõene.

Igal isikul on õigus nõuda tema õigusi rikkuva avaliku võimu toimingu lõpetamist;

10) Tallinna linnal on kaebeõigus mõlema esitatud nõude osas. Tuvastusnõude osas selgitab

määruskaebuse esitaja, et tal on huvi vältida Riigikontrolli pädevust ületavat sekkumist tulevikus.

Sellist preventiivset tuvastamiskaebuse eesmärki ja sellest tulenevat kaebeõigust on Riigikohus

aktsepteerinud 21. jaanuari 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-88-08. Ebaõigete andmete ümberlükkamise

nõudeid on lubatud ka varasemas haldusasjade kohtupraktikas (17. aprilli 2007. a otsus asjas nr 3-3-

1-98-06). Kaebeõiguse küsimus on asja sisulise läbivaatamise küsimus, mitte kohtu pädevusega

seotud küsimus. Kohtu pädevuse seisukohalt pole vahet, milline kaebaja tugineb pädevuse

ületamisele ja ebaõigete faktiväidete esitamisele. Määruskaebuse esitaja ei heida Riigikontrollile ette

aruande avalikustamist kui sellist, vaid aruandes sisalduvat tulemuslikkuse järelevalvet (pädevuse

ületamist) ja seadusliku aluseta ebaõigete faktiväidete avaldamist.

6. Riigikontroll on vastuses määruskaebusele seisukohal, et määruskaebus on ilmselgelt

põhjendamatu. Riigikontroll väidab järgmist:

1) Riigikohtu halduskolleegium on 17. detsembri 2008. a määruses asjas nr 3-3-1-61-08 sedastanud,

et HKMS § 3 lg 2 on halduskohtu pädevust piirav norm ja teatud avalik-õiguslike vaidluste

välistamine halduskohtu pädevusest on õiguspärane. Sellega on kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht,

et seadusandja on teadlikult jätnud osa avalik-õigusliku tegevuse valdkondi kohtu kontrolli alt välja.

Väär on määruskaebuse esitaja seisukoht, et HKMS § 3 lg-s 2 nimetatud teistsuguseks

menetluskorraks saab olla ainult kohtumenetlus. Riigikohtu 20. märtsi 2001. a otsusest asjas nr 3-3-1-

6-01 ja 20. oktoobri 2004. a määrusest asjas nr 3-3-1-38-04 nähtub üheselt, et teistsuguseks

menetluskorraks võib olla ka muu menetlus (haldusmenetlus, järelevalvemenetlus);

2) Riigikontrolli tema põhitegevuses ei saa käsitada haldusorganina. Samuti pole Riigikontrolli

kontrolliaruanded vaadeldavad haldusmenetluses vastu võetud haldusaktide või teostatud

haldustoimingutena. Riigikontrolli põhitegevus, mille väljundiks on kontrolliaruanded, on

parlamentaarse kontrolli osa. Tegu pole täitevvõimu teostamisega, mille käigus antud haldusaktide ja

tehtud toimingute kontroll on halduskohtu pädevuses;

3) RKS §-dega 50-52 on kontrolliaruannete koostamiseks ette nähtud spetsiifiline menetlus, mille

eesmärk on Riigikogule ja avalikkusele tasakaalustatud info esitamine. Auditeeritavale on tagatud

võimalus esitada kontrolliaruande kohta oma arvamus, mis avalikustatakse tasakaalustamise

eesmärgil koos kontrolliaruandega. Riigikohus on 19. märtsi 2009. a otsuses asjas nr 3-4-1-17-08

rõhutanud: "Kui taunivad hinnangud ja ettepanekud on kohaliku omavalitsuse üksuse arvates väärad

või põhjendamatud, on tal võimalik reageerida vastulause esitamisega oma kirjalikus arvamuses.

Riigikontroll saab seda oma lõpliku aruande koostamisel arvestada (RKS § 50 lõige 5), kuid isegi

arvamusega arvestamata jätmisel kohustab RKS § 51 lõige 2 Riigikontrolli selle avalikustama koos

aruandega. Kohaliku omavalitsuse üksusel on seega piisavad võimalused oma seisukohtade kaitseks

avalikkuse ees. Kolleegium ei pea eelnevatel kaalutlustel kontrolliaruande avalikustamist

enesekorraldusõiguse riiveks." Lisaks vastulause avalikustamisele saab auditeeritu kaitsta oma

seisukohti ja kontrolliaruandele vastu vaielda Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni avalikul

istungil, kus kuulatakse ära Riigikontrolli ja kontrollitava seisukohad ning arutatakse

kontrolliaruandeid. Erikomisjon võtab vastu protokollilise otsuse. Parlamentaarse kontrolli raames on

loodud süsteemisisene mehhanism kontrolliaruannete kui Riigikontrolli põhitegevuse resultaadi

kontrollimiseks;

4) kohtuvaidlused kontrolliaruannetes väljendatud teabe, selle muutmise või tagasivõtmise üle

pärsiksid Riigikogu võimalust tugineda Riigikontrolli tööle ja selle abil kontrollida valitsuse tegevust.

Ühtlasi asuks kohus Riigikontrolli asemel otsustama Riigikogule ja avalikkusele avalike vahendite

kasutamise kohta edastatava informatsiooni üle;

5) ebaõige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et kontrolliaruande mittesiduval iseloomul pole

tähtsust halduskohtu pädevuse üle otsustamisel. Riigikohus on 17. detsembri 2008. a määruses asjas

nr 3-3-1-61-08 leidnud, et kuna maavanema ettepanek pole kohaliku omavalitsuse üksusele

täitmiseks kohustuslik, siis pole halduskohtul pädevust seda kontrollida ja kohtumenetlus tuleb

lõpetada. Analoogilised on Riigikontrolli ettepanekud auditeeritavale. Halduskohtu ülesandeks on

kaitsta isikute õigusi ja vabadusi. Halduskohus ei lahenda isikute vahelisi erimeelsusi, kui õigusi pole

kahjustatud;

6) Riigikohus on 19. märtsi 2009. a otsuses asjas nr 3-4-1-17-08 (p 22 ja p 55 teine lõik) leidnud, et

kontrolliaruanne ja selles tehtud märkused ei riiva kohaliku omavalitsuse autonoomiat ja seetõttu ei

saa määruskaebuse esitaja kui kohaliku omavalitsuse üksuse õigused kontrolliaruande tõttu kuidagi

olla kahjustatud. Samuti ei saa kohaliku omavalitsuse üksus avaliku võimu teostajana tugineda

eraõiguslike isikute kaitseks mõeldud põhiseaduse §-le 17. Seega on põhjendamatud määruskaebuse

viited eraisikute hea nime kaitset puudutavatele kohtuasjadele;

7) õige on ringkonnakohtu seisukoht, et taotluste eraldi vaatluse alla võtmisel pole kohtu järelduste

seisukohalt tähtsust, sest mõlemad taotlused seonduvad selgelt kontrolliaruande väidetava

õigusvastasusega ja kohustavad kohut hindama Riigikontrolli kui sõltumatu põhiseadusliku

institutsiooni tegevuse resultaate. See tegevus väljuks halduskohtu pädevusest;

8) praeguse asjaga analoogiline on haldusasi nr 3-05-213, milles tehtud kohtumääruse õigusust

kinnitas Riigikohus 18. detsembri 2006. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-481, jättes määruskaebuse

menetlusse võtmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tallinna linn väitis halduskohtule esitatud kaebuses, et Riigikontroll ületas talle kontrollimiseks

riigikontrolli seadusega antud pädevust, samuti avaldas kontrolliaruande, milles on ebaõiged

faktiväited. Halduskohtule esitatud kaebuses esitas Tallinna linn kaks nõuet. Esiteks, tuvastada

kontrolliaruande õigusvastasus. Teiseks, kohustada Riigikontrolli lükkama enda kulul ümber

kontrolliaruandes sisalduvad ebaõiged andmed, lähtudes sellest, et ümberlükkamise viisiks on piisav,

kui Riigikontrolli koduleheküljelt kõrvaldatakse kontrolliaruanne või alternatiivselt selle ebaõiged

osad ning teavitatakse muudatustest kontrolliaruande adressaati - Riigikogu.

Halduskohus lõpetas määrusega kohtumenetluse põhjendusega, et selle kaebuse lahendamine pole

halduskohtu pädevuses. Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga.

8. Kolleegium käsitleb Tallinna linna esimest nõuet määruse I osas ja teist nõuet määruse II osas.

I

9. Vastuses Tallinna linna määruskaebusele ei nõustu Riigikontroll Tallinna linna väitega, et

kontrolliaruande mittesiduval iseloomul pole tähtsust halduskohtu pädevuse üle otsustamisel.

Riigikontroll väidab, et praeguse asjaga analoogiline on haldusasi nr 3-05-213, milles tehtud

kohtumääruse õigusust kinnitas Riigikohus 18. detsembri 2006. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-481,

jättes määruskaebuse menetlusse võtmata.

10. Haldusasjas nr 3-05-213 tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja lõpetas haldusasja

menetluse, olles seisukohal, et Keila valla kaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

Keila vald taotles halduskohtult Riigikontrolli kontrolliaruande kokkuvõtte olulisemate

tähelepanekute ja järelduste p-de 1-4, 6 ja 8 ning Keila Vallavolikogule ja rahandusministrile esitatud

ettepanekute õigusvastasuse tuvastamist.

Kolleegium on seisukohal, et haldusasi nr 3-05-213, milles esitatud määruskaebuse Riigikohus jättis

18. detsembri 2006. a määrusega asjas nr 3-7-1-3-481 menetlusse võtmata, pole analoogiline

praeguse asjaga küsimuses, kas Riigikontrolli pädevuse ületamist saab või ei saa halduskohtus

vaidlustada. Keila vald vaidlustas haldusajas nr 3-05-213 Riigikontrolli kontrolliaruande sisulised

järeldused ja nendest tulenevad ettepanekud.

Ringkonnakohus leidis haldusajas nr 3-05-213, et halduskohtu pädevuses ei ole Riigikontrolli poolt

läbi viidud majanduskontrolli tulemuste õigsuse sisuline kontrollimine (määruse p 8 lg 2).

Riigikohus, jättes määruskaebuse menetlusse võtmata, pidi ringkonnakohtu selle seisukohaga

nõustuma.

Haldusasi nr 3-05-213 seondus rahandusministri käskkirjaga, millega Keila vallale tehti ettekirjutus

raha tagastamiseks. Keila vald vaidlustas halduskohtus Riigikontrolli kontrolliaruande sisulised

järeldused ja nendest tulenevad ettepanekud. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu pädevuses ei ole

Riigikontrolli poolt läbi viidud majanduskontrolli tulemuste õigsuse sisuline kontrollimine (määruse

p 8 lg 2). Ringkonnakohus lähtus sellest, et Keila vallale tehti rahandusministri käskkirjaga

kohustuslik ettekirjutus raha tagastamiseks, kusjuures rahandusminister vastutab ise oma haldusakti

õiguspärasuse eest ning ei saa selle andmist põhjendada vaid Riigikontrolli kontrolliaruandele

tuginedes. Keila vald on rahandusministri käskkirja vaidlustanud ning saanud seeläbi esitada

vastuväited kõigile argumentidele, mille alusel minister raha tagastamist nõudis (määruse p 8 lg 3).

Kuna Riigikontroll on majanduskontrolli läbiviimisel sõltumatu ning tema tegutsemise eesmärgiks on

eelkõige Riigikogu ja selle vastava erikomisjoni informeerimine riigi vara kasutamisest, ei teosta

halduskohus kontrolliaruannete õiguspärasuse üle järelevalvet. Halduskohtu poole pöördumise

võimalus avaneb alles pärast seda, kui vastav pädev haldusorgan või ametiisik on kohalikule

omavalitsusele teinud konkreetsed kohustuslikud ettekirjutused (määruse p 9 lg 2). Määruse punkti 7

teises lõigus leidis ringkonnakohus, et kontrolli võimalikkust ei saa välistada Riigikontrolli n-ö

formaalsete eksimuste osas, nt kui Riigikontroll on tegutsenud oma pädevust ületades.

Kolleegium on eeltoodu põhjal seisukohal, et haldusasjaga nr 3-05-213 ei saa põhjendada seda, et

Riigikontrolli pädevuse ületamist ei saa halduskohtus vaidlustada. Haldusasjas nr 3-05-213

ringkonnakohtu võetud seisukohad on aga muude põhjenduste kõrval asjakohased selle küsimuse

lahendamisel, kas halduskohtule kaebuse esitamise abil saab kontrolliaruande ebaõigeid faktiväiteid

ümber lükata.

11. Seepärast tulebki praeguses asjas esimese küsimusena lahendada küsimus, kas kohaliku

omavalitsuse üksus saab halduskohtus vaidlustada Riigikontrolli pädevuse ületamist, kui

Riigikontroll kontrollis kohaliku omavalitsuse üksuse puhul valdkonda, mida Riigikontroll pädevuse

puudumise tõttu kontrollida ei tohi. Oluline on, et praegu on vaidlustatud kontrolliaruannet väitega, et

Riigikontrolli üksikud menetlustoimingud olid küll õiguspärased, kontrolliaruanne käsitles aga

küsimusi, mille kontrollimiseks seadus Riigikontrollile pädevust ei anna.

12. Ringkonnakohus on praeguses asjas leidnud, et halduskohtus saab vaidlustada üksnes

Riigikontrolli neid toiminguid, mille vaidlustamist on riigikontrolli seaduses otseselt nimetatud.

Samal seisukohal on ka Riigikontroll.

Kolleegium on alljärgnevatel põhjendustel siiski teistsugusel seisukohal.

13. RKS §-s 41 sätestatakse:

"(1) Riigikontrolli menetlustoimingud on:

1) teabe nõudmine;

2) seletuse võtmine;

3) vaatlus.

[---]

(4) Kui menetlustoiminguga soovitakse koguda teavet, mille esitamise nõudmiseks puudub

Riigikontrollil õigus, või kui menetlustoiming rikub muul viisil kellegi õigusi, võib isik, kelle õigusi

rikutakse, kaevata Riigikontrolli toimingu peale halduskohtule."

14. Kolleegium on seisukohal, et Riigikontrolli üksikud, RKS § 41 lg-s 1 nimetatud

menetlustoimingud võivad küll olla õiguspärased, kuid menetluse kui terviku tagajärjel

kontrolliaruandes tehtud järeldused võivad väljuda Riigikontrolli pädevuse raamest. Seega on

võimalik, et kontrolli käigus pädevuse ületamine saab ilmsiks alles siis, kui Riigikontrolli töö on

lõppenud ja esitatakse kontrolliaruanne. Sellele viitab Tallinna linn ka määruskaebuses, väites, et

Riigikontrolli pädevuse piires nõutud dokumendist saab teha nii järeldusi, mis on Riigikontrolli

pädevuse piires, kui ka järeldusi, mis väljuvad Riigikontrolli pädevusest.

15. Kolleegium peab Tallinna linna määruskaebuse läbivaatamisel esmatähtsaks vastust küsimusele,

kas Riigikontrolli väidetavalt pädevust ületavate toimingute ja nende tagajärjel koostatud

tähelepanekute, hinnangute ja ettepanekute osas õiguslikult mittesiduv kontrolliaruanne võib rikkuda

kontrollitava põhiseadusega kaitstud õiguslikku positsiooni.

Nimetatud küsimust on seonduvalt kohalike omavalitsustega põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium käsitlenud asjas nr 3-4-1-17-08. Selles asjas tehtud otsuses asus põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium järgmisele seisukohale:

"20. Vaidlustatud sätted võimaldavad laiaulatuslikku kontrolli kohaliku omavalitsuse üksuste

tegevuse üle nii riigivara kui ka munitsipaalvara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel. Ei ole

välistatud, et nende alusel on võimalik ebasoodsalt mõjutada PS § 154 lõikest 1 tulenevat õigust

otsustada ja korraldada seaduste alusel iseseisvalt kõiki kohaliku elu küsimusi (enesekorraldusõigust).

Tallinna Linnavolikogu taotlus on seega lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata.

21. Täpsemalt seisneb kohaliku omavalitsuse üksuste enesekorraldusõiguse riive kolleegiumi

hinnangul mõjutustes, mis kaasnevad vaidlustatud sätete alusel toimuva kontrollimisega. Kohaliku

omavalitsuse üksus peab kontrollimise käigus taluma menetlustoiminguid (RKS § 43 lõige 2, § 44,

§ 45) ning looma menetlustoiminguteks vajalikud tingimused, sealhulgas eraldama selleks vajalikud

ruumid ja sidevahendid (RKS § 49). Pärast kontrolliaruande saamist on kohaliku omavalitsuse

üksused kohustatud esitama Riigikontrollile kirjalikult oma arvamuse neid puudutavate ettepanekute

kohta, samuti teavitama rakendatavatest abinõudest Riigikontrolli tema antud mõistliku tähtaja

jooksul (RKS § 50 lõige 4).

Loetletud kohustuste täitmine ja toimingutega kaasnev talumiskohustus mõjutavad ebasoodsalt

enesekorraldusõiguse üht aspekti: vabadust kohaliku omavalitsuse üksuse sisemise töö

korraldamisel."

16. Halduskolleegium on tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-17-08 tehtud

otsusest seisukohal, et kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigust puudutab ka kohustus esitada

Riigikontrollile kirjalik arvamus pädevuse ületamisega koostatud kontrolliaruandele.

17. Kolleegium märgib, et põhiseadusega Riigikontrolli pädevust ületava tegevuse vastu kaitstud

õiguslik positsioon on mitte ainult kohalikul omavalitsusel, vaid ka ülikoolidel ja teadusasutustel,

kellele on põhiseaduse § 38 lg-ga 2 tagatud autonoomia, ning füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kes on

põhiõiguste kandjaks. Selline põhiseadusega kaitstud õiguslik positsioon puudub aga riigi

ametiasutustel ning avalikku võimu teostavatel füüsilistel ja juriidilistel isikutel avaliku võimu

teostamisel.

18. RKS § 41 lg-ga 4 tagatud võimalus vaidlustada halduskohtus Riigikontrolli menetlustoiminguid

kuulub kõigile ametiasutustele ja isikutele, keda Riigikontroll on faktiliselt kontrollinud. Tegemist on

Eesti õiguskorras erandliku sättega. Esiteks, kohtulikule kontrollile on allutatud menetlustoimingud,

millest ei saa veel teha järeldust, et menetluse lõpptulemus on õigusvastane, s.o menetlustoimingud,

mis ei pruugi mõjutada menetluse lõpptulemuse õiguspärasust. Teiseks, halduskohtulikule kontrollile

on allutatud ka avaliku võimu teostajate vahelised vaidlused.

19. Menetlustoimingute RKS § 41 lg-s 4 nimetatud vaidlustamisvõimalus on kolleegiumi arvates

kohaliku omavalitsuse puhul käsitatav mitte kohaliku omavalitsuse kaebeõiguse piiramisena, vaid

enesekorraldusõiguse tagatisena ja pädevust ületava kontrolliaruande tegemist ennetava meetmena.

20. Sellisest RKS § 41 lg 4 erandlikust õiguslikust regulatsioonist ei saa aga teha veel järeldust, et

Riigikontrolli muud toimingud ei saagi olla halduskohtus vaidlustatavad. Riigikontrolli muu

toiminguna tuleb käesolevat kohtuasja silmas pidades mõista talle seadusega antud kontrollipädevuse

ületamist, mis seisneb selliste valdkondade kontrollimises, milleks Riigikontrollil pädevus puudub,

ning mis saab ilmsiks alles kontrolliaruandes. Sellise muu toiminguna on vaadeldav Riigikontrolli

kontrolliaruanne, mis selles sisalduvate järelduste ja ettepanekute poolest pole õiguslikult siduv.

21. Kolleegiumi jaoks ei ole veenev ringkonnakohtu määruses (käesoleva määruse punkti 4 alap 4)

esitatud analoogia õiguskantsleriga. ÕKS § 351 lg 3 teine lause sätestab tõepoolest, et õiguskantsleri

seisukoht on lõplik ega ole kohtus vaidlustatav. Kolleegium nõustub Tallinna linnaga, et

õiguskantsleri seaduse selles sättes on seisukoha all peetud silmas õiguskantsleri sisulise (õigusliku)

seisukoha mitteallumist kohtulikule kontrollile ja siit ei saa tuletada keeldu kohtulikult kontrollida

õiguskantsleri tegevuse kooskõla pädevusnormidega. Kolleegium märgib, et ÕKS § 351 lg 3 teine

lause on lahutamatult seotud sama lõike esimese lausega, milles sätestatakse, et õiguskantsleri

seisukoht tehakse avaldajale ja menetluses osalenud järelevalvealusele asutusele kirjalikult teatavaks.

ÕKS § 351 lg 3 kahe lause koostoimest nähtub üheselt, et seadusandja tahe oli, et õiguskantsleri

sisuline seisukoht ei ole kohtus vaidlustatav.

22. Võimaluse, et Riigikontrolli muud toimingud ei saagi olla halduskohtus vaidlustatavad, võiks

anda HKMS § 3 lg 2, mille järgi halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste

lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Selline teistsugune menetluskord ei

pruugi kohalike omavalitsuste puhul olla kohtulik. Nimelt ei ole kohalik omavalitsus põhiseaduse

mõttes "igaüks" ja talle ei laiene suhetes riigiga põhiseaduse § 15. Näiteks oli põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium seonduvalt põhiseaduse §-ga 13 asjas nr 3-4-1-17-08 tehtud otsuse punktis 25

järgmisel seisukohal: "Kolleegium juhib tähelepanu tõsiasjale, et kohaliku omavalitsuse üksustel ei

ole avaliku võimu teostajana võimalik tugineda PS § 13 lõikele 2. See säte, mille kohaselt seadus

kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest, paikneb põhiseaduse II peatükis "Põhiõigused, vabadused ja

kohustused". Põhiseaduse II peatükk käsitleb eelkõige suhteid isikute ning avaliku võimu teostajate

vahel." Halduskolleegium märgib, et ka Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast ei tulene kategoorilist

nõuet, et kohaliku omavalitsuse õiguslik seisund peab olema just kohtulikult kaitstav. Harta artiklis 11

sätestatakse: "Kohalikel võimuorganitel on õigus taotleda õiguslikku kaitset, et kindlustada oma

volituste vaba kasutamine ning põhiseaduses või seadusandluses sätestatud kohaliku omavalitsuse

põhimõtete täitmine."

Eeltoodu ei tähenda aga halduskolleegiumi arvates seda, et kohaliku omavalitsuse kohtukaebeõigus

riigi vastu väljub üldse põhiseaduse kaitse alt. Kohtukaebeõigus on tuletatav kohaliku omavalitsuse

enesekorraldusõigusest ja kohtukaebeõigus on enesekorraldusõiguse teostamiseks vajalik siis, kui

enesekorraldusõiguse tagamiseks puudub muu tõhus menetlus.

23. Kontrollitava ja Riigikontrolli erimeelsuste lahendamine on sätestatud RKS § 50 lg-s 4, § 51 lg-

tes 1 ja 2 ning § 52 lg-s 2. Nimetatud menetluskord puudutab Riigikontrolli tehtud ettepanekuid,

mitte aga pädevusvaidluse lahendamist ega takista pädevust ületava kontrolliaruande avalikustamist

ning pädevust ületava kontrolliaruande koostamist tulevikus. Riigikontrolli seaduses ei sätestata

õiguslikku mehhanismi, et saavutada õiguslik hinnang sellele, kas Riigikontrolli kontrolliaruanne on

koostatud pädevuse piires või pädevust ületades. Seetõttu ei saa RKS §-des 50, 51 ja 52 sätestatud

menetluskord praegusel juhul olla HKMS § 3 lg-s 2 nimetatud teistsuguseks menetluskorraks.

24. Seega on kohalike omavalitsuste puhul vaidlus, mis tekib Riigikontrolli pädevuse ületamisest,

avalik-õiguslik vaidlus, mille lahendamine HKMS § 3 lg 1 p 1 järgi kuulub halduskohtu pädevusse.

25. Kolleegium märgib, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-s 7 sätestatakse

kohaliku omavalitsuse subjektiivse õigusliku seisundi garantii, mida põhiseaduses expressis verbis

ette ei nähta, kuid ka ei välistata. Nimelt saab Riigikontrollile kohalike omavalitsuste üle

kontrollipädevust panevat riigikontrolli seadust (üldakti) kohaliku omavalitsuse volikogu kohaliku

omavalitsuse enesekorraldusõiguse kaitseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse

§ 7 alusel vaidlustada. Muude tõhusate enesekorraldusõiguse kaitsevahendite puudumise korral oleks

ebaloogiline olukord, kus kohalik omavalitsus saab kohaliku omavalitsuse subjektiivse õigusliku

seisundi garantii korras enesekorraldusõigusega vastuolus olevat üldakti põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses vaidlustada, kuid kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega

vastuolus olevat Riigikontrolli pädevuse tegelikku ületamist halduskohtus vaidlustada ei saa.

Olukorras, kus kohalikul omavalitsusel puuduvad enesekorraldusõigusesse sekkumise korral muud

tõhusad õiguskaitsevahendid, oleks selline õiguskord poolik. Pädevust ületava kontrollitegevuse

tõhusa vaidlustamise võimaluse puudumisel ei oleks tagatud põhiseaduse § 3 lg-ga 1 sätestatud

riigivõimu teostamise legaliteedi põhimõte.

26. Vastuses Tallinna linna määruskaebusele väidab Riigikontroll, et Riigikontrolli tema

põhitegevuses ei saa käsitada haldusorganina. Samuti pole Riigikontrolli kontrolliaruanded

vaadeldavad haldusmenetluses vastu võetud haldusaktide või teostatud haldustoimingutena.

Riigikontrolli põhitegevus, mille väljundiks on kontrolliaruanded, on Riigikontrolli väitel

parlamentaarse kontrolli osa. Tegu pole täitevvõimu teostamisega, mille käigus antud haldusaktide ja

tehtud toimingute kontroll on halduskohtu pädevuses.

Kolleegium on siiski seisukohal, et Riigikontrolli esitatud väidetega ei saa välistada Riigikontrolli

pädevust ületava kontrolliaruande vaidlustamist halduskohtus. Sellest, kas Riigikontroll on või ei ole

parlamentaarse kontrolli organ, ei sõltu võimalus vaidlustada Riigikontrolli pädevust ületavat

kontrolliaruannet halduskohtus. Halduskohtu pädevus vaadeldavas küsimuses on kolleegiumi arvates

tuletatav halduskohtumenetluse seadustiku ja haldusmenetluse seaduse koostoimest.

27. Riigikontrolli kontrolliaruanne on kolleegiumi arvates käsitatav toiminguna HKMS § 4 lg 2 ja

HMS § 106 mõttes.

HKMS § 4 lg-s 2 sätestatakse: "Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida,

on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus

või viivitus avalik-õiguslikus suhtes." Avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku

või muu isiku all peetakse selles sättes silmas haldusorganit. HMS § 8 lg-s 1 määratletakse

haldusorganit järgmiselt: "Haldusorgan on seadusega, selle alusel antud määrusega või

halduslepinguga avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutus, kogu või isik." Riigikontroll ei

ole küll täitevvõimu osa, kuid kaheldamatult teostab ta avaliku halduse ülesandeid haldusmenetluse

seaduse ülalnimetatud sätte mõttes. HMS § 106 lg 1 järgi on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole

õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.

28. Seepärast ei tule kolleegiumi arvates Riigikontrolli seaduse § 41 lg-t 4 mõista nii, et midagi muud

kui § 41 lg-s 1 loetletud menetlustoiminguid kohalik omavalitsus halduskohtus vaidlustada ei saa. Ka

ringkonnakohus möönab sellise tõlgenduse võimalikkust.

29. Tallinna linn on käesolevas asjas põhjendatud huvina ära näidanud preventiivse huvi vältida

pädevust ületavat kontrolli tulevikus. Ringkonnakohus on seisukohal, et vähetõenäoline on, et

Riigikontroll samas valdkonnas Tallinna linna lähiaastatel uuesti kontrolliks.

Kolleegium on seisukohal, et see, kas ühe või teise valdkonna kontrollimine on lähiaastatel

vähetõenäoline või tõenäoline, ei saa kohalikult omavalitsuselt võtta võimalust esitada

tuvastamiskaebus Riigikontrolli pädevust ületava kontrollaruande peale. Vastupidisel juhul oleks

pädevust ületava kontrolliaruande kohtulik vaidlustamine ükskõik mis küsimuses kas põhimõtteliselt

võimatu või sõltuks RKS § 37 lg 3 alusel riigikontrolöri kinnitatud tööplaani sisust. Viimasel juhul

saaks Riigikontroll mis tahes valdkonna kohtulikku kontrolli pareerida teda ennast tema edasises

tegevuses õiguslikult mittesiduva väitega, et üht või teist valdkonda selles kohaliku omavalitsuse

üksuses lähitulevikus plaanijärgselt ei kontrollita. Lähitulevikus sama valdkonna uuesti kontrollimise

tõenäosusele kohtu poolt antud hinnang ei saa seepärast likvideerida kohaliku omavalitsuse

kaebeõigust kui sellist.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu siin esitatud seisukohaga nõustumisel saaks teha utreeritud

järelduse, et Riigikohtrollil on võimalik kõigis kohalikes omavalitsustes kontrollida valdkondi,

milleks tal pädevus puudub.

30. Ringkonnakohtu ja halduskohtu määrus tühistatakse osas, milles haldusasja menetlus lõpetati,

põhjendusega, et tuvastamiskaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Selles osas Tallinna

linna määruskaebus rahuldatakse. Tallinna linna tuvastamiskaebus saadetakse halduskohtule

läbivaatamiseks.

II

31. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu ja Riigikontrolliga selles, et Tallinna linna

kohustamiskaebuse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Nimelt ei kuulu HKMS § 3 lg 2

järgi halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette

teistsuguse menetluskorra. Kohaliku omavalitsuse üksuse ja Riigikontrolli vahelise vaidluse

lahendamise teistsugune menetluskord ei pruugi ilmtingimata olla kohtulik menetluskord.

Teistsugune menetluskord on praeguseks juhuks sätestatud RKS §-des 50, 51 ja 52.

32. Nimetatud teistsugust menetluskorda, samuti enesekorraldusõigusesse sekkumise puudumist on

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas nr 3-4-1-17-08 tehtud otsuse punktis 22 lühidalt

kirjeldanud järgmiselt: "Kui taunivad hinnangud ja ettepanekud on kohaliku omavalitsuse üksuse

arvates väärad või põhjendamatud, on tal võimalik reageerida vastulause esitamisega oma kirjalikus

arvamuses. Riigikontroll saab seda oma lõpliku aruande koostamisel arvestada (RKS § 50 lõige 5),

kuid isegi arvamusega arvestamata jätmisel kohustab RKS § 51 lõige 2 Riigikontrolli selle

avalikustama koos aruandega. Kohaliku omavalitsuse üksusel on seega piisavad võimalused oma

seisukohtade kaitseks avalikkuse ees. Kolleegium ei pea eelnevatel kaalutlustel kontrolliaruande

avalikustamist enesekorraldusõiguse riiveks."

33. Kolleegium märgib täiendavalt, et Tallinna linna kohustamiskaebuse rahuldamiseks puuduvad

õiguslikud võimalused. Tallinna linnal, kes ei ole põhiõiguste kandja, pole praeguses asjas esitatud

kohustamiskaebuse puhul võimalik tugineda põhiseaduse §-le 17. Kuna Tallinna linnal puuduvad

võlaõigusseaduse § 1047 lg-s 1 nimetatud isiklikud õigused, siis ei saa ta sama paragrahvi lõikele 4

tuginedes nõuda andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse

avaldamist avaldaja kulul. Samuti ei saa Tallinna linna puhul kõne alla tulla riigivastutuse seaduse § 9

lg-st 1 ja § 11 lg-st 1 tulenev mittevaralise kahju tekitamise korral ainult füüsilisele isikule kuuluv

õigus nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Nendel põhjendustel pole praegu

asjakohased Tallinna linna määruskaebuses osundatud Riigikohtu lahendid haldus- ja tsiviilasjades.

Küll aga saavad Riigikontrolli seisukohti ja nende avalikustamist kohtus vaidlustada kolmandad

isikud, kes ei ole auditeeritavateks, aga keda on auditiaruandes nimetatud või kes on seal äratuntavad,

samuti eraõiguslikud isikud, keda on auditeeritud, kuid kelle auditeerimist seadus üldse ette ei näe.

34. Ringkonnakohtu ja halduskohtu määrus jääb muutmata osas, milles haldusasja menetlus lõpetati

põhjendusega, et Tallinna linna kohustamiskaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Selles

osas jääb Tallinna linna määruskaebus rahuldamata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann