3-2-1-101-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-101-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. november 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

EuroAbi OÜ hagi osaühingu Tegeo Grupp (pankrotis) vastu

135 806 krooni 20 sendi ja viivise saamiseks ning osaühingu

Tegeo Grupp (pankrotis) vastuhagi EuroAbi OÜ vastu

39 612 krooni 1 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-22038

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EuroAbi OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja (vastuhagis kostja) EuroAbi OÜ (registrikood 10914043),

esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Kostja (vastuhagis hageja) osaühing Tegeo Grupp (pankrotis,

registrikood 11012466)

Asja läbivaatamise kuupäev

18. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2010. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-22038 ja saata

asi apellatsioonimenetluse toimingute tegemiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada EuroAbi OÜ-le kassatsioonkaebuselt 28. juunil 2010. a tasutud kautsjon

913 (üheksasada kolmteist) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EuroAbi OÜ (hageja) esitas 29. detsembril 2008 Harju Maakohtule hagi osaühingu Tegeo Grupp

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 135 806 krooni 20 senti ja viivise

seadusjärgses määras.

2. Hagiavalduse kohaselt esitas hageja 11. veebruaril 2008 kostjale hinnapakkumise nr 2568.

Hinnapakkumise p 2 kohaselt oli hageja kohustatud koostama kostjale Keskkonnainvesteeringute

Keskuse (KIK) keskkonnaprogrammi projektitaotluse Harjumaal Rae vallas Killustiku 8 asuva

kinnistu jääkreostuse kõrvaldamise finantseerimiseks. Hinnapakkumise p 6 kohaselt oli töö

maksumuseks 20 000 krooni. Lisaks töö maksumusele oli hagejal projekti realiseerumisel (KIK-ilt

raha saamise korral) õigus saada tulemustasu. Tulemustasu suurus on KIK-ilt raha saamise korral 5%

eraldatud toetuse summast, millele lisandub käibemaks 18%.

13. märtsil 2008 edastas hageja valminud taotluse kostjale elektrooniliselt. Posti teel edastati

materjalid 17. märtsil 2008. Posti teel edastatud materjalidele oli lisatud kahes eksemplaris

materjalide üleandmise-vastuvõtmise akt. Nimetatud akti ei ole kostja siiani allkirjastatult tagastanud.

17. märtsil 2008 väljastas hageja kostjale 23 600 krooni suuruse arve. Kostja arvet tasunud ei ole.

KIK-i nõukogu rahuldas 10. juuli 2008. a otsusega kostja taotluse 1 901 800 krooni suuruses

summas. 1. augustil 2008 edastas hageja kostjale 112 206 krooni 20 sendi suuruse arve koos

kaaskirjaga. Kostja arvet tasunud ei ole.

Harju Maakohus rahuldas 26. märtsi 2009. a tagaseljaotsusega kogu hageja nõude (hiljem menetlus

kostja kaja alusel taastati), mõistes kostjalt hageja kasuks välja 145 279 krooni 51 senti ja viivise

protsendina põhinõudest ning menetluskulud 12 250 krooni. 11. mail 2009 algatas kohtutäitur

täitemenetluse, mille käigus laekus kohtutäituri ametikontole 85 310 krooni 95 senti, millest

56 742 krooni 77 senti kandis kohtutäitur üle hagejale, 6 469 krooni 24 senti moodustas täitekulu ja

menetluse lõpetamise tõttu tagastati kostjale 22 098 krooni 90 senti. Kuna täitemenetluse käigus

kandis kohtutäitur hagejale 56 742 krooni 77 senti, on nimetatud summa saamisega hageja nõue

kostja vastu osaliselt rahuldatud.

Hageja palus rahuldada hagi täies ulatuses, kuid palus lugeda tasaarvestatuks hagiavalduses esitatud

nõue 56 742 krooni 77 sendi ulatuses selliselt, et kostja poolt loetakse tasutuks Harju Maakohtu

26. märtsi 2009 tagaseljaotsusega kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud

12 250 krooni, viivis 12 285 krooni 12 senti ning põhivõlg 32 207 krooni 65 senti. Pärast

tasaarvestamist on hageja nõudest rahuldamata 103 598 krooni 55 senti põhivõlga ning alates

2. juunist 2009 sissenõutavaks muutunud viivis (11% aastas).

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja arvates ei olnud pooltel lepingulisi suhteid, kostja ei ole hageja ees võtnud mingeid kohustusi.

Hagi aluseks olevat hinnapakkumist on ilmselt korduvalt ühepoolselt muudetud, sinna on lisatud

tulemustasu. Kostja ei ole hagejale mingit tasu lubanud, rääkimata tulemustasust. Taotluse

koostamise mõistlik hind oleks 10 000 krooni. Hinnapakkumine on hageja ühepoolne paber, millega

kostja ei ole nõustunud. Hinnapakkumisel toodud kontaktisik Diimo Liiva ei ole kostja töötaja ega

ole tal ka kostja mis tahes vormis volitust.

4. 24. augustil 2009 esitas kostja vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 39 612 krooni 1 senti ja

seaduses sätestatud määras viivise alates 26. maist 2009 kuni põhinõude kohase täitmiseni.

Vastuhagi ja selle täpsustuste kohaselt esitas hageja jõustumata Harju Maakohtu tagaseljaotsuse

sundtäitmiseks. Kohtutäitur algatas täitemenetluse kostjat informeerimata. Enne kui menetlus taastati

ja täitemenetlus lõpetati, inkasseeris kohtutäitur kostja pangakontodelt 110 246 krooni 15 senti,

millest siiani on talle tagastamata 63 212 krooni 1 sent. Sellest summast on kohtutäitur hagejale üle

kandnud 56 742 krooni 77 senti ja 6469 krooni 1 senti on kohtutäitur jätnud enda töötasuks. Kostja

andis tagantjärele heakskiidu hageja tegevusele 23 600 krooni ulatuses, vähendades selle võrra

vastuhagi summat ning lugedes selle summa ulatuses käsunduslepingu sõlmituks.

5. Hageja vastuhagiga ei nõustunud.

6. Harju Maakohus rahuldas 27. novembri 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 91 348 krooni 58 senti põhivõlga ja 3703 krooni 27 senti viivise katteks ning alates

28. novembrist 2009 kuni põhinõude täitmiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Vastuhagi

jättis maakohus rahuldamata. Hageja menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja kostja

menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus märkis, et pooled vaidlevad selle üle, kas euroraha taotluse projekti tegemiseks olid nad

sõlminud lepingu. Kirjalikku lepingut sõlmitud ei ole.

Tõendite hindamise põhjal tegi maakohus järelduse, et pooled pidasid läbirääkimisi projektitaotluse

koostamiseks, taotlus vormistati ja esitati KIK-ile, et saada projekti jaoks raha. Eelnimetatuga oli

tõendatud asjaolu, et pooled jõudsid kokkuleppele selles, et hageja vormistab kostja jaoks KIK-ile

esitamiseks vajaliku dokumentatsiooni. Kohaldada tuleb töövõtulepingut reguleerivaid sätteid.

Käsunduslepinguga ei ole tegemist eelkõige seetõttu, et käsundusleping on üldjuhul kestvusleping.

Samuti nähtub asja materjalidest, et hageja kohustus tegema konkreetse töö, koostama

taotlusdokumentatsiooni kostja jaoks. Seega ei olnud tegemist teenuse osutamise kui protsessiga, vaid

kohustus oli saavutada konkreetne tulemus.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tasu maksmiseks jõuti kokkuleppele. Tunnistaja D. Liiva ütlustega on

tõendatud, et lepingu sõlmimise läbirääkimisel räägiti nii põhitasust kui ka tulemustasust. Tunnistaja

ütlustest nähtub, et kostja lubas kindlasti tulemustasu ja see tulemustasu oli protsent saadavast

summast. Tõendatud on, et hageja hinnapakkumise sai kostja kätte. Seda möönis kostja esindaja

istungil ning ka tunnistaja D. Liiva kinnitas hinnapakkumise olemasolu kostjal. Arvestades asjaolu, et

kostja ei ole tõendanud teisi võimalikke hinnakokkuleppeid, leidis maakohus, et kostja aktsepteeris

hageja hinnapakkumises märgitud tasu suurust.

