3-2-1-84-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-84-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. november 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Bonus Invest hagi osaühingu KAUR TRADE

vastu võlgnevuse ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-86919

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu KAUR TRADE kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

220 745 krooni 69 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Bonus Invest (registrikood 11150493), esindaja

vandeadvokaat Margus Poola

Kostja osaühing KAUR TRADE (registrikood 10213317),

esindaja vandeadvokaat Mall Saar

Asja läbivaatamise kuupäev

11. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 29. märtsi 2010. a otsuse (tsiviilasi nr 2-08-86919) õiguslikku

põhjendust. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata osaühingu KAUR TRADE kassatsioonkaebuselt 26. aprillil 2010. a tasutud kautsjon

2207 (kaks tuhat kakssada seitse) krooni riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Bonus Invest (hageja) esitas 17. detsembril 2008 Tartu Maakohtule hagi osaühingu

KAUR TRADE (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista poolte sõlmitud lepingust tuleneva

üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse ja viivise. Hagi 10. mai 2009. a täpsustuse kohaselt palub hageja

kostjalt välja mõista seisuga 17. detsember 2008 üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse 36 244 krooni

74 senti ja viivise 3577 krooni 90 senti ning ajavahemiku 20. detsember 2008 kuni 28. aprill 2009

eest üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse 148 605 krooni 90 senti ja ajavahemiku eest alates

20. detsembrist 2008 kuni põhikohustuse kohase täitmiseni viivise, mille määraks päevas on 0,15%

tasumata summast.

Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 28. aprillil 2006 üürilepingu, millega

hageja andis kostjale kolmeks aastaks kasutada äripinna asukohaga Sepa 19c Tartus. Lepingu

lõppemise kuupäevaks oli märgitud 28. aprill 2009. 2007. aasta novembris teatas kostja hagejale, et

plaanib ehitada endale ärihoone ning soovib seetõttu olemasolevalt üüripinnalt ennetähtaegselt

(2008. aasta juunis) lahkuda. Hageja vastas kostja teatisele, et nõustub üürilepingu ennetähtaegse

lõpetamisega pärast seda, kui on leidnud kostja asemele uue üürniku. 1. oktoobril 2008 teatas kostja

hagejale, et ta lahkus üüripinnalt alates 16. septembrist 2008 ning ütleb üürilepingu alates

1. oktoobrist 2008 üles. Kostja põhjendas üürilepingu ülesütlemist äritegevuse ettenägematu arengu

ja vajadusega uute ruumide ja paremate töötingimuste järele. Lisaks motiveeris üürilepingu

ülesütlemist kostja soov optimeerida küttekulusid. Hageja leidis, et eeltoodud põhjused ei andnud

alust üürilepingut lõpetada, ja nõudis 5. detsembril 2008 üürilepingust tuleneva üüri ja kõrvalkulude

võlgnevuse tasumist, mille kostja jättis rahuldamata. Kostjalt tuleb välja mõista üürilepingust tulenev

võlgnevus ja viivis.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on hageja nõuded alusetud, sest üürileping

lõppes selle ülesütlemise tõttu 1. oktoobril 2008. Kostjal oli alus leping erakorraliselt üles öelda.

Kostja ruumivajadus oli üürilepingu sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt suurenenud. Ajaks, mil kostja

tegi ülesütlemisavalduse, oli normaalne tegevus muutunud praktiliselt võimatuks, laoruumides oli

rakse liikuda, rääkimata seadmete sihtotstarbelisest kasutamisest. Uusi seadmeid ei olnud võimalik

lahti pakkida. Ka kontoriruumid olid ülerahvastatud. Kütteperioodil ei saanud enam kasutada

mittestatsionaarseid elektriradiaatoreid, sest ruumipuuduse tõttu ei olnud võimalik tagada nende

tuleohutust.

3. Tartu Maakohus rahuldas 1. juuni 2009. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja üüri ja

kõrvalkulude võlgnevuse ning kuni 1. juuniks 2009. a sissenõutavaks muutunud viivise, kokku

220 745 krooni 69 senti ning alates 2. juunist 2009 kuni põhikohustuse täitmiseni viivise, mille

määraks päevas on 0,15% põhisummast 184 850 krooni 64 senti.

Maakohtu otsuse põhjendustel tuleb hinnata, kas kostja vajadust suurema üüripinna järele, kuna tema

majandustegevus on hoogustunud, saab pidada seaduslikuks põhjuseks, mille alusel üürileping

erakorraliselt üles öelda. Kostja esindaja selgitas 19. mai 2009. a kohtuistungil, et lepingu

ülesütlemise põhjuseks oli kasvavast majandustegevusest tingitud ruumivajadus, mis muutis tema

tegevuse senistes ruumides võimatuks. Kostjal oli vaja kolida suuremale pinnale. Majandustegevuse

laienemisel võeti töötajaid rohkem tööle. Ruumide küttesüsteem ei olnud ülesütlemise põhjuseks.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 313 lg 1 sätestab, et mõjuval põhjuselt võib kumbki lepingupool nii

tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa

ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes

eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Sama sätte lg 2 järgi on erakorraline ülesütlemine lubatud

eelkõige võlaõigusseaduses §-des 314-319 nimetatud asjaoludel. Kuivõrd viidatud asjaolusid lepingu

erakorralise ülesütlemise alusena ei esinenud, tuleb tuvastada, kas kostjal esines lepingu

ülesütlemiseks muu mõjuv põhjus. Riigikohtu seisukoha järgi õigustab üürilepingu erakorralist

ülesütlemist vaid poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada,

et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Riigikohus on ka selgitanud, et

VÕS § 313 lg 1 rakendamine eeldab mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille käigus

võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu jätkamise

korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral.

Kostja esile toodud majanduse elavnemine, sellega seotud äritegevuse laienemine ja ruumivajaduse

suurenemine ei ole mõjuvaks põhjuseks, mida ei olnud võimalik üürilepingu sõlmimisel ette näha.

Kostja ettevõtte kasvamine on normaalne majandustegevuse kulg ega ole hageja kui üürileandja risk.

Maakohus ei nõustu kostjaga, et ta ei saanud üürilepingu sõlmimisel 2006. aastal ette näha, et

majanduskasv tuleb ettenägematult suur ja tema äritegevus kasvab 2007. aasta keskpaigast

hüppeliselt. See kostja seisukoht ei ole asjakohane, sest põhineb eeldusel, et majanduse arengutempo

on ajas muutumatu ja piiritletud. Kostja peaks olema tavapärase ettevõtjana teadlik majanduse

võimalikest tõusudest ning langustest ja sellega oma võimalikes prognoosides ka arvestama. Lisaks

esitas kostja ülesütlemisavalduse ajal, mil valmis tema ehitatud uus ärihoone. See asjaolu oli ilmselt

ka üürilepingu ülesütlemise peamiseks põhjuseks. Hoone ehitamist oli kostja hagiavaldusest

nähtuvalt planeerinud juba vähemalt 2007. aasta novembrist, seega ei saa hoone valmimist pidada

erakorraliseks asjaoluks. Arvestada tuleb ka hageja kui teise lepingupoole enamkaitstud huvi, mille

kohaselt ta võib eeldada, et leping kehtib kuni korralise lõppemiseni. Hageja on olnud selgelt

seisukohal, et ta ei nõustu lepingu ülesütlemisega enne, kui on leidnud üüripinnale uue üürniku.

Hageja huvi üürilepingu jätkamise vastu on põhjendatud sellega, et kuivõrd üürilepingu esemeks olev

kinnisasi on soetatud panga finantseerimisel, siis on hagejal panga vastu igakuised kohustused.

Hageja kohustuste täitmine on tagatud üürilepingu esemeks olevale kinnisasjale seatud hüpoteegiga.

Kui hageja kaotab peamise üürniku ja sellest tuleneva üüritulu, on tal raske täita pangale oma

kohustusi. Kui kohustusi ei täideta, on võimalik üürilepingu eseme sundmüük ning hageja kaotab

oma kinnisasja omandiõiguse. Seega on hageja kindel huvi, et põhiüürnik kasutaks üüritud ruume

lepingu tähtaja saabumiseni või uue üürilise leidmiseni, vastasel juhul riskib ta raskete majanduslike

tagajärgedega. Eeltoodut võib pidada hageja kaalukaks huviks, mis kaalub üles kostja huvi

majandustegevuse laiendamise vastu. Seda, et hageja lubas kostja ülesütlemisavaldusega nõustuda

juhul, kui ta leiab uue üürniku, võib pidada kostjale vastutulekuks. Eeltoodust lähtuvalt ei saa pidada

kostja väljatoodud põhjust piisavalt mõjuvaks ja erakordseks, et see annaks aluse üürileping

erakorraliselt üles öelda. Majanduse hoogustumine ja langus on riskid, mille ettevõtja oma tegevuses

võtab. Lisaks on hagejal kostja üüripinnal edasi hoidmiseks kaalukas majanduslik põhjus. Seda võib

pidada ka hageja enamkaitstud huviks, et üürilepingut ennetähtaegselt üles ei öeldaks.

Kui leping on kehtiv, võib nõuda lepingu täitmist. Maakohus tugines hagi rahuldamisel VÕS § 292

lg-le 1, § 101 lg-tele 1 ja 2, § 108 lg-le 1 ja § 113 lg-le 1, samuti tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-le 367. Pooled ei vaidle üüri ja kõrvalkulude suuruse üle, samuti ei ole kostja vaidlustanud

hageja arvestust.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. märtsi 2010. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei

pidanud vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus leidis, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu

otsust tühistada või muuta. Apellatsioonkaebuses esitas kostja samu väiteid mis asja läbivaatamisel

esimese astme kohtus ja maakohus on võtnud nende kohta põhjendatud seisukoha. Maakohus on

käsitlenud esitatud asjaolusid piisava põhjalikkusega ja leidnud õigesti, et kostja ei ole tõendanud

VÕS § 313 lg-s 1 sätestatud aluste esinemist ja üürilepingu ülesütlemine ei olnud kehtiv. Maakohtu

otsus vastab seaduses sätestatud põhjendamisnõuetele ja tõendeid on hinnatud nõuetekohaselt.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tuvastada asjaolusid ja kohaldada materiaalõigust teisiti, kui

seda tegi maakohus.

Maakohus viitas õigesti VÕS § 313 lg 1 kohaselt poolte huvide kaalumisel hageja enamkaitstud

huvile eeldada lepingu kehtimist kuni selle korralise lõppemiseni (lepingutähtaja saabumiseni) ning

sellele, et seda hageja huvi ei kaalu üles kostja ärihuvi oma majandustegevuse laiendamise vastu.

Kõik kostja viidatud asjaolud pidid talle kui ettevõtjale olema ettenähtavad juba tähtajalise

üürilepingu sõlmimisel ning selliselt on kostja ise välistanud neil alustel lepingu ülesütlemise

võimaluse. Kostja ei saa huvide kaalumisel tugineda ka sellele, et ruumides ei olnud statsionaarset

kütet ning ta pidi seetõttu kütma ruume elektriradiaatoritega, sest kostja teadis neist asjaoludest juba

üürilepingu sõlmimisel ning arvestas sellise üüripinna eripäraga. Üürilepingu ülesütlemist ei õigusta

ka see, et hageja pakutud üüripind ei olnud atraktiivne ning hageja ei suutnud leida 2008. aastal

kostja asemele teist üürnikku ega pakkuda ruumivajaduse kasvades kostjale sobivaid lisaruume.

Tulenevalt üürisuhtest hagejal selliseid kohustusi ei olnud.

Viitamine VÕS § 313 lg 1 tõlgendamisel analoogiale riigiõigusega (riik on mitmel aastal järjest

muutnud lisaeelarvega aastaks kinnitatud eelarvet põhjendusega, et majanduse tõus või langus sel

aastal on olnud ootamatult suur) ei ole põhjendatud. Riigieelarve muutmise võimalus on sätestatud

lähtuvalt avalik-õiguslikest põhimõtetest, mis ei ole iseloomulikud tsiviilõigussuhetele, kus lähtutakse

poolte võrdsuse põhimõttest. Seega ei saa ka riigi seadusega sätestatud käitumine avalik-õiguslikus

suhtes olla eeskujuks eraõiguslikule õigusmõistete sisustamisele. TsMS § 631 lg 1 järgi tuleb jätta

tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta kostjale

kohtukutse saatmisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse asja alama

astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata.

Ringkonnakohus andis asjas tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu ja jättis alusetult

VÕS § 313 lg 1 kohaldamata. Vale on kohtute seisukoht, et majanduskasv ja sellega seotud ettevõtja

äritegevuse laienemine on igal juhul ja alati ettevõtja risk, mis välistab viidatud sätte alusel lepingu

ülesütlemise õiguse. Majanduse hüppeline kasv on eriolukord, mille ettenägemist lepingu sõlmimise

ajal ei saanud kostjalt eeldada. Eriolukorrast tingituna tuleb mõjuva põhjuse olemasolu hindamisel

jätta kõrvale tavapärased huvide kaalumise kriteeriumid (üürileandja enamkaitstud huvi eeldus) ning

hinnata, kumb lepingupooltest lepingu lõpetamise tõttu tegelikult rohkem kahjustada saab.

Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks ei ole kostja

eeltoodud väited arvestatavad. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks esitatud asjaolusid

arvestades kaaluvad hageja huvid üles kostja huvi. Samuti ei ole VÕS § 313 lg 1 tõlgendamisel

järgitud mõistlikkuse ja õigluse põhimõtet.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus ei ole

andnud asjaoludele ebaõiget õiguslikku hinnangut ega kohaldanud valesti materiaalõiguse normi,

samuti ei ole rikutud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust.

9. Hageja nõuab kostjalt poolte sõlmitud üürilepingu täitmist (üüri ja kõrvalkulude tasumist kuni

lepingu lõppemiseni 28. aprillil 2009) ning täitmisega viivitamise tõttu tekkinud viivist, tuginedes

sellele, et kostja 1. oktoobril 2008 esitatud avaldus üürilepingu erakorralise ülesütlemise kohta on

tühine. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võis üürilepingu üles öelda põhjusel, et ta vajab

majanduse hoogustumisest tingitud majandustegevuse kiire kasvu tõttu suuremat üüripinda.

10. Lepingu erakorraline ülesütlemine on sätestatud VÕS §-s 196, üürilepingu erakorralist

ülesütlemist reguleerib erisättena VÕS § 313. Viimati viidatud sätte lg 1 kohaselt võib mõjuval

põhjusel kumbki lepingupool nii tähtajatu kui ka tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on sama

sätte järgi mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid

arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab. Riigikohtu

praktika järgi eeldab VÕS § 313 lg 1 rakendamine mõlema lepingupoole huvide kaalumist, mille

käigus võrreldakse, kas lepingu lõppemist sooviva poole huvid on olulisemad ja saaksid lepingu

jätkumise korral rohkem kahjustada kui teise lepingupoole huvid lepingu lõppemise korral

(vt Riigikohtu 21. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-04, p 14). Kolleegium lisab, et viidatud

sätte eesmärgiks on tagada üürilepingu jätkamise võimatusel selle õiglase lõpetamise võimalus.

Samuti on kolleegium selgitanud, et VÕS § 313 lg 1 kohaldamine nõuab kohtult diskretsiooniotsuse

tegemist, sest kohtul tuleb kaaluda, kas üürilepingu ülesütlemiseks oli olemas mõjuv põhjus, ning

diskretsiooniotsuse sisu saavad kõrgema astme kohtud kontrollida piiratult, eelkõige selles osas, kas

alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2008. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-07, p 21).

Kolleegiumi arvates ei ole kohtud otsuse tegemisel diskretsiooni piire ületanud. Ka ei nõustu

kolleegium kassatsioonkaebuse väidetega, et kohtud kohaldasid vääralt VÕS § 313 lg-t 1 ja rikkusid

TsMS § 436 lg-s 2 ja 654 lg-s 5 kohtuotsuse põhjendavale osale esitatud nõudeid. Ringkonnakohtu

otsuse lõppjäreldus on õige, kuid kolleegium peab vajalikuks muuta ja täiendada osaliselt

vaidlustatud otsuse põhjendusi.

11. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et kohtuotsuste põhjendustest võib järeldada, et

kohtute seisukoha järgi on majanduse kasv ja sellega seotud ettevõtja äritegevuse laienemine igal

juhul ja alati ettevõtja risk, mis välistab VÕS § 313 lg 1 alusel üürilepingu ülesütlemise õiguse. Nii

selgitab maakohus, et kostja tuginemine ettenägematule majandustõusule ei ole asjakohane, sest

põhineb eeldusel, et majanduse arengutempo on ajas muutumatu ning piiritletud ning majanduse

hoogustumine ja langus on riskid, mille ettevõtja oma tegevuses võtab. Iseenesest õige on järeldus, et

majandus on pidevas muutumises. Majanduse normaalset toimimisviisi iseloomustab tsüklilisus, st

selle aktiivsuse suurenemine ja vähenemine. Samas ei välista kolleegium võimalust, et majanduse

erakordne madalseis või hüppeline hoogustumine kui selgelt eristuv anomaalia tsükliliselt kõikuvate

majandusprotsesside taustal, võib olenevalt asjaoludest olla VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu

ülesütlemise aluseks, seda eriti pikemaks tähtajaks sõlmitud üürilepingute puhul. Kolleegium nõustub

kohtutega, et praeguses asjas ei ole kostja selliseid tema jaoks ettenägematuid asjaolusid esile toonud.

12. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et VÕS § 313 lg 1 kohaselt tuleb

kaaluda kostja huvi oma majandustegevuse laiendamise vastu, millega kaasnes suurem ruumivajadus

(kui kostjale ettenähtav asjaolu), hageja huviga üürilepingu jätkamise vastu. Kolleegium viitab

Riigikohtu selgitusele, et VÕS § 313 lg 1 järgi võib üürilepingu erakorralisel ülesütlemisel olla

mõjuvaks põhjuseks erakorraline, s.o poolte jaoks ettenägematu asjaolu, mille tõttu poolte huvisid

kaaludes saab eeldada, et lepingu täitmine on muutunud ühe või teise poole jaoks võimatuks. Samas

ei ole selle sätte alusel välistatud õigus üürileping ennetähtaegselt üles öelda ka siis, kui ülesütlemise

vajadus on tingitud ülesütlemist taotlevast lepingupoolest tulenevatest asjaoludest

(vt Riigikohtu 29. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-04, p 13 ja otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-62-04, p 13). Seega võib kostja kui üürniku vajadus suurema üüripinna järele põhimõtteliselt olla

VÕS § 313 lg 1 järgi üürilepingu ülesütlemise aluseks, kuid seda vaid juhul, kui tema eeltoodud huvi

ületab ülekaalukalt hageja huvi üürilepingu jätkamise vastu. Kolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei ole põhjendanud, miks on hageja huvi kostja huvist

kaalukam. Samuti ei jaga kolleegium kostja arusaama "enamkaitstud huvi" tähendusest ja selle

erinevast kohaldamisest sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest. Eespool viidatud riigikohtu senise

praktika kohaselt on VÕS § 313 lg 1 kohaldamisel möödapääsmatu poolte huvide kaalumine ning

üürilepingu ülesütlemise aluseks on vaid see, kui ülesütleva poole huvid ületavad ülekaalukalt teise

poole huvi. See, et kohtud nimetavad hageja huvi enamkaitstuks (ilmselt lähtudes sellest, et hageja

saab seaduse kohaselt eeldada lepingu kehtimist selle korralise lõppemiseni), ei muuda ebaõigeks

kohtute lõppjäreldust. Sisuliselt on kohtud analüüsinud mõlema lepingupoole olukorda ja asunud

põhjendatult seisukohale, et kostja huvi leping lõpetada ei kaalu üles hageja huvi lepingut jätkata.

13. Kuivõrd tuvastatud asjaoludel on üürilepingu ülesütlemine tühine (üürileping on kehtiv), on

hagejal õigus nõuda kostjalt kokkulepitud üüri ja kõrvalkulusid kuni lepingu tähtaja lõpuni, st kohtud

leidsid õigesti, et hageja saab nõuda kostjalt lepingu täitmist. Lisaks on põhjendatud hageja nõue

kostja vastu lepingu täitmisega viivitamise tõttu tekkinud viivise saamiseks. Arvestades, et üürileping

on kehtiv, ei ole võimalik kvalifitseerida sellist nõuet kahju hüvitamise nõudeks (vt ka Riigikohtu

18. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-09, p 14). Kolleegium märgib täiendavalt, et

tsiviilasjades nr 3-2-1-37-09 ja nr 3-2-1-62-04 tehtud otsustes (vastavalt p-d 21 ja 18) on kolleegium

selgitanud õiguslikke tagajärgi ka olukorras, kus ülesütlemise aluseks oleva asjaolu põhjustas

ülesütleja ja lepingu ülesütlemine on kehtiv. Sellisel juhul toob VÕS § 313 lg 1 rakendamine endaga

kaasa üürilepingu rikkumise ning sellest tulenevalt võib ülesöelnud poolel tekkida kahju hüvitamise

kohustus. Ainuüksi lepingu ülesütlemine VÕS § 313 lg 1 alusel aga sellist kahju hüvitamise

kohustust endaga kaasa ei too.

14. Kuna ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude jaotuse osas

esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus jääb muutmata ringkonnakohtu otsus. Pooled võivad

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude rahalist kindlaksmääramist Tartu Maakohtult

30 päeva jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

15. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kostja tasutud kautsjon riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Jaak Luik