3-1-1-85-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-10

Otsuse kuupäev

2. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A.U. ja H.A. süüdistuses

KarS § 2911 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

7. juuni

2010.

a

otsus

ja

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määrused kriminaalasjas

nr 1-08-59

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Maria Sutt,

kassatsioon; A.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis

Krautmann ja H.A. kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik,

määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

6. oktoober 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a otsus A.U. ja H.A. õigeksmõistmises

KarS § 2911 järgi muutmata ja prokuröri kassatsioon rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a määrused A.U-le ja H.A-le

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ning saata kriminaalasi kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruskaebused

rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.U. ja H.A. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 2911 järgi selles, et nad panid grupis toime järgmise

kuriteo.

A.U. töötas Maksu- ja Tolliameti X maksu- ja tollikeskuse juriidiliste isikute teenindusosakonna IV

juriidiliste isikute teenindustalituse juhatajana, H.A. aga sama talituse vanemspetsialistina. Mõlemad

süüdistatavad olid ametiisikud KarS § 288 lg 1 mõttes, kuna neile olid pandud haldamis-, järelevalve- ja

juhtimisülesanded.

A.U. ja H.A. jätsid kavatsetult tasu eest neile pandud kohustused täitmata.

A.U. ja H.A., olles ametiisikud, kes teostasid järelevalvet OÜ O riiklike maksude tasumise õigsuse üle,

osutasid ajavahemikul juuni 2006 kuni september 2007 OÜ-le O raamatupidamisteenust, mille eest nad said

tasu. Tasu suurus oli ajavahemikus juuli 2006 kuni märts 2007 kahe peale kokku vähemalt 7000 krooni kuus

ning alates 2007. a aprillist augustini vähemalt 10 000 krooni kuus.

Pidades OÜ O palgaarvestust ja koostades OÜ O maksudeklaratsioone, jätsid süüdistatavad nendele endile

makstud tasu deklareerimata ja sellelt sotsiaal- ja üksikisiku tulumaksu, kohustusliku kogumispensioni

maksed ning töötuskindlustusmaksed arvestamata.

Kuna A.U., H.A. ja OÜ O juhatuse liige V.V. soovisid varjata A.U-le ja H.A-le OÜ O poolt makstavat

töötasu ning maksta seadusega ettenähtust vähem makse, siis kandis OÜ O V.V. arvelduskontole igal kuul

summa, mille V.V. sularahas välja võttis ja A.U-le ning H.A-le OÜ-s O tehtud töö eest maksis.

A.U. ja H.A. ei teavitanud oma juhte Maksu- ja Tolliametis sellest, et nad saavad enda järelevalve all olevalt

juriidiliselt isikult deklareerimata tulu. Süüdistatavad jätsid OÜ O suhtes täitmata ametijuhendist ja seadusest

tuleneva ülesande kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust, nõuda sisse maksuvõlad ja

kohaldada maksuseaduste rikkujate suhtes seadusega lubatud sunnivahendeid ja karistusi.

A.U. ja H.A. tegevuse ja tegevusetuse tulemusel jäi neile makstud tasudelt riigile laekumata tulumaks

summas 32 574 krooni, sotsiaalmaks summas 48 824 krooni, kohustusliku kogumispensioni maksed summas

1 494 krooni ja töötuskindlustusmaksed summas 1 329 krooni, kokku 84 221 krooni. Kuna A.U-le ja H.A-le

töötasuna makstud raha käsitati OÜ O maksuarvestuses V.V. dividendidena, millelt tasuti tulumaksu summas

32 574 krooni, tekitasid A.U. ja H.A. seadusest ja ametijuhenditest tulenenud kohustuste täitmata jätmisega

Eesti Vabariigile olulise varalise kahju kokku summas 51 647 krooni (84 221 krooni - 32 574 krooni = 51

647 krooni).

Enne 15. märtsi 2007 oli süüdistatavatele etteheidetav tegu kuriteona karistatav KarS § 289 järgi.

2. Harju Maakohtu 12. novembri 2009. a otsusega tunnistati nii A.U. kui ka H.A. KarS § 2911 järgi süüdi ja

mõlemat süüdistatavat karistati 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohus tuvastas, et A.U. ja H.A. osutasid OÜ-le O raamatupidamisteenust, korraldades osaühingu

raamatupidamist ja pidades töötajate kohta palgaarvestust. OÜ O juhatuse liige V.V. maksis süüdistatavatele

selle eest tasu. Süüdistatavad, kes raamatupidajatena muuhulgas tegelesid ka OÜ O palgaarvestusega, jätsid

aruandluses kajastamata neile endile makstud tasud, mistõttu need tasud ei kajastunud ka OÜ O tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonides. Süüdistatavatele makstud tasudelt jäi riigile laekumata sotsiaalmaks,

kohustusliku kogumispensioni maksed ja töötuskindlustusmaksed kogusummas 51 647 krooni.

Seega tegid süüdistatavad kavatsetult KarS § 2911 mõttes ebaseaduslikke toiminguid (palgaarvestusest

endale makstud tasude väljajätmine ja seetõttu maksudeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmete

esitamine) ning jätsid ebaseaduslikult otsuse ja toimingu tegemata (OÜ O juhatuse liikme teavitamata

jätmine asjaolust, et maksudeklaratsioonides kajastatud summad ei vasta seadusele, ning materjalide

edastamata jätmine maksujärelevalve talitusele sanktsioonide rakendamiseks). Süüdistatavate tegevus on

õigesti kvalifitseeritud KarS § 2911 järgi. Enne 15. märtsi 2007 oli nende tegu karistatav KarS § 289 järgi.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis

Krautmann ja H.A. kaitsja vandeadvokaat Vahur Kivistik. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu

süüdimõistva otsuse tühistamist ja oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Samuti sisaldus mõlemas apellatsioonis

taotlus mõista riigilt välja nii esimese kui ka teise astme kohtus toimunud kriminaalmenetluse kulud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a otsusega tühistati maakohtu süüdimõistev otsus täies ulatuses ja

A.U. ning H.A. mõisteti KarS § 2911 järgi õigeks. Samal kuupäeval tehtud kohtumäärustega mõistis

ringkonnakohus riigilt välja A.U. kasuks 15 144 krooni ja H.A. kasuks 15 264 krooni kriminaalmenetluses

kantud õigusabi kulu katteks. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistatavad, olles Maksu- ja Tolliameti ametnikud, täitsid samal ajal OÜ-s

O raamatupidaja kohustusi, pidades muu hulgas palgaarvestust ja koostades maksudeklaratsioone.

4.2 KarS §-s 2911 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu moodustab järelevalvekohustust täitva ametiisiku

poolt ebaseadusliku otsuse või toimingu tegemine või nende tegemata jätmine, millega põhjustati oluline

varaline kahju. Süüdistus käsitab ebaseadusliku toiminguna, millega süüdistatavad riigile kahju põhjustasid,

OÜ O palgaarvestusest endale makstud tasude väljajätmist ning seetõttu maksudeklaratsioonides

maksuhaldurile valeandmete esitamist. Seda tegu ei pannud süüdistatavad toime mitte OÜ O tegevuse üle

järelevalvet teostades, vaid OÜ-s O raamatupidaja ülesandeid täites. Pidades OÜ-s O palgaarvestust ja

koostades maksudeklaratsioone, ei tegutsenud süüdistatavad ametiisikutena KarS § 288 lg 1 mõttes. Seega ei

vasta süüdistuses kirjeldatud tegu KarS § 2911 objektiivsele koosseisule. Ametialase süüteoga on tegemist

üksnes siis, kui tegu on toime pandud süüdlase ametiseisundiga seotud ülesannete sfääris. Ametiisiku teod,

millel pole seost tema ametialaste kohustustega, ei ole subsumeeritavad KarS § 2911 ega varem kehtinud

KarS § 289 järgi.

4.3 Kuigi süüdistuses on märgitud, et A.U. ja H.A. jätsid kavatsetult ja tasu eest neile ametijuhendites

sätestatud kohustused täitmata, on see väide deklaratiivne, konkreetsete faktiliste asjaoludega seostamata ega

haaku kuriteo objektiivse koosseisu tunnustega. KarS § 2911 järgi esitatud süüdistuse sisust peab tulenema

konkreetse järelevalvekohustuse täitmine, mille käigus on ametiisik teinud ebaseadusliku otsuse või

toimingu või on jätnud need ebaseaduslikult tegemata. Käesoleval juhul on aga A.U-le ja H.A-le esitatud

süüdistused selles osas konkretiseerimata.

4.4 Käesolevas asjas tuleb tõendada muu hulgas see, et süüdistatavad teostasid OÜ O üle järelevalvet.

Maksu- ja Tolliameti vastus järelepärimisele, milles on märgitud, et H.A. teostas ettevõtte OÜ O üle

maksualast järelevalvet alates 1. oktoobrist 1999 kuni 15. märtsini 2007 ning et H.A. määramist OÜ O

teenindavaks maksuametnikuks kirjalikult ei fikseeritud, ei ole piisavalt konkreetne ega täpseid faktilisi

asjaolusid tõendav. KarS § 2911 järgi esitatud süüdistuse sisust peab tulenema konkreetse

järelevalvekohustuse täitmine, mille käigus on ametiisik teinud ebaseadusliku otsuse või toimingu või on

jätnud selle ebaseaduslikult tegemata. A.U-le ja H.A-le esitatud süüdistus on selles osas konkretiseerimata.

4.5 Lähtudes süüdistuse teokirjeldusest ja tekitatud kahju iseloomust, vastaks süüdistatavate tegevus KarS §-

s 3891 sätestatud kuriteokoosseisule. Samas ei ole täidetud selle kuriteokoosseisu üks tunnustest - maksude

vähemlaekumine vähemalt suures ulatuses.

4.6 Kriminaalasjas tuvastatust tuleneb, et tegelikult oli A.U. ja H.A. tegevus kantud soovist varjata töötamist

OÜ-s O. See on kahtlemata taunimisväärne. Samas ei olnud nende tahtlus suunatud sellele, et maksta

seadusega ettenähtust vähem makse.

4.7 Süüdistuses esitatud kahju suurus on jäänud nõuetekohaselt tuvastamata. Maakohtu otsusest ei nähtu,

kuidas on süüdistatavatele kahjuna inkrimineeritud laekumata maksusumma määratud ja kas see on

arvestatud õigesti.

4.8 Koos ringkonnakohtu otsustega tehtud määrustes leiti, et kaitsjate taotlused kriminaalmenetluse kulude

hüvitamiseks tuleb rahuldada. Arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust on õigusabikulud mõistlikud

ja põhjendatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna

Ringkonnakohtu

otsuse

peale

esitas

kassatsiooni

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Maria Sutt. Ringkonnakohtu otsusega samal kuupäeval tehtud määrused, millega otsustati

kriminaalmenetluse kulude hüvitamine, vaidlustasid A.U. kaitsja M. Krautmann ja H.A. kaitsja V. Kivistik.

6. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu süüdimõistva otsuse

jõustamist. Juhul, kui Riigikohus maakohtu otsuse jõustamist võimalikuks ei pea, palub prokurör saata

kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokuröri põhiväited on järgmised.

6.1 Nõustuda ei saa ringkonnakohtu seisukohaga, et A.U-le ja H.A-le esitatud süüdistus on

konkretiseerimata. Ebaseaduslik toiming, millega süüdistatavad riigile kahju põhjustasid, oli palgaarvestusest

endale makstud tasude väljajätmine ning seetõttu maksudeklaratsioonides maksuhaldurile valeandmete

esitamine. Ebaseaduslik otsuse ja toimingu tegemata jätmine, millega süüdistatavad riigile kahju põhjustasid,

oli OÜ O juhatuse liikme V.V. teavitamata jätmine maksudeklaratsioonides kajastatud summade seadusele

mittevastavusest ning materjalide edastamata jätmine

maksujärelevalve

talitusele

sanktsioonide

rakendamiseks maksuseaduse rikkuja suhtes.

Prokuratuur süüdistab A.U. ja H.A. nii tegevuses kui tegevusetuses. Esmalt selles, et nad isikutena, kes olid

kohustatud kontrollima OÜ O maksudeklaratsioonide õigsust, pidasid osaühingu palgaarvestust selliselt, et

deklaratsioonidesse jõudsid nende tegevuse tõttu valed andmed. Teiseks jätsid nad täitmata kohustuse

teavitada juriidilisest isikust klienti maksudeklaratsioonides esinevatest vigadest. Alles seejärel süüdistab

prokuratuur A.U. ja H.A. selles, et nad ei edastanud materjale maksujärelevalve talitusele sanktsioonide

rakendamiseks.

A.U. ja H.A. tegevust OÜ O maksudeklaratsioonidesse väärandmete sisestamisel ja maksuametnikena

õiguserikkumisele reageerimiseta jätmisel tuleb käsitleda ühe tervikliku jätkuva teona. Sellest osa vastab

maksuväärteo tunnustele ja osa kuriteo tunnustele. A.U. ja H.A. ei süüdistata mitte maksualases, vaid

ametialases süüteos. Prokurör nõustub, et süüdistatavad on toime pannud ka maksukorralduse seaduse

(MKS) §-le 1531 vastava süüteo, mis aga neeldub KarS § 2911 koosseisu (KarS § 3 lg 5).

6.2 Maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamisega ei raskendaks Riigikohus süüdimõistetute olukorda, kuna on

ilmne, et seadusandja on KrMS § 361 p 5 sõnastusega silmas pidanud süüdimõistetu olukorra raskendamist

kriminaalasja seisukohast tervikuna. Tõlgendus, mille kohaselt ei tohi Riigikohus raskendada isiku olukorda

võrreldes ringkonnakohtu otsusega, on vastuolus menetlusökonoomikaga ja põhimõttega, et kriminaalasi

tuleb arutada selliselt, et tagada võimalikult kiire lahendini jõudmine.

7. A.U. kaitsja M. Krautmanni ja H.A. kaitsja V. Kivistiku määruskaebustes palutakse tühistada

ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a kriminaalmenetluse kulude hüvitamise määrused osas, milles nendes jäeti

võtmata seisukoht esimese astme kohtu menetluskulude kohta, ja teha selles osas uus kohtulahend.

M. Krautmann taotleb riigilt A.U-le esimese astme kohtu menetluse kulude katteks 63 099 krooni

väljamõistmist. V. Kivistik taotleb riigilt H.A-le esimese astme kohtu menetluse kulude katteks 80 205

krooni väljamõistmist.

Määruskaebustes märgitakse, et ringkonnakohus jättis otsustamata maakohtus kantud menetluskulude

hüvitamise. KrMS § 181 kohaselt tuleks süüdistatavate kasuks lisaks apellatsioonimenetluses kantud

menetluskuludele välja mõista ka maakohtus kantud kulud, kuna taotlused on esitatud õigeaegselt,

menetluskulude kandmine on tõendatud ning need on mõistliku suurusega. Kaitsjad taotlesid ka

apellatsioonides esimese kohtuastme menetluskulude väljamõistmist, kuid ringkonnakohus lahendas

taotlused üksnes osaliselt.

8. A.U. kaitsja M. Krautmann leiab kassatsioonivastuses, et ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning prokuröri kassatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja põhjendab oma

seisukohta järgmiselt.

8.1 Ringkonnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et A.U-le esitatud süüdistus on konkretiseerimata.

Süüdistuse sõnastus osutab sellele, et A.U. etteheidetav tegu pandi toime tegevusetusega. Samas ei ole

süüdistuses järgitud tegevusetusdelikti tuvastamiseks nõutavat skeemi.

8.2 A.U. poolt OÜ O palgaarvestuse pidamist saab käsitada üksnes tegevuspiirangu rikkumisena

korruptsioonivastase seaduse (KvS) § 19 tähenduses, mille eest on ette nähtud väärteokaristus KvS §-s 263.

Samas ei saa sel põhjusel A.U-le ette heita seda, et ta jättis Maksu- ja Tolliameti juhtkonna teavitamata enda

väidetavast tegevusest OÜ-s O. Isikut ei saa karistada selle eest, ta ei teavita asutuse juhtkonda enda

tegevuspiirangu rikkumisest, sest see oleks vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga.

8.3 A.U. ei teostanud OÜ-s O väidetavalt raamatupidamist korraldades riiklikku järelevalvet. Teod, mida

süüdistatavad tegid või jätsid tegemata raamatupidaja tööülesandeid täites, ei moodusta KarS § 2911

objektiivset teokoosseisu vaatamata selle, et süüdistatavad olid Maksu- ja Tolliameti teenistuses.

8.4 Ringkonnakohus leidis muu hulgas, et A.U. ja H.A. poolt järelevalve teostamine OÜ O üle ei ole

tõendatud. Prokuröri kassatsioonis ei ole selle asjaolu tõendamatust vaidlustatud. KrMS § 352 lg 4 kohaselt

vaadatakse kriminaalasi läbi esitatud kassatsiooni piires. Järelikult sõltumata sellest, kas süüdistus oli

piisavalt konkretiseeritud, ei võimalda kassatsiooni piirid hinnata, kas OÜ O üle järelevalve teostamine on

tõendatud või mitte. Süüteokoosseisu ühele tunnusele vastava asjaolu tõendamatus tingib õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemise.

8.5 Väär on kassaatori seisukoht, et süüdistatavate käitumine on käsitatav KarS §-s 2911 ja MKS §-s 1531

ette nähtud süütegude ideaalkogumina. Teod, mis tagajärjena toovad kaasa maksude vähemlaekumise, on

kvalifitseeritavad vaid maksualase rikkumisena ega saa moodustada ideaalkogumit KarS §-ga 2911.

9. H.A. kaitsja V. Kivistik leiab kassatsioonivastuses samuti, et ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. V. Kivistik nõustub M. Krautmanni

kassatsioonivastuses esitatud põhjendustega, lisades neile järgmist.

9.1 Juhul, kui H.A. oleks juhtkonda enda väidetavast tegevusest teavitanud, oleks süüdistuses kirjeldatud

tagajärg selleks ajaks juba saabunud. Väide, et isik peaks enda võimalikust ebaseaduslikust tegevusest

ametivõime teavitama, läheks vastuollu enese mittesüüstamise privileegiga.

9.2 Süüdistuse kohaselt soovisid A.U., H.A. ja OÜ O juhatuse liige V.V. varjata süüdistatavatele OÜ O poolt

makstavat töötasu ja maksta seadusega ette nähtust vähem makse. Seega on süüdistuses kirjeldatud tegu

kvalifitseeritav MKS § 1531 järgi. Riigi maksulaekumiste mõjutamine saab olla kvalifitseeritav vaid

maksusüüteona (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-94-06). Maksukahju ei saa olla ametialase kuriteo osiseks.

10. Vastuses kaitsjate määruskaebustele leiab prokurör M. Sutt, et kuna süüdistatavad tuleb süüdi tunnistada,

ei ole KrMS § 180 lg-st 1 lähtudes alust määruskaebusi rahuldada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium hindab esmalt prokuröri kassatsioonis esitatud taotluse nõuetepärasust

(I), kontrollib kassatsiooni sisulist põhjendatust (II) ja käsitleb seejärel kaitsjate määruskaebusi (III).

I

12. Kolleegium märgib esmalt, et prokuröri kassatsiooni taotlus - tühistada ringkonnakohtu õigeksmõistev

kohtuotsus ja jõustada maakohtu süüdimõistev otsus - ei vasta seadusele. KrMS § 361 p 5 kohaselt võib

Riigikohus otsusega tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse, raskendamata

süüdimõistetu olukorda. KrMS § 361 p-s 5 nimetatud olukorrana, mida ei tohi raskendada, tuleb vaadelda

olukorda,

millesse

on

isik

asetatud

kasseeritud

kohtuotsusega

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-85-07, p 10 ja 2. veebruari 2006. a otsus

asjas nr 3-1-1-153-05, p 8). Prokurör taotleb Riigikohtu senise praktika muutmist, pidades ilmselgeks, et

seadusandja on KrMS § 361 p-s 5 mõelnud süüdimõistetu olukorra raskendamist kriminaalasja seisukohast

tervikuna (s.t sisuliselt raskendamist võrreldes maakohtu otsusega). Kolleegium sellise seisukohaga ei

nõustu, sest prokuröri tõlgenduse korral kaotaks KrMS § 361 p 5 lauseosa "raskendamata süüdimõistetu

olukorda" mõtte. Riigikohtu poolt ringkonnakohtu otsuse tühistamine ja maakohtu otsuse jõustamine ei saa

ühelgi juhul raskendada süüdimõistetu olukorda võrreldes maakohtu otsusega. Maakohtu otsuse jõustamisel

satub süüdistatav alati samaväärsesse - mitte aga raskemasse - olukorda, milles ta oli maakohtu otsuse

tegemise järgselt. Järelikult omandab KrMS § 361 p-s 5 ette nähtud keeld raskendada süüdimõistetu

olukorda tähenduse vaid siis, kui süüdimõistetu olukorrana selle sätte mõttes käsitada olukorda, millesse

süüdistatav on asetatud ringkonnakohtu otsusega.

II

13. A.U. ja H.A. süüdistatakse nii tegevuses kui tegevusetuses, kusjuures prokuröri arvates tuleb A.U. ja

H.A. tegevust ja tegevusetust käsitada ühe tervikliku jätkuva teona (vt käesoleva otsuse punkt 6.1).

Kolleegium märgib, et kriminaalasja lahendamisel tuleb alati otsustada, kas kuritegu on toime pandud

tegevuse või tegevusetusega. Tagajärjedelikti puhul tuleb tuvastada vahetult tagajärje saabumisele eelnev

tegu. Ei ole võimalik, et selline vahetult tagajärjele eelnev tegu on ühtlasi nii tegevus kui tegevusetus. (Vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02, p 6.2.) Teo toimepanija hilisem

passiivseks jäämine ei muuda delikti tegevusetusdeliktiks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli

2006. a otsus asjas nr 3-1-1-117-05 p 14). On oluline, kas konkreetse teo raskuspunkt oli tegevusel või

tegevusetusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-117-05 p 14 ja

31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 14).

Seega ei saa A.U. ja H.A. tegevus ja tegevusetus, mille tagajärjel jäi riigil väidetavalt saamata 51 647 krooni,

moodustada ühte tegu. Kolleegium leiab, et kuna A.U-le ja H.A-le süüdistuses ette heidetud tegevus (OÜ O

maksudeklaratsioonides

valeandmete

kajastamine)

ja

tegevusetus

(maksuhalduri

ametnikena

deklaratsioonide ebaõigsusele reageerimata jätmine) on teoebaõiguse poolest kvalitatiivselt erinevad, on

tegemist kahe erineva teoga, millele tuleb anda eraldi õiguslik hinnang.

14. KarS § 2911 ("Riikliku järelevalve ebaseaduslik teostamine") näeb ette karistuse riiklikku järelevalvet

teostava või kohalikule omavalitsusele seadusega pandud järelevalvekohustust täitva ametiisiku poolt

teadvalt ebaseadusliku otsuse või toimingu tegemise eest või otsuse või toimingu ebaseaduslikult tegemata

jätmise eest, kui sellega on tekitatud oluline varaline kahju või kui sellega on teisele isikule, välja arvatud

riik ja kohalik omavalitsusüksus, põhjustatud muu raske tagajärg.

KarS § 2911 eesmärk on kaitsta riiki, kohaliku omavalitsuse üksust ja järelevalvemenetluse adressaate

võimalike kuritarvituste eest, mida ametiisik võib järelevalveülesandeid täites oma ametiseisundit

ebaseaduslikult ära kasutades toime panna. See kuriteokoosseis peab kindlustama, et ametiisik kasutaks talle

antud järelevalvealaseid võimuvolitusi õiguspäraselt. Seega saab ka otsuse või toiminguna KarS § 2911

mõttes käsitada üksnes sellist otsust või toimingut, mille tegemine eeldab ametiisiku järelevalve-alase

õiguspädevuse kasutamist. Õiguspädevus tähendab volitust teha kolmandate isikute suhtes siduvaid

otsustusi, õiguslikke toiminguid või osaleda otsustuste kujundamise protsessis (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-68-05 p 8).

15. OÜ O palgaarvestuse pidamine ja maksudeklaratsioonide koostamine ei eeldanud A.U-le ja H.A-le

Maksu- ja Tolliametis pandud järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist. Tegemist ei olnud avaliku võimu

teostamisega, mida KarS §-s 2911 sätestatud süüteokoosseis nõuab, vaid eraõigusliku juriidilise isiku

raamatupidamiskohustuse ja maksuõigusliku deklareerimiskohustuse täitmisega. Ringkonnakohus märkis

õigesti, et kõnealust tegu ei pannud süüdistatavad toime OÜ O tegevuse üle järelevalvet teostades, vaid OÜ-s

O raamatupidaja ülesandeid täites. Seetõttu ei ole OÜ O palgaarvestuse pidamist ja osaühingu

maksudeklaratsioonide koostamist võimalik käsitada riikliku järelevalve otsuse või toiminguna KarS § 2911

mõttes ja maksudeklaratsioonide koostamisel väidetavalt aset leidnud seaduserikkumised pole karistatavad

KarS § 2911 järgi.

16. Nõustudes ringkonnakohtu otsuses ja kassatsioonivastustes märgituga, leiab kolleegium, et

kinnipidamiskohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile valeandmete esitamine, kui sellega jääb

maksudena laekumata suurele kahjule vastavast summast väiksem maksusumma, on karistatav väärteona

MKS § 1531 järgi. Seda ka juhul, kui valeandmete esitaja on ametiisik, kellele Maksu- ja Tolliamet on

andnud õiguse ja kohustuse kontrollida konkreetse maksudeklaratsiooni õigsust. Nagu eelnevalt märgitud, ei

eelda maksudeklaratsiooni koostamine ja esitamine ametiisiku järelevalvealase õiguspädevuse kasutamist ja

andmeid esitades tegutseb isik vaatamata ülesannetele, mis tal on maksuhalduri ametnikuna, haldusvälise

isikuna. Maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kui süüteo eest võib (kaas)täideviijana vastutada ka

isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete

esitamisse väljendub mingis muus teos (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. jaanuari 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07, p 25). Maksuhaldurile valeandmete esitamise (MKS § 1531 lg 1 alternatiiv 2)

kaastäideviija võib olla ka äriühingu raamatupidaja, kes ühiselt ja kooskõlastatult deklaratsiooni allkirjastava

juhatuse liikmega kannab sellesse ebaõiged andmed.

17. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas A.U. ja H.A. võisid KarS §-s 2911 sätestatud kuriteo toime

panna sellega, et nemad, teades, et OÜ O maksudeklaratsioonides on nendele endile makstud töötasu

deklareerimata, jätsid maksuametnikena osaühingu üle järelevalvet teostades sellele rikkumisele

reageerimata.

18. See, kui pädev Maksu- ja Tolliameti ametnik jätab tema kontrollitavas maksudeklaratsioonis ilmnenud

veale ettenähtud korras reageerimata, võib iseenesest olla vaadeldav otsuse või toimingu ebaseaduslikult

tegemata jätmisena KarS § 2911 mõttes. Maksuhalduri ametnikule pandud ametikohustus kontrollida tema

menetluses oleva maksudeklaratsiooni õigsust ja rakendada deklaratsioonis vigade avastamisel seadusest

tulenevaid meetmeid teenib eesmärki vältida kahju, mis tekib riigil deklareerimata jäetud maksusummast

ilmajäämisel või maksumaksjal seadusega nõutust ekslikult enam deklareeritud ja tasutud maksusumma

kaotamisel. Järelikult, kui leiab tõendamist, et maksudeklaratsioonis vea avastanud maksuhalduri ametniku

õiguspärase käitumise korral oleks riigil õnnestunud maksukohustuslaselt (täiendavalt) sisse nõuda seaduse

kohaselt tasumisele kuuluv maksusumma, mis ulatub vähemalt olulise kahju määrani, saab rääkida ka riigil

tekkinud olulisest varalisest kahjust KarS § 2911 mõttes. Seega on kolleegium erinevalt kaitsjatest

seisukohal, et kahju KarS § 2911 mõttes võib seisneda ka riigil saamata jäänud maksutulus.

Seejuures ei ole asjassepuutuv kassatsioonivastustes tehtud viide Riigikohtu 12. veebruari 2007. a otsusele

kriminaalasjas nr 3-1-1-94-06, mille punktis 11 selgitatakse, et seaduses on maksupettuste kohta kehtestatud

karistusõiguslik eriregulatsioon ja et maksumenetluse raames toimepandud pettused, mis on suunatud riigi

maksutulude vähendamisele, on kvalifitseeritavad üksnes maksusüütegudena. Riigikohtu viidatud otsusest

järeldub ühemõtteliselt, et see seisukoht puudutab üksnes maksukohustuslase või tema nimel tegutseva isiku

poolt maksumenetluses toime pandud pettusi, eeskätt maksuhaldurile valeandmete esitamist või andmete

esitamata jätmist. Maksusüütegude koosseisud ei reguleeri ametikohustusi rikkuva maksuhalduri ametniku

vastutust. Need koosseisud kaitsevad riiki üksnes maksukohustuslaste ja nende nimel tegutsevate isikute (s.o

haldusväliste isikute) maksuõigusrikkumiste eest, kuid ei taga maksumenetluses riiki esindavate ametiisikute

ametitegevuse õiguspärasust. Viimatinimetatud eesmärki täidavad ametialased süüteokoosseisud, sh KarS

§ 2911.

19. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 2911 toimepanijalt vähemalt otsest tahtlust nende faktiliste asjaolude

suhtes, mis muudavad ametiisiku poolt otsuse või toimingu tegemise või tegemata jätmise ebaseaduslikuks.

See tähendab muu hulgas seda, et maksuhalduri ametnik, kes jätab kontrollitavas maksudeklaratsioonis

sisalduvate andmete ebaõigsusele õigusaktidest tuleneva otsuse või toiminguga reageerimata, vastutab KarS

§ 2911 järgi üksnes juhul, kui ta teab deklareeritud andmete ebaõigsusest.

20. A.U-le ja H.A-le heidetakse tegevusetusena ette seda, et nemad, teades, et OÜ O tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonides on nendele makstud töötasu deklareerimata, jätsid osaühingu üle

maksujärelevalvet teostades sellele rikkumisele reageerimata. Samuti ei teavitanud A.U. ja H.A. oma juhte

Maksu- ja Tolliametis sellest, et nad saavad enda järelevalve all olevalt juriidiliselt isikult deklareerimata

tulu.

Kassatsioonis näeb prokurör süüdistatavate rikkumist ka selles, et OÜ O juhatajat ei teavitatud

deklaratsioonide ebaõigsusest. Kolleegium jätab prokuröri viimativiidatud väite arvestamata, sest see väljub

A.U-le ja H.A-le esitatud süüdistuse piirest. Süüdistuse tekstis on küll tsiteeritud X maksu- ja tollikeskuse

põhimääruse ja süüdistatavate ametijuhendite punkte, mis panid süüdistatavatele kohustuse teavitada

maksukohustuslast maksudeklaratsioonides esinevatest vigadest. Samas ei ole süüdistuses märgitud, et A.U.

ja H.A. jätsid OÜ O osaühingu maksudeklaratsioonides sisalduvate andmete ebaõigsusest teavitamata.

Vastupidi, süüdistuse tekstist nähtub hoopis asjaolu, et OÜ O juhatuse liige V.V. oli A.U. ja H.A. töötasult

maksude kinni pidamata jätmisest täielikult teadlik, kasutades süüdistatavatele töötasu maksmiseks

dividendidena välja võetud raha.

21. Kolleegium leiab, et A.U. ja H.A. vastutuse KarS § 2911 järgi selle eest, et nad ei reageerinud OÜ O

maksudeklaratsioonide ebaõigsusele ega teavitanud oma juhte OÜ-st O teenitud tulust, välistab põhiseaduse

§ 22 lg-st 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-st 1 tulenev enese

mittesüüstamise privileeg (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05

p 13 jj). Selleks, et toimida süüdistuse kohaselt nõutaval viisil - s.t alustada menetlust OÜ O

maksudeklaratsioonide ebaõigsuse tuvastamiseks ja teavitada oma juhte Maksu- ja Tolliametis OÜ-lt O

saadud sissetulekust - pidanuksid süüdistatavad avaldama teavet, mis viidanuks suure tõenäosusega nende

poolt varem toime pandud maksusüüteole (MKS § 1531) ning võimalik, et ka mõnele ametialasele süüteole.

Seejuures ei põhjustanud süüdistatavad järelevalvekohustuse väidetava rikkumisega täiendavat kahjulikku

tagajärge lisaks sellele, mis oli juba tekkinud nende poolt tõenäoliselt toime pandud maksusüüteo tõttu (s.o

maksude vähemlaekumine 51 647 krooni ulatuses). Sel põhjusel leiab kolleegium, et A.U. ja H.A. tuleb KarS

§ 2911 järgi õigeks mõista ja seda sõltumata sellest, kas on tuvastatud, et järelevalve OÜ O oli nende

ametiülesanne või mitte (vt käesoleva otsuse punktid 4.4 ja 8.4).

22. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohus ringkonnakohtu õigeksmõistva

otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

III

23. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades sama

seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu ka valitud kaitsjale

makstud mõistliku suurusega tasu.

24. Nii A.U. kui ka H.A. kaitsjad esitasid maakohtu istungil õigeaegselt taotluse menetluskulude (kaitsjatasu)

hüvitamiseks, samuti taotlust kinnitavad kuludokumendid (kriminaaltoimiku III kd, tl 238-238 pöördel ning

tl-d 133-191). Taotluste kohaselt oli esimese astme kohtus toimunud menetluse lõpuks A.U-l tekkinud

menetluskulu 63 099 krooni ja H.A-l 85 205 krooni 4 senti. Kuna maakohus tunnistas süüdistatavad süüdi,

jäid esitatud taotlused rahuldamata.

25. Apellatsioonides taotlesid mõlemad kaitsjad lisaks oma kaitsealuste õigeksmõistmisele ka

süüdistatavatele kriminaalmenetluse kulude hüvitamist, kusjuures viimatinimetatud taotlused hõlmasid

selgesõnaliselt nii esimese kui ka teise astme kohtu menetluskulu (IV kd, tl-d 5 ja 23 pöördel).

Ringkonnakohtule esitatud menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide kohaselt oli A.U-l tekkinud

apellatsioonimenetluse kulu 15 144 krooni (IV kd, tl 52) ja H.A-l 15 264 krooni (IV kd, tl 60).

26. Mõistes A.U. ja H.A. õigeks, oli ringkonnakohus lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 14, § 181 lg-st 1 ja § 175

lg 1 p-st 1 kohustatud hindama kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluste põhjendatust kogu ulatuses,

sh esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulude osas.

Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a määrustega otsustati kaitsjate taotlused rahuldada ja mõista riigilt õigusabi

kulude katteks A.U. kasuks välja 15 144 krooni ning H.A. kasuks 15 264 krooni. Määruste põhjendustes asus

apellatsioonikohus seisukohale, et kaitsjate taotlustes näidatud menetluskulu suurus on mõistlik, vajalik ja

põhjendatud.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu kõnealuste määruste resolutiivosas süüdistatavate kasuks välja

mõistetud summade suurus, mis ei hõlma kogu taotlustes näidatud menetluskulu, vastuolus määruste

põhiosade järeldusega, et kaitsjate taotlused on täies ulatuses põhjendatud. Selline vastuolu on käsitatav

KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena, mis toob kaasa

ringkonnakohtu vaidlustatud määruste tühistamise.

27. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 390 lg-st 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2010. a määrused A.U-le ja H.A-le

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ja saadab kriminaalasja kriminaalmenetluse kulude hüvitamise

osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Lea Kivi