Kostja leidis, et hageja nõutav tasu on ülemäära suur. VÕS § 28 annab kohtule võimaluse määrata

hind, kui pooled on lepingus jätnud hinna kokku leppimata. Kuna asjas on hinnakokkuleppe

olemasolu tõendatud, siis VÕS § 28 ei kohaldu.

Hageja arvestuse järgi oli tema põhinõude suurus 1. juuni 2009 seisuga 135 806 krooni 20 senti ja

viivis 12 285 krooni 12 senti. Kostja viivise arvestusele vastu vaielnud ei ole. Põhjendatud on hageja

tasaarvestus osas, millega hageja tasaarvestas kostjalt täitemenetluses saadud 56 742 krooni 77 senti

esmalt viivisenõudega 12 285 krooni 12 senti ja seejärel põhinõudega. Kostja kohustuse täitmise

järjekorrale vastuväiteid ei esitanud, kuid maakohus leidis, et VÕS §-s 88 märgitud kulutuste all ei

ole sätestatud kohtuotsusuga välja mõistetud menetluskulusid juhul, kui menetlus hiljem jätkub ning

kohtuotsus ei jõustu. Tasaarvestuse tegemisega vähenes hageja nõue 91 348 krooni 58 sendini.

Ajavahemiku eest 2. juunist 2009 kuni kohtuotsuse tegemiseni 27. novembril 2009 on viivis kokku

3703 krooni 27 senti.

Kostja on asjas esitanud vastuhagi. Arvestades hageja nõude põhjendatust ning hageja tehtud

tasaarvestust kostjalt täitemenetluse kaudu laekunud summadest, leidis maakohus, et vastuhagi tuleb

jätta rahuldamata. Täitemenetluse lõpetamise otsuses märkis kohtutäitur, et täitekuluna laekus

kohtutäiturile 6469 krooni 24 senti kostja arvel. Käesolevas asjas kohtulahendit ei tühistatud.

TsMS § 418 lg 1 järgi menetluse taastamisel otsus ei jõustu. Seega ei ole kostjal õigus nõuda hagejalt

täitekulude tagastamist. Kohaldub täitemenetluse seadustikus sätestatud üldreegel, mille kohaselt

täitekulud kannab võlgnik (TMS § 38 lg 1). Vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

7. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

Hageja palus jätta kaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. mai 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Ringkonnakohus märkis, et VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või

muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik, tellija

aga maksma selle eest tasu. Maakohus on õigesti leidnud, et pooled sõlmisid töövõtulepingu, milles

olid kokku leppinud, et hageja koostab SA-le Keskkonnainvesteeringute Keskus esitamiseks taotluse

Killustiku 8 jääkreostuse kõrvaldamise rahastamiseks ja komplekteerib taotluse vajalike lisadega.

Hageja valmistas kokkulepitud töö ja andis selle üle kostjale. 14. märtsil 2008 on taotlus esitatud SA-

le Keskkonnainvesteeringute Keskus ja kostja on saanud selle alusel toetuse. Kostja ei ole hagejale

töö eest tasunud. Ebaõige on kostja väide, et leping oleks tulnud sõlmida kirjalikus vormis. Seadusest

ei tulene nõuet, et töövõtuleping peaks olema kirjalikus vormis. Töövõtulepingu olulised tingimused

võisid pooled leppida kokku vabalt valitud vormis, sealhulgas ka suuliselt, kuid tasunõude esitamisel

lasus hagejal kohustus tõendada, milles pooled olid kokku leppinud.

Maakohus on valesti tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud töötasu suuruses. Hageja väitis, et

tasus olid pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud, ja nõudis kostjalt kokkulepitud tasu maksmist.

Seega pidi TsMS § 230 lg 1 järgi hageja tõendama, et pooled olid kokkulepe sõlminud. VÕS § 9 lg 1

järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Seega tuli hagejal

tõendada, et tema esitatud pakkumuses toodud tasuga oli kostja nõustunud. Hageja on esitanud oma

väidete tõendamiseks 11. veebruari 2007. a kuupäeva kandva hinnapakkumise. Hageja selgituse

kohaselt oli hinnapakkumisel vale aastaarv 2007, tegelikult esitati hinnapakkumine 2008. aastal.

Kostja väitis, et tema ei ole kunagi nõustunud hageja kohtule esitatud hinnapakkumisega ning et

hinnapakkumine esitati talle pärast töö valmimist. Hageja pole täpsustanud, millal ja mil viisil

hinnapakkumine kostjale esitati ning millal ja milliste tegudega kostja sellega nõustus.

Hinnapakkumise p 6 viimase lause kohaselt loetakse hinnapakkumine jõustunuks, kui tellija on selle

aktsepteerinud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks aktsepteerinud hageja hinnapakkumise.

Kohtule ei ole esitatud ühtegi kirjalikku dokumenti, millest tuleneks, et kostja on hageja nõutud

tasuga nõustunud. Tunnistaja D. Liiva ütlustest tuleneb, et pooled pidasid eelläbirääkimisi ja seal oli

arutuse all ka tasu, kuid milline oli täpne kokkulepe, tunnistaja ei teadnud. Hinnapakkumise kohta on

tunnistaja selgitanud, et ta nägi seda kostja juures, kuid tunnistaja ütlustest ei selgu, millal see oli.

Kostja vaikimist ei saa tõlgendada nõustumusena. VÕS § 20 lg 2 järgi loetakse vaikimine või

tegevusetus nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest,

pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Hageja ei ole esile

toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et pooled olid kokku leppinud või tavadest või praktikast

tuleneks, et kostja tegevusetust (vaikimist) saaks tõlgendada nõustumusena. Pooled on omavahel

sõlminud ainult vaidlusaluse lepingu, varem nad omavahel lepinguid sõlminud ei ole.

Kuna ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid tasu kohta kokkuleppe, tuleb kohaldada VÕS § 637 lg-t 1,

mis sätestab, et kui töövõtulepinguga ei ole tasus või selle suuruses kokku lepitud, kuulub

maksmisele tavaline tasu, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Seega vaatamata

sellele, et tasukokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud, lasub kostjal kohustus tehtud töö eest tasuda

tavaline või mõistlik tasu.

VÕS § 637 lg 1 kohaldamiseks tuleb välja selgitada, milline on hageja tehtud töö eest tavaliselt

makstav tasu. Asjaolusid ja neid põhistavaid tõendeid, mille alusel saaks tavalise tasu suuruse

tuvastada, esitatud ei ole. Ringkonnakohtul ei ole võimalik tavalise või mõistliku tasu määramise

aluseks olevaid asjaolusid esimest korda tuvastada ja tuvastamiseks vajalikke tõendeid koguda, kuna

see rikuks oluliselt poolte kaebeõigust. Seega tuleb maakohtu otsus TsMS § 656 lg 2 alusel tühistada

ja saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Asja uuel läbivaatamisel maakohtus tuleb kohtul selgitada VÕS § 637 lg 1 kohaldamise eelduseid ja

anda pooltele võimalus esitada tõendeid, mille alusel tuvastada analoogse töö eest tavaliselt makstava

tasu suurus. Juhul kui tavaliselt makstava tasu suurust ei ole võimalik tuvastada, tuleb maakohtul

määrata mõistlik tasu, arvestades tehtud töö mahtu, selleks kulunud aega ja tööjõukulu ning muid

olulisi näitajaid, mis võivad olla olulised mõistliku tasu määramisel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue määruse, millega

lõpetada tsiviilasja menetlus ja jätta kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt esitas kostja 24. märtsil 2010 Harju Maakohtule enda pankrotiavalduse.

Harju Maakohus võttis 31. märtsi 2010. a määrusega avalduse menetlusse ja otsustas mh keelata

võlgnikul ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. 7. juunil 2010 kuulutati välja kostja

pankrot.

Ringkonnakohus on rikkunud PankrS § 20. PankrS § 20 lg 1 järgi võib kohus keelata võlgnikul

ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada. PankrS § 20 lg 3 kohaselt peatub käsutuskeelu

kohaldamise korral enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetlus, milles võlgnik osaleb hageja või

kostjana, kui kohtumenetlus puudutab võlgniku vara, mis pankroti väljakuulutamise korral muutuks

pankrotivaraks. Kohtumenetlus peatub kuni pankrotiavalduse lahendamiseni. Ringkonnakohus pidi

juhtima menetluse peatumisele tähelepanu ja kooskõlas PankrS § 20 lg-ga 3 menetluse peatama.

PankrS § 20 on imperatiivse iseloomuga.

Kuna käsutuskeelu kohaldamisega menetlus peatus, kuid ringkonnakohus tegi kohtuotsuse, tuleb

tsiviilasja menetlus lõpetada. Tsiviilasja menetlus tuleb lõpetada veel seetõttu, et 7. juunil 2010

kuulutati välja kostja pankrot.

10. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 2 järgi menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Tsiviilasi tuleb TsMS § 691

p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse toimingute tegemiseks.

12. Kassatsioonkaebuses on väidetud, et ringkonnakohus rikkus PankrS § 20 lg-t 3. Kolleegium

kontrollib esmalt selle väite õigsust.

Pankrotiseaduses ajutise halduri nimetamist reguleerivate sätete, sh PankrS § 20 lg 1 alusel on kohtul

võimalik kohaldada võlgniku vara suhtes käsutuskeeldu kas pärast ajutise halduri nimetamist või

sellega samal ajal. Pankrotiseaduse § 20 lg 3 esimese lause kohaselt peatub käsutuskeelu kohaldamise

korral enne käsutuskeeldu alanud kohtumenetlus, milles võlgnik osaleb hageja või kostjana, kui

kohtumenetlus puudutab võlgniku vara, mis pankroti väljakuulutamise korral muutuks

pankrotivaraks.

Kohtulahendite infosüsteemist nähtub, et Harju Maakohus on 31. märtsil 2010 tsiviilasjas nr 2-10-

13922 tehtud määrusega võtnud kostja esitatud pankrotiavalduse menetlusse, määranud ajutise

halduri ning on keelanud pankrotivõlgnikul (kostjal) ilma ajutise halduri nõusolekuta vara käsutada.

Seega on kohaldatud käsutuskeeldu PankrS § 20 lg 3 tähenduses. 31. märtsil 2010 osales

pankrotivõlgnik (kostja) kohtumenetluses nii kostjana kui ka hagejana, ta oli esitanud

apellatsioonkaebuse ning ringkonnakohus oli võtnud kaebuse 6. jaanuaril 2010 menetlusse. Samuti

puudutas kohtumenetlus vähemalt vastuhagi osas vara, mis pankroti väljakuulutamise korral muutuks

pankrotivaraks (rahaline nõue hageja vastu).

Seega olid täidetud PankrS § 20 lg 3 eeldused ning kohtumenetlus ringkonnakohtus peatus seaduse

jõul. Kohtumenetluse peatumine tõi kaasa menetlustoimingute tegemise keelu, v.a seaduses

ettenähtud erandid (vt otsuse p 13). Kolleegium märgib, et PankrS § 20 lg 3 eesmärk on anda

ajutisele haldurile võimalus pooleliolevate kohtuasjadega tutvuda ning vältida enne pankrotiavalduse

lahendamist pankrotivara käsutamist kohtulahendi alusel.

13. Järgnevalt analüüsib kolleegium PankrS § 20 lg 3 rikkumise tagajärgi. Kohtumenetluse peatamise

ja peatumise tagajärjed on reguleeritud TsMS §-des 353-361. TsMS § 358 lg 2 kohaselt on menetluse

peatumise või peatamise ajal tehtud menetlustoimingud tühised. Sama lõike teise lause kohaselt ei

takista menetluse peatamine või peatumine siiski hagi tagamist ega eeltõendamismenetluse

läbiviimist. Samuti võib TsMS § 358 lg 3 kohaselt teha avalikult teatavaks otsuse, kui menetluse

peatus pärast asja arutamise lõpetamist.

Praeguses asjas peatus kohtumenetlus ringkonnakohtus eespool viidatud Harju Maakohtu

31. märtsi 2010. a määruse alusel. Toimiku materjalide kohaselt on menetluse peatumise ajal siiski

tehtud menetlustoiminguid: saadetud kutsed 12. mail 2010 toimuvale ringkonnakohtu istungile,

12. mail 2010 on peetud ringkonnakohtu istung ning 28. mail 2010 on tehtud ringkonnakohtu otsus.

Nimetatud toimingud on TsMS § 358 lg 2 esimese lause järgi tühised ning kui peatumise ajal tehtud

kohtuotsuse korral oleks nt hageja kasuks välja mõistetud raha, ei peaks sellist otsust

materiaalõigusliku toime puudumise (tühisuse) tõttu täitma. Siiski on kolleegium seisukohal, et

menetlusosalisel peab olema võimalik menetluslikult vaidlustada sellist otsust, mis on tehtud

menetluse peatumise ajal (kui ei kohaldu TsMS § 358 lg 3). Vastasel korral jääb menetluslikult

ebaselgeks, kuidas saaks menetlusosaline tugineda PankrS § 20 lg 3 rikkumisele või mõnele muule

menetluse peatamise või peatumise alusele, mida kohus ei ole tähele pannud.

Seetõttu on praegune kassatsioonkaebus lubatav ning see tuleb rahuldada ringkonnakohtu otsuse

tühistamise taotluse osas. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, kuna see tehti menetluse peatumise

ajal, rikkudes seega PankrS § 20 lg-t 3.

14. Järgmisena vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väitele, et kuna 7. juunil 2010 kuulutati välja

kostja pankrot, tuleb tsiviilasja menetlus lõpetada.

Kohtulahendite infosüsteemi kohaselt on Harju Maakohtu 7. juuni 2010. a määrusega tsiviilasjas

nr 13922 välja kuulutatud kostja pankrot. PankrS § 20 lg 3 teise lause kohaselt peatub kohtumenetlus

kuni pankrotiavalduse lahendamiseni. Pankroti väljakuulutamise üheks tagajärjeks on seega, et ära

langeb menetluse peatumise alus ning menetlus võib jätkuda.

Ühe menetlusosalise pankroti korral võib kohtumenetlus siiski jätkuda üksnes PankrS § 43

tingimustel. Nimetatud säte reguleerib pankrotimenetlusega seotud kohtumenetluste jätkamise

võimalusi. Kolleegiumi hinnangul on kohtumenetluse jätkumise eeldused praegusel juhul täidetud.

PankrS § 43 lg 1 kohaselt, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on

läbivaatamisel võlgniku poolt teise isiku vastu esitatud hagi, mis seondub pankrotivaraga, võib haldur

astuda menetlusse võlgniku seadusliku esindajana. Kui haldur ei astu menetlusse, võib võlgnik

hagejana jätkata. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt, kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku

vastu, milles tehtud lahendi peale on võimalik edasi kaevata, võib pärast pankroti väljakuulutamist

võlgniku nimel edasi kaevata haldur. Halduri nõusolekul võib võlgnik ise kaebuse esitada. Nimetatud

sätete alusel võib kolleegiumi hinnangul enne pankroti väljakuulutamist esitatud kostja

apellatsioonkaebuse menetlus ringkonnakohtus jätkuda. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud

nii hagi rahuldamise kui ka vastuhagi rahuldamata jätmise. Pankrotihaldurile tuleb anda võimalus

menetlusse astuda, mh on halduril soovi korral õigus esitatud apellatsioonkaebusest loobuda.

Eespool esitatud seisukoha tõttu tuleb jätta rahuldamata kassatsioonkaebuses esitatud menetluse

lõpetamise taotlus. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse uuesti

korraldamiseks.

15. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

16. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu