3-1-1-89-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-10

Otsuse kuupäev

19. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

O.L. väärteoasi kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 662

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. mai 2010. a otsus väärteoasjas

nr 4-09-17297

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tartu Linnavalitsus, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

20. oktoober 2010

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja Helle Uusorg

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. mai 2010. a otsus O.L. väärteoasjas kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 662 lg 1 järgi ja saata väärteoasi Tartu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Arvata O.L. poolt OÜ Advokaadibüroo Valge & Uiga 20. septembri 2010. a arve nr 425 alusel

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa, s.o 1800 (tuhat kaheksasada)

krooni (s.h käibemaks 300 krooni) menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnavalitsuse 14. augusti 2009. a otsusega karistati O.L. kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

(KOKS) § 662 lg 1 alusel 15 trahviühiku (900 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et 16. juunil 2009 ei

niitnud ta Tartus V x krundi puhastusalal heina. Sellega rikkus menetlusalune isik Tartu Linnavolikogu 19.

septembri 2002. a määruse nr 120 "Koormise kehtestamine heakorra eeskirja täitmiseks" punkti 2.2.

2. Tartu Linnavalitsuse otsuse peale esitas kaebuse O.L. kaitsja vandeadvokaat Marina Valge, taotledes

otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja leidis, et Tartu

Linnavolikogu 19. septembri 2002. a määrusega nr 120 kehtestatud koormis on vastuolus teeseadusega

(TeeS) ja selles kirjeldatud puhastusala kujutab endast tegelikult tee kaitsevööndit. Tee kaitsevööndi

korrashoiu kohustus on aga tee omanikul, mitte menetlusalusel isikul.

3. Tartu Maakohtu 28. mai 2010. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

teos väärteotunnuste puudumise tõttu ja Tartu Linnavalitsuselt mõisteti O.L. kasuks välja 6300 krooni valitud

kaitsjale makstud tasu katteks. Maakohus märkis, et paikvaatluse aktist ja tunnistaja E.M. ütlustest nähtuvalt

oli 16. juunil 2009 Tartus V x kinnistuga piirnev haljasala niitmata. Kohus nõustus kaebaja väitega, et

tulenevalt TeeS § 13 lg-test 1 ja 5, § 14 lg-st 1, § 25 lg-st 1 ning § 36 lg-st 2 on kõnealune maa käsitatav tee

kaitsevööndina, mille korrashoidmise kohustus lasub tee omanikuna Tartu linnal. Seetõttu pole õiguspärane

panna sellise maa korrashoiu kohustust teisele isikule. Teeseadus ei sätesta, et sõidutee ja sellega külgneva

territooriumi omanik oleks kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ning kinnistu vahele jääval alal tee

kaitsevööndis. TeeS § 25 lg-s 7 nähakse üksnes ette, et linnas on teega külgneva territooriumi kasutaja

kohustatud tegema heakorratöid sõidutee ja vastava territooriumi vahel oleval kõnniteel. Kohus asus

seisukohale, et menetlusalune isik peaks korras hoidma vaid oma aia äärt, aga mitte teisi alasid, lisaks ei

piirne V x kinnistu vahetult tee kaitsevööndiga KOKS § 36 lg 3 mõttes. Nendel põhjustel pole

väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanek menetlusalusele isikule etteheidetav.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tartu Linnavalitsus, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja

kohtuvälise menetleja lahendi jõustamist. Ühtlasi palub kassaator kohustada menetlusalust isikut tagastama

ekslikult hüvitatud õigusabikulud 6300 krooni suuruses summas. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Maakohus järeldas ekslikult, et T tänava ja V x kinnistu vahelist ala tuleb vaadelda tee kaitsevööndina.

Kohus, tuginedes TeeS § 13 lg-le 5, mille kohaselt on tänava kaitsevööndi laius teemaa piirist kuni 10 meetrit

ja kaitsevööndit võib laiendada kuni 50 meetrini, kui see on ette nähtud planeerimisseaduse kohases

planeeringus, jättis tähelepanuta TeeS §-des 2 ning 3 sätestatu. Nimelt ei määratleta TeeS § 13 lg-s 5 tänava

kaitsevööndi laiust sõidutee, vaid teemaa piirist. Kõnealune haljasala kuulub tulenevalt TeeS § 2 lg-st 2 ja §-

st 3 teemaa koosseisu, millest johtuvalt pole asjakohased viited tee kaitsevööndile ega ka TeeS § 36 lg-le 2,

mis sätestab tee kaitsevööndi omaniku kohustused.

4.2 Poolte vahel puudub vaidlus selles, et V x krundiga piirneva T tänava sõidutee ja kõnnitee vahelise

haljasala omanik on Tartu linn. Maa omandi ja puhastusala tee kaitsevööndisse kuulumise küsimused pole

aga käesoleva väärteoasja lahendamisel asjassepuutuvad. Kohaliku omavalitsuse õigus kehtestada koormisi

tuleneb PS § 157 teisest lausest. Tartu Linnavalitsuse 19. septembri 2002. a määrus nr 120 on vastu võetud

KOKS § 6 lg 1, § 36 lg 3, TeeS § 25 lg 7 ja Tartu linna põhimääruse § 44 lg 1 alusel. Määruse kehtestamise

aluseks olevates õigusaktides ega ka määruses pole omistatud tähendust sellele, kes on puhastusala, sh

puhastusalale jääva haljasala või kõnnitee aluse maa omanik.

4.3 Kohus luges paikvaatluse akti ja tunnistaja ütlustega tõendatuks, et väärteoprotokollis märgitud ajal oli

haljasala niitmata. Seda fakti pole vaidlustanud ka menetlusalune isik. O.L-le etteheidetav tegu on

koosseisupärane, õigusvastane ja süüline ning alused väärteomenetluse lõpetamiseks puuduvad.

5. Kassatsioonivastuses palub O.L. kaitsja vandeadvokaat M. Valge jätta maakohtu otsuse muutmata,

kassatsiooni rahuldamata ja taotleb kassaatorilt õigusabikulude väljamõistmist. Vastuses märgitakse

kokkuvõtlikult, et T tänava ja V x kinnistu vahelise ala näol on tegemist tee kaitsevööndiga TeeS § 13

mõttes, mille korrashoidmise kohustus lasub Tartu linnal. Kaitsja ei nõustu kassaatoriga selles, nagu poleks

puhastusala kuulumine tee kaitsevööndisse ja maa omandiküsimus asjassepuutuvad, sest just need faktid on

tähtsad väärteoasja õigeks lahendamiseks. Kaitsja märgib ka seda, et Tartu linn hooldas kõnealust haljasala

2008. aastani ja pole selge, miks kohalik omavalitsus seda kohustust enam ei täida.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis väljendatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 peab maakohus väärteoasja arutama täies ulatuses (ab ovo), sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust lahendada

VTMS §-s 133 loetletud küsimused ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüs

kui ka see, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu

siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud

kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muuhulgas

välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab

sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning

süülisuse

analüüs.

Olukord,

kus

maakohtu

otsus

nendele

nõuetele

ei

vasta,

on

käsitatav

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-08, p 7, 30. oktoobri 2009. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-71-09, p 12 ja 13. oktoobri 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-55-08, p 8). Käesoleva

kohtuasja lahendamisel ei ole maakohus tsiteeritud põhimõtteid järginud.

8. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati O.L. KOKS § 662 lg 1 alusel Tartu Linnavolikogu 19. septembri

2002. a määrusega nr 120 kehtestatud koormise täitmata jätmise eest. Menetlusalusele isikule etteheidetav

käitumine seisnes selles, et ta jättis temale kuuluva kinnistu ja tänava vahel asuval haljasalal kasvanud heina

niitmata. Teisisõnu seisneb O.L-le süüksarvatav käitumine tegevusetuses. Väärteoasja keskseks küsimuseks

ongi vaidlus, kas menetlusalusel isikul oli kohustus kõnealust haljasala hooldada.

9. Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. a määruse nr 120 "Koormise kehtestamine heakorra eeskirja

täitmiseks" punkti 1 kohaselt on füüsiline ja juriidiline isik kohustatud tagama heakorra puhastusalal.

Puhastusalana määratletakse füüsilise või juriidilise isiku omandis või valduses oleva kinnistu või muu

territooriumiga külgneva sõidutee ja vastava territooriumi vahel olev kõnnitee ja haljasala ja/või muu ala.

Puhastusala piirneb kinnistu või muu territooriumi piiri, kinnistu või muu territooriumi piiriga risti

tõmmatavate mõtteliste joonte ja sõidutee piiriga. Samas võidakse puhastusala piirid määrata ka

elamugruppidele kehtestatud detailplaneeringuga. Vabaplaneeringuga aladel, kus detailplaneeringut ei ole, on

ehitistevahelise maa-ala puhastusala piiriks nendevaheline mõtteline telgjoon. Määruse punkti 2.2 kohaselt

on koormise täitja või tema arvel teine isik kohustatud niitma muru või heina, lõikama kõnniteel liikumist

takistavad puude ja põõsaste oksad, pügama heki, riisuma lehed, pühkima tolmu ja liiva.

10. Lähtuvalt eelmises punktis tsiteeritud sätetest ja väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest tuli

maakohtul analüüsida, kas menetlusalune isik pani toime KOKS § 662 lg-le 1 vastava süüteo, s.t kas ta

rikkus Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. a määruse nr 120 punktist 2.2 tulenevat kohustust niita

puhastusalal kasvanud heina. Kriminaalkolleegium märgib, et kohtuotsus on aga nendes küsimustes

vastuoluline ja põhistamata.

10.1 Maakohus leidis, et V x kinnistu ja T tänava vahele jääva maa näol on tegemist tee kaitsevööndiga TeeS

§ 13 lg-te 1 ja 5 mõttes ning et lähtuvalt TeeS § 36 lg-st 2 peab seda omanikuna korrastama Tartu linn.

Otsusest ei ole aga arusaadav, millistel tõenditel põhineb kohtu veendumus, et kõnealune haljasala on tee

kaitsevöönd. Tuvastamaks asjaolu, kas vaidlusalune ala on tee kaitsevöönd või kuulub selle koosseisu, ei

piisa teeseaduses tee kaitsevööndit puudutava refereerimisest ja seaduse määratlustega nõustumisest.

Kohtuotsus peab eeskätt rajanema tõenditel, millele tuginevalt asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud

tuvastatakse. Kriminaalkolleegium märgib, et täielikult põhistamata on kohtu järeldus ka selle kohta, et

menetlusalune isik oli kohustatud korras hoidma üksnes oma aia äärt, mitte ülejäänud maad. Kohtuotsuses

põhistuste puudumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes,

mis toob kaasa otsuse tühistamise.

10.2 Lisaks on otsus vastuoluline küsimuses, missuguse õigusakti sätetele tuginevalt on kohtu arvates

välistatud menetlusaluse isiku kohustus koormist täita. Nimelt sedastas maakohus, et tee kaitsevööndi maa

omanikuna pidi puhastusala korras hoidma Tartu linn ja just sel põhjusel ei olnud selle kohustuse panek O.L-

le õiguspärane. Teisalt aga leidis kohus, et antud juhul ei piirne vaidlusalune haljasala vahetult menetlusaluse

isiku kinnistuga KOKS § 36 lg 3 mõttes. Tehes kindlaks, et kinnistuga vahetult piirnevaks üldkasutatavaks

territooriumiks on üksnes O.L. kinnistu ja kõnnitee vaheline ala (aia äär), puudus vajadus edasiselt

analüüsida, kas haljasala, mille niitmata jätmist O.L-le ette heidetakse, on käsitatav veel ka tee

kaitsevööndina. Nende vastuolude tõttu pole arusaadav, millist osa maast kohus puhastusalana käsitas - kas

kinnistu piiri ja kõnnitee vahele jäävat mururiba või kinnistu piiri ning sõidutee vahele jäävat ala tervikuna.

Kuivõrd otsuse põhiosa järeldused on omavahel vastuolus ja nende kujunemine pole jälgitav, kujutab see

endast samuti väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob kaasa

kohtuotsuse tühistamise ning väärteoasja saatmise samale kohtule uueks arutamiseks.

11. Seonduvalt eelmises punktis märgituga tõdeb kriminaalkolleegium, et sisuliselt jättis maakohus Tartu

Linnavolikogu 19. septembri 2002. a määruse nr 120 punkti 2.2 kohaldamata, tuginedes selle asemel

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse või teeseaduse normidele. Vastavalt PS § 152 lg-le 1 ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-le 1 saab kohus seaduse või muu õigusakti

sätted kohaldamata jätta aga vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Kirjeldatud viisil pole väärteoasja lahendamisel toimitud.

12. Lahendamaks küsimust, kas menetlusalune isik pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo,

on väärteoasja uuel arutamisel vajalik esmalt kindlaks teha, kas O.L. rikkus Tartu Linnavolikogu 19.

septembri 2002. a määruse nr 120 punktist 2.2 tulenevat kohustust, s.t jättis täitmata koormise. Selleks tuleb

maakohtul muuhulgas anda hinnang, missugune on menetlusaluse isiku kinnistuga vahetult piirnev

üldkasutatav territoorium KOKS § 36 lg 3 tähenduses. Lisaks on vajalik analüüsida, kas kohalik omavalitsus

on koormise kehtestamisel ja puhastusala mõiste määratlemisel järginud seadusest tuleneva volitusnormi

eesmärki ning piire, sest KOKS § 36 lg 3 annab kohalikule omavalitsusele õiguse kehtestada koormise

üksnes kinnistu või isiku kasutuses oleva muu territooriumiga vahetult piirneva üldkasutatava territooriumi

heakorra tagamiseks. Järgnevalt tuleb otsustada, kas teeseadus on käesoleva vaidluse lahendamisel

asjassepuutuv ja kui on, siis peab tuvastama, kas V x kinnistu ning T tänava vahele jääva haljasala näol on

tegemist tee kaitsevööndi, teemaa või muu maaga. Nende asjaolude kindlakstegemiseks on kohtul lähtuvalt

VTMS § 123 lg-st 2 võimalik täiendavaid tõendeid koguda. Kui maakohus jõuab väärteoasja uuel arutamisel

järeldusele, et Tartu Linnavolikogu 19. septembri 2002. a määruse nr 120 sätted ei ole asjassepuutuvas osas

kooskõlas seadusega, tuleb need tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta kohaldamata ja algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

13. Kriminaalkolleegium osutab veel sellele, et PS § 157 lg 2 annab kohalikule omavalitsusele õiguse

seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kuigi koormis kujutab endast

mitterahalise iseloomuga kohustust, võib selle täitmine nõuda koormise adressaadilt kulutuste tegemist või

rahaliselt hinnatavate kohustuste võtmist (nt heakorratööde tegemiseks vajalike vahendite muretsemine,

teenuse tellimine vmt). Seega võib koormise kehtestamine olemuslikult riivata koormise täitja PS § 32 lg-s 2

sätestatud omandipõhiõigust, sest kõnealuse normi kaitse ulatub nii varale (asjad), rahale kui ka rahaliselt

hinnatavatele õigustele ja nõuetele (vt Riigikohtu üldkogu 17. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-143-

03, p 18). Omandipõhiõiguse kitsendamine eeldab seadusereservatsiooni olemasolu ja ka koormise

kehtestamine saab vastavalt PS § 157 lg-le 2 toimuda vaid seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Kuivõrd

koormise kehtestamise suhtes kehtib seadusereservatsioon, peab koormise kehtestamise eesmärgil vastu

võetud õigusakt vastama seadusele. Eelöeldu tähendab, et kohalik omavalitsus ei saa koormist kehtestades

reguleerida mõnda küsimust seadusest erinevalt või sisustada seaduse nõudeid laiendavalt.

14. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 28. mai 2010. a otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks

arutamiseks. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. Kassaatori taotlust kohustada menetlusalust isikut

tagastama ekslikult hüvitatud õigusabikulud ei pea aga kolleegium võimalikuks läbi vaadata. Tegemist on

VÕS § 1028 lg-s 1 ja § 1032 lg-s 1 nimetatud nõudega, mis ei saa olla väärteomenetluses lahendatava

kohtuasja esemeks. Tuginedes VTMS § 38 lg-le 1 ja KrMS § 175 lg 1 p-le 1 tunnistab kriminaalkolleegium

O.L. poolt OÜ Advokaadibüroo Valge & Uiga 20. septembri 2010. a arve nr 425 alusel

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluva summa 1800 krooni (s.h käibemaks 300

krooni) mõistliku suurusega kaitsjatasuks ning arvab selle menetluskulude hulka. Selle summa ja ülejäänud

menetluskulu hüvitamine tuleb Tartu Maakohtul lahendada väärteoasja uuel arutamisel.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Eerik Kergandberg