3-2-1-85-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-85-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. oktoober 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

A. L hagi J. L vastu elatise suurendamiseks ja J. L vastuhagi

A. L vastu elatise maksmise kohustusest vabastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 2-08-89077

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. L kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

27 450 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. L (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja M. L

(isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Kristina Suvalova

Kostja J. L (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

4. oktoober 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 24. märtsil 2010. a tsiviilasjas nr 2-08-89077 tehtud otsuse

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata A. L kassatsioonkaebuselt 6. mail 2010. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. L (täisealise lapse ema ja eestkostja) esitas oma nimel täisealise piiratud teovõimega lapse ja

eestkostetava A. L (hageja) õiguste kaitseks 22. detsembril 2008 J. L (kostja) vastu Harju Maakohtule

hagi, milles palus muuta Harju Maakohtu 11. detsembri 2006. a otsusega poolte ühise täisealise

töövõimetu abivajava lapse ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõista kostjalt välja

elatis 6050 krooni kuus.

Hagiavalduse kohaselt sündis poolte poeg xx. juunil xxxx ning alates lapseeast on ta sügava vaimse

puudega. Täisealise lapse ema on kogu elu poolte last üksi kasvatanud ja tema eest hoolitsenud. Harju

Maakohus tuvastas 19. oktoobri 2006. a määrusega, et poolte täisealine laps on piiratud teovõimega,

ning määras ema kuni 19. oktoobrini 2009 tema eestkostjaks. 11. detsembri 2006. a otsusega

suurendas Harju Maakohus lapse ülalpidamiseks varem väljamõistetud elatist ja mõistis lapse

ülalpidamiseks kostjalt lapse ema kasuks kuni lapse täisealiseks saamiseni 15. juunil 2006 ja sealt

edasi kuni eestkosteperioodi lõpuni 19. oktoobril 2009 välja elatise 3000 krooni kuus.

Täisealise lapse invaliidsusest tingitud vajaduste suurenemise ja hinnatõusu tõttu ei ole kostja

makstav elatis piisav. Eestkostja pensionist ei jätku täisealise lapse ülalpidamiseks.

Täisealise lapse ülalpidamiskulud on 10 495 krooni kuus. Täisealise lapse pension on 3006 krooni

kuus. Eestkostja pension on 1573 krooni ja sotsiaaltoetus 640 krooni kuus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja nõustus kõigi eestkostja

näidatud kulutuste ja poja vajadustega, kuid leidis, et oma varalise seisundi tõttu ei ole ta suuteline

maksma nõutud elatist.

Ühtlasi esitas kostja täisealise lapse eestkostja vastu 23. aprillil 2009 vastuhagi, milles palus

vabastada end PKS § 62 lg 6 p-de 2 ja 3 alusel elatise maksmise kohustusest. Kostja on töötu ning

vaatamata jõupingutustele ei ole ta suutnud töökohta leida. Kostja ei ole mitme kuu jooksul suutnud

maksta varem väljamõistetud elatist. Poja invaliidsuspensionist saadav sissetulek on suurem, kui

kostja sissetulek. Kostjal on kohustus toetada ka oma pensionärist ema.

3. Maakohus tegi 3. septembri 2009. a eelistungil protokollilise määruse, millega luges asjas esitatud

hagi täisealise lapse hagiks kostja vastu ja kostja vastuhagi esitatuks täisealise lapse vastu.

4. Maakohus jättis 16. septembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt vastuhagi.

Maakohus mõistis alates 19. oktoobrist 2009 kostjalt täisealise lapse kasuks välja elatise, mille suurus

vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale kuus, ja jättis

menetluskulud poolte kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagejal tuvastatud sügav puue, mis põhjustab lisakulutusi.

Tema eestkostjaks on määratud ema, kes hooldab poega ja on ka ise töövõimetuspensionär. Ema

pension on 1913 krooni kuus ja poja pension 3650 krooni kuus, millele lisandub puudetoetus

840 krooni kuus.

Sügava puudega täisealise isiku vajadused on suuremad kui tema töövõimetuspension. Samas tuleb

elatise kindlaksmääramisel arvestada tema mõlema vanema võimalusi. Pooled ei vaidle selle üle, et

emal on tuvastatud osaline töövõimekaotus ja tema ainuke sissetulek on pension. Kogu oma aja

pühendab ta puudega poja eest hoolitsemisele ja talle inimväärse toimetuleku kindlustamisele. Seega

tuleb suurem osa poja materiaalsest abistamisest kanda isal, kes on terve ja töövõimeline.

Maksu- ja Tolliameti 2. aprilli 2009. a vastusest kohtu järelepärimisele nähtub, et kostja maksustatav

tulu oli 2008. aastal 130 285 krooni ning 2009. aasta kahe esimese kuu eest 16 200 krooni. Eesti

Töötukassa 23. aprilli 2009. a otsusega on kostjale alates 14. aprillist 2009 määratud

töötuskindlustushüvitis 270 kalendripäevaks. Kostjal muude sissetulekute või vara olemasolu ei ole

tõendatud. Asjaolud, et kostja müüs ühetoalise korteri 4-5 aastat tagasi ja on kandnud 2008. aastal

oma emale üle raha, ei iseloomusta tema varanduslikku seisundit otsuse tegemise ajal. Seega ei ole

põhjendatud väljamõistetud elatist suurendada.

Põhjendatud ei ole ka vastuhagis nõutud elatise maksmise lõpetamine. Täisealise lapse sissetulek ei

ole piisav tema vajaduste rahuldamiseks, kostja ei ole töövõimetu ja tema töötuks olemist ei pea

kohus mõjuvaks põhjuseks, et vabastada vanem töövõimetu lapse ülalpidamise kohustusest.

Maakohtu otsusega on kostjalt kuni 19. oktoobrini 2009 välja mõistetud elatis 3000 krooni kuus.

Kuna täisealisele lapsele elatise maksmise alused ei ole ära langenud, tuleb elatise maksmist jätkata ja

mõista täisealise lapse kasuks alates 19. oktoobrist 2009 välja elatis, mis vastab poolele Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale, s.o otsuse tegemise ajal 2175 krooni kuus.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus

rahuldas vastuhagi osaliselt, ning teha uus otsus, millega vabastada kostja ajutiselt elatise

maksmisest, sest töötuna ei ole tal võimalik elatist maksta.

6. Täisealise lapse eestkostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada hagi

rahuldamata jätmise ja vastuhagi osalise rahuldamise osas ning teha uue otsuse, millega rahuldada

hagi ja jätta vastuhagi rahuldamata. Maakohus ei selgitanud välja kostja tegelikku varalist seisundit.

Kostjalt väljamõistetud elatis ei ole pärast tulumaksu mahaarvamist piisav puudega isiku

ülalpidamiseks.

7. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta vastaspoole

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 24. märtsi 2010. a otsusega apellatsioonkaebused maakohtu

otsuse tühistamise taotluse osas, tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sündis poolte laps xx. xxxxxx xxxx.

Toimikumaterjalidest nähtub, et Tallinna Mere Rajooni Rahvakohus mõistis 11. märtsi 1991. a

otsusega kostjalt poja ülalpidamiseks välja 1/6 kostja palgast. Tallinna Linnakohus mõistis 8. aprilli

2002. a otsusega kostjalt poja ülalpidamiseks ema kasuks välja 1800 krooni kuus kuni lapse

täisealiseks saamiseni. Harju Maakohus suurendas 11. detsembri 2006. a otsusega kostjalt

väljamõistetud elatist alates 7. detsembrist 2005 ja mõistis lapse ema kasuks välja elatise 3000 krooni

kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kuna laps sai xx. xxxxxx 2006 täisealiseks, mõistis maakohus

sama otsusega alates 15. juunist 2006 kostjalt lapse ema kasuks täisealise töövõimetu abi vajava lapse

ülalpidamiseks välja elatise 3000 krooni kuus kuni eestkosteperioodi lõppemiseni 19. oktoobril 2009.

Kuigi nimetatud kohtuotsus on jõustunud, eksis maakohus sellise lahendi tegemisega

perekonnaseaduse (PKS) § 63 lg 1 vastu, kuna alates lapse täisealiseks saamisest saab PKS § 63 järgi

mõista elatise välja üksnes täisealise isiku enda nõudel ja tema enda kasuks.

Praeguses tsiviilasjas esitas 22. detsembril 2008 hagi lapse ema. Nõude sisuks on taotlus suurendada

Harju Maakohtu 11. detsembri 2006. a otsusega väljamõistetud elatist. Harju Maakohus võttis hagi

8. jaanuaril 2009 menetlusse. Kostja esitas 23. aprillil 2009 vastuhagi, milles palus vabastada end

pojale elatise maksmisest. Vastuhagi on esitatud lapse ema vastu. Harju Maakohus võttis vastuhagi

29. aprillil 2010 menetlusse. 3. septembri 2009. a eelistungil tegi maakohus protokollilise määruse,

millega luges lapse ema hagi täisealise lapse hagiks ja kostja vastuhagi esitatuks täisealise lapse

vastu. Sellise omaalgatusliku määruse tegemisega rikkus maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 208 lg-t 1, mille kohaselt on kostja asendamine võimalik üksnes hageja taotlusel, ja

TsMS § 209 lg-t 1, mis näeb ette hageja õiguste ülemineku võimaluse üksnes üldõigusjärgluse korras.

Toimikus ei ole andmeid üldõigusjärgluse esinemise ega kostja taotluse kohta asendada vastuhagis

esitatud nõude osas kostja.

Kuna maakohtul puudus õigus menetlusosalisi omaalgatuslikult asendada, lahendas maakohus

16. septembri 2009. a otsusega täisealist last hagejaks märkides isiku hagi, kes ei ole hagi esitanud, ja

jätnud lapse ema esitatud hagi kohta seisukoha võtmata. Rahuldades osaliselt kostja vastuhagi

täisealise lapse vastu, rahuldas maakohus nõude isiku vastu, kes ei ole tsiviilasjas kostjaks. Tegemist

on TsMS § 656 lg 2 tähenduses olulise menetlusnormi rikkumisega ja maakohtu otsus tuleb seetõttu

olenemata apellatsioonkaebuste väidetest tühistada. Kuna ringkonnakohus ei saa ise kõnealust

puudust kõrvaldada, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks menetlemiseks.

Isegi kui kohtu omaalgatuslik menetlusosalisteks olevate isikute väljavahetamine oleks seaduse järgi

lubatav, on maakohtu otsustus vastuhagis esitatud nõuet silmas pidades ka sisuliselt väär. Kostja

esitas vastuhagi temalt väljamõistetud elatise maksmise kohustusest vabastamiseks. Kostja sai sellist

nõuet esitades silmas pidada üksnes seda elatist, mille maakohus oli kostjalt 11. detsembri 2006. a

otsusega välja mõistnud lapse ema kasuks kuni 19. oktoobrini 2009. Kuna täisealise lapse kasuks ei

ole varem elatist välja mõistetud, oli kostja vastuhagi elatisest vabastamiseks õigesti esitatud lapse

ema vastu.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb silmas pidada, et kuna laps sai xx. xxxxxx 2006 täisealiseks, saab

PKS § 63 lg 1 järgi lapse täisealiseks saamisest alates elatise nõude kostja suhtes maksma panna

üksnes laps ise. Seega pidi maakohus lapse ema esitatud hagi menetlusse võtmisest keelduma. Kuna

hagi võeti ekslikult menetlusse, tuleb maakohtul alustada asja uut läbivaatamist lapse ema hagi läbi

vaatamata jätmisega. Kuna menetluses on ka kostja vastuhagi, tuleb vaatamata hagi läbi vaatamata

jätmisele lahendada kostja nõue lapse ema vastu.

Kui laps soovib täisealisena kostjalt elatise väljamõistmist, tuleb tal esitada sellekohane hagi. Tema

hagi saab praeguse asja raames läbi vaadata tsiviilasjade liitmise kaudu (TsMS § 374). Kui täisealine

laps esitab hagi ja kostja jääb seisukoha juurde, et ta ei saa täisealise lapse ülalpidamises osaleda,

saab ta elatise väljamõistmisele vastu vaielda või peab otsustama vastuhagi esitamise täisealise lapse

vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Täisealise lapse eestkostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta vastuhagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt PKS § 63 lg-t 1,

arvestamata seejuures asjaolu, et PKS § 98 lg 1 järgi on eestkostja eestkostetava seaduslik esindaja.

Maakohus leidis õigesti, et ema esitas hagi täisealise lapse seadusliku esindajana ja hagejaks tuleb

pidada täisealist last vaatamata sellele, kes on hagejana hagiavaldusele märgitud. Ka varasem

kohtuotsus tehti lapse ema kasuks.

Hageja jääb haginõude juurde ja palub elatist suurendada, sest kostja on oma varalise seisundi osas

kohut eksitanud ja tema varaline seisund on tegelikult piisavalt hea, et anda täisealisele lapsele

suuremat ülalpidamist.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohus ei

ole rikkunud menetlusõiguse normi ega kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Hageja väited

kostja varalise seisundi kohta on paljasõnalised.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

tühistamiseks. Ringkonnakohus saatis õigesti asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuid

TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

12. Asjas on vajadus selgitada, kas 22. detsembril 2008 kohtule esitatud hagi on esitanud selleks

õigustatud isik ja kas 23. aprillil 2009 esitatud vastuhagi on esitatud õige isiku vastu.

Kohus menetleb TsMS § 3 lg-te 1 ja 2 järgi tsiviilasja üldjuhul siis, kui isik pöördub seaduses

sätestatud korras oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks kohtusse, ning üksnes

seaduses ettenähtud juhul ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise isiku eeldatava seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks. Seega tuleb asja õigeks lahendamiseks esmalt selgitada, kas täisealiseks

saanud lapsele saab elatist nõuda üksnes täisealine laps ise või tuleneb seadusest ka tema vanemale

või eestkostjale õigus nõuda täisealise lapse ülalpidamiseks elatise enda kasuks väljamõistmist.

Hagis paluti mõista kostjalt täisealise lapse ülalpidamiseks välja suurem elatis, kui see oli välja

mõistetud varasema kohtuotsusega. Hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi oli vanem

kohustatud ülal pidama oma abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last. PKS § 63 lg 1 järgi tuli

vanemalt abi vajavale töövõimetule täisealiseks saanud lapsele mõista elatis välja tema enda nõudel.

Samuti sai asjaolude muutumisel elatise suurust PKS § 63 lg 2 järgi muuta kohustatud vanema või

täisealise lapse enda nõudel. Seega sai hagi esitamise ajal kehtinud perekonnaseaduse järgi pöörduda

oma õiguste kaitseks kohtu poole ja esitada nõude elatise saamiseks või varem välja mõistetud elatise

suurendamiseks täisealine laps ise. Perekonnaseadus ei sätestanud, et vanemal või eestkostjal oleks

olnud õigus nõuda ise ja enda kasuks täisealisele lapsele elatist, nagu see oli sätestatud alaealisele

lapsele elatise nõudmise puhuks PKS § 61 lg-s 1.

Vastuhagis palus kostja vabastada end elatise maksmisest, viidates PKS § 61 lg 6 p-dele 2 ja 3, mille

järgi võis kohus jätta elatise välja mõistmata või selle suurust vähendada alla elatise

miinimumsuuruse või elatise maksmise lõpetada, kui lapsel endal oli piisav sissetulek või kui

ilmnesid muud kohtu poolt mõjuvaks tunnistatud põhjused. PKS §-s 61 sätestatu kohaldus PKS § 63

järgi ka täisealiseks saanud lapse elatise saamise ja elatise suuruse muutmise või maksmise

lõpetamise nõudele. PKS § 63 lg 2 järgi võis elatise suuruse muutmise või elatise maksmise

lõpetamise nõude esitada kas täisealiseks saanud laps, kellele oli elatis varem kohtus välja mõistetud,

või vanem, kellelt oli elatis täisealiseks saanud lapsele välja mõistetud. Seega sai hagi esitamise ajal

kehtinud perekonnaseaduse järgi kohustatud vanem esitada täisealiseks saanud lapse elatise nõude

peale PKS § 61 lg 6 alusel vastuväite, et temalt elatist välja ei mõistetaks või vähendataks nõutud

elatise suurust, või esitada täisealiseks saanud lapse vastu iseseisva hagi (vastuhagi) elatise suuruse

vähendamiseks või elatise maksmise lõpetamiseks, kui elatis on juba täisealiseks saanud lapse

ülalpidamiseks temalt kohtulahendiga välja mõistetud.

Eeltoodule tuginedes leiab kolleegium, et nii hagejaks kui ka vastuhagi kostjaks sai hagi esitamise

ajal kehtinud PKS § 63 järgi olla täisealiseks saanud laps. Sama põhimõte kehtib ka 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduse alusel, mis loetleb ülalpidamist saama õigustatud isikud. 1. juulil 2010

jõustunud PKS § 97 p 3 järgi on ülalpidamist õigustatud saama mh abivajav alaneja sugulane, kes ei

ole võimeline ennast ise ülal pidama. Vanemale või eestkostjale ei ole ka 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseaduses iseseisvat nõudeõigust sätestatud. Sellist nõudeõigust ei ole 1. juulil 2010

jõustunud perekonnaseaduses ette nähtud ka alaealise lapse vanemale.

Kuna ülalpidamist saama õigustatud isikuks on täisealiseks saanud laps, saab kohtule oma õiguste

kaitseks hagi esitada täisealiseks saanud laps ja vastuhagi juba väljamõistetud elatise vähendamiseks

või selle maksmise lõpetamiseks tuleb esitada täisealiseks saanud lapse vastu. Sellest johtuvalt saab

täisealiseks saanud lapsele elatise väljamõistmise asja menetluses olla hagejaks ja elatise

vähendamise või välja mõistmata jätmise vastuhagis kostjaks (menetlusosaliseks) üksnes täisealine

laps ise.

13. Täisealise isiku võime teostada tsiviilmenetlusõigusi, sh esitada hagi enda õiguste kaitseks võib

olla piiratud juhul, kui isik on piiratud teovõimega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg-te 2

ja 3 mõttes. Kui kohus on määranud piiratud teovõimega isikule eestkostja, siis eeldatakse TsÜS § 8

lg 3 järgi, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud.

Isiku piiratud teovõime ei mõjuta isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet, s.o isiku võimet omada

tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi, mis TsMS § 201 lg-te 1 ja 2 järgi on igal

isikul, kellel on tsiviilõiguse kohaselt olemas õigusvõime. Küll aga mõjutab isiku piiratud teovõime

tema tsiviilkohtumenetlusteovõimet, s.o isiku võimet teostada kohtus oma tegudega

tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Piiratud teovõimega isikul

tsiviilkohtumenetlusteovõimet TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul ei ole. Seetõttu esindab kohtus

piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetut menetlusosalist TsMS § 217 lg 3 järgi tema

seaduslik esindaja. Esindajal on TsMS § 217 lg 5 järgi selle menetlusosalise õigused ja kohustused,

keda ta esindab, ning tema tehtud menetlustoiming loetakse tehtuks esindatud menetlusosalise poolt.

Samuti loetakse esindaja käitumine ja teadmine TsMS § 217 lg 6 järgi võrdseks menetlusosalise

käitumise ja teadmisega.

Piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks oli hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 98 lg 1 järgi

kohtu määratud eestkostja, kes oli PKS § 98 lg 2 järgi mh kohustatud hoolitsema eestkostetava ja

tema ülalpidamise eest. Ka 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 207 järgi on eestkostja oma ülesannete

ulatuses täisealise eestkostetava seaduslik esindaja.

Ülaltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse

normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi

ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul

võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja

huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev

institutsioon.

14. Kui hagimenetluses esindab hagejat esindaja, tuleb TsMS § 363 lg 3 esimese lause järgi hagis

märkida ka esindaja andmed. Kohtus esindamisele tuleb TsMS § 217 lg 4 järgi kohaldada

tsiviilseadustiku üldosa seaduses esinduse kohta sätestatut. TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja teha

tehingu otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu

tegemisega seotud asjaoludest. Kolleegiumi arvates saab viidatud sätetest koosmõjus järeldada, et

esindaja saab ka kohtumenetluses teostada esindatava tsiviilmenetlusõigusi ja täita

tsiviilmenetluskohustusi, sh esitada hagi, üldjuhul otseselt esindatava nimel, kuid esindatava

esindusõigus võib tuleneda ka menetlustoimingu tegemisega seotud asjaoludest, sh hagiavalduse

sisust ja sellele lisatud dokumentidest. Seejuures peab nii kohtule kui ka muudele menetlusosalistele

olema väliselt äratuntav, et isik tegutseb kohtumenetluses esindajana teise isiku õiguste ja huvide

kaitseks.

Ülaltoodust tulenevalt saab kohus lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati,

ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on

äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab

seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks

esindajaks olek.

15. Praeguses asjas esitati kohtule 22. detsembril 2008 hagiavaldus, milles märgiti hagejaks

täisealiseks saanud lapse ema, kes oli ühtlasi ka tema eestkostja. Hagiavalduse allkirjastas riigi

õigusabi korras tegutsenud vandeadvokaadi abi (I kd, tl 1-4). Hagi põhjendustes märgiti, et

täisealiseks saanud lapse ema on määratud täisealiseks saanud lapse eestkostjaks. Eestkostja

määramise kohta lisati hagiavaldusele ka kohtumääruse koopia, millest nähtub, et eestkostja

ülesanneteks on eestkostetava kõigi asjade ajamine (I kd, tl 7-9). Kostjale oli hagiavalduse järgi

arusaadav, et tema vastu esitati hagi täisealiseks saanud lapsele senimakstust suurema elatise

saamiseks, ning ta möönis hagivastuses oma kohustust täisealise lapse vastu (I kd, tl 54-55).

Kuigi maakohus pidas hagi menetlusse võtmise kohta 8. jaanuaril 2009 tehtud määrusest nähtuvalt

hagi algul täisealise lapse ema (eestkostja) esitatud hagiks, luges maakohus 3. septembri 2009. a

eelistungil, samuti 16. septembri 2009. a otsuses täisealise piiratud teovõimega lapse õigesti hagejaks

ning täisealise piiratud teovõimega lapse ema (eestkostja) õigesti tema seaduslikuks esindajaks, sest

hagist ja sellele lisatud dokumentidest nähtus nii see, et hagi on esitatud esindatava õiguste ja huvide

kaitseks, kui ka see, et hagi oma nimel esitanud isik on esindatava seaduslik esindaja. Mh ei ole ei

hageja ega kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust põhjendusel, et hagi esitas vale

isik või et otsus tehti vale isiku suhtes, vaieldi üksnes elatise suuruse üle (II kd, tl 1-3 ja 11-14).

Lisaks hagile esitas kostja asjas 23. aprillil 2009 vastuhagi, milles märkis vastuhagi kostjaks samuti

täisealiseks saanud lapse ema (eestkostja), kuid vastuhagiavalduse sisust nähtub selgelt, et kostja

nõue oli sisuliselt esitatud täisealiseks saanud lapsele elatise välja mõistmata jätmiseks (I kd, tl 142).

Täisealiseks saanud lapse emale (eestkostjale) oli vastuhagiavalduse peale esitatud vastusest

nähtuvalt arusaadav, et vastuhagi esitati täisealisele lapsele elatise maksmise kohustusest

vabastamiseks (I kd, tl 155-156). Kuigi maakohus pidas ka vastuhagi menetlusse võtmise kohta

29. aprillil 2009 tehtud määruses algul vastuhagi kostjaks täisealise lapse ema (eestkostjat), luges

maakohus ülalnimetatud põhjendustel 3. septembri 2009. a eelistungil ja 16. septembri 2009. a

otsuses õigesti kostjaks täisealiseks saanud lapse.

16. Kolleegium juhib tähelepanu, et kuigi Harju Maakohtu 11. detsembri 2006. a otsuses käsitas

maakohus vääralt täisealiseks saanud lapse ema (eestkostjat) hagejana ja mõistis tema kasuks välja

elatise, ei mõjuta see praeguses asjas hageja ega vastuhagi kostja määramist. Mh juhib kolleegium

tähelepanu, et eelmise lahendiga mõisteti elatis välja mitte üksnes õigustamata isiku kasuks, vaid ka

üksnes määratud tähtajaks, s.o eestkostja määramise määrusest tuleneva eestkosteperioodi lõpuni

19. oktoobril 2009. Sellest lahendist on tingitud ka praeguse asja lahendamise raskused maakohtus.

Kolleegium leiab, et maakohus luges õigesti täisealiseks saanud lapse hagejaks ja vastuhagis

kostjaks, kuid ei selgitanud välja poolte nõudeid, rikkudes sellega TsMS § 392 lg 1 p 1.

Kuigi TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi peab hageja ise hagiavalduses mh märkima oma selgelt väljendatud

nõude(d), peab ka kohus TsMS § 392 lg 1 p 1 järgi selgitama eelmenetluses välja hageja nõuded,

samuti menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta. TsMS § 392 lg 3 kohaselt võib kohus

eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja küsitleda pooli.

22. detsembril 2008 esitatud hagis palus hageja eelmise lahendiga väljamõistetud elatist suurendada.

Selle nõude alusel saanuks kohus muuta ajavahemikuks 22. detsembrist 2008 kuni 19. oktoobrini

2009 väljamõistetud elatise suurust. 23. aprillil 2009 esitatud vastuhagis palus kostja end elatise

maksmise kohustusest vabastada. Selle nõude alusel saanuks kohus vabastada kostja temalt

19. oktoobrini 2009 väljamõistetud elatise maksmise kohustusest.

Maakohus tegi talle esitatud nõuete alusel otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ja rahuldas osaliselt

vastuhagi, kuid mõistis varasemast väiksema elatise välja 19. oktoobrist 2009, mitte hagi ega

vastuhagi esitamisest.

Seda tehes rikkus maakohus TsMS § 439, sest tegi otsuse nõude kohta, mida ei olnud esitatud. Samas

rikkus maakohus ka TsMS § 438 lg-t 1 ja § 442 lg-t 5, sest jättis lahendamata haginõude Harju

Maakohtu 11. detsembri 2006. a otsusega väljamõistetud elatise suurendamiseks ja vastuhaginõude

sama lahendi alusel elatise maksmise lõpetamiseks. Ühtlasi on maakohtu otsuse selline resolutsioon

vastuoluline, sest hagi rahuldamata jättes ei oleks maakohus saanud elatist üldse välja mõista.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kui maakohus leidis asja materjalide alusel, et hageja nõue on

suunatud elatise saamisele ja kostja nõue elatise maksmisest vabanemisele ka pärast 19. oktoobrit

2009, pidi maakohus juhtima poolte tähelepanu vajadusele esitada nõue elatise saamiseks ka pärast

19. oktoobrit 2009.

17. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda pooltele võimalus täpsustada vastastikuseid

nõudeid ning teha otsus poolte esitatud nõuete alusel. Maakohus peab lahendama hageja nõude

suurendada Harju Maakohtu 11. detsembri 2006. a otsusega väljamõistetud elatise suurust alates hagi

esitamisest 22. detsembril 2008 kuni 19. oktoobrini 2008. Samuti tuleb lahendada kostja

vastuhaginõue vabastada kostja sama kohtuotsusega väljamõistetud elatise maksmisest alates

vastuhagi esitamisest 23. aprillil 2009 kuni 19. oktoobrini 2008. Kui hageja esitab nõude saada elatist

ka pärast 19. oktoobrit 2009, tuleb lahendada ka see nõue.

Asjaolu, et Harju Maakohus mõistis 11. detsembri 2006. a otsusega välja elatise täisealiseks saanud

lapse ema (eestkostja) kasuks, ei takista lahendada maakohtul praegust asja õigesti, s.o rahuldada

hagi õige hageja suhtes.

18. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et menetluse kestel on muutunud

ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, mida maakohus peab asja uuel

läbivaatamisel arvestama.

1. juulil 2010 jõustunud PKS § 230 järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning

PKS § 231 järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb PKS § 210 lg 1 järgi kõigile

perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse

rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne

uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse PKS § 210 lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise

või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust.

Eraldi rakendussäte on ette nähtud lahutatud abikaasa ülalpidamise puhuks (PKS § 213). Muudele

ülalpidamisnõuetele kohaldatava õiguse kohta erisätted puuduvad.

Ülalviidatud sätetest järeldab kolleegium, et kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on

esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni

1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates

1. juulist 2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud

perekonnaseadust ning mõista elatis välja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel.

Seda tuleb maakohtul asja uuesti läbi vaadates selgitada ka pooltele.

19. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3

teise lause järgi maakohtu otsustada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull