3-1-1-86-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-86-10

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 8. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

J.A., T.R., I.M. ja H.U. suhtes tõkendi kohaldamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

3. augusti

2010.

a

määrus

kriminaalasjas

nr 1-10-9271

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tombergi, J.A.

kaitsja

vandeadvokaat

Aivar

Ennoki,

I.M.

kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Mariann Tusti ja T.R. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergsoni määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 3. augusti 2010. a määrus ja saata kriminaalasi J.A., H.U., T.R.

ja I.M. vahistamise otsustamiseks ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

2. Määruskaebused rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.A-le, H.U-le ja T.R-le on arutatavas kriminaalasjas esitatud süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ning I.M-

le KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Harju Maakohus kohaldas

5. veebruaril 2010. a nende suhtes tõkendina vahistamist.

2. Kaitsjate taotluse alusel tühistas Harju Maakohus 23. juuli 2010. a määrusega süüdistatavate suhtes

tõkendiks valitud vahistamise ja valis uueks tõkendiks elukohast lahkumise keelu.

Maakohus märkis, et kohtueelne menetlus on lõppenud ja süüdistusakti kohaselt on kohtueelsel uurimisel

kogutud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad süüdistatavate süüd. Kõik süüdistatavad on viibinud vahi all ligi

kuus kuud. Kuna kaks süüdistatavat on varem kriminaalkorras karistamata ja kahel on olemas ka alaline

töökoht, ei ohusta nad vabaduses viibides tõendeid ega mõjuta tunnistajaid. Puudub oht, et süüdistatavad

hakkaksid kohtulikust arutamisest kõrvale hoiduma ja uusi tahtlikke kuritegusid toime panema. Maakohus

märkis, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklist 5 lähtuvalt võib isikut vahi all

pidada üksnes vältimatult vajaliku aja jooksul. Kinnipidamise jätkamise põhjendatust ei saa kontrollida in

abstracto ja igal üksikjuhul tuleb kaaluda riigisiseseid otsuseid ning avaldaja esitatud põhjendusi oma

vabastamiseks. Kestev kinnipidamine on lubatud ainult siis, kui on olemas tõsine avalik huvi isiku

kinnipidamiseks ja see ületab isikuvabaduse austamise vajaduse. Arutataval juhul on aga vahi all pidamise

alused ära langenud.

3. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Triin Bergmann, kes taotles ringkonnakohtult

maakohtu määruse tühistamist, süüdistatavate vahistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule

süüdistatavate kohtu alla andmiseks. Prokuröri põhiseisukohad olid järgmised.

3.1 Tulenevalt KrMS § 257 lg-st 1 kontrollib süüdistusakti saanud kohtunik kriminaalasja kohtualluvust ja

annab süüdistatavad oma määrusega kohtu alla. Selle paragrahvi lg-s 3 sätestatakse, et üldkorras kohtusse

saadetud kriminaalasjas, milles on kohaldatud tõkendina vahistamine, otsustab kohtunik kohtu alla andmise

hiljemalt vahistamise tähtaja lõpule eelneval tööpäeval. Vaidlustatud kohtumäärusega süüdistatavaid kohtu

alla aga ei antud, kohtulikku arutamist ei planeeritud ja järgmise istungi aega ei määratud. Selline

meelevaldne tõkendi muutmine ilma süüdistatavaid kohtu alla andmata on prokuröri hinnangul

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, sest eelistungil tehtavad otsustused on lahutamatu iseloomuga,

mistõttu ei ole võimalik olukord, kus eelistungil võtab kohus vastu otsuse ainuüksi tõkendi suhtes ilma

süüdistatavaid kohtu alla andmata ja istungiaega määramata.

3.2 Maakohus on muutnud tõkendi vaid kaitsjate taotlustes sisalduvatele väidetele tuginedes ja kõigi nelja

süüdistatava vahi alt vabastamise alusena nähtub kohtumäärusest üksnes see, et kaks süüdistatavat on varem

kriminaalkorras karistamata ning kahel on olemas töökoht. Samuti puudub vaidlustatava kohtumääruse

kohaselt oht süüdistatavate vabaduses viibimisel tõendite hävitamiseks ja tunnistajate mõjutamiseks ning

puudub piisav avalik huvi isikute jätkuvaks kinnipidamiseks. Seejuures on kohus jätnud tähelepanuta

asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on ühe tunnistaja elu ja turvalisuse tagamiseks kohaldatud

anonüümsust. Maakohus ei ole välja toonud, millistel kaalutlustel saab asuda seisukohale, et süüdistatavatest

ei nähtu ohtu tunnistajate mõjutamiseks ning tõendite hävitamiseks. Süüdistuses märgitud kuriteo näol on

tegemist raske esimese astme narkokuriteoga, millel on rahvusvaheline mõõde ja mis paistab silma oma

organiseerituse poolest. Karistusena on sellise teo eest seaduses ette nähtud vaid vangistus kolmest kuni

viieteistkümne aastani ning sellest lähtuvalt on olemas põhjendatud kahtlus, et süüdistatavad võivad hakata

karistuse vältimiseks menetlusest kõrvale hoidma. Seetõttu on endiselt olemas oht, et süüdistatavad võivad

vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist ning hakata kõrvale hoiduma kohtulikust arutamisest.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 3. augusti 2010. a määrusega prokuröri määruskaebus rahuldati.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, võttis J.A., I.M., H.U. ja T.R. vahi alla, märkides, et määrus

saadetakse pärast selle jõustumist täitmiseks Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuurile, ja saatis

kriminaalasja Harju Maakohtu teisele kohtunikule kohtumenetluse jätkamise otsustamiseks alates kohtu alla

andmise küsimuse lahendamisest.

4.1 Ringkonnakohus selgitas, et süüdistatavate vahistamisel 5. veebruaril 2010 märkis maakohus

vahistamisalusena põhjendatud kahtluse olemasolu, et süüdistatavad võivad vabaduses olles jätkuvalt toime

panna kuritegusid või hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Maakohus kontrollis vahistamise

põhjendatust kahel korral, s.o 12. aprillil ja 1. juunil 2010, asudes mõlemal korral seisukohale, et valitud

tõkend on jätkuvalt põhjendatud ning vahistamise alus ei ole ära langenud. Edasiselt leidis ringkonnakohus,

et maakohtu vaidlustatud määrusest ei nähtu asjaolusid, mis on kohtu hinnangul tinginud KrMS § 130 lg-s 2

toodud vahistamise aluste äralangemise 23. juuliks 2010. Niisugusteks asjaoludeks ei saa olla kahel

süüdistataval töökoha olemasolu, kuivõrd need töökohad olid olemas ka siis, kui leiti, et vahistamine on

põhjendatud.

4.2 Ainuüksi see, et kohtueelne menetlus on lõppenud ja süüdistatavad on olnud peaaegu kuus kuud vahi all,

ei saa olla tõkendina vahistamise tühistamise aluseks, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused.

Ringkonnakohus märkis ka, et kuus kuud ei ole sedavõrd pikk kinnipidamise aeg, et saaks rääkida Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 rikkumisest. Rahvatervise vastu suunatud

esimese astme kuriteo puhul, milles isikuid süüdistatakse suures koguses narkootilise aine omandamises

eesmärgiga seda levitada, ei saa kuidagi rääkida avaliku huvi kadumisest kuue kuu möödudes. Seetõttu asus

ringkonnakohus seisukohale, et süüdistatavate puhul tuvastatud vahistamise alus ei ole ära langenud ning

nende suhtes kohtueelses menetluses valitud tõkendi, vahistamine, tühistamine ja tõkendina elukohast

lahkumise keelu kohaldamine on põhjendamatu.

4.3 Ringkonnakohus nõustus ka prokuröri seisukohaga, et vaidlustatud kohtumäärusega süüdistatavate suhtes

tõkendi muutmine ilma süüdistatavaid kohtu alla andmata on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ja

seda järgmistel põhjustel. KrMS § 263 p 7 kohaselt märgitakse kohtu alla andmise määruses, kas

kohaldatakse või muudetakse tõkendit. Seega otsustatakse tõkendi küsimus kohtu alla andmise määruses. Ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem rõhutanud, et KrMS § 258 lg 1 p 1 sätestab eelistungi

korraldamise juhul, kui on taotletud tõkendi kohaldamist või kui on taotletud tõkendi muutmist ja kohtunik

leiab, et taotlus tuleb rahuldada ja tõkend tuleb muuta.

4.4 Lisaks selgitas ringkonnakohus, et selleks, et juba kohtu alla andmisel oleks kohtul võimalik ühiselt koos

kohtumenetluse pooltega kõrvaldada kohtuliku uurimise võimalikud takistused ja koostada optimaalne plaan

eesseisvaks kohtulikuks arutamiseks, on vajalik kriminaalasja määramine kohtunikule, kelle töökoormus

võimaldab kriminaalasja kohtuliku arutelu planeerimist mõistliku aja jooksul. Seetõttu saatis ringkonnakohus

kriminaalasja süüdistatavate kohtu alla andmise küsimuse otsustamiseks Harju Maakohtu teisele

kohtunikule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid Riigikohtule määruskaebused H.U. kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Helen Tomberg, J.A. kaitsja vandeadvokaat Aivar Ennok, I.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Mariann Tusti ja T.R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson.

6. H.U. kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist, märkides

järgmist. Ringkonnakohus saatis kriminaalasja tagasi maakohtule menetlemiseks teisele kohtunikule.

Selliseks otsustuseks kohtul aga pädevust ei ole. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, nagu oleks

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena käsitatav olukord, kus süüdistusakti saanud kohtunik muudab

süüdistatava tõkendit teda eelnevalt kohtu alla andmata. Kaitsja hinnangul on ära langenud ka sisulised

põhjused H.U. jätkuvaks vahi all pidamiseks. Samuti märgib ta, et maakohtu määrus ei olnud vaidlustatav.

7. J.A. kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist. Kaitsja märgib, et maakohus pidi J.A. vahi alt

vabastama, vältimaks tema põhiõiguste rikkumist olukorras, kus asja menetleval kohtunikul ei olnud

võimalust aasta jooksul J.A. süüdistust kohtuistungil arutama hakata. Tõkendi küsimuse võib süüdistusakti

saanud kohtunik otsustada ka süüdistatavat kohtu alla andmata. Ringkonnakohtul puudus pädevus

kriminaalasja saatmiseks maakohtu teisele kohtunikule.

8. I.M. kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. Kaitsja leiab, et

alused I.M. jätkuvaks vahi all pidamiseks olid maakohtu eelistungi ajaks ära langenud. Samuti puudus kaitsja

arvates ringkonnakohtul pädevus kriminaalasja saatmiseks teisele kohtunikule.

9. T.R. kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja märgib seda taotlust põhistades, et ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, nagu olnuks maakohtu määrus vaidlustatav. Samuti puudus ringkonnakohtul

pädevus saata kriminaalasi maakohtu teisele kohtunikule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Esmalt käsitleb kriminaalkolleegium küsimust, kas maakohtu 23. juuli 2010. a määrus ja ringkonnakohtu

3. augusti 2010. a määrus on määruskaebe korras vaidlustatavad.

10.1 Tulenevalt KrMS § 383 lg-st 1 võib määruskaebusega vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja

teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses tehtud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole

välistatud KrMS § 385 kohaselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 385 sisaldab loetelu määrustest, mille

peale määruskaebust esitada ei saa. Selle loetelu p 16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada ka

kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määruse peale. Kuigi kaitsja taotluse alusel

süüdistatava tõkendi muutmisel tehtud määrus on formaalselt vaadeldav kohtumenetluses kohtumenetluse

poole taotluse lahendamise määrusena, on kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas tõdetud, et vahistamise

küsimuse lahendamise määrust ei saa paigutada KrMS § 385 p 16 toimealasse. Selline järeldus tuleneb

esmalt KrMS § 385 punktist 6, milles tehakse muu hulgas erand vahistamise ja vahistamise tähtaja

pikendamise määruste peale kaebuse esitamise võimalikkuse osas. Arvestades vahistamise kui

kriminaalmenetluse tagamise vahendi äärmuslikku iseloomu ja selle vahendi kohaldamisega kaasneva

põhiõiguse riive intensiivsust tuleb sellist regulatsiooni lugeda igati põhjendatuks. Ka KrMS §-s 136

sätestatakse KrMS § 385 p-ga 6 riimuvalt, et prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja võivad esitada

määruskaebuse vahistamise või vahistamisest keeldumise, samuti vahistamise tähtaja pikendamise või sellest

keeldumise peale KrMS 15. peatükis sätestatud korras. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri

2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-126-05, 1. detsembri 2008. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-64-08,

24. juuli 2009. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-09). Seetõttu ei nõustu kriminaalkolleegium kaitsjate

väitega selle kohta, et maakohtu määrus, millega vabastati süüdistatavad vahi alt, ei olnud määruskaebe

korras vaidlustatav.

10.2 Ringkonnakohus, lahendades maakohtu määruse peale esitatud määruskaebust, tühistas selle ja võttis

süüdistatavad vahi alla. Tulenevalt KrMS §-st 391 on määruskaebuse läbivaatamisel kõrgema astme kohtus

tehtud kohtumäärus lõplik ja seda ei saa edasi kaevata. Ometi märkis ringkonnakohus oma määruses

põhjendatult, et ka see määrus on vaidlustatav. Kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud seisukohta,

mille kohaselt tuleb KrMS 15. peatükis ja KrMS §-s 136 sätestatut nende koostoimes tõlgendada selliselt, et

ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu vahistamata jätmise

määruse peale, saab määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.

oktoobri 2005. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-126-05 ja 11. detsembri 2006. a määrus kriminaalasjas nr 3-

1-1-103-06).

11. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium ringkonnakohtu väidet selle kohta, et süüdistatavate tõkendi

muutmine ilma süüdistatavaid kohtu alla andmata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena,

ja kriminaalasja saatmist maakohtu teisele kohtunikule.

11.1 Ringkonnakohus leidis, et süüdistatava tõkendi muutmine ilma teda kohtu alla andmata on käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline seisukoht aga

ekslik ega tulene menetlusseadusest.

11.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 258 lg 1 p-d 1-5 sätestavad juhud, mil tuleb korraldada eelistung.

Vastavalt viidatud paragrahvi lg 1 p-le 1 peab süüdistusakti saanud kohtunik korraldama eelmenetluses

eelistungi ka juhul, kui tekib tarvidus kohaldada tõkendit või seda muuta. Sama paragrahvi lg 1 p-st 4

tulenevalt peab kohus korraldama eelistungi ka üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku

arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks. Eelöeldu ei tähenda aga seda, et

tõkendi kohaldamise või muutmise otsustamine oleks välistatud juhul, kui samal eelistungil ei planeerita

kriminaalasja kohtulikku arutamist ega lahendata kohtumenetluse poolte teisi taotlusi. KrMS § 262 kohaselt

võib kohtunik eelistungil teha ühe järgnevatest määrustest: 1) anda süüdistatava kohtu alla; 2) tagastada

süüdistusakti prokuratuurile, kui süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 nõuetele; 3) lõpetada KrMS § 199 lg 1 p-

des 2-5 loetletud juhtudel kriminaalmenetluse; 4) kohaldada või muuta tõkendit või 5) lahendada

menetlusosalise taotluse. Seega ei sea ka KrMS § 262 kohtuniku pädevust kohaldada või muuta tõkendit

sõltuvusse sellest, kas süüdistatav antakse kohtu alla või mitte.

11.3 Ringkonnakohtu määruses tõdetu, et KrMS § 263 p 7 kohaselt märgitakse ka kohtu alla andmise

määruses, kas süüdistatava suhtes kohaldatakse või muudetakse tõkendit, on iseenesest õige, kuid tähendab

kriminaalkolleegiumi hinnangul üksnes seda, et süüdistatava kohtu alla andmisel peab kohus kaaluma ka

tema suhtes tõkendi kohaldamist või muutmist ja seda ka määruses kajastama. Küll ei tulene viidatud sättest

keeldu otsustada tõkendi kohaldamise või muutmise küsimust lahutatult kohtu alla andmisest. Seetõttu ei saa

nõustuda ka prokuröri viitega kriminaalkolleegiumi varasemale praktikale, mis väidetavalt seob tõkendi

kohaldamise või muutmise otsustamise isiku kohtu alla andmisega. Prokuröri viidatud kriminaalkolleegiumi

4. detsembri 2008. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-69-08 märgitakse üksnes, et KrMS § 257 lg-s 2 ja §

258 lg 1 p-s 4 sätestatut koostoimes tõlgendades on põhjust väita, et üldmenetluses süüdistatava kohtu alla

andmist ei või otsustada ilma selleks eelistungit korraldamata ning kohtu alla andmist ja eelistungit kohtuliku

arutamise planeerimiseks ei või ajaliselt teineteisest lahutada (vt viidatud määruse p 12). Kõnealuses

lahendis ei märgita aga, nagu oleks keelatud tõkendi kohaldamise või muutmise küsimuse otsustamine

süüdistatava kohtu alla andmisest eraldi.

11.4 Puutuvalt ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 5, millega saadeti kriminaalasi maakohtu teisele

kohtunikule kohtumenetluse jätkamise otsustamiseks alates kohtu alla andmise küsimuse lahendamisest,

märgib kriminaalkolleegium järgmist. KrMS § 257 lg 1 kohaselt annab süüdistatava kohtu alla süüdistusakti

saanud kohtunik. Igal juhul peab aga süüdistatavaid kohtu alla andnud kohtunik arutama kriminaalasja

lõpuni. Seda selleks, et tagada kriminaalasja vahetu ja järjepidev arutamine ühe ja sama kohtukoosseisu poolt

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-69-08, p 13). Kolleegiumi

hinnangul tuleneb aga KrMS § 257 lg-st 1 ka juba see, et kohtunik, kes on saanud süüdistusakti, on

kohustatud otsustama süüdistatavate kohtu alla andmise ja kohtu alla andmise korral ka kriminaalasja

arutama. See, millisele kohtunikule jagatakse mingis kriminaalasjas kohtusse saadetud süüdistusakt, on

kohtu sisemise töökorralduse küsimus, mis otsustatakse kohtute seaduse §-de 36 ja 37 sätete kohaselt

maakohtu üldkogu kinnitatud tööjaotusplaaniga. Ringkonnakohus ei saa maakohtu tööjaotust ümber

korraldada. KrMS § 337 lg 1 p 4 kohaselt võib ringkonnakohus saata kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus üksnes maakohtu sisulist lahendit tühistades. Kriminaalasjas, kus

maakohus ei ole sisulist lahendit veel teinud, ringkonnakohtul selline pädevus aga puudub.

12. Vaagides järgnevalt küsimust, kas süüdistatavate vahistamine ringkonnakohtu poolt on olnud

õiguspärane, märgib kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on põhjendatult viidanud maakohtu

minetustele süüdistatavate tõkendi küsimuse otsustamisel. Sellegipoolest tuleb kolleegiumi hinnangul

ringkonnakohtu määrus J.A., H.U., T.R. ja I.M. vahistamise osas tühistada.

12.1 Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu määruses märgituga, et süüdistatavate kinnipidamise aeg

arutatavas kriminaalasjas ei ole olnud sedavõrd pikk, et see iseenesest annaks aluse rääkida Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 rikkumisest. Rahvatervise vastu suunatud

esimese astme kuriteo puhul, kus isikuid süüdistatakse suures koguses narkootilise aine omandamises

eesmärgiga seda levitada, ei saa rääkida ka süüdistatavate kinnipidamiseks avaliku huvi kadumisest 6 kuu

möödudes. Ringkonnakohus on samuti õigesti leidnud, et otsustamaks isiku jätkuva vahi all pidamise

küsimust, ei tohtinud maakohus lähtuda üldsõnalistest väidetest, vaid pidi iga vahistatu puhul eraldi

analüüsima, kas tema suhtes esinevad PS § 20 ja KrMS § 130 sätetest tulenevad vahistamise alused.

12.2 Seda nõuet, et isiku vahi all pidamise küsimuse otsustamisel ei tohi kohus lähtuda üldsõnalistest

väidetest, vaid peab iga vahistatu puhul eraldi analüüsima, kas vahistamise küsimuse lahendamise ajal

esinevad tema suhtes vahistamise alused, on ringkonnakohus J.A., H.U., T.R. ja I.M. vahistamisel

kriminaalkolleegiumi hinnangul ka ise rikkunud. KrMS § 127 lg 2 kohaselt tuleb tõkendi muutmisel järgida

tõkendi kohaldamise sätteid. Seega tuli ringkonnakohtul tulenevalt KrMS § 132 lg-st 1 märkida

vahistamismääruses iga süüdistatava kohta eraldi ka tema vahistamise alus ning põhjendada vahistamisaluse

esinemist. Vahistamisaluse olemasolu kontrollimisel tuli arvesse võtta ka süüdistatavate hoiakuid ja

kalduvust panna toime teatud liiki kuritegusid, eelnevat elukäiku, isiklikke ja majanduslikke suhteid ning

muid vahistamise küsimuse lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. mai 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-30-08, p 9). Ringkonnakohus ei ole aga J.A., H.U., T.R. ja I.M.

vahistamisel neid nõudeid järginud. Vahistamise põhjendamata jätmist loeb kriminaalkolleegium

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 23).

12.3 Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-le 4, milles

märgitakse, et määrus saadetakse pärast jõustumist vahistamise osas täitmiseks Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuurile. Kolleegium osutab asjaolule, et tulenevalt KrMS § 408 lg-st 5 jõustub vahistamise

määrus selle tegemisest, mistõttu kohtu viide vahistamismääruses sellele, et määrus saadetakse täitmiseks

"pärast jõustumist", on eksitav ja asjakohatu.

13. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 390 lg-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu määruse ja saadab kriminaalasja J.A., H.U., T.R. ja I.M.

vahistamise otsustamiseks ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Määruskaebused rahuldab kolleegium

osaliselt.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris