3-4-1-14-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-14-10

Otsuse kuupäev

11. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar

Kohtuasi

Karol Krawczyki taotlus kontrollida riigilõivuseaduse § 56

lõike 7 punkti 2 ja § 182 lg 2 p 1 osas, mis puudutab

keskmise kuusissetuleku arvutamisel mittetäielikku loetelu

mõistlike kulude mahaarvamise osas, mida

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 186 lõike 1 ja § 185 lõike

5 sätted võimaldavad, ning pankrotiseaduse § 11 ja § 23 lg 4

osas, mille alusel on võlausaldaja kohustatud maksma

ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks rahasumma, kohtusse

pöördumise õiguse riive põhiseaduslikkust.

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1.Jätta Karol Krawczyki taotlus läbi vaatamata.

2.Tagastada tasutud kautsjon 400 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Karol Krawczyk esitas saamata jäänud töötasu nõude tõttu Harju Maakohtule 16. aprillil 2010

pankrotiavalduse, milles taotles menetlusabi andmist, seejuures tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 182 lõike 2 punkti 1 kohaldamata jätmist põhiseadusvastasuse tõttu, ning ajutise

pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks summa deposiiti maksmise kohaldamata jätmist (tsiviilasi nr

2-10-17618). Harju Maakohus jättis oma 30. aprilli 2010. a määrusega menetlusabi taotluse

rahuldamata ning kohustas K. Krawczyki tasuma riigilõivu 6000 krooni. K. Krawczyk vaidlustas

Harju Maakohtu määruse Tallinna Ringkonnakohtus, kes jättis oma 4. juuni 2010. a määrusega

määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. K. Krawczyki eest tasus riigilõivu

teine isik.

2. K. Krawczyk pöördus õiguskantsleri poole avaldusega, mille alusel õiguskantsler alustas

menetlust. Menetlus ei olnud Riigikohtule taotluse esitamise ajaks lõppenud.

3. Harju Maakohus kohustas oma 18. augusti 2010. a määrusega hagejat tasuma ajutise

pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks 22 000 krooni kohtu deposiiti 10 päeva jooksul arvates

määruse kättesaamisest. Tallinna Ringkonnakohus jättis oma 29. septembri 2010. a määrusega

määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata ning andis uue tähtaja tagatise

tasumiseks.

4. 15. oktoobril 2010 taotles hageja Harju Maakohtult tagatise maksmise tähtaja pikendamist kuni

individuaalkaebuse lahendamiseni.

ISIKU TAOTLUS

5. K. Krawczyk pöördus 15. oktoobril 2010 Riigikohtu poole taotledes:

- riigilõivuseaduse § 56 lõike 7 punkti 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamist vastuolu tõttu

põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(konventsioon) artiklitega 6 ja 13 tagatud ausa ja tõhusa menetluse ning kaebeõiguse garantiidega;

- tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lõike 2 punkti 1 põhiseaduse vastaseks tunnistamist

vastuolu tõttu põhiseaduse § 15 lõike 1 esimese lause, põhiseaduse § 28 lõikes 2 sisalduva õigusega

riigi abile puuduse korral ja konventsiooni artiklitega 6 ja 13 tagatud ausa ja tõhusa menetluse ning

kaebeõiguse garantiidega;

- pankrotiseaduse § 11 ja § 23 lõike 4 põhiseaduse vastaseks tunnistamist osas, mille alusel on

võlausaldaja kohustatud maksma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks rahasumma, vastuolu tõttu

põhiseaduse § 13, § 14 ja § 15 lõike 1 esimese lausega ning konventsiooni artiklitega 6 ja 13 tagatud

ausa ja tõhusa menetluse ning kaebeõiguse garantiidega.

6. Taotleja viitab mitmetele Riigikohtu lahenditele, märkides, et isikul on õigus pöörduda oma

põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtusse, kui tal ei ole muud tõhusat võimalust kasutada põhiseaduse

§-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele ning kui tema õigusi on rikutud tema suhtes mingite

normide kohaldamisega. Taotlejal on pooleli tegelik vaidlus ning tal puudub muu tõhus viis kohtuliku

kaitse kasutamiseks. Olles esitanud pankrotiavalduse endise tööandja suhtes saamata jäänud töötasu

nõudes, on 6000-kroonise riigilõivu tasumise kohustus intensiivne riive kohtusse pöördumisel.

Kohustus tasuda ajutise pankrotihalduri tasu ja kulude katteks 22 000 krooni kohtu deposiiti 10 päeva

jooksul on samuti kohtusse pöördumise intensiivne riive, kuna vastasel juhul jätab kohus halduri

nimetamata ning kohtumenetlus on takistatud. Kohus ei arvestanud sellega, et võlausaldaja on

füüsiline isik, välismaalane, kelle jaoks kohtumenetluses osalemine tähendab keele mittevaldamise

tõttu täiendavalt tõlke- ja õigusabikulusid, ega tänast majanduslikku olukorda. Pankrotiseadus

kohtleb võlgnikku ja võlausaldajat pankrotiavalduse esitamisel erinevalt, koheldes võlausaldajat

põhjendamatult ebavõrdselt, rikkudes sellega põhiseaduse § 12 lõikest 1 tulenevat võrdsuspõhiõigust.

Kohus jättis tähelepanuta võlausaldaja teabe selle kohta, et võlgnikul on registrisse kantud vara.

7. Taotleja esitas Riigikohtule 9. novembril 2010 täiendavad seisukohad, mis lähtusid justiitsministri

vastusest õiguskantsleri teabe nõudmisele. Taotleja ei nõustu justiitsministri arvamusega riigilõivu

ning ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste maksmise regulatsiooni kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Karol Krawczyk on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles ta taotleb riigilõivu seaduse,

tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja pankrotiseadustiku sätete põhiseadusvastasuse tuvastamist.

9. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses (PSJKS) ei sätestata otsesõnu võimalust

esitada Riigikohtule individuaalkaebus. Erandjuhul saab isik siiski ? tulenevalt põhiseaduse

(PS) §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

kohaldamispraktikast ? pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes

juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule

kaitsele. See tähendab olukorda, kus riik ei ole täitnud kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane

kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse. Sellest tulenevalt on juhul, kui

isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, tema individuaalkaebus lubamatu. Kaebus on

lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku

kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud, s.t jätnud õigel ajal

kasutamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. detsembri 2009. aasta otsus

kohtuasjas nr 3-4-1-22-09, p 7 ja selles viidatud kohtupraktika). Eeltoodust lähtudes on Riigikohus

pädev individuaalkaebust läbi vaatama üksnes juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole

olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest.

10. Kolleegium leiab, et K. Krawczykil on olnud tõhus viis kasutada põhiseaduse §-s 15 sätestatud

kohtusse pöördumise õigust ning tal on oma kohtuasja läbivaatamisel olnud võimalik kasutada õigust

taotleda asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse kontrolli.

11. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teine lause näeb ette igaühe õiguse nõuda "oma kohtuasja

läbivaatamisel" mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks

tunnistamist. Kui kohus nõustub menetlusosalise seisukohaga, jätab ta põhiseadusvastase normi

kohaldamata ning kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus

(PS § 152 lõige 2; PSJKS § 4 lõige 3).

12. Senises kohtupraktikas on olnud mitmeid juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel

või selle menetlemise käigus tunnistanud põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi,

mis on piiranud isiku õigust tõhusale õiguskaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-1-04, kus ringkonnakohus jättis menetlusnormi

kohaldamata; 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07, kus maakohus jättis menetlusnormi

kohaldamata; käesoleval ajal on Riigikohtu üldkogu menetluses asjad nr 3-2-1-60 10 ja

nr 3-2-1-62 10, kus Riigikohtu tsiviilkolleegium on pidanud menetlusnormi põhiseaduse vastaseks).

Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi

põhiõiguse kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset

võimaldava menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes

menetluskorrast, mille seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks

olukorraks kehtestama (vt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 32).

Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames ? sh talle esitatud kaebuse lubatavuse

hindamisel ? ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide

põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus

kohtulik õiguskaitse.

13. Põhiseaduse § 15 lõike 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis

tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist ei

tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada kohaldatava

õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtus. PS § 15 ning § 152 sõnastuse ja

mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse põhiseadusele

vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu üldkogu 8. juuni 2009. a otsus asjas

nr 3-4-1-7-08, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas

kohaldamisele tulevate õigusnormide põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes

Riigikohtule.

14. K. Krawczyk pöördus kohtusse ning taotles seejuures menetlusabi ning TsMS § 182 lõike 2

punkti 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist ning kohaldamata jätmist. Kohus leidis, et norm on

põhiseadusega kooskõlas ja jättis menetlusabi andmata. Seepeale esitas taotleja määruskaebuse, mille

ringkonnakohus läbi vaatas ja rahuldamata jättis. Lisaks esitas K. Krawczyk määruskaebuse

kohtumääruse peale, millega teda kohustati tasuma ajutise pankrotihalduri tasu ja kulutuste katteks

kohtu deposiiti 22 000 krooni. Seejuures sai K. Krawczyk vaidlustada kohtumäärusega talle pandud

kohustuse aluseks olevate normide põhiseaduspärasust. Ringkonnakohus vaatas kaebuse läbi ja jättis

selle rahuldamata.

15. Maakohus ja ringkonnakohus kontrollisid K. Krawczyki väiteid normide põhiseadusvastasuse

kohta ning leidsid, et normid on põhiseadusega kooskõlas. Asjaolu, et isik ei nõustu kohtu poolt

normidele antud hinnanguga, ei tähenda seda, et tal oleks puudunud õigus nõuda kohtult

asjassepuutuvate normide põhiseaduspärasuse hindamist. Kolleegiumi hinnangul oli K. Krawczykil

piisavalt tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset põhiõiguste rikkumise vastu.

16. Lähtuvalt eeltoodust ei saa Riigikohus K. Krawczyki taotlust sisuliselt hinnata ning taotlus tuleb

tagastada PSJVS § 11 lõike 2 alusel läbivaatamatult pädevuse puudumise tõttu.

17. K. Krawczyk tasus taotluse esitamisel kautsjoni 400 krooni. Põhiseaduslikkuse järelevalves

taotluse esitamisel ei ole kautsjoni tasumise kohustust ette nähtud. Seetõttu tuleb tasutud 400 krooni

K. Krawczykile tagastada.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar