3-1-1-70-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-70-10

Otsuse kuupäev

15. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi V. L. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

järgi ja L. H. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 349, §

213 ja § 199 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas

nr 1-07-16262

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. L. kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu, L. H. kaitsjad

vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis ja vandeadvokaadi

vanemabi Owe Ladva, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

13. oktoober 2010

Istungil osalenud isikud

Põhja ringkonnaprokurör Vallo Kariler, L. H. kaitsjad

vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva ja vandeadvokaadi

vanemabi Marina Leis, V. L. kaitsja vandeadvokaat Liis

Toomsalu

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsus V. L. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3

järgi ning L. H. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3, § 349, § 213 ja § 199 lg 1 järgi muutmata ja

kaitsjate kassatsioonid rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Eva Rivis kasuks välja 3 528 (kolm tuhat viissada

kakskümmend kaheksa) krooni, sealhulgas käibemaks 588 (viissada kaheksakümmend kaheksa)

krooni, vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva poolt L. H-le kassatsiooni-menetluses riigi õigusabi

osutamise eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks L. H-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 3 528

(kolm tuhat viissada kakskümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 11. veebruari 2010. a otsusega tunnistati L. H. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 ning §

349 järgi ja teda karistati nende kuritegude eest vangistusega neljaks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati

L. H. süüdi KarS § 213 ja § 199 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega vastavalt üheks aastaks ja kuueks

kuuks. Liitkaristuseks mõisteti L. H-le neli aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 2 alusel määrati mõistetud

vangistusest koheselt kandmisele kuuluvaks kuus kuud, mille hulka arvati ka eelvangistuses viibitud aeg.

Ülejäänud vangistusest vabastati L. H. tingimisi viieaastase katseajaga.

Sama kohtuotsusega tunnistati V. L. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi. Teda karistati kahe aasta ja

kuue kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata. Karistuse hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg.

Maakohtu otsusega tunnistati süüdi ka R. P., kuid tema suhtes ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

1.1 L. H. tunnistati KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi süüdi järgnevate tegude toimepanemises.

1) Koos V. L-ga lõi L. H. K. E.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mistõttu K. E. koostas 2002. a

oktoobrikuus notariaalse volikirja, volitades O. K.-d valitsema, kasutama ja käsutama temale kuuluvat

kinnisasja. K. E. ei saanud seejuures aru, et volituse sisu tähendas oma vara võõrandamise lubamist.

Järgnevalt sõlmis L. H. 2002. a detsembrikuus V. L. esindajana K. E. esindaja O. K.-ga notariaalse ostu-

müügilepingu, millega V. L. omandas K. E. kinnisasja. Lepingu kohaselt pidi K. E. saama oma kinnisasja

müümise eest tasu 400 000 krooni, mille kohta lepingus kinnitatakse, et raha on juba kätte saadud. Tegelikult

nimetatud summat K. E.-le aga ei tasutud. Tehingu tulemusel sai V. L. varalist kasu omandiõiguse näol

kinnisasjale, mille lepingujärgne väärtus oli 400 000 krooni.

2) Esinedes L. V.-i nime all ja tegutsedes ühiselt koos V. L-ga lõi L. H. S. E.-s tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse, mille tulemusel kinkis S. E. 2004. a aprillikuus endale kuuluva kinnistu V. L-le. Seejuures ei

saanud tehingu tegemise ajal otsusevõimetu S. E. aru, et ta loobub omandiõigusest kinnistule. Tehingu

tulemusel sai V. L. varalist kasu omandiõiguse näol kinnisasjale, mille lepingujärgne väärtus oli

500 000 krooni.

3) Tegutsedes koos V. L-ga lõi L. H. 2003. a veebruarikuus O. A.-s tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse, mistõttu O. A. volitas L. H. kinkima temale kuuluva talu ehitised ja rajatised. Seejärel kinkis L.

H. O. A. esindajana nimetatud ehitised ja rajatised V. L-le. O. A. ei saanud aru, et ta andis volikirjaga L. H-

le õiguse temale kuuluva vara kinkimiseks. Kinkelepinguga sai V. L. varalist kasu omandiõiguse näol

ehitistele ja rajatistele, mille lepingujärgne väärtus oli 10 000 krooni.

4) L. H. lõi tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse V. L.-ile, mistõttu V. L. sõlmis 2003. a juunikuus

ehitise ja rajatiste kinkelepingu ja maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu ning pandilepingu L. H.

kasuks. V. L. ei saanud seejuures aru, et tehingutega loobub ta omandiõigusest endale kuuluvale ehitisele,

nõudeõigusest maa tagastamiseks ja võtab pandi näol rahalise kohustuse. L. H. sai seeläbi varalist kasu maa

nõudeõiguse ja ehitiste ja rajatiste väärtuse ulatuses, s.o 2 092 600 krooni.

5) L. H. lõi B. V.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, ostes 2004. a oktoobrikuus B. V.-i nimel

endale järelmaksuga sülearvuti ja lubades tasuda järelmaksulepingust tulenevad osamaksed. Tegelikkuses L.

H. nimetatud kohustust täita ei kavatsenud. L. H. tasus üksnes sissemakse ja lepingu sõlmimise tasu ning tõi

B. V.-ile ühel korral veel 1000 krooni. Sellega sai L. H. pettuse teel varalist kasu 13 140 krooni ja 50 senti.

6) L. H. lõi L. L.-is tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, lastes 2004. a novembrikuus L. L.-il osta talle

järelmaksuga sülearvuti ja võrgukaardi ning lubades tasuda järelmaksu osamaksed. Tegelikult L. H. seda

kohustust täita ei kavatsenud. Ta ei tasunud osamakseid, saades pettusega varalist kasu 14 780 krooni.

7) L. H. lõi K. K.-s tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, lastes 2005. a juunikuus K. K.-l osta talle

järelmaksuga sülearvuti ja lubades tasuda järelmaksu osamaksed. Tegelikult L. H. seda kohustust täita ei

kavatsenud. L. H. tasus üksnes sissemakse ja lepingu sõlmimise tasu, edasisi osamakseid ta ei tasunud,

saades pettusega varalist kasu 13 765 krooni ja 50 senti.

