3-1-1-84-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-84-10

Otsuse kuupäev

3. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi E.H. (K.) süüdistuses

KrK § 161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-15172

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Janar Luts,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsus osas, milles sellega tühistati

Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a määrus V.K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise

kohta, samuti osas, milles ringkonnakohus mõistis V.K. KrK § 161 - § 17 lg 6 järgi õigeks.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

4. Mõista Eesti Vabariigilt E.H. kasuks välja 10 000 (kümme tuhat) krooni

kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.H. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 161 järgi (1. septembrist 2002 KarS § 289 järgi ja 15. märtsist

2007 KarS § 2172 lg 1 järgi) kokkuvõtlikult selles, et tema H SA pearaamatupidajana, s.o ametiisikuna KrK

§ 160 mõttes, tegutsedes eesmärgiga riisuda H SA vara, tegi või lasi teha H SA pangakontodelt alusetuid

ülekandeid kogusummas 868 260 krooni 20 senti. Selle teo pani E.H. toime ajavahemikul 24. novembrist

1999 kuni 29. novembrini 2001. Täpsemalt kasutas E.H. talle kui pearaamatupidajale antud juurdepääsu H

SA pangakontodele ja tegi või lasi teha nendelt ülekandeid erinevate enda ja V.K. kontrolli all olevate

juriidiliste isikute pangakontodele. Ülekantud raha võttis E.H. saaja kontolt sularahas välja ja omastas selle.

Kõnealuste ülekannete selgitusena olid märgitud fiktiivsete arvete numbrid. Selliste arvete alusel ei ole H

SA-le teenuseid osutatud ega kaupu tarnitud. Raha tegeliku saaja varjamiseks olid ülekannetes raha saajana

märgitud teised isikud. Lisaks kandis E.H. 23. juulil 2001.a õigusliku aluseta H SA arvelduskontolt 530

krooni talle määratud parkimistrahvi katteks.

Süüdistuse kohaselt rikkus E.H. oma tegevusega 1992. a töölepingu seaduse § 48 lg 3 ja sihtasutuste seaduse

§ 1 lg 1 nõudeid, tekitades sellega H SA-le materiaalset kahju üldsummas 868 260 krooni 63 senti.

Eelkirjeldatud viisil põhjustas E.H. oma ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega olulise kahju teise isiku

seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, s.t pani toime KrK § 161 (KarS § 289) järgi kvalifitseeritava

kuriteo. Alates 15. märtsist 2007 on E.H. tegu karistatav KarS § 2172 järgi.

2. Samas kriminaalasjas anti kohtu alla ka V.T. süüdistatuna KrK § 161 järgi ja V.K. süüdistatuna KrK § 161

- § 17 lg 6 järgi. Harju Maakohtu 21. juuni 2007. a määrusega eraldati kriminaalasjast eraldi menetlusse

materjalid V.T. puudutavas osas. Maakohtu 30. juuni 2009. a määrusega lõpetati prokuröri taotlusel

kriminaalmenetlus V.K. suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega kohustati V.K. tasuma riigile 12 500 krooni.

3. Harju Maakohtu 1. märtsi 2010. a otsusega tunnistati E.H. KrK § 161 (KarS § 289; § 2172) järgi süüdi ja

teda karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase

katseajaga täitmisele pööramata. Sama otsusega mõisteti E.H-lt X Ülikooli tsiviilhagi katteks välja 868 230

krooni 63 senti.

Maakohus leidis, et E.H-le süüdistuses etteheidetav tegu on tõendatud ja õigesti kvalifitseeritud. Samuti

leidis kohus, et kuna süüteoga on tekitatud kahju summas 868 260 krooni 63 senti ning alates 15. maist 2005

on H X Ülikooli instituut, on X Ülikooli tsiviilhagi põhjendatud.

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni E.H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja E.H. õigeksmõistmist ning X Ülikooli tsiviilhagi rahuldamata

jätmist. Alternatiivselt taotles kaitsja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks esimese astme kohtule või

tsiviilhagi rahuldamist väiksemas ulatuses.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus täies ulatuses, E.H.

mõisteti KrK § 161 järgi õigeks ning kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Ringkonnakohus tühistas ka

Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a määruse, millega oli kriminaalmenetlus V.K. suhtes KrMS § 202 alusel

lõpetatud, ja mõistis V.K. KrK § 161 - § 17 lg 6 järgi õigeks. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid

järgmised.

5.1 Lähtudes KarS § 5 lg-st 2 tuleb E.H. suhtes kohaldada 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 288

redaktsiooni ulatuses, milles see on käsitatav kergema karistusseadusena. KarS § 288 (15. märtsist 2007

kehtivas redaktsioonis) kohaselt ei ole E.H. kui eraõigusliku juriidilise isiku pearaamatupidajat enam

võimalik käsitada ametiisikuna ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu mõttes. Seega on tema vastutus KrK

§ 161 järgi välistatud.

5.2 Varavastaste süütegude koosseisud moodustasid nii 1. septembrini 2002 kehtinud KrK § 161 kui

ka 1. septembrist 2002 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 289 suhtes erinormi. Kui ametiisik pani

ametiseisundit kuritarvitades enne 1. septembrit 2002 toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise

teel, tuli teda karistada varavastase, mitte aga ametialase süüteo eest. (Vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-

100-09.) E.H-le süüksarvatud teod vastasid nende toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 tunnustele.

Järgnevalt tulnuks kontrollida, kas E.H. tegu on 1. septembrist 2002 karistatav KarS § 201 järgi. Vallasasja

tunnustele mittevastav vara (sh pangakontol olev raha) on käsitatav omastamise objektina küll enne

1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 järgi ja alates 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni

järgi, kuid mitte 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 kohaselt. Seetõttu on

KarS § 201 1. septembrist kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud redaktsioon E.H. teo karistatavust välistavaks

seaduseks. Asjaolu, et aastatel 2002-2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon välistas E.H. vastutuse KrK

§ 1411 järgi, ei anna alust tema süüdistamiseks KrK § 161 järgi. Lähtuda tuleb sellest, et E.H. käitumine

vastas selle toimepanemise ajal varavastase kuriteo tunnustele.

5.3 KrMS § 340 lg 3 alusel apellatsiooni piiridest väljudes asus ringkonnakohus seisukohale, et E.H. kui

kuriteo täideviija õigeksmõistmise tõttu tuleb tühistada ka Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a määrus, millega

lõpetati avaliku menetlushuvi puudumise tõttu kriminaalmenetlus V.K. suhtes. V.K. süüdistati E.H.

ametiseisundi kuritarvitamisele kaasaaitamises.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör Janar Luts, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassatsiooni põhistused on kokkuvõtlikult järgmised.

6.1 Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et E.H. suhtes tuleb KarS § 5 lg-st 2 lähtuvalt kohaldada KarS

§ 288 uut redaktsiooni. KarS § 5 lg 2 kohaldub üksnes siis, kui süüdistatavale etteheidetava teo

karistamisväärsus langeb täielikult ära, mitte ei muutu üksnes teo kvalifikatsioon. E.H. süüdistatakse teos,

mis toimepanemise ajal oli karistatav KrK § 161 järgi, alates 1. septembrist 2002 KarS § 289 järgi ja

alates 15. märtsist 2007 KarS § 2172 järgi. E.H. H SA pearaamatupidajana oli ametiisik nii teo

toimepanemise ajal kehtinud KrK § 160 kui ka 1. septembril 2002 jõustunud KarS § 288 mõttes.

Alates 15. märtsist 2007, mil ametiseisundi kuritarvitamise kuriteokoosseis dekriminaliseeriti, on tema tegu

süüdistusakti järgi kvalifitseeritud usalduse kuritarvitamisena KarS § 2172 lg 1 järgi. Riigikohus on asjas

nr 3-1-1-83-05 selgitanud, et materiaalõiguslikust aspektist ei ole oluline, kas teo ajal kehtinud

kuriteokoosseis ja koosseis, mille järgi on tegu subsumeeritav karistusseadustiku järgi, on tunnuste poolest

täielikult kokkulangevad või mitte. Seega oli E.H. tegu karistatav selle toimepanemise ajal, on karistatav

käesoleval hetkel ning oli karistatav ka nende ajahetkede vahele jääval ajavahemikul.

Ringkonnakohtu mõttekäik on ebaõige juba seetõttu, et 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku

muudatustega ei muudetud mitte üksnes KarS §-s 288 sisalduva ametiisiku legaaldefinitsiooni, vaid

tunnistati ka kehtetuks KarS §-s 289 sätestatud ametiseisundi kuritarvitamise koosseis. Seega tulnuks

ringkonnakohtu loogikat järgides E.H. õigeks mõista mitte selle tõttu, et muudeti ühte koosseistunnust, vaid

põhjusel, et kehtetuks tunnistati kogu kuriteokoosseis. Selline lähenemine ei oleks aga kooskõlas seaduse ega

Riigikohtu praktikaga.

6.2 Omastamine KrK § 1411 mõttes oli ametiseisundi kuritarvitamise (KrK § 161) suhtes erinorm. Kuna

vallasasja tunnustele mittevastav vara (sh pangakontol olev raha) oli käsitatav omastamise objektina küll

enne 1. septembrit 2002 kehtinud KrK § 1411 ja 1. jaanuarist 2004 kehtiva KarS § 201 redaktsiooni järgi,

kuid mitte 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 kohaselt, siis on E.H-le

esitatud süüdistus üldnormi ehk ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu järgi. Seda põhjusel, et tema tegu ei

vastanud erinormi tunnustele.

6.3

Ringkonnakohtul

puudus

seaduslik

alus

V.K.

õigeksmõistmiseks,

sest

V.K.

suhtes

oli

apellatsioonimenetluse ajaks kriminaalmenetlus lõpetatud ja ta polnud käesolevas asjas enam süüdistatav.

Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus tema suhtes mingit menetlusotsust vastu võtta. KrMS §-st 337 ei

tulene, et ringkonnakohus oleks pädev tühistama maakohtu poolt kohtumenetluse käigus tehtud

kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja mõistma õigeks isikut, kes pole enam süüdistatav. Harju

Maakohtu 30. juuni 2009. a määrus V.K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise kohta jõustus selle

tegemisest ega ole tühistatav määruskaebe korras (KrMS § 385 p 7) ega muus menetluses. V.K. on täitnud

talle kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega pandud kohustuse tasuda riigituludesse 12 500 krooni.

Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas nimetatud summa tuleks V.K-le tagastada.

7. Kassatsioonivastuses palub E.H. kaitsja M. Masso jätta kassatsioon rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata ning hüvitada E.H-le kassatsioonimenetluses kantud kulud advokaadi õigusabile summas 21 600

krooni (sh käibemaks 3600 krooni). Kaitsja põhiväited on järgmised.

7.1 Ringkonnakohtu seisukoht 15. märtsil 2007 jõustunud KarS §-st 288 kui karistust kergendavast seadusest

on kooskõlas kriminaalõiguse teoorias valitseva nn konkreetse käsitlusviisiga, mille järgi tuleb karistust

kergendavaks seaduseks pidada seadust, mis võimaldab konkreetsel juhul teha süüdlase suhtes kergema

otsuse (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-24-97).

7.2 Seoses prokuröri väitega, et E.H. tegu on käesoleval ajal kuriteona karistatav KarS § 2172 järgi, tuleb

märkida, et süüdistusest ja kohtuotsusest ei nähtu, millisele KarS § 2172 lõikele ja alternatiivile süüdistus

tugineb. Isikule usaldatud vara vahetu enda või kolmanda isiku kasuks pööramine ei ole vara käsutamine

KarS § 2172 lg 1 alt 1 mõttes. Õiguslikult on ebapiisav kassatsioonis väljendatud seisukoht, et E.H. tegu on

käesoleval ajal karistatav KarS § 2172 lg 1 järgi. Süüdistuses ega maakohtu otsuses ei ole näidatud ja

põhistatud E.H. pädevust H SA vara suhtes, selle tekkimise alust ega ka konkreetset sisu, nagu seda nõuab

kohtupraktika (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25).

7.3 Prokurör on jätnud tähelepanuta, et E.H-le süüksarvatud teod vastasid nende toimepanemise ajal KrK

§ 1411 tunnustele ja sellest tulnuks süüdistatava käitumise hindamisel ka lähtuda. Asjaolu, et aastatel 2002-

2003 kehtinud KarS § 201 redaktsioon välistas E.H. karistamise KrK § 1411 järgi varavastases kuriteos, ei

anna alust esitada talle süüdistust ametialases kuriteos KrK § 161 järgi. Omastamine on ametiseisundi

kuritarvitamisega võrreldes oluliselt erinev kuriteokoosseis.

7.4 Kriminaalasja saatmine ringkonnakohtule uueks arutamiseks rikuks E.H. õigust menetlusele mõistliku

aja jooksul. Menetluse senine pikaajaline kestus ei ole tingitud E.H. käitumisest. Toimiku materjalidest ei

nähtu, et E.H. oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist.

Ühtegi kohtuistungit ei ole seni E.H.st tulenevatel põhjustel edasi lükatud. E.H. on pidanud pika aja jooksul

taluma kriminaalmenetlusega kaasnevaid piiranguid.

7.5 Ringkonnakohus mõistis põhjendatult V.K. õigeks. Osutades Riigikohtu määrusele asjas nr 3-1-1-57-04,

märgib kaitsja, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus rikub V.K. subjektiivseid õigusi ja selle määruse

tühistamata jätmine oleks V.K. suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohtu seisukoht on kooskõlas

kuriteost osavõtu aktsessoorsuse põhimõttega. Kuna Ringkonnakohus tuvastas E.H. käitumises

kuriteokoosseisu puudumise, siis puudub ka V.K. käitumises ametiseisundi kuritarvitamisele kaasaaitamise

koosseis. Kaitsja möönab, et pärast E.H. õigeksmõistmist saaks V.K. oma õigusi kaitsta teistmismenetluses,

kuid see poleks kooskõlas menetlusökonoomiaga ega V.K. õiguspärase ootusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas kassaatori taotlust - tühistada ringkonnakohtu

õigeksmõistev otsus ja saata kriminaalasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks - on käesolevas asjas

võimalik menetluslikult rahuldada (I). Seejärel selgitab kolleegium õiguspraktika suunamiseks, milline

karistusõiguslik hinnang tuleb anda sellele, kui KrK §-s 160 ja KarS §-s 288 (enne 15. märtsi 2007 kehtinud

redaktsioonis) nimetatud ametiisik pööras enne 1. septembrit 2002 oma ametiseisundit ära kasutades talle

usaldatud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks (II). Lõpuks kujundab kolleegium

seisukoha V.K. õigeksmõistmise kohta (III) ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab

kriminaalmenetluse kulude

küsimuse (IV).

I

9. Sõltumata sellest, milline hinnang anda kassaatori väitele, nagu kohaldanuks ringkonnakohus E.H.t õigeks

mõistes ebaõigesti materiaalõigust, ei ole võimalik rahuldada prokuröri taotlust tühistada E.H. õigeksmõistev

kohtuotsus ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kolleegium nõustub E.H. kaitsja

seisukohaga, et kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine rikuks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenevat E.H. õigust menetlusele mõistliku aja jooksul.

10. Seoses süüdituses kirjeldatud pangaülekannete tegemisega alustati E.H. suhtes kriminaalmenetlust

4. märtsil 2002 (kriminaaltoimiku I kd, tl 1). Kohtu alla anti E.H. 27. novembril 2006 (nummerdamata

lisaköide, tl 38). Seega on kriminaalmenetlus E.H. suhtes praeguseks väldanud ligikaudu 8 aastat ja 8 kuud

(sh kohtumenetlus peaaegu 4 aastat).

11. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt

järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu)

käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 30).

12. Käesolev kriminaalasi on kolleegiumi hinnangul nii tõenduslikust kui ka õiguslikust küljest keskmise

keerukusega. Kriminaalmenetluse keskmes on küsimus, kas E.H. tegi H SA raamatupidajana oma tööandja

pangakontodelt alusetuid ülekandeid kolmandate isikute pangakontodele, ja kui tegi, siis, milline

karistusõiguslik hinnang sellele anda. Juba kriminaalmenetluse alustamisel oli menetleja käsutuses H SA

komisjoni aruanne ja sisekontrolli akt, milles olid välja toodud nii need pangaülekanded, mille põhjendatust

kannatanu vaidlustas, kui ka kaks isikut (sh E.H.), keda nende ülekannete tegemisega seostati (I kd, tl 4-19).

Kannatanu kuriteoteates esitatud teabe kontrollimine enam kui kaheksa ja poole aasta vältel on selges

disproportsioonis kriminaalasja keerukusega.

13. Kolleegium nõustub kaitsja seisukohaga, et menetluse pikaajaline kestus ei ole tingitud E.H. käitumisest.

Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, nagu oleks süüdistatav kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või

menetlust pahauskselt venitanud.

14. Seevastu on kriminaalasja menetlejate tegevuses täheldatavad ulatuslikud tegevusetuse ja väheaktiivse

tegevuse perioodid, mis kolleegiumi hinnangul ongi käesoleva menetluse pikaajalisuse peamine põhjus.

Kokku üle nelja ja poole aasta väldanud kohtueelset menetlust iseloomustab silmatorkav passiivsus. Sellele

on osutatud juba 20. juunil 2003. a Politseiameti kriminaalosakonna ülemkomissari poolt Tallinna

Politseiprefektuuri prefektile saadetud juhises (I kd, tl 98). Nimetatud juhises märgitakse muu hulgas, et

uurimisjuht on eeluurimise tähtaega korduvalt pikendanud, kusjuures kõigi eeluurimise pikendamise

määruste tekst on sama - nendes viidatakse vajadusele kuulata tunnistajatena üle 6 isikut, kellest 4 on

tegelikult juba üle kuulatud. Pankadest saabusid viimased vastused järelepärimistele 2002. a novembris.

Novembrist 2002 kuni 9. juunini 2004 ei olnud kriminaalasi kellegi menetluses ja selles ei tehtud seega ka

ühtegi menetlustoimingut. Politseiamet palus välja selgitada sellise olukorra põhjustanud isikud ja koostada

kriminaalasja edasiseks menetlemiseks uurimisplaan ühes täitmise tähtaegadega. Vaatamata Politseiameti

eelviidatud juhisele vältas kohtueelne menetlus pärast seda veel umbes 3 aastat ja 5 kuud, s.o 2006. a

novembrikuuni. Seejuures ei nähtu kriminaalasja materjalidest objektiivseid asjaolusid, mis muutnuks

tõendite kogumise eriliselt keerukaks ja ajamahukaks ning õigustanuks kohtueelse menetluse kogupikkust 4

aastat 8 kuud ja 23 päeva.

Pärast E.H. kohtu alla andmist 27. novembril 2006 arutas Harju Maakohus koosseisus kohtunik Merike

Allikmäe käesolevat kriminaalasja 15. märtsil 2007 (VIII kd, tl 53 jj), 24. aprillil 2007 (VIII kd, tl 83 jj),

13. juunil 2007 (VIII kd, tl 108), 6. augustil 2007 (VIII kd, tl 121 jj), 7. augustil 2007 (VIII kd, tl 132 jj);

28. jaanuaril 2008 (VIII kd, tl 177 jj), 29. jaanuaril 2008 (IX kd, tl 1 jj) ja 3. aprillil 2008 (IX kd, tl 69). E.H.

ja tema kaitsja ilmusid kõigile kohtuistungitele. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et süüdistatav ja tema

kaitsja oleksid kasutanud kaitsetaktikat, mille eesmärgiks võiks pidada kohtumenetluse venitamist. Pigem

võib teatud menetluslikku viivitust ette heita prokurörile, sest kolm esimest kohtuistungit katkesid enne asja

sisulise arutamiseni jõudmist põhjusel, et prokurör ja süüdistatava V.T. kaitsja soovisid V.T. osas

kriminaalasja materjalid eraldada, võimaldamaks V.T. süüküsimuse lahendada kokkuleppemenetluses. Seda

vaatamata asjaolule, et E.H. ja V.K. kokkuleppemenetlusega ei nõustunud. KrMS § 239 lg 2 p 3 näeb ette, et

kokkuleppemenetlust ei kohaldata mitme süüdistatava kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav ei nõustu

kokkuleppemenetluse kohaldamisega. Riigikohus on seda sätet tõlgendades asunud seisukohale, et kui mitme

süüdistatavaga kriminaalasjas ei nõustu mõned süüdistatavatest kokkuleppemenetlusega, peab sellele edasise

kriminaalmenetluse raames järgnema kõigi süüdistatavate suhtes maksimaalselt võimalike menetlusseaduses

sätestatud garantiide tagamine. Sellest tulenevalt peab menetleja kokkuleppemenetluse kohaldamist

välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus

lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest

keeldusid. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 13 jj.)

Olulise menetlusliku viivituse põhjustas asjaolu, et pärast seda, kui 15. märtsist 2007 3. aprillini 2008 oli

toimunud kaheksa kohtuistungit ja kohtulik uurimine oli olulises osas läbitud, tuli kriminaalasja arutamist

alustada uues kohtukoosseisus algusest peale, sest M. Allikmäe vabastati kohtunikuametist. Harju Maakohus

arutas kriminaalasja uues kohtukoosseisus 18.-19. novembril 2008 (IX kd, tl 98 jj), 2.-3. veebruaril 2009 (IX

kd, tl 130 jj), 29.-30. juunil 2009 (IX kd, tl 147jj), 1.-2. veebruaril 2010 (IX kd, tl 174 jj), 8. veebruaril 2010

(IX kd, tl 188 jj) ja 1. märtsil 2010, mil toimus kohtuotsuse kuulutamine (IX kd, tl 204). E.H. ja tema kaitsja

ei puudunud üheltki kohtuistungilt. 15. septembri, 25. novembri ja 14. detsembri 2009. a kohtuistungid jäid

ära prokuröri haigestumise tõttu (IX kd, tl-d 164 ja 168), 30. septembri 2009. a istung aga V.K. puudumise

tõttu (IX kd, tl 166). Ehkki menetleja isiku vahetumist pole teatud juhtudel võimalik vältida, ei saa sellega

kaasneda võivat menetlusaja pikenemise riski panna süüdistatavale. Samuti tuleb silmas pidada, et olukorras,

kus riigivõimu vastutusalasse jäävate asjaolude tõttu on kriminaalasja menetlemine mingil perioodil

pidurdunud, tuleb järgnevalt üles näidata erilist hoolikust asja võimalikult kiireks lahendamiseks.

15. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja

menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav

peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (Vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus

3. juunist 2010, p 43). E.H. jaoks on ebakindlus küsimuses, kas ta tunnistatakse kriminaalkorras süüdi või

mitte, kestnud käesolevaks ajaks juba ligikaudu 8 aastat ja 8 kuud.

16. Võtmata lõplikku seisukohta küsimuses, kas käesoleva asja menetlemiseks mõistlik aeg on juba praegu

möödunud, leiab kolleegium, et uuel arutamisel saaks mõistliku menetlusaja piir kindlasti ületatud. Seejuures

tuleb silmas pidada, et kriminaalasja ei ole võimalik saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule, nagu taotleb

prokurör, vaid see tuleks saata tagasi maakohtusse. Seda seetõttu, et käesolevas asjas on maakohus jätnud

oma otsuse nõuetekohaselt põhistamata. Valdavas osas keskendub maakohtu otsuse põhiosa kohtuliku

uurimise esemeks olnud tõendite loetlemisele ja nende sisu ning kohtuistungi protokolli refereerimisele,

seostamata tõendeid konkreetsete faktiliste asjaoludega. Tõendite analüüs, mis KrMS § 312 kohaselt on

kohtuotsuse põhiosa obligatoorne osa, on maakohtu otsuses napp ja pinnapealne. Seega ei ole maakohus

pidanud kinni KrMS §-s 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest. Jättes oma otsuse nõuetekohaselt

põhistamata, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Tegemist on

sellise menetlusõiguse rikkumisega, mida KrMS § 341 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kõrvaldada ei saa.

(Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p-d 7.1-7.5.)

17. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kohus, juhul kui ta leiab, et süüdistatava õigust menetlusele

mõistliku aja jooksul on rikutud, EIÕK art 6 lg 1 esimese lause täitmiseks kõiki asjaolusid kaaludes

kriminaalmenetluse määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistva otsuse või arvestada

mõistliku aja ületamist karistuse mõistmisel. Juhul kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava

õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga konkreetses

asjas, tuleb kohtul kriminaalmenetlus lõpetada või süüdistatav õigeks mõista vaatamata võimalusele

menetlusaja ülemäärane kestus hiljem karistust kergendades või muul moel isikule hüvitada. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p-d 20-21 koos viidetega varasematele

lahenditele). Kooskõlas eelmärgituga on Riigikohus ühtlasi leidnud, et mõistliku menetlusaja möödumine

võib välistada õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja madalama astme kohtule uueks

arutamiseks saatmise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09,

p-d 23-24).

18. Kuna E.H. õigeksmõistmise tühistamine ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmine rikuks E.H. õigust

asja lahendamisele mõistliku aja jooksul ja selle rikkumise raskus kaalub üles avaliku menetlushuvi

käesolevas asjas, tuleb prokuröri kassatsioon jätta E.H. puudutavas osas rahuldamata.

II

19. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist, selgitab kolleegium väljaspool käesoleva kriminaalasja

lahendamise piire, milline karistusõiguslik hinnang anda sellele, kui KrK §-s 160 ja KarS §-s 288

(enne 15. märtsi 2007 kehtinud redaktsioonis) nimetatud ametiisik pööras enne 1. septembrit 2002 oma

ametiseisundit ära kasutades teise isiku pangakontol oleva raha enda või kolmanda isiku kasuks (eeskätt

võõralt pangakontolt põhjendamatuid ülekandeid tehes).

20. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on isiku süüditunnistamine ja karistamine KarS § 5 lg-te 1 ja 2

kohaselt võimalik üksnes juhul, kui tema tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo

toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis,

kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo

karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05, p 11; 3. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08, p 18

ja 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.1 jpt). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle

toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav,

kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt

karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo

toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, kui ka lähtudes

kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 34.2). Samuti on võimalik olukord,

kus kuriteokoosseis jääb küll endisel kujul kehtima, ent karistusseadust täiendatakse erikoosseisuga, mis

erinormina tõrjub senini kohaldunud kuriteokoosseisu konkreetse teo karistatavuse alusena kõrvale.

21. Kuriteokoosseis, mille järgi on võimalik tegu pärast karistusseaduse muutumist jätkuvalt karistatavaks

lugeda, ei pea olema suunatud sama õigushüve kaitsmisele nagu see kuriteokoosseis, mille järgi tegu oli

karistatav toimepanemise ajal või ka pärast seda karistusseaduse mõne teise redaktsiooni kohaselt. Seadus,

mis muudab mingi käitumise karistatavuse eelduste paiknemist karistusseaduse struktuuris, ei välista teo

karistatavust KarS § 5 lg 2 mõttes. Seadusandja hinnang konkreetse teo karistamisväärsusele kõnealusel

juhul ei muutu. Seega tuleb isikut karistada ka näiteks juhul, kui tema tegu, mis toimepanemise ajal oli

käsitatav varavastase kuriteona, on karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt karistatav hoopis ametialase

kuriteona.

22. Teo kvalifitseerimisel tuleb üldjuhul lähtuda karistusseaduse sellest redaktsioonist, mis kehtis teo

toimepanemise ajal. Otsesõnu on see seaduses nii ette nähtud nende tegude puhul, mis pandi toime enne

karistusseadustiku jõustumist. Karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRS) § 3 lg 2 kohaselt

kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka

karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.

Riigikohus on leidnud, et selline regulatsioon on formaalne tagatis põhiseaduse (PS) § 23 lg-st 1 ja EIÕK

art 7 lg-st 1 tulenevale põhimõttele, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei

tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. PS § 23 lg-st 1 ja § 13 lg-st 2 tulenev

karistusseaduse määratletuse nõue eeldab omakorda, et isiku teole antav karistusõiguslik väljendus ehk

kvalifikatsioon vastaks võimalikult täpselt isiku faktilisele teole. Seetõttu tuleb enne karistusseadustiku

jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, kvalifitseerida selle

toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi kohaselt isegi siis, kui mõnda kriminaalkoodeksis sätestatud

kuriteokoosseisu tunnustest ei ole karistusseadustiku vastavas kuriteokoosseisus ette nähtud. (Vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-121-02, p 7.1.) Kuid sõltumata

sellest, millise seaduseredaktsiooni järgi isiku tegu kvalifitseerida, tuleb karistuse mõistmisel lähtuda isikule

soodsaimast redaktsioonist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-

139-05, p 23).

23. See, kui ametiisik (KrK § 160), kellel oli ametiseisundist tulenevalt pangakonto omaniku nõusolek

pangakontole juurdepääsuks ja sellel oleva raha käsutamiseks, tegi pangakontolt ülekandeid, milleks tal

volitus puudus, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks, oli enne 1. septembrit 2002 karistatav KrK

§ 1411 järgi. Tegemist oli võõra vara riisumisega (omastamise vormis) ametiseisundi kuritarvitamise teel.

Juhul, kui ametiisik pani sellise teo toime suures ulatuses, tuli tema tegu kvalifitseerida KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi. Varavastaste kuritegude koosseisud - sh KrK § 1411 - moodustasid ametiseisundi kuritarvitamise

koosseisu (KrK § 161) suhtes erinormi: juhul, mil ametiisik pani enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit

kuritarvitades toime näiteks riisumise omastamise või raiskamise teel, tuli teda karistada varavastase, mitte

aga ametialase süüteo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-

100-09, p 28 ja 19. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05, p 20). Seega ei olnud ametiseisundit ära

kasutades toime pandud nn kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine kriminaalkoodeksi

kehtivusajal karistatav mitte KrK § 161, vaid üksnes KrK § 1411 järgi.

24. 1. septembril 2002 jõustunud ja sellises redaktsioonis kuni 31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201

nägi ette omastamise koosseisu, mis käsitas kuriteo objektina üksnes võõrast vallasasja. Pangakontol olev

raha ei ole asi tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varaline nõue panga

vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-130-04, p 9 ja 21. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 14.) Seega 1. septembrist 2002

31. detsembrini 2003 ei olnud pangakontol oleva võõra raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine

omastamisena karistatav. Samas kui põhjendamatuid rahaülekandeid võõralt pangakontolt enda või

kolmanda isiku kontole tegi KarS §-s 288 nimetatud ametiisik, kasutades seejuures ära oma ametiseisundit ja

tekitades kontoomanikule vähemalt olulise kahju, vastas selline tegu 1. septembril 2002 kehtima hakanud

KarS § 289 (ametiseisundi kuritarvitamine) koosseisule. Kuna kõnealusel perioodil ei kehtinud ühtegi

erinormi, mis välistanuks võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööranud ametiisiku vastutuse

üldnormi (KarS § 289) järgi, tuli ametiisiku poolt ametiseisundit kuritarvitades toime pandud võõra

kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramise korral kohaldada just seda sätet.

Seega ei dekriminaliseerinud 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustiku redaktsioon tegu, mis seisnes

võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramises, kui sellise teo pani toime ametiisik (KarS

§ 288) ametiseisundit ära kasutades ja kui sellega tekitati pangakonto omanikule vähemalt oluline kahju.

Selline tegu oli jätkuvalt kuriteona karistatav, kuid seda enam mitte varavastase, vaid ametialase süüteona.

25. Asjaolu, et alates 1. septembrist 2002 oli ametiseisundit ära kasutades toime pandud võõra kontoraha

enda või kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav KarS § 289 järgi, ei tähenda aga seda, nagu tuleks

samasugune tegu kvalifitseerida ametiseisundi kuritarvitamisena (KrK § 161 järgi) ka juhul, kui see pandi

toime enne 1. septembrit 2002. KarSRS § 3 lg 2 kohaselt kvalifitseeritakse enne karistusseadustiku

jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka karistusseadustiku kohaselt, selle

toimepanemise

ajal

kehtinud

kriminaalkoodeksi

vastava

paragrahvi

järgi.

See

tähendab,

et

kriminaalkoodeksi-aegne tegu tuleb ka pärast 1. septembrit 2002 kvalifitseerida selle sama paragrahvi järgi,

mida oleks konkreetse teo puhul kohaldatud kriminaalkoodeksi kehtivusajal. Seda sõltumata sellest, milline

on see kuriteokoosseis, mille järgi loetakse tegu karistusseadustiku kohaselt jätkuvalt karistatavaks. Seega

enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine tuleb kvalifitseerida KrK § 1411, mitte § 161 järgi vaatamata sellele, et alates

1. septembrist 2002 oli selline tegu karistatav KarS § 289 järgi. Küll tuleb kriminaalkoodeksi kehtivusajal

toime pandud teo eest karistuse mõistmisel KarSRS § 3 lg 3 ja KarS § 5 lg 2 kohaselt lähtuda

karistusseadustikust, kui see näeb konkreetse teo eest ette kergema karistuse (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-121-02, p 7.2).

26. 1. jaanuaril 2004 jõustunud KarS § 201 uus redaktsioon käsitab omastamisena valduses oleva võõra

vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramist.

Sellises sõnastuses kehtib omastamise dispositsioon käesoleva ajani. KarS § 201 kõnealuse redaktsiooni järgi

on omastamisena vaadeldav ka see, kui isik, kellele arvelduskontol olev raha on usaldatud (s.t isik, kellel on

arvelduskonto omaniku nõusolek juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks), teeb

rahaülekandeid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p 15). Sarnaselt kriminaalkoodeksi ajal

kehtinud õiguslikule olukorrale moodustasid varavastaste süütegude koosseisud erinormi ka 1. septembrist

2002 kuni 15. märtsini 2007 kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu (KarS § 289) suhtes (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 16 ja 28. detsembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-100-09, p 28). See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2004 ei olnud ametiseisundit

kuritarvitades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav enam

KarS § 289 järgi, vaid KarS § 201 järgi (täpsemalt KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ja juhul, kui tegemist oli

omastamisega suures ulatuses, siis KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi). Seda seetõttu, et 1. jaanuarist 2004

jõustunud omastamise koosseisu uus redaktsioon tõrjus erinormina ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu

kui üldnormi kõrvale ("lex specialis derogat legi generali").

27. 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise

seadusega (RT I 2007, 13, 69) tunnistati muu hulgas kehtetuks ametiseisundi kuritarvitamise koosseis (KarS

§ 289) ja kehtestati usalduse kuritarvitamise koosseis (KarS § 2172). Kumbki nimetatud muudatustest ei

mõjutanud õiguslikku hinnangut teole, mis seisneb isikule usaldatud võõral pangakontol oleva raha enda või

kolmanda isiku kasuks pööramises. Nii perioodil 1. jaanuarist 2004 14. märtsini 2007 kui ka alates

15. märtsist 2007 oli ja on selline tegu karistatav omastamisena, mitte aga ametiseisundi kuritarvitamisena

või usalduse kuritarvitamisena. KarS § 2172 lg 1 sätestab otsesõnu, et usalduse kuritarvitamise koosseis on

kohaldatav üksnes juhul, kui puudub KarS §-s 201 sätestatud süüteokoosseis. Seega, nii nagu omastamise

koosseis oli erinormiks varem kehtinud ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu suhtes, on tegemist

erinormiga ka usalduse kuritarvitamise koosseisu suhtes (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 16).

28. Ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu kehtetuks tunnistamine alates 15. märtsist 2007 ei mõjuta

järeldust, et ajavahemikul 1. septembrist 2002 31. detsembrini 2003 oli võõral pangakontol oleva raha enda

või kolmanda isiku kasuks pööramine, mis pandi toime ametiseisundit ära kasutades ja millega tekitati konto

omanikule oluline kahju, karistatav ametiseisundi kuritarvitamisena.

29. Karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusega muudeti alates

15. märtsist 2007 ka KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku mõistet. Seda muu hulgas selliselt, et eraõiguslikus

juriidilises isikus ametiseisundit omavatest isikutest on alates 15. märtsist 2007 karistusõiguslikus mõttes

ametiisikud vaid teatud osa ja sedagi üksnes KarS §-des 293-298 ette nähtud kuritegude puhul (vt lähemalt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-65-07, p 10). Asjaolu, et mõni

KrK §-s 160 või enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288 sätestatud ametiisiku tunnustele vastanud isik

ei ole alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 redaktsiooni kohaselt enam ametiisik, ei välista võimalust

lugeda tema poolt enne 15. märtsi 2007 toime pandud tegu 15. märtsile 2007 eelnenud perioodil

karistatavaks ametiseisundi kuritarvitamisena. Küll on vaja arvestada, et tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 saab

alates 15. märtsist 2007 isiku sellises teos süüdi tunnistada üksnes juhul, kui tema tegu vastab mõnele

sellisele kehtivale kuriteokoosseisule, mis ei eelda kuriteo subjektina ametiisikut. KarS § 5 kohaldamisel

pole oluline mitte see, kas isikut karistatakse ametiisikuna või mitte-ametiisikuna, vaid see, kas konkreetse

käitumise karistatavus kuriteona on säilinud. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 34.3 ja 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, kus Riigikohus

aktsepteeris võimalust tunnistada enne 15. märtsi 2007 toime pandud teos ametiseisundi kuritarvitamise

koosseisu järgi süüdi isik, kes 15. märtsil 2007 jõustunud KarS § 288 lg 1 redaktsiooni mõttes ametiisik

pole.)

Eeltoodust tulenevalt ei saa 15. märtsil 2007 kehtima hakanud KarS § 288 muudatusi käsitada seadusena,

mis välistab varem ametiseisundit kuritarvitades toime pandud võõra kontoraha enda või kolmanda isiku

kasuks pööramise karistatavuse KarS § 5 lg 2 mõttes.

30. Samas tuleb silmas pidada, et kui võõra kontoraha enda või kolmanda isiku kasuks pööraja ei ole KarS

§ 288 lg 1 kehtiva redaktsiooni kohaselt ametiisik, ei saa talle alates 15. märtsist 2007 süüks arvata KarS

§ 201 lg 2 p-s 3 sätestatud raskendavat asjaolu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-63-09, p 12). See tähendab muu hulgas seda, et võõra kontoraha enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine, mille enne 15. märtsi 2007 pani toime KrK § 160 ja KarS § 288 varasema redaktsiooni

tunnustele vastav isik, kes KarS § 288 lg 1 kehtiva redaktsiooni mõttes enam ametiisik pole, on

alates 15. märtsist 2007 jätkuvalt karistatav KarS § 201 lg 1 järgi (tingimusel, et isiku käitumises ei esine

KarS § 201 lg 2 p-des 1, 2 või 4 nimetatud raskendavaid asjaolusid). Järelikult tuleb sellisele isikule karistuse

mõistmisel lähtuda KarS § 201 lg 1 sanktsioonist kui leebeimast (KarS § 5 lg 2).

31. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kui KrK §-s 160 ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 288

sätestatud ametiisiku tunnustele vastav isik, kes kehtiva õiguse kohaselt enam ametiisik pole, pööras

enne 1. septembrit 2002 ametiseisundit ära kasutades enda või kolmanda isiku kasuks suures ulatuses võõral

pangakontol olevat raha, tuleb tema tegu kvalifitseerida toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1411 lg 3 p 1

järgi ja lugeda see tegu jätkuvalt karistatavaks järgmiselt: 1) 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003

KarS § 289 järgi; 2) 1. jaanuarist 2004 kuni 14. märtsini 2007 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi; 4)

alates 15. märtsist 2007 KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Sellisele isikule karistuse mõistmisel tuleb

lähtuda 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 201 lg 2 sanktsioonist (rahaline karistus või kuni kolmeaastane

vangistus), kuna see on kõige leebem.

32. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et KrMS § 268 lg 8 ei võimalda kohtul omal algatusel

süüdistuses KrK § 161 järgi kvalifitseeritud tegu KrK § 1411 järgi ümber kvalifitseerida, sest tegemist oleks

süüdistatava olukorra raskendamisega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-41-07, p 13 ja 26. novembri 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-66-07, p 12).

III

33. Arutades maakohtu 1. märtsi 2010. a otsuse peale esitatud E.H. kaitsja apellatsiooni, ei olnud

ringkonnakohtul menetluslikku pädevust selleks, et tühistada Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a määrust,

millega oli kriminaalmenetlus V.K. suhtes KrMS § 202 alusel lõpetatud, ega selleks, et V.K. õigeks mõista.

30. juuni 2009. a kriminaalmenetluse lõpetamise määrus jõustus selle tegemisest ja KrMS § 385 p 7 kohaselt

ei ole see korralises kohtukaebemenetluses vaidlustatav. KrMS §-s 318 sätestatud apellatsiooniõiguse ulatus

ei hõlma maakohtu menetluses KrMS § 202 alusel tehtud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

vaidlustamist. Kohtulahendit, mis ei saa olla teatud kohtukaebemenetluse esemeks, ei ole selles

kaebemenetluses võimalik tühistada ka kaebuse piiridest väljudes. Seetõttu ei anna ringkonnakohtu

otsustusele maakohtu 30. juuni 2009. a määrus tühistada protsessuaalset alust ka KrMS § 331 lg 3 ega § 340

lg 3. V.K. ei olnud apellatsioonimenetluse ajal enam käesoleva kriminaalmenetluse subjekt, sest tema suhtes

oli kriminaalmenetlus jõustunud kohtulahendiga lõpetatud. Järelikult ei saanud ringkonnakohus ka V.K.

suhtes kohtulahendit teha.

Nendel põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus V.K. puudutavas osas tühistada ja prokuröri kassatsioon

rahuldada.

34. Kui jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et täideviijana süüdistatud isik ei ole toime pannud kuritegu,

mille väidetava osavõtja suhtes on varem kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu

lõpetatud, võib see analoogia korras KrMS § 366 lg 1 p-ga 5 anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamise

kohtumääruse teistmiseks. KrMS § 202 kohaldamine eeldab, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on

kahtlustatava või süüdistatava käitumises tuvastatud KarS § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised

eeldused - süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. aprilli 2010. a otsus

asjas nr 3-1-1-19-10, p 8.3). Seega on kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS §-s 202 sätestatud alusel teatud

määral isikut süüstav toime. Lisaks võidakse kriminaalmenetluse lõpetamisel avaliku menetlushuvi

puudumise tõttu panna isikule mõni KrMS § 202 lg-s 2 nimetatud kohustus. Samas ei rajane KrMS §-s 202

ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus eelduslikult sellisel tõenduslikul baasil ja õiguslikul

analüüsil, mis on nõutav kohtuotsuse puhul. Seetõttu võib kohtuotsuse tegemisel ilmneda, et

süüdistusversioon, millele tuginedes on kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetatud,

ei pea paika ning tegelikult pole isiku käitumises karistatava teo tunnuseid. See on nii ka juhul, kui

kohtuotsusega tuvastatakse, et põhitegu, millest väidetava osavõtja suhtes KrMS § 202 kohaldati, ei

toimunud või et see tegu ei vasta kuriteokoosseisule või pole õigusvastane. Nimelt eeldab vastutus kuriteole

kaasaaitamise või kihutamise eest tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08, p 11). Eelkirjeldatud

olukorras on tulenevalt seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lg 1) nõutav, et isikul oleks võimalik taotleda teda

koormava kriminaalmenetluse lõpetamise määruse revideerimist. Kehtivas õiguses on selline revisjon

võimalik teistmismenetluse korras.

IV

35. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 1 ja 7 ning § 362 p-st 2, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2010. a otsuse muutmata E.H. õigeksmõistmises,

kuid tühistab vaidlustatud otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 30. juuni 2009. a

määruse ja mõistis V.K. õigeks. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

36. E.H. kaitsja esitas kassatsioonivastuses taotluse hüvitada E.H-le kassatsioonimenetluses kantud kulud

advokaadi õigusabile. Taotluse ja sellele lisatud pangakonto väljavõtte kohaselt maksis E.H. valitud kaitsjale

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 21 600 krooni.

37. Kuna Riigikohus jätab E.H. õigeksmõistmist puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse muutmata, tuleb

E.H-le tema poolt valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 186 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 alusel hüvitada. Seda aga

üksnes mõistlikus suuruses, nagu KrMS § 175 lg 1 p 1 otsesõnu ette näeb. E.H. kassatsioonimenetluses

kaitsnud advokaat kaitses teda ka apellatsioonimenetluses, olles seega kassatsioonimenetluse ajaks

kriminaalasja materjalidega kursis. Kaitsja koostas kassatsioonimenetluses kassatsioonivastuse, mille

põhistuste maht on umbkaudu 4 lehekülge (sellele eelneb asjaolude ja menetluse käigu refereering umbes

kahel ja poolel leheküljel). Eelnevat arvestades ei ole 21 600 krooni kaitsjatasuna mõistliku suurusega ja

sellist summat ei saa täies ulatuses süüdistatavale hüvitada. Kolleegium mõistab riigilt E.H-le

kassatsioonimenetluse kulude katteks välja 10 000 krooni.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris