3-1-1-86-10 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-86-10

1. Ma ei nõustu tehtud kohtulahendiga osas, mis puudutab esimese astme kohtumenetluses tehtud vahi alt

vabastamise määruse vaidlustatavust ringkonnakohtus. Kuigi kohtumääruse p-s 10 väljendatu kordab

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

varasemas

praktikas

(eeskätt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

kohtumääruse kriminaalasjas nr 3-1-1-62-09 p-des 11 jj) väljendatud seisukohti, ei saa sellega siiski nõustuda

järgmistel põhjustel.

2. Leian, et kohtukolleegium on meelevaldselt ja kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatikaga

vastuoluliselt laiendanud KrMS §-s 385 sisalduvaid määruskaebemenetluse piiranguid. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 383 lõikest 1 tuleneb üheselt mõistetav põhimõte, et määruskaebemenetluses saab vaidlustada

kohtumenetluses koostatud määruse, kui selle vaidlustamine ei ole § 385 kohaselt keelatud. Paragrahv 385 p

16 kohaselt ei saa määruskaebust esitada kohtumenetluses poole taotluse lahendamise määruse peale.

Kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-86-10 p-s 10.1 väljendatud seisukoht, et sellele vaatamata tuleb

vahistamise küsimuse lahendamisel tehtud kohtumäärus paigutada hoopis KrMS § 385 p-i 6 ja selles

nimetatud erandite toimealasse, ei ole nimetatud punkti grammatilise tõlgendusega ühitatav. Nimelt näeb

KrMS § 385 p 6 ette keelu esitada määruskaebust menetlustoiminguks loa andmise määruste peale, v.a selles

sättes otsesõnu loetletud erandid. Kuigi erandlikult lubab kõnealune punkt kaevata kõrgemalseisvale kohtule

ka vahistamise või selle muutmise määruse peale, ei saa sellest kuidagi lugeda välja seadusandja tahet

võimaldada ka kohtuliku arutamise käigus koostatud tõkendimääruste vaidlustamist. Seda põhjusel, et § 385

p 6 käsitleb tervikuna vaid selliseid määrusi, millega kohus "annab lubasid menetlustoiminguteks". Kehtiva

kriminaalmenetlusõiguse süstemaatika kohaselt annab kohus menetlustoimingute lubasid vaid kohtueelses

menetluses, seega olukorras, kus menetlejaks on muud ametiasutused peale kohtu, kes põhiõigusi eriti

intensiivselt riivavaid toiminguid iseseisvalt ja kohtu sanktsioonita läbi viia ei saa. Kehtiv õigus ei näe ühelgi

juhul ette kohtumenetluses tehtavate menetlustoimingute allutamist loamenetlusele. Selleks puudub ka

vajadus, sest õigusemõistmise sõltumatuse garantiid võimaldavad kohtul langetada menetlusotsuseid

iseseisvalt. Eeltoodust tuleneb, et KrMS § 385 p 6 käsitleb vaid kohtueelses menetluses, mitte

kohtumenetluses tehtavaid kohtumäärusi.

3. Käesolevas kriminaalasjas arutas maakohus süüdistatavatele kohaldatud vahistamise muutmist nende

kaitsjate taotluste alusel pärast süüdistusakti kohtusse saatmist. Kohus vaatas kaitsjate taotlused läbi ja

koostas süüdistatavate vahi alt vabastamise määruse eelistungi tulemusena. Kriminaalmenetluse seadustiku

10. peatükist tulenevalt moodustab kohtulik eelmenetlus osa kohtulikust arutamisest maakohtus, seega

kohtumenetlusest. Et selliselt toimides lahendas kohus KrMS § 17 lg 1 tähenduses kaitsjast kohtumenetluse

poole taotlust ja see leidis aset kohtumenetluses, siis ei ole maakohtu määrus süüdistatavate tõkendi

muutmise kohta KrMS § 385 p 16 kohaselt ringkonnakohtus vaidlustatav. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja

§ 323 lg 2 p-st 2 oleks ringkonnakohus pidanud sellise määruse peale esitatud määruskaebuse jätma läbi

vaatamata.

4. Tähelepanuta ei saa jätta ka menetlusõiguslikult absurdset olukorda, mis kriminaalkolleegiumi määruse nr

3-1-1-86-10 p-s 10.1 KrMS § 385 p-de 6 ja 16 kohta antud tõlgenduse korral paratamatult tekib. Isegi juhul,

kui tunnistada esimese astme kohtus kohtuliku arutamise käigus koostatud tõkendi kohaldamise või

muutmise määruse vaidlustatavust kõrgema astme kohtus, tuleb möönda, et kriminaalasi tervikuna jääb

endiselt maakohtu menetlusse kuni asjas sisulise lahendi tegemiseni. Kuna kriminaalasi on endiselt

maakohtu menetluses, siis on viimasel kahtlemata pädevus iseseisvalt otsustada kõiki selle menetlemisel

tõusetuvaid menetluslikke küsimusi, sh KrMS §-st 275 tulenevalt ka tõkendi kohaldamisse või muutmisesse

puutuvaid küsimusi. Järelikult ei võta tõkendi kohaldamise või muutmisega seonduva lahendamine

ringkonnakohtus määruskaebuse alusel teisiti, kui maakohus otsustas, viimaselt pädevust lahendada sama

küsimust kriminaalasja edasise menetluse käigus ikkagi oma siseveendumuse kohaselt, seega ka erinevalt

ringkonnakohtu seisukohast. Käesoleva kriminaalasja aspektist tähendab eelöeldu, et kuigi ringkonnakohus

võib erinevalt maakohtust pidada süüdistatavate jätkuvat vahi all pidamist põhjendatuks, ei takista see

maakohtul kohtulikku arutamist jätkates neid siiski uuesti vahi alt vabastamast. Eeltoodust järeldub, et KrMS

§ 385 p-s 16 sisalduv määruskaebeõiguse piirang pole mitte pelgalt formaalsus, vaid on ka sisuliselt

põhjendatud kindlustamaks esimese astme kohtu sõltumatust Põhiseaduse § 146 mõttes konkreetse

kriminaalasja lahendamisel.

Riigikohtunik

Priit Pikamäe