8) L. H. lõi A. S.-is tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, lastes 2005. a septembrikuus A. S.-il osta

talle järelmaksuga sülearvuti ja lubades tasuda järelmaksu osamaksed. Tegelikult L. H. nimetatud kohustust

täita ei kavatsenud. L. H. tasus lepingu üldsummast 13 990 kroonist üksnes 2951 krooni ja 10 senti, saades

pettusega varalist kasu.

9) M. T.-na esinedes ja tema passi kasutades sõlmis L. H. 2004. a augustikuus mobiilside liitumislepingu ja

mobiiltelefoni järelmaksuga ostmise lepingu. Selliselt lõi ta klienditeenindajas tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse, mille tõttu tegi mobiilsideoperaator varakäsutuse ja M. T.-l tekkis operaatori ees rahaline

kohustus. Eelkirjeldatu tulemusel sai L. H. mobiiltelefoni hinna ulatuses varalist kasu.

10) P. L.-ina esinedes ja tema passi ning arveldusarve numbrit kasutades sõlmis L. H. 2004. a oktoobrikuus

sülearvuti järelmaksuga ostmise lepingu. Selliselt lõi ta klienditeenindajas tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse, mille tõttu tegi müüja varakäsutuse ja L. H. sai varalist kasu sülearvuti hinna ulatuses.

11) K. N.-ina esinedes ja tema passi ning arveldusarve numbrit kasutades sõlmis L. H. 2004. a oktoobrikuus

sülearvuti järelmaksuga ostmise lepingu. Selliselt lõi ta klienditeenindajas tegelikest asjaoludest ebaõige

ettekujutuse, mille tõttu tegi müüja varakäsutuse ja L. H. sai varalist kasu sülearvuti hinna ulatuses.

12) Esinedes L. L.-i nime all veenis L. H. 2008. a novembrikuus H. K.-d lõpetama tähtajalise hoiuse ja

võtma enda arveldusarvelt välja sularaha. Väljavõetud sularaha 50 000 krooni võttis L. H. enda kätte ja lubas

seda hoiustada enda kodus. Vaatamata kannatanu sellekohastele korduvatele nõudmistele L. H. raha ei

tagastanud. Edasiselt tutvustas L. H. L. L.-ina esinedes H. K.-le R. P. kui isikut, kelle käest tal on võimalik

saada 400 000 krooni laenu, et seejärel H. K.-le võlgnetav raha tagasi maksta. Selleks veenis L. H. H. K.-d

andma talle enda ID kaart, et R. P. saaks eelnimetatud rahasumma H. K. arveldusarvele üle kanda. 8.

detsembril 2008 saatis L. H. R. P. H. K. ID kaardiga panka, kus R. P. lõpetas H. K. tähtajalised hoiused. Olles

tegelikest asjaoludest ebaõiges ettekujutuses, lõpetas panga klienditeenindaja H. K. tähtajalised hoiused ja

kandis raha tema arveldusarvele. Seejärel teatas L. H. H. K.-le, et ülekanne on tehtud ja kannatanu andis talle

sularahas 300 000 krooni, avastades alles hiljem, et oli tegelikult üle andnud iseenda raha. Seega lõi L. H. H.

K.-le ebaõige ettekujutuse tema arvelduskontole üle kantud raha tegelikust päritolust ja soovist varasemat

võlga tagastada, saades pettusega varalist kasu 300 000 krooni.

1.2 KarS § 213 järgi tunnistati L. H. süüdi selles, et olles saanud eelnevalt enda valdusse I. V.-ile väljastatud

internetipanga kasutajatunnuse ja paroolid, kasutas ta neid 2007. a augustikuus I. V.-i nõusolekuta

internetipanka sisenemiseks ja I. V.-i arvelduskontolt maksete tegemiseks H. S.-i arveldusarvele. Sellega

mõjutas L. H. arvutisüsteemis andmete töötlemise tulemust andmetöötlusprotsessi lubamatu käivitamise

kaudu. Seejärel võttis L. H. H. S.-i arveldusarvele kantud raha sularahaautomaatidest välja, saades sellega

varalist kasu.

1.3 KarS § 349 järgi tunnistati L. H. süüdi selles, et esinedes K. N.-ina, esitas ta 2004. a oktoobrikuus ostu-

müügilepingut sõlmides klienditeenindajale K. N.-i passi eesmärgiga sõlmida K. N.-i nimele sülearvuti

järelmaksu müügileping, saada sülearvuti omanikuks ja vabaneda kohustusest tasuda sülearvuti eest.

1.4 KarS § 199 lg 1 järgi tunnistati L. H. süüdi selles, et ta võttis 2008. a novembrikuus H. K. korteris enda

valdusse H. K. pangakaardi, ning olles juba varem jätnud enda kätte kaardi kasutamiseks vajalikud koodid,

võttis ta kaarti ja koode kasutades H. K. arvelduskontolt sularaha kokku 50 000 krooni, mille omastas.

1.5 V. L. tunnistati kaastäideviijana süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi kolmes kelmuses, mis olid

toime pandud koos L. H-ga ning milles olid kannatanuteks K. E., S. E. ja O. A.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid ringkonnakohtule apellatsioonid Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Vallo Kariler, L. H. ning tema kaitsjad vandeadvokaat Sven Sillar ja vandeadvokaadi

vanemabi Owe Ladva, samuti V. L. kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar.

2.1 Prokurör taotles L. H-le mõistetud kogu karistuse täitmisele pööramist. Apellandi hinnangul ei vasta L.

H. karistusest tingimisi vabastamine tema toimepandud kuritegude raskusele ega isikule.

2.2 L. H. taotles maakohtu otsuse tühistamist kannatanu K. E., O. A., S. E., V. L.-i, I. V.-i ja H. K. suhtes

toimepandud tegudes, leides, et ta ei ole neid süüdistuses kirjeldatud kuritegusid toime pannud.

2.3 L. H. kaitsja O. Ladva taotles maakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist. Kaitsja S. Sillar

keskendus apellatsioonis H. K. suhtes toimepandud teole ja leidis, et kohus hindas asjas kogutud tõendeid

ekslikult ning asus seetõttu põhjendamatule seisukohale, et L. H. varastas H. K.-lt raha ning pani tema suhtes

toime ka kelmuse. Kaitsja taotles selles osas L. H. õigeksmõistmist.

2.4 V. L. kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist V. L. käsitletavates tegudes ning tema õigeksmõistmist.

Apellandi arvates ei võimalda asjas kogutud tõendid tõsikindlalt väita, et V. L. oleks talle süüksarvatud

kelmused toime pannud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsusega tühistati maakohtu otsus L. H-le mõistetud karistuse

osas. Prokuröri apellatsioon rahuldati, teised apellatsioonid jäeti rahuldamata.

3.1 Kohtukolleegium leidis, et L. H. ja V. L. on põhjendatult süüdi tunnistatud ning nende käitumisele on

antud õige karistusõiguslik hinnang. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates oma järeldusi nõuetekohaselt

põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu

hinnangul ei teinud maakohus ka vigu, mis tingiksid maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude

ümberhindamist.

3.2 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on L. H. karistuse kandmisest osaliselt tingimisi vabastades

ebaõigesti hinnanud süütegude toimepanemise asjaolusid, L. H. süüd ja tema isikut. L. H. pani kuritegusid

toime rohkearvuliselt ja süstemaatiliselt. Tema ohvriteks olid viiel korral kõrges eas isikud ja ta jätkas

kuritegude toimepanekut ka pärast Harju Maakohtu 13. septembri 2006. a süüdimõistvat kohtuotsust ning

pani pärast arutatavas asjas vahi alt vabanemist toime uue, seniste kuritegudega analoogse kuriteo. Kuigi

maakohus tuvastas õigustatult L. H. karistust kergendavate asjaoludena kuriteo toimepanemise rasedana ning

tekitatud kahju osalise hüvitamise, hindas maakohus nende asjaolude olulisust ebaõigesti. Ringkonnakohtu

hinnangul ei esine L. H. puhul selliseid erandlikke süüteo toimepanemise asjaolusid ning tema isikut ei

iseloomusta selline märkimisväärne eripära, mis võimaldaks teda mõistetud karistusest tingimisi vabastada.

eeltoodu alusel otsustas ringkonnakohus, et L. H-l tuleb talle mõistetud vangistus reaalselt ära kanda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni L. H. määratud kaitsjad vandeadvokaadi vanemabi

Owe Ladva ja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis ning V. L. kaitsja vandeadvokaat Liis Toomsalu.

Kassatsiooni esitas ka V. L. kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann, kuid Riigikohtu 28. juuli 2010. a

määrusega jäeti see kassatsioon läbi vaatamata ja tagastati esitajale.

5. L. H. määratud kaitsja O. Ladva taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist või

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja L. H-le mõistetud

karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist.

5.1 Kaitsja leiab jätkuvalt, et kuigi kohtud on tuvastanud, et K. E. ei saanud oma tegude tähendusest aru, ei

ole tuvastatud, et L. H. oleks talle tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loonud. Samuti ei tekitanud L.

H. mingitest tegelikest asjaoludest ebaõiget arusaama ka O. A.-s, V. L.-is ega S. E.-s. Süüdistuse esitamiseni

kõigis neis episoodides on viinud üksnes nende isikute varaline huvi, kes on jäänud ilma oma eeldatavast

pärandusest. Võimalikud vaidlused sõlmitud tehingute üle tuleb aga lahendada tsiviilkorras. Kassaatori

hinnangul välistab L. H. käitumises kelmuse samuti asjaolu, et süüdistatav saatis ostetud kauba eest L. L.-ile

ja A. S.-ile ka osaliselt raha, see aga tõendab, et L. H-l puudus tahtlus varalist kasu saada. Kaitsja arvates

puudub L. H. käitumises varavastase kuriteo koosseis ka M. T., K. N.-i ja P. L.-i suhtes toimepandud tegudes,

sest neile isikutele ei ole kahju tekitatud, samuti on tal K. K. ees maksekohustus, mille täitmise aja määrab

kannatanu. I. V.-i suhtes toimepandud teos esitatud süüdistuse kohta märgib kassaator, et L. H-l oli kannatanu

kirjalik volitus tema arvelt raha võtmiseks, mistõttu on süüteokoosseis L. H. käitumises välistatud. Kohtud ei

ole ka kummutanud versiooni sellest, et H. K. kinkis raha L. H-le, sest olemas on kehtiv kinkeleping.

5.2 Kassaatori hinnangul rikuti menetluse käigus L. H. kaitseõigust, sest kohtud jätsid põhjendamatult asja

juurde võtmata mitmed kirjalikud tõendid, mille lisamist süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid. L. H. ütlusi

toimunu kohta on põhjendamatult loetud ebausaldusväärseks. Kaitseõigust on rikutud ka sellega, et

kassaatorit sunniti kassatsiooni esitama isegi olukorras, kus nii süüdistatav kui kaitsja olid kohtule esitanud

taotluse kaitsja taandamiseks. Ringkonnakohtus asja arutamisel osalenud kohtunike Meelika Aava ja Urmas

Reinola osas tuleb kaitsja hinnangul kontrollida KrMS § 339 lg 1 p 1 võimalikku rikkumist.

6. L. H. lepinguline kaitsja M. Leis taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja L. H. õigeksmõistmist talle

süüksarvatud kuritegudes või alternatiivselt talle mõistetud karistuse kergendamist. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, sest asja arutas ebaseaduslik kohtukoosseis,

samuti rikuti L. H. kaitseõigust, kohaldati ebaõigesti materiaalõigust ja L. H-le mõisteti ebamõistlikult raske

karistus.

6.1 Kaitsja hinnangul oli ringkonnakohtus kriminaalasja arutav kohtukoosseis ebaseaduslik, sest sellesse

kuulunud kohtunik U. Reinola on osalenud arutatavas kohtuasjas kannatanuks oleva S. E. hagi arutamises V.

L. vastu, kusjuures hagi esemeks oli kinnisasi, mille väljapetmine on ka arutatava kriminaalasja üheks

esemeks. Samuti lahendas kohtukoosseisu kuulunud kohtunik M. Aava määruskaebust L. H. suhtes tõkendi

kohaldamise määruse peale. Seetõttu olid mõlemad kohtunikud süüdistatavate suhtes erapoolikud ja nende

suhtes esineb taandamisalus KrMS § 49 lg 1 p 1 mõttes.

6.2

L.

H. kaitseõigust

rikuti

kassaatori

hinnangul

sellega,

et

süüdistatava

kaitsja

jättis

apellatsioonimenetluses kohtule esitamata L. H. õigustavad tõendid. Samuti on ringkonnakohus jätnud

vastamata apellatsiooni väidetele ja rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Ka on rikutud tõendite

ühetaolise hindamise põhimõtet, sest ühtesid tõendeid on teistele eelistanud.

6.3 Kaitsja arvates on L. H. süüditunnistamisel ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Tähelepanuta on

jäetud asjaolu, et tsiviilvaidlustes on kriminaalmenetluse esemeks olevate tehingute tühisus tuvastatud O. A.

ja S. E. puhul üksnes kannatanute piiratud teovõime tõttu, mitte aga süüdistatavate poolt pettuslikult tehingu

tegemisele kallutamise tõttu. O. A. suhtes tegutses süüdistatav volituse alusel. K. E. osas on alusetud väited

tema teovõimetusest tehingu tegemise ajal, sest K. E. teovõimetus tuvastati alles kaheksa aastat pärast

tehingu tegemist ja ta on korduvalt omakäeliselt kinnitanud, et tehing oli tema tegeliku tahte väljendus. S. E.

suhtes toimepandud teos ei esitanud kaitsjad kohtule kannatanu tahteavaldust kinnitavat dokumenti. V. L.-i

suhtes toimepandud teo puhul on kaitsja hinnangul tegu pelgalt tsiviilõigusliku vaidlusega. H. K. suhtes

tegutses L. H. volituse alusel ja volituse piirides. L. H. süü H. K. asjade varguses on tõendamata. H. K. tegi

kinkelepingu L. H-le oma vabal tahtel ja kinnitas seda ka kohtus. Leping on kehtiv ja seda ei ole

vaidlustatud. I. V.-i arvet kasutas L. H. volikirja alusel.

6.4 Kohtud on karistuse mõistmisel ebaõigesti lugenud L. H. varem kelmuse eest karistatud isikuks. L. H.

kasvatab kolme last ja tema karistamine vangistusega mõjuks lastele ja perele laastavalt ja riivab ühiskonna

õiglustunnet.

7. V. L. kaitsja L. Toomsalu taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja V. L. õigeksmõistmist. Kaitsja

põhiseisukohad on järgnevad.

7.1 Kassaatori hinnangul tagati V. L. kaitseõigus üksnes formaalselt - tal ei olnud võimalik kaitsjaga

privaatselt kohtuda. Kaitsja määrati vaid mõned päevad enne ringkonnakohtu istungit, mistõttu ei jõudnud

kaitsja end kriminaalasja materjalidega kurssi viia ega oma kaitsealusega konsulteerida. Samuti on V. L.

taotlenud talle riigi õigusabi osutanud kaitsja taandamist põhjusel, et sama advokaat on arutatava

kriminaalasjaga seotud kriminaalasjas kaitsnud teist isikut, kelle huvid on vastuolus V. L. huvidega.

Taandamistaotlus on aga jäetud korrektse lahenduseta, sest KrMS § 56 ja 57 sätteid eirates ei rahuldanud

ringkonnakohus seda kohtuistungil.

7.2 Ringkonnakohtu kohtukoosseis oli ebaseaduslik, sest kohtukoosseisu kuulunud kohtunik U. Reinola

puhul esines taandumisalus KrMS § 49 lg 1 p 5 mõttes ja kohtunik M. Aava puhul KrMS § 49 lg 1 p 2

mõttes.

7.3 Kohtud on rikkunud tõendite vahetu uurimise põhimõtet, sest kohtuistungil ei kuulatud üle kannatanuid

ja tunnistajaid. Sellega loodi olukord, kus süüdimõistev otsus tehti vaid asjas isiklikku varalist huvi omavate

tunnistajate ütluste alusel.

7.4 V. L. tuleb õigeks mõista, sest tema käitumises ei ole pettust tuvastatud. Kaitsja leiab, et piiratud

teovõimega kannatanuid ei saanud eksitada, sest nad ei suutnud adekvaatselt aru saada oma tegude

tähendusest ega neid juhtida. Kannatanute suhtes on seega põhiküsimus puhtalt tsiviilõiguslik - kas tehingud

kehtivad. Samuti peaks tehingu sõlmimine notari juures juba iseenesest andma piisava õigusliku garantii, et

tehingu tegemisel ei ole tehingu pool eksituses. V. L. on tehingute alusel saadu tagastanud ega ole saanud

varalist kasu.

8. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Vallo Karileri kassatsioonivastuses taotletakse

ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja leitakse, et kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

9. Riigikohtu istungil jäid kassaatorid kassatsioonides väljendatu juurde, taotledes ringkonnakohtu otsuse

tühistamist. Prokurör vaidles kassatsioonidele vastu ja taotles nende rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassaatorite väiteid materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, tõendite

vahetu uurimise põhimõtte rikkumise ja ringkonnakohtu otsuses põhistuste puudumise kohta (I). Seejärel

vaeb kolleegium ringkonnakohtus kriminaalasja arutanud kohtukoosseisu seaduslikkust (II) ja kaitsjate

väiteid kaitseõiguse rikkumise kohta kriminaalasja menetlemisel (III). Järgnevalt annab kolleegium hinnangu

L. H-le mõistetud vangistuse ärakandmisele määramise kohta (IV). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha

kassatsioonide rahuldamise ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas (V).

I

11. Puutuvalt kassatsioonide väidetesse selle kohta, et kohtud on süüdistatavate süüditunnistamisel ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust, sest süüdistatavad ei tekitanud kannatanutes tegelikest asjaoludest ebaõiget

arusaama, kannatanutele ei tekitatud kahju ning kannatanute ja süüdistatavate vahel on tegemist pelgalt

tsiviilõiguslike vaidlustega, märgib kriminaalkolleegium, et need väited lähtuvad süüdistatavate versioonist

toimepandu kohta, mitte aga kohtute tuvastatud faktilistest asjaoludest. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või

Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Küll on Riigikohus KrMS § 362 p 2 alusel pädev tühistama

kohtuotsuse,

kui

ilmneb

kriminaal-menetlusõiguse

oluline

rikkumine.

Seejuures

hõlmab

kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll ka kassatsioonikohtu järelevalvet selle üle, kas tõendite

hindamisel on menetlusõigusest kinni peetud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. oktoobri 2009. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-68-09, p 6 ja 19. juuni 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-08,

p 7).

12. Kassaatorid heidavad ringkonnakohtule ette kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi, mis seisnevad tõendite

vahetu uurimise põhimõtte rikkumises, samuti kohtuotsuses põhjenduste puudumises, sest ringkonnakohus

jättis vastamata apellatsiooni väidetele ja eelistas ühtesid tõendeid teistele, lugedes süüdistatavate ütlused

põhjendamatult ebausaldusväärseks. Seoses nende etteheidetega märgib kriminaalkolleegium esmalt seda, et

apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne arutamine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese

astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23.

novembri 2004. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-115-04, p 10). Erinevalt menetlusest esimese astme kohtus,

kus kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtte järgimisest saab rääkida üksnes juhul, kui

kohtulahend tugineb vaid nendele tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult

uuritud ning mis on protokollitud, võib ringkonnakohtu kohtulahend KrMS § 15 lg 2 p 2 kohaselt tugineda

ka sellistele tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

13. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud eiranud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ka sellega, et

jätsid kohtus üle kuulamata kannatanud K. E. ja O. A. L. H. lepingulise kaitsja kassatsioonis leitakse, et

kohus pidanuks ka need kannatanud välja kutsuma ja üle kuulama, sest tehingute tegemise ajal olid nad

teovõimelised. Lisaks märgib kaitsja, et O. A. on ütlusi andnud kohtus tsiviilasja arutamisel (tsiviilasi nr 2-

04-1149). Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalmenetluse raames kuulati O. A. üle 10. septembril 2004

(kd 2, lk 245-246) ja K. E. 19. aprillil 2007 (kd 4, lk 857-859). Mõlemale kannatanule on tehtud

kohtupsühhiaatria ekspertiis. Eksperdiarvamuse kohaselt ei olnud K. E. tehingu tegemise ajal võimeline

adekvaatselt hindama, kuidas mõjutab tehing tema huve (kd 10, lk 72-79), O. A. puhul aga tuvastati, et

kinkelepingut tehes esinesid tal vaimsest alaarengust tingitud psüühikahäired, mis takistasid tal oma tegude

tähendusest aru saada (kd 2, lk 249-250), ning tulenevalt alaarengust ei suuda ta täiel määral tajuda

kohtuistungil toimuvat (kd 5, lk 1088-1090). Mõlema käsitletud kannatanu teovõime on psüühikahäire tõttu

piiratud ja nende suhtes on kohtu poolt seatud eestkoste (kd 8, lk 123-124 ja kd 6, lk 202-203). Seetõttu on

maa- ja ringkonnakohus jätnud K. E. ja O. A. põhjendatult kohtus üle kuulamata ega ole ka tuginenud nende

poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele.

14. Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu

siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et

kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele

tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. märtsi 2008. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-5-08, p 12.1 ja 19. mai 2005. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-43-05,

p 6). Ringkonnakohtu otsus rajaneb KrMS § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 märgitud tõenditele ja selles on loogiliselt

põhistatud seisukohti, milleni kohtud tõendite hindamise tulemina jõudsid. Samuti on kohtud näidanud ka

tõendid, millele L. H. ja V. L. süüditunnistamine rajaneb. Seejuures on kooskõlas KrMS § 312 p-s 2

sätestatuga põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei lugenud kohtud usaldusväärseks. Samuti on

ringkonnakohus põhjalikult põhistanud järeldusi, milleni kohus apellatsioonide alusel kriminaalasja

arutamisel tõendeid hinnates jõudis. Kohtuotsuse põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse

kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seetõttu tõendite

uurimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

II

15. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassatsioonide väiteid ringkonnakohtu ebaseaduslikust

kohtukoosseisust.

16. Kaitsjad leiavad, et ringkonnakohtus kriminaalasja arutanud kohtukoosseis oli ebaseaduslik KrMS § 339

lg 1 p 1 tähenduses, sest ringkonnakohtu kohtunikud U. Reinola ja M. Aava oleks pidanud kriminaalasja

arutamisest taanduma. Kohtunik U. Reinola puhul on kassatsioonides taandumisalusena välja toodud tema

osalemine Tallinna Ringkonnakohtus tsiviilasja arutamisel S. E. hagis V. L. vastu, kusjuures hagi esemeks oli

sama kinnisasi, mille väljapetmine on ka üheks arutatava kriminaalasja esemeks. Seetõttu leiab L. H. kaitsja

M. Leis, et U. Reinola puhul esineb taandumisalus KrMS § 49 lg 1 p 1 mõttes, V. L. kaitsja L. Toomsalu

hinnangul aga KrMS § 49 lg 1 p 5 mõttes. Kohtunik M. Aava pidanuks kriminaalasja arutamisest taanduma

aga põhjusel, et ta on kohtueelses menetluses lahendanud L. H. kaitsja määruskaebust eeluurimiskohtuniku

poolt tõkendi kohaldamise määruse peale. L. H. kaitsja M. Leis näeb sellises tegevuses taandumisalust

KrMS § 49 lg 1 p 1, V. L. kaitsja L. Toomsalu aga KrMS § 49 lg 1 p 2 tähenduses.

17. KrMS § 49 lg 1 p 1 kohaselt on kohtunik kohustatud kriminaalmenetlusest taanduma, kui ta on varem

samas kriminaalasjas teinud kohtulahendi. Kohtunik U. Reinola ei olnud L. H. ja V. L. kriminaalasja

arutamise ajaks teinud selles kriminaalasjas ühtegi lahendit. Seega on üheselt tuvastatav, et sellist faktilist

asjaolu, mida on KrMS § 49 lg 1 p-s 1 märgitud taandumisaluse puhul silmas peetud - varem samas

kriminaalasjas kohtulahendi tegemist - kohtunik U. Reinola puhul ei esinenud. Süüdistatava ja kannatanu

tsiviilvaidluse lahendamist ei ole aga seadusandja kriminaalmenetluses taandumisaluseks lugenud. Seetõttu

oli kohtunik U. Reinola taandumine või taandamine KrMS § 49 lg 1 p 1 alusel välistatud.

18. KrMS § 49 lg 1 p-s 5 sätestatud alusest lähtuvalt tuleb kohtunikul taanduda siis, kui ta "muul põhjusel ei

saa olla erapooletu". Käsitledes just sellel alusel kohtuniku taandumise ja taandamisega seonduvaid

küsimusi, on kriminaalkolleegium märkinud, et tegemist on sellise asjaolu või asjaolude kogumiga, mille

olemasolu või puudumine tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada eraldi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

7. novembri 2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-05, p 10).

Viidatud määruses märkis kriminaalkolleegium sedagi, mida tuleb seejuures silmas pidada. Nii asus

kolleegium seisukohale, et "esiteks peab kohtunik KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel taanduma siis, kui ta kohtuasja

lahendama asudes ei pea selles kohtuasjas subjektiivselt võimalikuks mitte igasuguse seadusega ettenähtava

kohtulahendi tegemist, vaid eelistab selgelt ühte võimalikku lahendit teistele. Vastavalt Eesti kohtunike

eetikakoodeksi p-le 25 peab kohtunik taanduma siis, kui tal on eelarvamus poole suhtes, mis takistab asja

objektiivset lahendamist; kui ta on asjaosalistega lähedastes suhetes; tal on eraviisiline teave menetlusega

seotud faktiliste asjaolude kohta; ta on varasemalt asjaosalisi õigusalaselt nõustanud või teab, et otsus võib

puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes

teiselgi isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt

tuletada kohtuniku erapoolikust. Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja

väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja

diskussiooni välistava eelarvamusena." (Vt viimativiidatud määruse p 11).

Kriminaalkolleegium leidis ühtlasi, et selle küsimuse lahendamisel, millal konkreetselt peaks kohtunik KrMS

§ 49 lg 1 p 5 alusel taanduma, ei saa lähtuda vaid kohtuniku enda subjektiivsest arusaamast. Arvestades seda,

et Eesti kohtunike eetikakoodeksi p 14 kohaselt ei pea õigusemõistmine mitte üksnes olema, vaid ka näima

aus, ongi KrMS § 49 lg 1 p-s 5 sisalduva taandumisaluse formuleerimisel kasutatud sõnaühendit "ei saa

olla". Selline sõnakasutus osutab asjaolule, et kohtunik peab taanduma kõnealusel alusel ka siis, kui ta ise

sisemiselt leiab, et ta saab lahendada kohtusja erapooletult, kuid kui mitmesuguste objektiivselt nähtavate

ja/või teadaolevate asjaolude pinnalt on võimalik selles vähemalt kahelda. (Vt viimativiidatud määruse p 12).

19. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kohtunik U. Reinola oli Tallinna Ringkonnakohtu

koosseisus, mis arutas tsiviilasja S. E. hagis V. L. vastu. Kohtuniku enda subjektiivse arusaama järgi ei

pidanud ta kriminaalasja arutamisest taanduma. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna kohtuniku

osalemine tsiviilasja arutamisel ka alust põhjendatud kahtlusteks selle kohta, et kohtunik oli seetõttu

kriminaalasja hilisemal arutamisel erapoolik või eelarvamuslik. Nagu kaitsjad ka ise rõhutavad, tühistati

viidatud tsiviilasjas S. E. poolt V. L-le tehtud kinkeleping põhjusel, et S. E. oli tehingut tehes otsusevõimetu.

Tsiviilasjas ei käsitletud kriminaalasja arutamise esemeks olevat tehingu pettuslikkust (kd 4, lk 830-834).

Seega ei saa kahtlused selle kohta, nagu oleks kohtunikul kujunenud süüdistatava(te) suhtes selline arvamus,

mis takistas tal kriminaalasjas süüdistatava käitumisele erapooletut õiguslikku hinnangut andmast, olla

kuidagi põhjendatud ja kohtuniku poolt varasem S. E. ja V. L. tsiviilvaidluse lahendamine ei saanud V. L. ja

L. H. kriminaalasja arutamisel seada kahtluse alla tema erapooletust KrMS § 49 lg 1 p 5 mõttes.

20. Kohtunik M. Aava on enne kriminaalasja apellatsioonimenetluses arutamist lahendanud samas asjas L.

H. kaitsja määruskaebust maakohtu eeluurimiskohtuniku määruse peale, millega kohaldati L. H. suhtes

tõkendit vahistamine (kd 6, lk 109-110). Kolleegium märgib, et kirjeldatud olukorras ei ole tegemist KrMS §

49 lg 1 p 2 sätestatud taandumise alusega, sest selle sätte kohaselt peab taanduma kohtunik, kes on samas

kriminaalasjas teinud kohtumääruse eeluurimiskohtunikuna. Kohtunik M. Aava ei ole käsitletavas

kriminaalasjas teinud aga ühtegi lahendit eeluurimiskohtunikuna. Ka ei pidanud kohtunik M. Aava taanduma

KrMS § 49 lg 1 p-s 1 märgitud alusel. Seda põhjusel, et KrMS § 49 lg 3 välistab üheselt ringkonnakohtuniku

taandumise sellises menetluslikus olukorras, sätestades selgesõnaliselt, et eeluurimiskohtuniku või

prokuratuuri määruse peale esitatud kaebuse lahendamine ei ole kohtuniku taandumise alus.

21. Eeltoodud põhjustel puudusid kriminaalkolleegiumi hinnangul alused ringkonnakohtu kohtunike

taandumiseks ja kassaatorite väited kriminaalasja arutamisest ringkonnakohtu ebaseadusliku kohtukoosseisu

poolt on alusetud.

III

22. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei anna ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alust ka kaitsjate väited

süüdistatavate kaitseõiguse rikkumisest kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtus.

23. L. H. lepingulise kaitsja kassatsioonis väidetakse, et L. H. kaitseõigust on rikutud muu hulgas sellega, et

nii ringkonna- kui ka maakohtus ei kasutanud tema kaitsjad kaitseülesande täitmiseks kõiki võimalikke

vahendeid. Kolleegiumi hinnangul on kassaatori kõnealune väide aga väga üldine ja täielikult põhistamata,

mistõttu selle kontrollimine kassatsioonimenetluses ei ole võimalik. Nii nähtub kriminaalasja materjalidest,

et kohtueelses menetluses ja kriminaalasja arutamisel maakohtus kuni 3. oktoobrini 2008 kaitses L. H.

vandeadvokaat Alar Neiland, kellest L. H. loobus (kd 6, lk 332). Seejärel on L. H-le riigi õigusabi korras

määratud kaitsjaks vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva. Lisaks on maakohtus L. H. lepingulise kaitsjana

alates 12. jaanuaril 2009 toimunud kohtuistungist tegutsenud vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov

(kd 8, lk 117), kes ei ole aga apellatsiooni esitanud. Alates 17. detsembrist 2009 on L. H. kaitsnud veel ka

vandeadvokaat Sven Sillar (kd 11, lk 28), kes on Tallinna Ringkonnakohtule teatanud L. H. jätkuvaks

kaitsmiseks volituste puudumisest 14. aprillil 2010 (kd 12, lk 164). Seega on L. H-l kriminaalmenetluses

kuni kassatsiooni esitamiseni olnud kokku neli kaitsjat, kellest kolm lepingulised ja üks määratud.

Kassatsioonist aga ei selgu, millised nendest kaitsjatest, millal ja millised kaitseülesanded on nõuetekohaselt

täitmata jätnud. Seetõttu on kassaatori väited kaitsja või kaitsjate puudulikust tööst paljasõnalised. Ainsa

konkreetse asjaoluna on kassatsioonis esile toodud kannatanu S. E. omakäelise tahteavalduse, kui L. H.

õigustava tõendi kohtule esitamata jätmine. Kolleegium märgib, et KrMS § 34 lg 1 p 7 koostoimes § 35 lg-ga

2 annab süüdistatavale õiguse ka ise tõendeid esitada. Kassatsioonist ei selgu, mis takistas L. H-l enesel selle

tõendi esitamist või selle esitamise nõudmist kaitsjalt, nagu ka seda, mis on takistanud viitamast sellisele

väidetavale kaitseõiguse rikkumisele apellatsioonis.

24. Kolleegium ei nõustu ka L. H. määratud kaitsja kassatsioonis märgituga, nagu oleks L. H. kaitseõigust

rikutud sellega, et määratud kaitsjat sisuliselt sunniti kaitseülesannete täitmisele olukorras, kus süüdistatav

esitas kohtule taotluse kaitsja taandamiseks ja kaitsja taotles riigi õigusabi osutaja vahetamist. Kolleegium

märgib sellega seoses, et määratud kaitsja võib riigi õigusabi osutamisest või selle jätkamisest keelduda

üksnes riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-s 19 toodud alustel. Selliseid aluseid kaitsjal ei olnud. Ka ei esinenud

KrMS § 46 lg-st 1 tulenevaid aluseid kaitsekohustusest loobumiseks. Lahendades süüdistatava taotlust

kaitsja taandamiseks tuvastas ringkonnakohus põhjendatult, et puuduvad ka KrMS §-s 54 märgitud kaitsja

taandumise alused. Seetõttu jättis ringkonnakohus õigesti kaitsja taandamistaotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus on samuti kaalunud riigi õigusabi osutaja vahetamist RÕS § 20 alusel ja põhjendatult

leidnud, et kuigi süüdistatava väitel on tal kaitsjaga katkenud usaldussuhe, ei ole riigi õigusabi osutaja

vahetamine menetluse selles etapis enam otstarbekas. Määratud kaitsja taandamata ja vahetamata jätmisega

süüdistatava kaitseõigust ei rikutud.

25. V. L. kaitsja hinnangul tagati V. L. kaitseõigus ringkonnakohtus üksnes formaalselt. Nimelt ei olnud V. -l

võimalik oma kaitsjaga privaatselt kohtuda. Kaitsja määrati talle vaid mõned päevad enne ringkonnakohtu

istungit, mistõttu ei jõudnud kaitsja end kriminaalasja materjalidega kurssi viia ega oma kaitsealusega

konsulteerida. Kriminaalkolleegium nende väidetega ei nõustu ja märgib, ringkonnakohtu istungil toetas V.

L. kaassüüdistatava L. H. taotlust V. L. määratud kaitsja taandamiseks. Taandustaotlust põhjendati väitega, et

määratud kaitsjal ei ole olnud piisavalt aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ning et kaitsjal on

huvide konflikt. Enne taandamistaotluse lahendamist küsis kohus muu hulgas ka määratud kaitsja arvamust

esitatud taotluse suhtes ja tegi kindlaks, et kaitsja enda hinnangul on tal olnud kohtuistungiks

ettevalmistumiseks piisavalt aega ning et tal ei esine huvide konflikti. Sellise konflikti esinemist ei

tuvastanud ka ringkonnakohus (kd 12, lk 189-190). Eeltoodud asjaoludel jättis ringkonnakohus põhjendatult

taotluse määratud kaitsja taandamiseks rahuldamata.

26. V. L. kaitsja leiab ka seda, et taandamise küsimuse lahendamisel rikkus kohus kriminaalmenetlusõigust

sellega, et ei järginud KrMS §-de 56 ja 57 nõudeid. Kaitsja viidatud sätted ei ole aga asjakohased. KrMS §

54 kohaselt ei või isik olla kaitsja, kui ta on olnud või on samas kriminaalasjas kriminaalmenetluse muu

subjekt või ta on varem samas või sellega seonduvas kriminaalasjas kaitsnud või esindanud teist isikut, kelle

huvid on kaitsealuse huvidega vastuolus. Kui kaitsja ei ole nendel alustel ise taandunud, või kui esinevad

RÕS § 20 lg-s 31 sätestatud alused, siis kohus taandab kaitsja kas omal algatusel või kohtumenetluse poole

taotlusel (KrMS § 55 lg 1). Lisaks nimetatud alustele taandab kohus kaitsja ka juhul, kui KrMS §-des 56 ja

57 sätestatud taandamismenetluses ilmneb, et kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit, suheldes

kahtlustatavana kinnipeetud või vahistatud kaitsealusega viisil, mis võib soodustada uue kuriteo

toimepanemist või kinnipidamiskoha sisekorra rikkumist (KrMS § 55 lg 2). Kriminaalkolleegium märgib, et

KrMS §-dest 56 ja 57 tulenev menetluskord kehtibki üksnes viimati nimetatud taandamisaluse korral, st

juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kaitsja taandamise menetluse taotluse, viidates asjaolule, et

kaitsja on kuritarvitanud oma menetlusseisundit KrMS § 55 lg 2 tähenduses. Käesolevas kriminaalasjas

sellist taotlust aga esitatud ega lahendatud ei ole.

IV

27. L. H. lepinguline kaitsja leiab, et mõistes L. H-le karistuseks neli aastat vangistust raskendas

ringkonnakohus ebamõistlikult tema karistust. Kuna L. H. kasvatab kolme last, siis mõjuks tema karistamine

vangistusega lastele ja perele laastavalt ning riivaks ühiskonna õiglustunnet.

28. Kriminaalkolleegium märgib, et nelja-aastase vangistusega karistas L. H. maakohus ja selles osas

ringkonnakohus maakohtu otsust ei muutnud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse üksnes L. H.

karistusest tingimisi vabastamise osas. Seejuures on ringkonnakohus kohtupraktikaga riimuvalt märkinud, et

karistuse kandmisest tingimisi vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolud ja

süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1).

Ringkonnakohus on veenvalt põhistanud, miks L. H. puhul selliseid asjaolusid ega eripära ei esine. Nii on L.

H. arutatavas asjas tunnistatud süüdi kaheteistkümnes kelmuses, samuti varguses, arvutikelmuses ja tähtsa

isikliku dokumendi kuritarvitamises. Viiel korral on kuriteod toime pandud kõrges eas isiku suhtes. Mitmed

neist kuritegudest pani L. H. toime pärast süüdimõistmist Harju Maakohtus 13. septembril 2006 ja ka

kriminaalasja menetlemise ajal, pärast vabanemist eelvangistusest. Ringkonnakohus on asjakohaselt

selgitanud ka seda, miks ei õigusta L. H-l elukoha olemasolu ja alaealiste laste kasvatamine, nagu ka asjaolu,

et teda ei ole varem vangistusega karistatud, talle mõistetud karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata

jätmist. Seetõttu on ringkonnakohus asunud põhjendatud seisukohale, et L. H. ei saa talle mõistetud

karistusest tingimisi vabastada.

V

29. Tulenevalt eelmärgitust ning lähtudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 17. mai 2010. a otsuse muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

30. L. H. määratud kaitsja vandeadvokaadi vanemabi O. Ladva esitas koos kassatsiooniga 16. juunil 2010

taotluse kassatsiooni koostamisel ja Riigikohtu istungiks valmistumisel riigi õigusabi osutamise eest tasu

väljamõistmiseks summas 960 krooni (sh käibemaks 160 krooni). Riigikohtu istungil esitas kaitsja uue

taotluse, paludes kassatsiooni koostamise ja Riigikohtu istungiks valmistumise eest kaitsjatasuna välja

mõista 3000 krooni; kohtuistungil esinemise eest 750 krooni ja riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks

kulutatud aja eest 650 krooni. Lisaks taotles kaitsja sõidukulu hüvitamist summas 740 krooni. Taotletud

summadele lisandub käibemaks 1028 krooni.

31. Kriminaalkolleegium märgib, et taotlus tuleb RÕS § 21 lg 3 ja Eesti Advokatuuri juhatuse otsusega

kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad

ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" (Kord) sätete alusel rahuldada

osaliselt. Kuna 16. juunil 2010 esitatud taotluse kohaselt palus O. Ladva kassatsiooni koostamise ja

kohtuistungiks valmistumise eest kaitsjatasuna välja mõista 960 krooni (millest käibemaks160 krooni) ja see

taotlus vastas esitamise ajal kehtinud Korra p-s 21 sätestatud tasumäärale, siis tuleb kassatsiooni esitamise ja

Riigikohtu istungiks valmistumise eest tasu välja mõista just selles summas. Riigikohtu istungil esinemise ja

õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest taotletud tasu, nagu ka sõidukulu, tuleb aga välja

mõista alates Korra 1. juulist 2010 kehtiva redaktsiooni p-de 18, 47.4 ja 54 alusel. Seega kuulub kokku

hüvitamisele riigi õigusabi kulu 3528 krooni (sh 588 krooni käibemaks). KrMS § 186 lg 1 alusel tuleb see

menetluskulu L. H-lt välja mõista.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris