3-1-1-78-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-78-10

Otsuse kuupäev

27. oktoober 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi T. K. süüdistuses KarS § 113; § 209 lg 1; § 199 lg

2 p-de 4 ja 8; § 201 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2010. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-09-6861

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. K. kaitsja vandeadvokaat Sulev Raudsepa kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

29. september 2010

Istungil osalenud isikud

T.

K. kaitsja

vandeadvokaat

Sulev

Raudsepp;

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Svetlana Maripuu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 11. jaanuari 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2010. a

kohtuotsused T. K. süüdistuses KarS § 113; § 209 lg 1; § 199 lg 2 p-de 4 ning 8 ja § 201 lg 1 järgi täies

ulatuses ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Raudsepa Advokaadibüroo kasuks välja 9070 (üheksa tuhat

seitsekümmend) krooni vandeadvokaat Sulev Raudsepa poolt T. K-le kassatsioonimenetluses riigi

õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 11. jaanuari 2010. a otsusega tunnistati T. K. süüdi KarS § 113 järgi ja karistati

vangistusega seitsmeks aastaks ja kuueks kuuks. Samuti karistati teda KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi

vangistusega kaheks aastaks; KarS § 209 lg 1 järgi vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks ning KarS §

201 lg 1 järgi vangistusega kuueks kuuks. Liitkaristusena mõisteti T. K-le kaheksa aastat vangistust.

2.1 T. K. süüdistati KarS § 209 lg 1 järgi selles, et ta varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest

teadvalt ebaõige ettekujutluse loomise teel tegi O. K.-le ja V. Š.-le ettepaneku aidata neid kinnisvara

omandamisel enampakkumisel ja olles teadlik, et ta ei kavatse sellest oksjonist osa võtta, sai

enampakkumisel osalemiseks O. K.-lt raha summas 2700.- krooni. Seejärel teatas T. K. O. K.-le, et ta võitis

õiguse kinnisvara osta ja jätkates kannatanu eksitamist, sai O. K.-lt kinnisvara täismaksumuse tasumiseks 25

100 kr. V. Š.-lt sai ta kinnistu ostmiseks 5 500 kr, olles teadlik, et kinnisasja pole talle ostmiseks pakutud.

Saadud raha T. K. omastas ja hakkas end kannatanute eest varjama.

2.2 KarS § 201 lg 1 järgi süüdistati T. K. selles, et ta omastas tsiviilõigusliku lepingu alusel tema valduses

oleva võõra, OÜ-le M kuuluva sõiduauto, mille ta oli rentinud nädalaks ajaks, jättes lepingu lõppedes auto

tagastamata ja tekitades OÜ-le M varalise kahju.

2.3 KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi süüdistati T. K. selles, et varem omastamise toimepannud isikuna tungis

ta A. M.-ile kuuluvasse majja, kust varastas kannatanule kuuluvaid esemeid.

2.4 KarS § 114 p-de 1, 5, 6 järgi süüdistati T. K. selles, et olles eelnevalt varguse eesmärgil tunginud A. M.-i

majja, tappis ta varguse varjamise ja hõlbustamise eesmärgil julmal viisil teo toimepanemisele peale sattunud

ja tema põgenemist takistada püüdva eaka kannatanu.

3. Maakohus leidis, et T. K. süü KarS § 209 lg 1; § 201 lg 1, § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi kvalifitseeritavates

kuritegudes on tõendatud. Süüdistuse mõrvas kvalifitseeris kohus aga KrMS § 268 lg 8 sätetele tuginedes

ümber KarS § 113 järgi, leides, et ei ole tõendatud, nagu tapnuks süüdistatav kannatanu süüdistuses

kirjeldatud julmal viisil, omakasu motiivil, teise süüteo toimepanemise hõlbustamise ja selle varjamise

eesmärgil.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör, süüdistatav ja tema kaitsja.

4.1 Prokuröri apellatsioonis vaidlustati maakohtu otsus T. K-le KarS § 113 järgi süüks arvatud teo ja selle

eest mõistetud karistuse osas. Apellandi hinnangul tuli T. K. poolt A. M.-i tapmine kvalifitseerida mõrvana

KarS § 114 p-de 1, 5 ja 6 järgi, mitte tapmisena KarS § 113 järgi. Eelnevast johtuvalt tulnuks süüdistatavat

ka rangemalt karistada.

4.2 T. K. leidis apellatsioonis, et kohus on jätnud tähelepanuta KarS § 113 ning § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi

kvalifitseeritud kuriteos süüd välistavad asjaolud. Apellant leidis ka, et kriminaalmenetluse käigus rikuti

korduvalt tema õigusi. T. K. taotles enda õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud kuritegudes.

4.3 Kaitsja apellatsioonis taotleti samuti T. K. õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on T. K-le KarS § 209

esitatud süüdistuse osas tegemist pelgalt tsiviilõiguslike vaidlustega. Ei ole tõendatud T. K. eesmärk kelmuse

teel kannatanute raha omastada, mistõttu tema teos puudub kuriteokoosseis. KarS § 201 lg 1 järgi esitatud

süüdistuse kohta märkis kaitsja, et T. K. tagastas auto õigeaegselt, kuid kasutas seda vastavalt suulisele

kokkuleppele edasi. Seejärel auto varastati. OÜ M on korduvalt kinnitanud, et T. K. ei ole neile kahju

tekitanud. Varalise kahju puudumine aga välistab kuriteokoosseisu. Kuna T. K. ei teadnud, et ta on

tagaotsitav, on tema eelkäsitletud väidetavad kuriteod aegunud. Kaitsja hinnangul leidis kohtulikul uurimisel

tõendamist, et T. K. ei varastanud A. M.-i asju ega tapnud teda. DNA ekspertiisi tulemusel on välistatud, et

need teod võis toime panna T. K.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2010. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

5.1 Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus veenvalt ja kohtuotsuse lugejale jälgitavalt põhistanud oma

seisukohti T. K. süüditunnistamises. Ringkonnakohus ei pidanud seetõttu vajalikuks tõendeid veelkordselt

hinnata ning piirdus vaid seisukoha kujundamisega apellatsioonides esitatud peamiste väidete kohta.

5.2 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsjaga, nagu oleks T. K-le KarS § 209 lg 1 järgi süüksarvatud teod

hinnatavad pelgalt tsiviilõiguslike tehingutena, märkides, et tsiviilõigusliku lepingu ärakasutamisel kelmust

toime pannes toimub petmine ja eksimusse viidud kannatanu ennast kahjustav varakäsutus just lepingu

tulemusena. Kriminaalasjas uuritud tõenditest nähtub üheselt, et T. K-l puudus algusest peale kavatsus

kannatanutega sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut täita. Süüdistatav realiseeris süüteo objektiivse koosseisu

otsese tahtlusega.

5.3 KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistusse puutuvalt märkis kohtukolleegium, et asjas on tõendamist

leidnud, et T. K. ei tagastanud renditähtaja möödumisel rendile võetud autot, vaid valetas rendiettevõttele, et

jõuab kohale hiljem. Rohkem ei õnnestunud rendileandjal süüdistatavaga ühendust saada. T. K. väited

renditud auto varastamise kohta on aga paljasõnalised, sest ta ei ole politseile ega rendileandjale sellekohast

avaldust teinud. Seetõttu on omastamise koosseis täidetud. Rendileandja otsus jätta kriminaalasjas tsiviilhagi

esitamata ei ole alus süüdistatava õigeksmõistmiseks.

5.4 Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud T. K-le KarS § 201 lg 1 ja § 209 lg 1 järgi süüks arvatud teod

aegunud, sest 2002. a novembris toime pandud kuritegude aegumine peatus KarS § 81 lg 7 p 1 alusel end

varjama asunud T. K. tagaotsitavaks kuulutamisega 2003. a alguses.

5.5 Süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kohta märkis ringkonnakohus, et T. K. küll muutis kohtus enda

eeluurimisel antud ütlusi, kuid seda vaid osaliselt. Seetõttu puudus alus tema ütluste tervikuna kõrvale

jätmiseks. Ka maakohtu istungil kinnitas T. K., et ta viibis A. M.-i kodu naabruses asuvas talus, eitades

üksnes A. M.-i kodus vargil käimist ja A. M.-i tapmist. Seega leidis maakohus seaduslikult, et eeluurimisel

andis süüdistatav ilma igasuguse kõrvalise mõjutuseta, vabal tahtel, kaitsja juuresolekul üksikasjalikke ütlusi

kuritegude toimepanemise kohta ning tema ütlused on kinnitamist leidnud teiste kohtuistungil vahetult

kontrollitud tõenditega. Tunnistajate ütlustega on tõendatud nii see, et T. K. viibis kuriteo toimepanemise ajal

Valjalas kui seegi, et Valjalasse saabudes ei olnud T. K-l raha, kuid sealt lahkudes oli, kuigi vahepeal ei

õnnestunud tal enda lähedastega kohtuda. DNA ekspertiisi tulemusel ja sõrmejälgede põhjal on tuvastatud, et

ta viibis A. M.-i kodu naabruses asuvas talus. Oma ütluste sündmuskoha olustikuga seondamisel on T. K.

viis aastat pärast kuriteo toimepanemist andnud sundimatult tõepäraseid ütlusi sündmuskoha olustikus

vahepeal toimunud muudatuste kohta. Süüdistatava väiteid tema mõjutamise kohta eeluurimisel ei pidanud

ringkonnakohus usutavateks. Usutavaks ei lugenud kohtukolleegium ka T. K. esitatud alibit, sest süüdistatav

ei andnud kohtule võimalust seda kontrollida.

5.6 Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud prokuröri apellatsioon alust maakohtu otsuse muutmiseks, sest

maakohus on piisava veenvusega selgitanud tapmise raskendavate asjaolude puudumist T. K. käitumises.

Kuna prokuröri taotlus mõista T. K-le raskem karistus, seondus otseselt taotlusega tema süüditunnistamiseks

raskemas kuriteos, jättis kohtukolleegium selle taotluse rahuldamata, leides, et maakohus mõistis

süüdistatavale karistuse kooskõlas karistuse mõistmise põhimõtetega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale Riigikohtule kassatsiooni, milles taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning T. K. õigeksmõistmist kõigis talle süüks arvatud tegudes. Ka

prokurör esitas kassatsiooni, kuid Riigikohus ei võtnud seda menetlusse.

6.1 T. K-le KarS § 209 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et tegemist on pelgalt tsiviilõigusliku

vaidlusega, kuna T. K. jättis täitmata oma lepingulised kohustused. Kannatanud laenasid T. K-le raha, et see

ostaks neile enampakkumisel kinnistu. Süüdistatav ei osalenud enampakkumisel, sest sai eelnevalt teada, et

ta pakkumist ei võida. Raha ta kannatanutele ei tagastanud, kuna see varastati talt ära. Kassaatori hinnangul

on see süütegu aegunud, sest T. K-le ei olnud kuni kinnipidamiseni 19. novembril 2008 teada, et teda taga

otsitakse.

6.2 KarS § 201 lg 1 järgi T. K-le süüks arvatud teos asub kassaator seisukohale, et T. K. rentis endale auto ja

kasutas seda vastavalt kokkuleppele rendileandjaga, kuid auto varastati. Kuna rendileandja on kinnitanud, et

tal T. K. vastu nõudeid ei ole, siis ei tekitanud T. K. kannatanule varalist kahju ja tema teos puudub kuriteo

koosseis. Ka see süütegu on kaitsja hinnangul aegunud.

6.3 KarS § 113 ning § 199 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi kvalifitseeritud teod on kaitsja arvates tõendamata.

Kannatanu küünte alt leiti meesterahva DNA-profiil, mis ei kuulu T. K-le. Seega võib järeldada, et kannatanu

suhtes tarvitas vägivalda keegi teine. Ka varastatud jalgrattalt leiti DNA-profiil, mis ei kuulu T. K-le. Lisaks

leiti kannatanu maja hoovist suitsukonilt DNA-profiil, mis kuulub tundmatule naisterahvale. Asjaolu, et T. K.

DNA-d leiti naabruses asuvast talust ja et ta jaatas kuriteo toimepanemisega kokkulangevas ajavahemikus

selles talus viibimist, ei tähenda, et süüdistatav tappis kannatanu. Kohtueelses menetluses selgus küll, et

süüdistatav tunneb kannatanu elamut ja oskab selle sisemust kirjeldada, kuid seda seetõttu, et ta on seal

käinud. Ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll on avaldatud põhjendamatult. Kannatanu

asjade varguses tunnistas süüdistatav end kohtueelses menetluses süüdi üksnes seetõttu, et politseiametnikud

teda selleks sundisid.

6.4 Lisaks eelnevale arvab kaitsja, et tuvastatud ei ole, et kannatanu kirstu sulgenud isikul olnuks tahtlus

kannatanu surma suhtes. Seega peaks tegu olema kvalifitseeritud KarS § 117 järgi ja see on praeguseks

aegunud.

7. Prokuröri kassatsioonivastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning kassatsioon

rahuldamata. Prokuröri hinnangul on T. K. talle süüks arvatud kuritegudes õigesti süüdi tunnistatud ja kaitsja

kassatsioonis tema õigeksmõistmise taotlust põhistavad argumendid on kohtud juba asjakohaselt

kummutanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub menetlusõiguse oluline

rikkumine ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Kõigepealt käsitleb kolleegium kaitsja väidet selle kohta,

et T. K-le süüksarvatavad kelmus, omastamine ja vargus on aegunud (I) ning seejärel võtab seisukoha

kohtueelselt antud ütluste avaldamise kohta (II).

I

8.1 Süüdistuse kohaselt pani T. K. kelmuse ja omastamise toime 2002. a oktoobris-novembris, varguse aga

2003. a aprillis. Kõik eelnimetatud teod on vastavalt KarS § 4 lg-le 3 teise astme kuriteod. Kui aegumine ei

ole katkenud või peatunud, ei tohi KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt kedagi teise astme kuriteo toimepanemises

süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on

möödunud viis aastat. Seega on nimetatud kuritegude toimepanemisest käesolevaks ajaks möödunud

nimetatud tähtajast pikem aeg. KarS § 81 lg 7 p-st 1 nähtuvalt peatub kuriteo aegumine muu hulgas

süüdistatava kõrvalehoidumisel kohtueelsest menetlusest kuni isiku kinnipidamiseni või tema ilmumiseni

menetleja juurde. Just nimetatud alusel oligi ringkonnakohtu arvates T. K-le süüks arvatud kelmuse,

omastamise ja varguse aegumine 6. maist 2003 - 20. novembrini 2008 peatunud. Seega tuleb nende

kuritegude aegumise üle otsustamiseks järgnevalt vastata küsimusele, kas T. K. hoidis kriminaalmenetlusest

kõrvale.

8.2 Kolleegium selgitab, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine eeldab isiku tahtlikku käitumist, millega

ta püüab vältida enda suhtes menetluse läbiviimist. Kõrvalehoidumine kriminaalmenetlusest võib

põhimõtteliselt seisneda nii tegevuses kui ka tegevusetuses. Juhul, kui menetleja hinnangul seisneb

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine tegevusetuses, tuleb ära näidata, milliste isikult nõutavate

käitumisaktide tegematajätmist saab kõrvalehoidumisena käsitada. Olukord, kus isiku asukoht on teadmata ja

menetleja ei suuda seda välja selgitada, ei pea aga iseenesest tähendama seda, et see isik hoidub

kriminaalmenetlusest kõrvale.

8.3 Ringkonnakohtu hinnangul asus T. K. 2002. a lõpus kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, sest olles

teadlik, et teda otsitakse, ei elanud ta oma elukohas, jättis kutse peale ilmumata ülekuulamisele Pärnu

politseijaoskonnas ja ka T. K. lähedased ei teadnud pikema aja kestel tema asukohast, mistõttu kuulutati T. K.

6. mail 2003 tagaotsitavaks. Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu eeltoodud järeldustega ei nõustu. Pelgalt

fakti põhjal, et isik ei ela enda rahvastikuregistri järgsel aadressil, ei saa järeldada, nagu hoiduks ta

kriminaalmenetlusest kõrvale. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumiseks ei saa kuidagi pidada ka asjaolu, et

isiku ema ja vend ei tea tema asukohast. Puutuvalt kutse peale politseisse ilmumata jätmisse asub kolleegium

aga seisukohale, et selles võib tõepoolest väljenduda T. K. poolt kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine.

Siiski oleks niisugune järeldus võimalik üksnes siis, kui eelnevalt on tuvastatud, et T. K. oli teadlik enda

väljakutsumisest menetleja juurde. Ringkonnakohus märgib küll, et T. K-le edastati mitmel korral kutse tulla

ülekuulamisele Pärnu politseijaoskonda, kuid ringkonnakohtu otsusest ei selgu, kas T. K. on nimetatud

kutsed ka kätte saanud. Kolleegium märgib, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole T. K. kätte saanud

talle esitatud kutseid ilmuda uurija juurde 2. detsembril 2002, 14. aprillil 2003 ja 5. mail 2003 (vastavalt tl-d

78, 58 ja 61, kd 1). Kriminaalasja materjalide juures ei ole aga T. K-le 24. detsembril 2002 edastatud kutset,

millele viidatakse ringkonnakohtu otsuses, mistõttu puudus ringkonnakohtul ka võimalus võtta seisukohta

selle kohta, kas ja millise kutse on T. K. kätte saanud.

8.4 Seega ei nähtu kriminaalasja materjalidest andmeid, mille alusel saaks tõsikindlalt järeldada, et olles

teadlik enda suhtes käivast kriminaalmenetlusest hoidis T. K. kohtueelsest menetlusest kõrvale, ja mis

välistaksid süüdistuse kohaselt 2002. a oktoobris-novembris toime pandud kelmuse ja omastamise ning

2003. a aprillis toime pandud varguse aegumise KarS § 81 lg 7 p 1 kohaselt aegumistähtaja peatumise tõttu.

Lugedes T. K. eelnimetatud kuritegude aegumise KarS § 81 lg 7 p 1 alusel peatunuks kohaldasid kohtud

seetõttu materiaalõigust ebaõigesti, mis tingib nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamise

KrMS § 362 p 1 alusel. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul selgitada, kas T. K. teadis tema suhtes

toimetatavast kriminaalmenetlusest ja sellele vaatamata käitus viisil, mida saab käsitada menetlusest

kõrvalehoidumisena. Alles nende küsimuste lahendamise järel on võimalik otsustada T. K-le omistatud

kuritegude aegumise üle.

II

9. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei järginud maa- ja ringkonnakohus oma otsuses ütluste sündmuskoha

olustikuga seostamise protokollile tuginedes KrMS §-s 14 sätestatud ja KrMS 10. peatüki 4. jaos täpsemalt

reguleeritud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet.

9.1 Kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et avaldades kohtulikul uurimisel

kohtueelses menetluses antud ütlusi, tuleb eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel

(KrMS §-d 289 ja 293) või selle väliselt (KrMS §-d 291 ja 294). Ristküsitlusel on kohtueelses menetluses

antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused

on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid

ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

28. juuni 2006. a otsust asjas nr 3-1-1-52-06, p 8, 23. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-18-08, p 16).

Kohtueelse uurimise ajal ülekuulamise tulemina saadud ütluste ristküsitlusel avaldamise tingimused

laienevad aga ka teiste uurimistoimingute, nt ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise tulemina saadud

ütluste avaldamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2007. a otsust asjas nr 3-1-1-62-07, p

12.6).

9.2 Kriminaalkolleegium on kriminaalasjas 3-1-1-62-07 selgitanud ka, et tulenevalt KrMS § 296 lg-st 1 tuleb

uurimistoimingu protokollide kohtuistungil avaldamisel arvestada KrMS §-des 289, 291, 292 ja 294

sätestatud erandeid. Need erandid puudutavad ka süüdistatavat, sest KrMS § 293 lg 1 kohaselt lähtutakse ka

süüdistatava ristküsitlemisel kohtus KrMS §-s 289 sätestatust. Kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 ka siis, kui need ütlused olid talletatud ütluste

olustikuga seostamise protokollis. Seega võib kohus vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud

ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused üksnes

siis, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida

vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse

tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal ütluste

sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlustele (vt eelviidatud vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. novembri 2007. a otsust asjas nr 3-1-1-62-07, p 12.3).

9.3 Maakohtu otsuses leitakse, et T. K. süüd A. M.-i tapmises kinnitavad muuseas kriminaalmenetluse

seadustiku nõuetega kooskõlas avaldatud ja kohtuistungil uuritud T. K. kohtueelses menetluses

kahtlustatavana antud ütlused, ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokoll ja sellest tehtud

videosalvestus (maakohtu otsuse lk 28). Ringkonnakohtu otsuse p-s 14 märgitakse, et A. M.-i tapmist T. K.

poolt tõendavad muu hulgas T. K. kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus rõhutab, et T. K. andis

detailseid ütlusi ka 2008. a sündmuskohal viibides. Seega on nii maa- kui ringkonnakohus T. K. süüküsimuse

otsustamisel tuginenud ühe tõendina tema ütluste sündmuskoha olustikuga seostamise protokollile. Ütluste

olustikuga seostamise protokolli avaldades ei ole arutatavas asjas KrMS § 296 lg-s 1 viidatud KrMS §-des

289 ja 294 sätestatud eritingimustega arvestatud. KrMS § 289 lg 1 kohaselt võib kohus tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega, KrMS

§ 293 lg 1 kohaselt kehtib sama ka süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste kohta. KrMS § 294

sätete kohaselt võib kohtueelses menetluses süüdistatava antud ütlused avaldada, kui ta keeldub kohtulikul

uurimisel ütlusi andmast või kui kohtulik arutamine toimub süüdistatava osavõtuta. T. K. on kohtulikust

uurimisest osa võtnud ja on seal ka ütlusi andnud, mistõttu tema kohtueelselt antud ütluste avaldamine KrMS

§ 294 sätetele tuginevalt on välistatud. Maakohus võis küll KrMS § 289 lg-le 1 tuginevalt ristküsitluse käigus

avaldada T. K. kohtueelses menetluses antud ütlusi, kuid seda üksnes ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks

vastuolude väljatoomisel nende ütluste ja kohtus räägitu vahel. Seega tuleb kohtuotsustes ütluste

sündmuskoha olustikuga seostamise protokollile ja T. K. kahtlustatavana ülekuulamise protokollile kui

tõenditele tuginemist käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. See

tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise T. K. süüditunnistamises KarS § 113 järgi ja nimetatud

osas kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks kohtule, kus rikkumine alguse sai, st Pärnu Maakohtule.

10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused T. K. süüdistuses KarS § 113; § 209 lg 1; § 199 lg 2 p-

de 4 ning 8 ja § 201 lg 1 järgi täies ulatuses ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks.

Kolleegium rahuldab kassatsiooni osaliselt.

11. T. K. kaitsja esitas Riigikohtu istungil taotluse kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu

väljamõistmiseks 7750 krooni suuruses summas ja riigi õigusabi osutamiseks tehtud sõidukulude katteks

summas 1320 krooni. Riigikohus leiab, et taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse § 21 lg-le 3 ja Eesti

Advokatuuri juhatuse otsusega kinnitatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord"

p-dele 3, 5, 16, 18, 19, 47.5 ja 54 tuginevalt rahuldada.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Hannes Kiris