3-3-1-37-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-37-10

Otsuse kuupäev

28. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

OÜ Gonos kaebus Rae Vallavolikogu 9. oktoobri 2007. a otsuse

nr 322 tühistamiseks ja Rae Vallavolikogule ettekirjutuse

tegemiseks Rae Vallas, Kadaka külas asuva Reku kinnistu

detailplaneeringu kehtestamise otsustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsus

haldusasjas nr 3-07-2343

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Gonos kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada OÜ Gonos kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-2343 ja

jätta jõusse halduskohtu otsus samas asjas, muutes otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

Mõista Rae Vallavolikogult OÜ Gonos kasuks välja apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes kantud

menetluskulud 13 264 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rae Vallavolikogu 28. juuni 2005. a otsusega nr 435 algatati OÜ-le Gonos kuuluva Reku (endise

nimega Hindreku) kinnistu detailplaneering, mille eesmärgiks oli kinnistu maakasutuse eesmärgi

muutmine, kinnistu jagamine ning moodustatavatele kruntidele ehitusõiguse ja hoonestustingimuste

seadmine. Vastavalt planeeringu algatamise otsuse seletuskirjale oli antud piirkond valla koostatava

üldplaneeringu järgi ette nähtud elamuehituse arendamiseks. Rae Vallavolikogu 23. augusti 2005. a

korraldusega nr 1009 kinnitati planeeringu lähtetingimused. Lähtetingimuste alusel koostatud

planeeringu võttis Rae Vallavalitsus vastu 20. veebruari 2007. a korraldusega nr 310. Vastuvõetud

planeering läbis avalikustamise etapi, mille käigus planeeringule ei esitatud ettepanekuid ega ka

vastuväiteid.

2. Detailplaneeringu avaliku väljapaneku järgselt, 30. aprillil 2007, esitas Rae vald arendajale nõude

sõlmida Ehitusseaduse §-s 13 sätestatud kohustuste ülekandmise leping. Lepingu projekti kohaselt

pidi arendaja endale võtma muuhulgas kohustuse omal kulul ehitada detailplaneeringuga ettenähtud

avalikult kasutatavad asfalteeritud sõidu- ja kergliiklusteed koos tee juurde kuuluva välisvalgustuse ja

haljastusega; kinnistut teenindav veevarustustorustik ja rajada uus puurkaev ning tsentraalne

kanalisatsioonitorustik, mis antakse üle vallale; rajada kuni eelvooluni kinnistut teenindav pinnase- ja

sadevee ärajuhtimise süsteem, välja ehitada tuletõrje veevõtu süsteem, rajada planeeringualale

kavandatud kaitsehaljastus, laste mänguväljak, moodustada sotsiaalmaa otstarbega kinnistud ja anda

need üle valla omandisse. Eelnimetatud kohustuse täitmise tagamiseks nägi lepingu projekt ette valla

kasuks kinnistule hüpoteegi seadmise.

Vastuseks OÜ Gonos 1. juuni 2007. a teabenõudele selgitas Rae Vallavalitsus 19. juuni 2007. a

kirjaga nr 16-6-1852, et vald ei saa kehtestada detailplaneeringuid, millest tulenevaid ja millega

seotud kohustusi ta täita ei suuda, kuna muidu ta tekitaks endale teadlikult pankrotiolukorra. Kirja

kohaselt Rae vallal puuduvad eelarvelised vahendid Reku kinnistu detailplaneeringuga seotud

kohustuste täitmiseks ning seetõttu on planeeringut võimalik kehtestada vaid juhul, kui OÜ Gonos

need kohustused enda kanda võtab.

1. juulil 2007 teatas OÜ Gonos vallale, et arendaja on nõus kohustuste ülevõtmisega vallalt,

sealhulgas on arendaja nõus oma vahenditega tagama detailplaneeringukohase avalikult kasutatava

tee ja üldkasutatava haljastuse, välisvalgustuse ja vihmaveekanalisatsiooni väljaehitamise. Samas

arendaja ei nõustunud lepingu punktidega, mille kohaselt arendaja on kohustatud lepingust tuleneva

andma vallale üle tasuta. Samuti ei pidanud arendaja võimalikuks nõustuda selliste kohustuste ja

vastutuse ülevõtmisega, millega kitsendatakse oluliselt arendaja põhiseaduslikke õigusi oma vara

käsutamisel.

Rae Vallavalitsuse 12. augusti 2007. a kirjas vald märgib, et valla jaoks pole oluline, kas rajatav tee

antakse pärast selle valmimist tasuta vallale üle või jäetakse arendaja omandisse koos edaspidise tee

hooldusega seotud kulude kandmisega. Kirjas märgitakse, et selle arendusala arendamist ei näe ette

ka Rae valla arengukava. Kirjas osundatakse sellele, et sarnaste kohustuste seadmine arendajale

lepinguga on tavaline halduspraktika, mis on avalike huvide kaitsmiseks möödapääsmatu.

Lepinguga arendajale pandavaid kohustusi vaidlustas OÜ Gonos ka 21. augusti 2007. a kirjas Rae

Vallavalitsusele. Muuhulgas leidis arendaja, et detailplaneeringu kohaselt rajatav tee ei ole valikult

kasutatav tee, piirkonnas hakatakse rakendama kollektiivseid julgeolekumeetmeid ja teedele on

planeeritud vaba liikumist piiravad väravad.

3. Rae Vallavolikogu 9. oktoobri 2007. a otsusega jäeti Reku kinnistu detailplaneering kehtestamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt:

1) valla 2007. aasta eelarve ning valla arengukava ei näe ka järgnevatel aastatel ette rahalisi

vahendeid Reku kinnistu detailplaneeringu järgse infrastruktuuri rajamiseks; valla poolt rahaliste

kohustuste võtmine, millel puudub rahaline kate, ei ole mõeldav;

2) detailplaneeringust tulenevalt on tegemist avalikult kasutatava teega, mille sulgemine pole

mõeldav.

4. Rae Vallavolikogu 9. oktoobri 2007. a otsuse nr 322 peale esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse

OÜ Gonos. Kaebaja taotles eelnimetatud otsuse tühistamist ning vallavolikogule ettekirjutuse

tegemist detailplaneeringu kehtestamise otsustamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ülesanded, mida vald kavandas lepinguga arendajale üle anda, ei tulene Rae Vallavalitsuse

20. veebruari 2007. a korraldusega nr 310 vastu võetud planeeringulahendusest või ei ole EhS § 13

sätestatud kohaliku omavalitsuse ülesanded;

2) OÜ Gonos on alati olnud valmis sõlmima EhS § 13 sätestatud kohustuste üleandmise lepingut,

kuid ta ei nõustunud hüpoteegi seadmise ja nõudmistega tehnorajatiste ja sotsiaalmaa tasuta Rae valla

omandisse andmisega, kuna detailplaneeringu tingimused midagi sellist ette ei näinud;

3) vaidlustatud otsus on faktiliselt motiveerimata ja õiguslikult põhjendamata; vääralt on kasutatud

kaalutlusõigust; otsust tehes ei võetud arvesse kaebaja poolset valmisolekut sõlmida EhS § 13

tulenevate kohustuste ülevõtmise leping;

4) Rae Vallavalitsus alustas kaebajale nõudmiste esitamist EhS § 13 sätestamata kohustuste

võtmiseks peale Reku kinnistu planeeringulahenduse vastuvõtmist;

5) nõudel anda kõik tehnorajatised tasuta Rae valla omandisse puudub seaduslik alus;

6) vaidlustatud otsusega on rikutud kaebaja PS § 32 garanteeritud õigust omandi vabale valdamisele,

kasutamisele ja käsutamisele ning PS § 14 garanteeritud õigust õiglasele korraldusele ja menetlusele.

5. Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2343 OÜ Gonos kaebus

rahuldati. Kohus tühistas Rae Vallavolikogu 9. oktoobri 2007. a otsuse nr 322 ning tegi Rae

Vallavolikogule ettekirjutuse Reku kinnistu jagamiseks koostatud detailplaneeringu kehtestamise

otsustamiseks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) poolte vahel on vaidlus selles, kas vastustaja oli õigustatud seadma detailplaneeringu kehtestamise

sõltuvusse kaebaja ja valla vahelise lepingu sõlmimisest ning kas detailplaneeringujärgsed teed

võivad olla erateed või võivad olla mõeldud avalikuks kasutamiseks; vaidlus puudub selle üle, et

kaebuse esitaja oli nõus sõlmima vastustajaga EhS § 13 alusel lepingu, kuid mitte lepingus toodud

tingimustel;

2) detailplaneeringu alusel ei saa planeeringuala läbivat teed käsitleda erateena, vaid avalikuks

kasutamiseks mõeldud teena;

3) EhS §-st 13 tuleneva teede väljaehitamise rahastamise kohustuse panemine huvitatud isikule peab

toimuma veel enne planeeringu koostamisele asumist, välistamaks olukorda, kus selline

rahastamiskohustus tuleb huvitatud isikule detailplaneeringu kehtestamisel ebameeldiva üllatusena;

selles asjas teede finantseerimise vajadusest vald kaebajale enne detailplaneeringu kehtestamise

otsustamisele asumist midagi ei rääkinud;

4) samas peab kohalik omavalitsus EhS § 13 alusel lepingu sõlmimisel arvestama valla eelarvega

ning sellega, et lepingu sõlmimine ei kahjustaks teiste avalike ülesannete täitmise võimalusi; kohalik

omavalitsus on õigustatud jätma kehtestamata detailplaneeringu, kui sellest tulenevad talle

kohustused, mida ta ilmselgelt täita ei suuda;

5) detailplaneeringu kehtestamata jätmise otsus peab veenma, et kõigi detailplaneeringust puudutatud

isikute huve on sellise otsuse langetamisel piisavalt kaalutud ja arvestatud; vaidlustatud otsus ei

veena, et kaebuse esitajale väljapakutud lepingutingimuste kõrval oleks kaalutud ka teisi avaliku tee

finantseerimise võimalusi ning et oleks arvestatud kõigi detailplaneeringust puudutatud isikute huve;

6) otsusest ei selgu, miks peab vald proportsionaalseks ning kõigi detailplaneeringute hõlmatud

kinnistute omanike õigusi ja huve võrdselt arvestavaks olukorda, kus kolme kinnistut teeniva avaliku

tee väljaehitamise kulud peab katma vaid ühe kinnistu omanik;

7) kuna detailplaneeringu mittekehtestamine on diskretsiooniotsuseks ning vald ei ole eeltoodud

asjaolusid otsuse vastuvõtmisel kaalunud, on otsus tehtud olulise diskretsiooniveaga ning kuulub

tühistamisele.

6. Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2009. a otsusele esitas apellatsioonkaebuse Rae Vallavolikogu.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohus on ebaõigesti tuvastanud faktilisi asjaolusid ning jätnud otsuse olulises osas põhjendamata;

2) ehkki õige oleks EhS § 13 järgsete kohustuste üleandmise lepingu sõlmimine enne planeeringu

koostamisele asumist, siis välistatud pole detailplaneeringu kehtestamata jätmine vastava lepingu

sõlmimata jätmise tõttu ka olukorras, kus lepingu sõlmimise nõue on esitatud planeerimismenetluse

hilisemas faasis;

3) ekslik on kohtu seisukoht, et vaidlustatud otsusest ei nähtu piisavalt kõigi detailplaneeringust

huvitatud isikute huvide kaalumist ning avaliku tee finantseerimise alternatiivseid võimalusi;

asjaolust, et tuleb tagada vaba juurdepääs Kesa ja Mäe-Hansu kinnistutele, ei saa järeldada, et selle

tee avalik kasutus täidab eelkõige nimetatud kinnistute omanike huve; selline järeldus on otsese

vastuolus tiheasustusalade planeerimise üldiste põhimõtetega; teede ja tänavate vaba avalik kasutus

on avalikuks hüveks kõigi vastava asustusüksuse elanike jaoks; teede avalik kasutus on vajalik ka

avalike teenuste osutamiseks ning hädaabi kiireks ligipääsuks; vaidlus puudub selles, et vaidlusalane

planeeringuala asub perspektiivses tiheasustusalas:

4) planeeringualaga piirnevate kinnistute kaasamine vaidlusalasel planeeringualal rajatavate teede

ehituse finantseerimisse oleks teoreetiliselt võimalik juhul, kui ka need kinnistud oleksid hõlmatud

sama planeeringuga;

5) muude alternatiivide puudumisel jääb õhku küsimus, mida puudutatud isikute huvide kaalumine

oleks tähendanud olukorras, kus vallal planeeringu realiseerimiseks raha puudub ning arendaja

keeldub kulusid kandmast; kohus oleks pidanud selgitama, millistel tingimustel peaks vald siiski

võtma endale teadvalt selliseid rahalisi kohustusi, mida ta ei ole suuteline täitma.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a kohtuotsusega Rae Vallavolikogu

apellatsioonkaebus rahuldati. Kohus tühistas Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2009. a otsuse ja tegi

uue otsuse, millega jättis OÜ Gonos kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) halduskohus on õigesti ja põhjendatult leidnud, et detailplaneeringuga kavandatavate teede avaliku

kasutamise nõude esitamisel tegutses vastustaja õiguspäraselt; kolleegiumi arvates saab EhS § 13

mõista nii, et teede jm tehnovõrkude väljaehitamise kokkulepet saab sõlmida selliselt, et ehitamist

rahastab ka muu isik peale kohaliku omavalitsuse või detailplaneeringu koostamise taotleja, kuid

tingimusel, et selline isik on kokkuleppe osaline; apellant eksib, kui ta leiab, et sellise kokkuleppe

sõlmimine ei ole õiguslikult võimalik ilma detailplaneeringuala laiendamiseta ka naaberkinnistutele;

2) halduskohus eksis aga, kui ta leidis, et naaberkinnistute omanikega kokkuleppe otsimata jätmine

tõi kaasa vaidlustatud otsuse õigusvastasuse; asja materjalidest ei nähtu, et Reku kinnistu kaudu oleks

vajalik lahendada juurdepääsu naaberkinnistutele;

3) olukorras, kus vallal puudub raha detailplaneeringuga kavandatud teede rajamiseks või nende

hilisemaks väljaostmiseks kaebajalt ning kus kaebaja ei ole nõus teede ehitamist rahastama ning vald

ei leia ka muid teede ehitamise rahastamise võimalusi, ei saa detailplaneeringu kehtestamata jätmist

pidada õigusvastaseks; kui detailplaneeringu kehtestamise huvi on planeeringuala omanikul, kes ise

ei leia raha planeeringulahenduse elluviimiseks selliselt, et rajatavad teed jääksid avalikeks ilma valla

poolt sellekohase hüvitise maksmiseta ning vallal planeeringu elluviimiseks raha puudub, ei saa

planeeringuga kavandatud teede ja tehnovõrkude rahastamiseks muude võimaluste otsimist pidada

kohaliku omavalitsuse kohustuseks;

4) kolleegium nõustub halduskohtuga, et vaidlustatud haldusakti tühistamist ei too kaasa asjaolu, et

EHS §-s 13 nimetatud kokkuleppe sõlmimise vajadust ei otsustanud apellant või vallavalitsus enne

detailplaneeringu algatamist; selline rikkumine ei saa kaasa tuua vallala kohustuste panemist, mille

täitmiseks tal raha pole; vaidlustatud otsuses on piisavalt põhjendatud vallaeelarvest teede jm

tehnovõrkude ehitamise rahastamise võimaluse puudumist; lähteülesandest ei nähtu loodavate

kruntide arv ning seetõttu ka detailplaneeringuga ettenähtud teede ulatus ja sellest tulenev koormus

valla eelarvele ei olnud planeeritav;

5) kolleegium nõustub kaebaja väitega, et lubamatu on EhS § 13 nimetatud lepingu sõlmimisel nõuda

moodustatavate sotsiaalmaa sihtotstarbega kruntide andmist tasuta valla omandisse; samas sellise

tingimuse esitamine lepingu projektis ei mõjutanud kokkuvõttes asja otsustamist.

8. Ringkonnakohtu eelnimetatud otsusele esitas kassatsioonkaebuse OÜ Gonos, taotledes Tallinna

Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsuse tühistamist ning Tallinna Halduskohtu 5. veebruari

2009. a otsuse jõusse jätmist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

9. OÜ Gonos kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) nii planeerimismenetluses kui ka kohtumenetluses on valla positsioon olnud selline, et Reku

kinnistu kaudu tuleb lahendada juurdepääs naaberkinnistutele; ringkonnakohus eksib vastupidist

väites;

2) halduskohus on õigesti leidnud, et vastustaja ei ole otsuse vastuvõtmisel kõiki asjaolusid kaalunud,

mistõttu on otsus tehtud diskretsiooniveaga ja kuulub seetõttu tühistamisele;

3) kuna teede finantseerimise vajadusest vald kaebuse esitajale enne detailplaneeringu kehtestamist

midagi ei rääkinud, siis kõnealune rahastamise küsimus tuli kaebajale ebameeldiva uudisena; vald

oleks pidanud huvitatud isikut sellise kohustuse tekkest informeerima mõistliku aja jooksul veel enne

detailplaneeringu koostamisega seotud kulude tekkimist;

4) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta juba kaebuses toodud väite, et Rae Vallavolikogu kaevatud

otsuse põhjendus ei ole loogilises seoses tegelike asjaoludega, millest tulenevalt on otsus faktiliselt

motiveerimata.

10. Rae Vallavolikogu vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning alus selle tühistamiseks puudub. Vastuses märgitakse järgmist:

1) kuivõrd Riigikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid, tuleb tähelepanuta jätta kõik kassatsioonkaebuses

sisalduvad etteheited seoses faktiliste asjaolude ebaõige tuvastamisega;

2) kassaator on jätnud märkimata, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus vääralt

kohaldanud või millist menetlusõiguse normi on ringkonnakohus rikkunud;

3) kassaatori väite kohaselt "oluline tähtsus on küsimusel, kas EhS §-st 13 tulenev teede

väljaehitamise rahastamise kohustuse panemine huvitatud isikule peab toimuma veel enne

planeeringu koostamisele asumist". Kassatsioonkaebusest ei selgu, miks see olulist tähtsust omab. Ei

vastustaja ega ka ringkonnakohus ei ole väitnud, et kohalik omavalitsus võiks planeerimismenetluse

käigus huvitatud isikule ühepoolselt teede väljaehitamise rahastamise kohustuse asetada. Tegelik

vaidlusküsimus seisneb hoopis muus: kas olukorras, kus detailplaneeringu realiseerimiseks kohalikul

omavalitsusel rahalised vahendid puuduvad ja arendaja finantseerimisest keeldub, võib kohalik

omavalitsus jätta planeeringu kehtestamata? Ringkonnakohus on vastanud nimetatud küsimusele

jaatavalt. Kassatsioonkaebuses ei leidu ühtegi argumenti, mis selgitaks, miks vastav seisukoht on

ebaõige.

11. Rae Vallavolikogu täiendavas vastuses vastustaja analüüsib Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai

2010. a haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tehtud otsuse võimalikku mõju selle asja lahendamisele ja leiab, et

nimetatud kohtuotsuse seisukohtades lähtudes tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Rae

Vallavolikogu väitel ringkonnakohus on vaidlustatud otsuse punktis 10 tuvastanud, et

detailplaneeringu lähteülesandest ei nähtunud ei detailplaneeringu realiseerimiseks ette nähtud teede

pikkus ega ka teekatte tüüp, mistõttu detailplaneeringust tulenevad kulutused vallaeelarvele ei olnud

vallale planeeritavad; ringkonnakohtu seisukohad faktide tuvastamisel on Riigikohtule siduvad.

Seega tulenevalt Riigikohtu varasematest seisukohtadest tuleb detailplaneeringu kehtestamata jätmist

pidada käesoleval juhul õiguspäraseks ja põhjendatuks.

Juhul, kui Riigikohus hoolimata ringkonnakohtu poolt tuvastatud faktilistest asjaoludest leiab, et

detailplaneeringu kehtestamata jätmine ei olnud õiguspärane, palub kassaator võimalusel Riigikohtul

selgitada, kas ja millisel juhul võiks vald uue otsuse tegemisel jätta detailplaneeringu kehtestamata

või teha selles muudatusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Riigikohtu halduskolleegiumi 19. mai 2010. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-26-10 tulenevad

kolleegiumi järgmised põhiseisukohad:

1) detailplaneeringuga kavandatavate teede ja tehnovõrkude rajamise ning finantseerimise küsimused

tuleb reeglina lahendada detailplaneeringu algatamisel;

2) juhul, kui kohalik omavalitsus ja planeeringu taotleja kokkulepet ei saavuta ning kohalikul

omavalitsusel puuduvad võimalused EhS §-st 13 tulenevate kohustuste täitmiseks, on õiguspärane

jätta planeering algatamata;

3) eelmärgitu ei välista võimalust nimetatud küsimustes kokkuleppe sõlmimiseks ka

planeerimismenetluse hilisematel staadiumitel;

4) kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu taotleja vaheline kokkulepe võib hõlmata mitte üksnes

vahetult detailplaneeringuga kavandatavaid objekte, vaid ka detailplaneeringu realiseerimisega

olemuslikult seotud muid objekte;

5) kokkuleppe puudumisel tuleb planeerimismenetluses eeldada, et vastavate tööde tegemise ja

tasumise kohustus lasub kohalikul omavalitsusel;

6) juhul kui EhS §-s 13 nimetatud tööde teostamise ja rahastamise kohustus lasub kohalikul

omavalitsusel, kuid planeerimismenetluse kestel ilmnevad ettenägematud objektiivsed asjaolud, mis

välistavad valla kohustuse täitmise, võib detailplaneeringu kehtestamata jätmine olla põhjendatud ja

õiguspärane;

7) planeeringu kehtestamata jätmise otsus peab olema kaalutletud ja põhjendatud;

8) eelnimetatud asjaoludel planeeringu kehtestamata jätmine võib kaasa tuua kohustuse hüvitada

planeeringu taotleja poolt kantud põhjendatud kulutused.

Kolleegium leiab, et need seisukohad kuuluvad kohaldamisele ka käesolevas asjas.

13. Selles asjas ei jõudnud menetlusosalised kokkuleppele detailplaneeringust tulenevate tööde

teostamises ja finantseerimises. Vaidlust ei ole selles, et detailplaneeringu algatamise faasis ei

teavitanud kohalik omavalitsus planeeringu taotlejat vajadusest sõlmida leping, millega taotleja

võtaks endale kohustuse nimetatud tööd omal kulul teostada. Osundatud lahendiga kooskõlas leiab

kolleegium, et ka käesoleval juhul läks eelnimetatud tööde teostamise ja finantseerimise kohustus üle

kohalikule omavalitsusele.

14. Kohtuasja lahendamisel tuleb seega vastata küsimusele, kas esinesid ja on tuvastatud sellised

objektiivsed ja ettenägematud asjaolud, mis välistavad kohaliku omavalitsuse kohustuse täitmise ja

on piisavad detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks. Samuti tuleb vastata küsimusele, kas

detailplaneeringu kehtestamata jätmisel on õigesti kasutatud kaalutlusõigust ning kas otsus on

põhjendatud.

15. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt algatati Reku kinnistu detailplaneering Rae Vallavolikogu

28. juuni 2005. a otsusega nr 435. See detailplaneering jäeti kehtestamata Rae Vallavolikogu

9. oktoobri 2007. a otsusega nr 322. Otsust põhjendati Reku kinnistu detailplaneeringuga kavandatud

infrastruktuuri rajamiseks vajaliku kulutuse mitteplaneerimisega valla 2007. a eelarves, samuti valla

arengukavas.

Vaidlustatud 9. oktoobri 2007. a otsust tuleb hinnata selle tegemise aja asjaoludest ning korralduses

esitatud motiividest lähtuvalt. Algatades 28. juunil 2005. a Reku kinnistu detailplaneeringu

tingimustel, kus puudus kokkulepe detailplaneeringu taotlejaga, võttis vald endale ka EhS §-st 13

tulenevad kohustused. Seetõttu oleks nii valla arengukavas kui ka järgnevate aastate eelarvetes tulnud

ette näha raha eelnimetatud kohustuse täitmiseks. Kehtivale õigusele tugineva ja valla kehtiva otsuse

täitmiseks raha eraldamata jätmist ei saa kolleegiumi arvates iseenesest lugeda objektiivseks ja

ettenägematuks asjaoluks. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et vald ei ole vaidlustatud otsuses

detailplaneeringu realiseerimiseks vajaliku raha mitteplaneerimist eelarves mingilgi moel

põhjendanud.

Eeltoodud asjaoludel leiab kolleegium, et Rae Vallavolikogu keeldumine detailplaneeringu

kehtestamisest oli õigusvastane ning vastav otsus tuleb tühistada.

16. Kolleegium peab vajalikuks täiendavalt selgitada, et raha puudumine planeeritavate kulutuste eest

võib olla ka ettenägematuks ja objektiivseks asjaoluks, mis võimaldab algatatud detailplaneeringu

jätta kehtestamata. Kuid eelkõige on mõjuvaks põhjuseks kohaliku omavalitsuse tulude ulatuslik ja

ettenägematu vähenemine või täiendavate ulatuslike ja ettenägematute ülesannete täitmine. Kohalikul

omavalitsusel lasub kohustus ka eelarve mahu vähenemisel kaaluda erinevate kohustuste rahastamise

vajadust, detailplaneeringu taotleja huve ning muid õiguslikult kaitstavaid huve, et otsustada

planeeringu kehtestamine või kehtestamata jätmine.

17. Eeltoodud asjaoludel tuleb OÜ Gonos kassatsioonkaebus rahuldada. Kohus tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 18. detsembri 2009. a otsuse. Jõusse jääb Tallinna Halduskohtu 5. veebruari 2009. a

otsus, mida kolleegium täiendab käesoleva otsuse motiividega.

HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Riigikohus

rahuldab kaebuse, jäävad menetluskulud vastustaja kanda. OÜ Gonos on kandnud seoses

kassatsioonkaebusega õigusabikulusid 7600 krooni. Nimetatud menetluskulud tuleb OÜ Gonos

kasuks välja mõista vastustajalt. Vastustajalt tuleb kassaatori kasuks välja mõista ka OÜ Gonos

kantud menetluskulud ringkonnakohtus 5664 krooni.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld