3-2-1-114-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-114-10

Määruse kuupäev

Tartu, 22. november 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

O. N hagi M. F-i vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-

09-39021

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. N määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja O. N (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Paul Järve

Kostja M. F (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-39021 muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Arvata O. N määruskaebuselt 15. juunil 2010 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulu O. N kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. N (hageja) esitas 10. augustil 2009 M. F-i (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt poolte

alaealise lapse ülalpidamiseks alates 1. veebruarist 2009 välja elatise 2753 krooni 16 senti kuus,

s.o miinimumsuuruses elatise koos tulumaksuga.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt maksis kostja poolte kokkuleppe järgi lapse ülalpidamiseks

14. maist 2008 kuni 2009. a veebruarini elatist 2175 krooni kuus. Pärast seda ei ole kostja elatist

maksnud. Lapse ülalpidamiseks kulub 5010 krooni kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates ei ole hageja näidatud lapse kulutused mõistlikud.

Kostja sissetulek on võrreldes kokkuleppe sõlmimise ajaga neli korda vähenenud. Kostjal on

sündinud uus laps, keda ta peab samuti ülal pidama. Seetõttu ei ole kostja enam suuteline

kokkulepitud suuruses elatist maksma.

Kostja esitas ühes hagivastusega vastuhagi, milles palus vabastada end elatise võlgnevusest ning

vähendada elatist 500 kroonini kuus. Hageja sissetulek on 13 000 - 15 000 krooni kuus ning hageja

saab ka peretoetust 300 krooni kuus. Kostja sissetulek on 4500 krooni kuus. Kuna kostja varaline

seisund on muutunud ja kostjale on uuest kooselust sündinud laps, kes jääks miinimumsuuruses

elatise väljamõistmisel halvemasse olukorda, tuleb kostjalt välja mõista elatis 500 krooni kuus.

3. Harju Maakohus keeldus 16. oktoobri 2009. a määrusega vastuhagi tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmast, sest kostjat ei saa elatise võlgnevusest

vabastada ega elatist vähendada, sest kohtulahendiga ei ole seni kostjalt elatist välja mõistetud.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. detsembri 2009. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

4. Harju Maakohus otsustas 16. oktoobri 2009. a määrusega menetleda hagi TsMS § 405 lg 1 järgi

lihtmenetluses, sest hagihind ei ületa 2000 eurot (31 293 krooni 20 senti). Kuna kostja vaidlustas

maakohtu 16. oktoobri määruse, millega jäi vastuhagi menetlusse võtmata, tühistas Harju Maakohus

17. novembri 2009. a määrusega asja lihtmenetluse korras läbivaatamise määruse ja määras asja

läbivaatamiseks kohtuistungil.

5. Harju Maakohus pidas asjas 23. veebruaril 2010 istungi. Kohtuistungi protokolli järgi otsustas

kohus nõuda välja täiendavad tõendid kostja varalise seisundi kohta ning jätkata poolte nõusolekul

pärast kohtuistungit asja menetlemist kirjalikus menetluses.

6. Harju Maakohus rahuldas 15. aprilli 2010. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks poolte ühise lapse ülalpidamiseks alates 1. märtsist 2009 kuni lapse täisealiseks saamiseni

välja elatise 1300 krooni kuus, arvestades asjaolu, et hageja palk on kostja omast ligikaudu kaks

korda suurem ja kostjal on uuest kooselust sündinud poeg, kes ei või jääda halvemasse varalisse

olukorda. Mh arvestas maakohus ka asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma ja et

väljamõistetav elatis ei või olla ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole

võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus

jättis hagi rahuldamata, ja palus teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus meelevaldselt lapse ülalpidamiseks

vajaliku kulu, arvestamata seejuures asjas esitatud tõendeid. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks

tuleb kostjalt välja mõista elatis 1300 krooni kuus, millest hageja saab pärast tulumaksu

mahaarvamist kätte ca 1000 krooni kuus. Elatise suuruse määramisel ei võtnud kohus arvesse, et

kostja ja tema pere majanduslik olukord ei ole sedavõrd halb, nagu kostja üritab näidata. Maakohus

jättis tuvastamata, milline on kostja uuest kooselust sündinud lapse teise vanema varaline seisund.

Samuti ei ole tuvastatud, et kostja ei suuda maksta poolte lapse ülalpidamiseks suuremat elatist või et

sellise kohtulahendi täitmine oleks võimatu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 27. mai 2010. a määrusega apellatsioonkaebust menetlusse

võtmast ja otsustas pärast kohtumääruse jõustumist apellatsioonkaebuse hagejale tagastada.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas hageja kohtusse raha maksmisele suunatud

hagi, milles nõudis igakuise elatise väljamõistmist kostjalt. Hagi hinnaks oli 24 788 krooni 44 senti.

Järelikult oli tegemist lihtmenetluses menetletava hagiga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Lihtmenetluseasjas

saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohus on otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis

oluliselt mõjutada lahendit.

Maakohus ei andnud edasikaebamiseks luba. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja

selgitas tavapärast edasikaebamise korda, ei tähenda, et maakohus andis edasikaebamise loa

TsMS § 637 lg 21 mõttes. Edasikaebamise korda tuleb selgitada ka nendes maakohtu otsustes, millele

edasikaebamise luba ei anta, sest edasikaebamine ei ole välistatud ka muudel TsMS § 637 lg-s 21

sätestatud alustel.

Asjas ei esine aluseid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud

materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud. Asjaolu, et hageja

maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust arvata vastupidi. Seetõttu ei ole alust apellatsioonkaebust

menetlusse võtta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Määruskaebuse

põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et tegemist on lihtmenetluseasjaga. Maakohus

tühistas määrusega lihtmenetluse korraldamise ja vaatas asja läbi kohtuistungil. Seejärel läks

maakohus üle kirjalikule menetlusele. Viidatud asjaoludest nähtub, et maakohtus ei toimunud

lihtmenetlust. Seetõttu saab lahendi peale kaevata tavapärases korras.

10. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohus ei

rikkunud menetlusõiguse normi, kui keeldus asja menetlusse võtmast.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 695 ja § 691 p 1 alusel jätta rahuldamata ning

ringkonnakohtu määrus muutmata.

12. Ringkonnakohus kohaldas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist otsustades õigesti TsMS § 637

lg-t 21 ega rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus võib üldjuhul keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes

TsMS § 637 lg-tes 1 ja 2 sätestatud alustel. Kui aga asjas on esitatud varalise nõudega hagi, mille

hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole (lihtmenetluse asi TsMS § 405 lg 1 mõttes), ei pea

ringkonnakohus apellatsioonkaebust tingimata menetlema. Sellisel juhul võetakse apellatsioonkaebus

TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud

tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Iseenesest on lihtmenetluses tehtud otsus

edasikaevatav tavakorras, kuid ringkonnakohus saab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmist otsustades keelduda kaebuse menetlusse võtmisest lisaks üldistele alustele ka

juhul, kui maakohus ei ole andnud otsuse edasikaebamiseks luba ja seejuures ei ole maakohus otsust

tehes rikkunud olulisi menetluspõhimõtteid ega ole põhimõtteliselt eksinud materiaalõiguse

kohaldamisel. Seega lahendab ringkonnakohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest keeldumise korral kaebuse ka juba sisuliselt (vt ka Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12-15).

13. Ringkonnakohus leidis ülaltoodut arvestades õigesti, et asjas on tegemist lihtmenetluses

menetletava hagiga TsMS § 405 lg 1 mõttes. Asjas esitati elatisehagi, s.o varalise nõudega hagi, mille

hind on 24 788 krooni 44 senti, mis vastab väiksemale summale kui 2000 eurot.

Õige ei ole hageja arusaam, et asjas ei olnud tegemist lihtmenetlusega, kuna maakohus oli

lihtmenetluse määruse tühistanud, vaadanud seejärel asja läbi kohtuistungil ning viimaks läinud üle

kirjalikule menetlusele. Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et lihtmenetlus ei ole

menetluse eriliik, vaid tähendab seda, et väikese hagihinnaga varaliste nõuetega hagide menetlemisel

ei pea kohus järgima kõiki menetlusnorme, sellise menetluse korraldamiseks ei ole vaja teha eraldi

määrust, kuid üldistest menetlusreeglitest kõrvale kaldudes peab kohus sellele poolte tähelepanu

juhtima (vt Riigikohtu 6. aprilli 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 11).

Ülaltoodut arvestades pidi maakohus lihtmenetluse asja lahendades märkima otsuse resolutsiooni

juurde TsMS § 442 lg 6 järgi ka otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja ning juhtima poolte

tähelepanu lihtmenetluse asja edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21.

Mh võis maakohus TsMS § 442 lg 10 järgi anda vajadusel loa lihtmenetluse asjas tehtud otsuse

piiranguteta edasikaebamiseks.

Maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks andnud pooltele otsuse edasikaebamiseks loa.

Maakohus märkis otsuses üksnes tavapärase edasikaebamise korra, mida ei saa pidada

edasikaebamisloa andmiseks TsMS § 637 lg 21 ja § 442 lg 10 mõttes. Seetõttu ei ole määruskaebuse

väidete alusel põhjust ringkonnakohtu määrust tühistada.

14. Kolleegium juhib tähelepanu, et iseenesest saab pool lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse

menetlemisest keeldumise määrust vaidlustades tugineda nii sellele, et asjas ei olnud tegemist

lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes (nagu leidis ka hageja), kui ka sellele, et maakohus

andis loa edasikaebamiseks või on rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi või kohaldanud selgelt

vääralt materiaalõiguse normi TsMS § 637 lg 21 mõttes, mille ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta. Viimastele asjaoludele ei ole hageja määruskaebuses viidanud.

15. Kuna kolleegium jätab määruskaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta TsMS § 171

lg 1 järgi määruskaebuse esitaja, s.o hageja kanda.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik