3-1-1-71-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-71-10

Otsuse kuupäev

1. november 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. P. süüdistusasjas KarS § 349 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a kohtulahend

kriminaalasjas nr 1-09-17489

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

8. september 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahend A. P. süüdistusasjas KarS § 349 järgi

ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2009. a otsusega tunnistati A. P. käskmenetluses süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 349 järgi selle eest, et ta 24. mail 2009. a Tallinnas ööklubi X juures andis enda isikutunnistuse

kasutamiseks J. L.-ile, et viimane saaks esitada dokumendi klubi turvatöötajatele ja omandaks õiguse

siseneda ööklubisse.

2. Maakohtu otsuse peale esitas süüdistatav Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles vaidlustas

temalt menetluskulude, eelkõige kaitsjatasu, väljamõistmist. A. P. märkis, et kuna tal kriminaalmenetluses

kaitsjat ei olnud, jääb talle arusaamatuks, miks ta peab maksma kaitsjatasu.

3.1 Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. märtsi 2010. a lahendiga kohaldamata kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) §-de 251-256 ja KrMS § 318 lg 3 p 3 sätted ning tunnistas need põhiseadusega vastuolus olevaks.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium nõustus ringkonnakohtuga osaliselt, tunnistades 18.

juuni 2010. a otsusega nr 3-4-1-5-10 käskmenetluse regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks osas,

milles see ei taga tõhusat kaitseõigust.

3.2 Lisaks sellele tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse A. P. süüditunnistamises ja karistamises KarS §

349 järgi ning lõpetas KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse. Ringkonnakohus märkis, et lisaks

süüteo formaalsele koosseisupärasusele tuleb tuvastada ka süüdistatava poolne süüteokoosseisu

realiseerimine materiaalses mõttes. See tähendab, et tuvastada on tarvis isiku käitumises sisalduv

teoebaõigus ja süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve rikkumine süüdistatava poolt. Kui see tegemata jätta,

peaksid karistusõiguslikult vastutama mitmed isikud, kes ühtegi õigushüve ei riku. Küsimus süüteokoosseisu

materiaalsest täitmisest on vaja püstitada eeskätt olukordades, kus juba teo välisel vaatlusel tõusetub kahtlus

isiku käitumise materiaalsest koosseisupärasusest. Käesoleval juhul selline kahtlus tõusetub. Õigust siseneda

ööklubisse ei saa pidada karistusõiguslikult relevantseks õiguseks KarS § 349 mõttes. Karistusõigus ei ole

mõeldud reguleerima olukorda, kus inimene siseneb ööklubisse võõra dokumendi abil - iseäranis veel juhul,

kui see inimene omaenda dokumenti kasutades oleks ööklubisse niikuinii sisse saanud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahendi peale esitas kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri

prokuröri abi Robert Saareke, kes palub tühistada ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahendi ja jõustada

maakohtu 30. oktoobri 2009. a otsuse. Kaebaja hinnangul on Tallinna Ringkonnakohtu lahendi näol

hoolimata selle pealkirjastamisest "kohtumäärusena" tegu kohtuotsusega, kuivõrd ringkonnakohus on

sisuliselt rakendanud apellatsioonimenetlust ja lahendanud A. P. süüküsimuse. KrMS § 345 lg-test 1 ja 2

tulenevalt on prokuratuuril õigus esitada apellatsioonimenetluses tehtud otsuse peale kassatsioon.

Ringkonnakohus on kaebuse kohaselt rikkunud nii kriminaalmenetlusõigust kui ka kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust.

4.1 Menetlusõiguse rikkumise osas märgib kaebaja, et ringkonnakohus väljus 16. veebruaril 2010. a

toimunud eelistungil kohtuistungit läbi viies süüdistatava määruskaebuse piiridest. Määruskaebuse oleks

kohus pidanud läbi vaatama kirjalikus menetluses kümne päeva jooksul alates kaebuse saamisest. Sisuliselt

viis aga kohus kuu aega pärast kaebuse saamist läbi apellatsioonimenetluse ning kuulutas lahendina

kohtumääruse, milles lõpetas kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. KrMS § 337 lg 2 näeb aga

ette, et määrusega võib lõpetada kriminaalmenetluse vaid KrMS § 199 lg 1 p-des 2-5 nimetatud alustel.

Kohus oleks juhinduvalt KrMS § 340 lg-st 1 ja § 199 lg 1 p-st 1 pidanud sellisel juhul tegema õigeksmõistva

kohtuotsuse. Need menetlusõiguslikud rikkumised on kassaatori hinnangul olulised KrMS § 339 lg 2

tähenduses ja toonud endaga kaasa põhjendamatu ja ebaseadusliku kohtulahendi.

4.2 Ka on ringkonnakohus kaebaja hinnangul ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ei saa olla nõus

ringkonnakohtu süüteo koosseisupärasuse formaalse tõlgendamisega ja tõdemusega, et A. P. ei realiseerinud

süüteokoosseisu materiaalses mõttes, s.t ei rikkunud ühtegi õigushüve. Käesoleval juhul saab kõneleda nii

tervikuna õiguskäibe, avaliku usalduse kui ka dokumendi usaldusväärsuse rikkumisest. Õige nime all

tsiviilelus osalemine on väga oluline õiguskorra huvides kaitset vääriv nähtus. Ilma A. P. poolt J. L.-ile

isikutunnistust andmata ei oleks viimane omandanud õigust siseneda ööklubisse. Väär on ringkonnakohtu

arusaam, et J. L. ei omandanud isikutunnistust saades relevantset õigust. Õiguseks tuleb käesoleval juhul

pidada õigussubjektile kuuluvat objektiivsest õigusest tulenevat õigustust oma huvide realiseerimiseks.

Mingi subjektiivse õiguse olemasolu iseenesest ei tähenda veel võimalust seda alati tingimusteta realiseerida.

Põhjendatuks ei saa pidada kohtu heakskiitu realiseerida seda õigust kasutades petmist ja kuritarvitades

isikutunnistust. Mõõtuandev ei ole ka see, et J. L. oli oma vanusest lähtuvalt õigustatud ööklubisse sisenema.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kriminaalkolleegium nõustub kaebajaga, et Tallinna Ringkonnakohus viis istungit korraldades läbi

sisuliselt apellatsioonimenetluse, milles arutati muu hulgas A. P. süüküsimust. KrMS § 318 lg-st 1 ja sama

seaduse § 344 lg-st 1 tuleneb kohtumenetluse poole edasikaebeõigus alama astme kohtu lahendi peale.

Sellest lähtuvalt oli käesoleval juhul prokuratuuril õigus esitada ringkonnakohtu lahendi peale kaebus.

6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsusega nr 3-4-1-5-10 tunnistati

kriminaalmenetluse seadustiku käskmenetluse regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see

ei taga tõhusat kaitseõigust. Küll aga ei nõustunud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

ringkonnakohtuga selles, et kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on põhiseadusevastane ka seetõttu,

et see ei näe ette võimalust esitada apellatsiooni käskmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale. Seetõttu ei

olnud ega ole ringkonnakohtul pädevust lahendada A. P. kriminaalasja sisuliselt, vaid teha üksnes otsustus

kriminaalmenetluse kulude osas. Et kõrgema astme kohtusse kaebamine oli võimalik üksnes menetluse

kulusid puudutavas osas, tuleneb ka KrMS § 318 lg 3 p 3 ja § 189 lg 3 koosmõjust. Lisaks eeltoodule tuleb

juhtida tähelepanu ka KrMS § 337 lg 2 p-le 1, mis näeb ette, et ringkonnakohus võib määrusega tühistada

kohtuotsuse ja lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 199 lõike 1 punktides 2-5 sätestatud kriminaalmenetlust

välistavatel asjaoludel. Kriminaalkolleegium nõustub kaebajaga, et seetõttu ei saanud ringkonnakohus oma

lahendiga lõpetada kriminaalmenetlust KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise

tõttu.

7. Eelnimetatud rikkumised on kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitletavad olulistena KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule uueks

arutamiseks. Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus lahendama A. P. kaebuse lähtuvalt selles kaebuses

sisalduvast. Et kaebus on esitatud menetluskulude väljamõistmise peale, saabki ringkonnakohus lahendada

üksnes menetluskuludesse puutuvat. Määruskaebuse piiride laiendamine on võimalik vaid seaduses

sätestatud ulatuses. Nii sätestab KrMS § 191 lg 2, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale

esitatud määruskaebust läbi vaadates võib kohus määruskaebuse sisust sõltumata laiendada määruskaebuse

läbivaatamise piire kogu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusele. Kohus ei saa aga hakata arutama

A. P. süüküsimust, kuivõrd KrMS § 318 lg 3 p-st 3 tulenevalt ei saa käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale

esitada apellatsiooni e sisulist kaebust.

8. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et lähtudes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi otsusest nr 3-4-1-5-10 ja KrMS § 366 p-st 6 võib A. P. esitada oma kriminaalasjas

teistmisavalduse. Nimelt on Harju Maakohtu 30. oktoobri 2009. a otsusega A. P. süüdi tunnistades tuginetud

muu hulgas kriminaalmenetluse seadustiku käskmenetluse regulatsiooni nendele sätetele, milles ei tagata

tõhusalt kaitseõigust e sätetele, mis tunnistati põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras

põhiseadusega vastuolus olevaks.

9.1 Obiter dictum korras seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks märgib kriminaalkolleegium täiendavalt

veel järgmist. KarS § 349 näeb ette vastutuse selle eest, kui kasutatakse teise isiku nimele väljaantud tähtsat

isiklikku dokumenti või kui antakse enda nimele väljaantud tähtis isiklik dokument teisele isikule

kasutamiseks eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Oma isikutunnistuse teisele inimesele

loovutamine täidab KarS § 349 objektiivse koosseisu. KarS § 349 subjektiivne koosseis aga ei kattu täielikult

objektiivse koosseisuga ja nõuab lisaks tahtlusele objektiivse koosseisu asjaolude suhtes õiguste omandamise

või kohustustest vabanemise eesmärki. Seetõttu on tarvis teha kindlaks, kas isikul, kellele teine inimene oma

isikutunnistuse loovutab, on eesmärk omandada õigusi või vabaneda kohustustest.

9.2 Õigusena KarS § 349 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Seetõttu ei hõlma nimetatud

süüteokoosseis juhtumeid, kus tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse või see antakse kasutada üksnes

eesmärgiga omandada selline positsioon, mil isikul võib tekkida küll ootus teha tulevikus mingi tehing, aga

mida ei ole võimalik vaadelda objektiivse nõudeõigusena. Lähtuvalt lepinguvabaduse põhimõttest on

lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri

2002. a otsus nr 3-2-1-80-02, p 12). Muu hulgas tagab lepinguvabaduse põhimõte isikule ka õiguse otsustada

selle üle, kas ta üleüldse soovib lepingut sõlmida või mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.

septembri 2010. a otsus nr 3-1-1-67-09, p 13.3 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4. märtsi 2010. a otsus nr 3-2-

1-164-09, p 30). Eraõiguslikust juriidilisest isikust ööklubi pidajal on õigus otsustada oma vaba äranägemise

järgi selle üle, kas ta sõlmib klubisse pääseda soovivate inimestega klubisse sisenemist õigustava lepingu või

mitte. Sealjuures võib klubipidaja keelduda nimetatud lepingu sõlmimisest hoolimata klubisse siseneda

soovija vanusest. Seetõttu ei saa ööklubi turvamehele teise isiku dokumenti esitaval inimesel tekkida

nõudeõigust enda klubisse sisse lubamise suhtes. Sellest lähtuvalt ei realiseeri isik, kes annab teisele isikule

ööklubi turvamehele esitamiseks oma isikutunnistuse, KarS § 349 koosseisu.

10. Lähtuvalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2010. a lahendi ja saadab kriminaalasja samale

kohtule uueks arutamiseks.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea Kivi